3-2-1-18-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-18-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS Ämälärd (pankrotis) hagi Andres Sõnajala, Oleg Sõnajala

ja Imre Odraksi vastu 94 253 029 krooni 64 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-3470

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Sõnajala, Oleg Sõnajala ja Imre Odraksi

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Ämälärd (pankrotis, registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kristi Sild

Kostjad Andres Sõnajalg (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Oleg

Sõnajalg (xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer;

kostja Imre Odraks (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada täielikult Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu

21. detsembri 2006. a otsus Imre Odraksi osas.

2. Teha Andres Sõnajala ja Oleg Sõnajala vastu esitatud nõude osas uus otsus, millega jätta AS

Ämälärd (pankrotis) hagi Andres Sõnajala ja Oleg Sõnajala vastu 94 253 029 krooni 64 sendi

saamiseks rahuldamata.

3. Saata tsiviilasi Imre Odraksi vastu esitatud nõude osas Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule 19. novembril 2007. a ja

20. detsembril 2007. a Andres Sõnajala, Oleg Sõnajala ja Imre Odraksi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ämälärd esitas 21. juunil 2005. a Harju Maakohtule hageja endiste juhatuse liikmete Oleg

Sõnajala (kostja I) ja Andres Sõnajala (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt

välja raske juhtimisveaga tekitatud kahju 94 253 029 krooni 64 senti. 4. mail 2006. a esitas hageja

taotluse, paludes kostjana kaasata menetlusse ka hageja endise juhatuse liikme Imre Odraksi (kostja

III). Harju Maakohus kaasas 8. mai 2006. a määrusega Imre Odraksi kostjana menetlusse.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viljandi Maakohus 4. mail 2001. a välja hageja pankroti. Kostja I oli

hageja õiguseelneja juhatuse liige 17. märtsini 1997. a, kostja II 27. märtsini 2000. a ja kostja III

14. märtsist 2000. a kuni hageja pankroti väljakuulutamiseni. Pankrotimenetluse käigus 30. juulil

2004. a koostatud revisjoniaktiga tuvastati, et 1. jaanuarist 1995. a 4. maini 2001. a ei taganud kostjad

raamatupidamisarvestuse vastavust raamatupidamisseadusele ja tekitasid kassa puudujäägi

94 253 029 krooni 64 senti. Seega tekitasid kostjad raske juhtimisveaga hagejale kahju.

2. Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle aegumise tõttu rahuldamata.

Äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 4 kohaselt on juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude

aegumistähtaeg viis aastat kohustuse rikkumisest. Juhatuse liikme kohustusi said kostjad I ja II

rikkuda ajal, kui neil olid juhatuse liikme volitused. Kui väidetav kohustuste rikkumine oleks

toimunud ka kostjate I ja II volituste viimasel päeval, oleks nõude aegumistähtaeg lõppenud vastavalt

17. märtsil 2002. a ja 27. märtsil 2005. a. Hagi esitati 20. juunil 2005. a, seega pärast aegumistähtaja

möödumist. Revisjoniaktis anti hinnang 1. jaanuarist 1995. a 17. märtsini 1997. a toimunud raha

liikumistele, mitte aga hilisematele tehingutele. Hagi on aegunud.

Kostja III vaidles samuti hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt tekkis

väidetavalt raske juhtimisvea tõttu kahju 1995. a ! 1997. a, kuid kostja III kanti hageja juhatuse

liikmena äriregistrisse alles 14. märtsil 2000. a. Seega ei vastuta kostja III väidetavalt tekkinud kahju

eest. Samuti oleks kostja III vastu esitatud nõue ÄS § 315 lg 3 järgi aegunud.

3. Hageja ei nõustunud kostjate vastuväidetega hagi aegumise kohta. Aegumise tähtaega tuleb

arvestada mitte rikkumise toimepanemisest, vaid ajast, mil hageja sai teada kahju suurusest,

s.o revisjoniakti koostamisest 30. juulil 2004. a. Aegumistähtaeg saab pankrotiseaduse (PankrS)

§ 163 lg-s 5 märgitud hagi korral alata kõige varem võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise otsuse

tegemise hetkest. Kohus peab otsustama, kas raha tuleb välja mõista kahjuhüvitisena või alusetu

rikastumise sätete järgi. Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.

4. Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2006. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja mõistis

hagejalt riigituludesse postikulu 769 krooni 50 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 3 järgi juhatuse

liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise

algusest. Juhatuse liikme hoolsuskohustust saab rikkuda vaid juhatuse liikme volituste kehtimise ajal.

Poolte seletuste ja väljavõtetega äriregistrist on tõendatud, et kostja I oli hageja õiguseelneja juhatuse

liige 17. märtsini 1997. a, kostja II 27. märtsini 2000. a ja kostja III kanti hageja juhatuse liikmena

äriregistrisse 14. märtsil 2000. a. Hageja pankrot kuulutati välja 4. mail 2001. a. Ka juhul, kui

väidetav kohustuse rikkumine toimus kostjate volituste kehtivuse viimasel päeval, oleks kostja I vastu

nõude aegumistähtaeg lõppenud 17. märtsil 2002. a, kostja II vastu 27. märtsil 2005. a ja kostja III

vastu 14. märtsil 2005. a.

Hagi esitati kostjate I ja II vastu 21. juunil 2005. a. Kostja III kaasati menetlusse 8. mail 2006. a.

Seega esitati hagi pärast aegumistähtaja möödumist. Kuna kostjad taotlesid hagi aegumise

kohaldamist, tuleb hagi aegumise tõttu rahuldamata jätta.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas vääralt ÄS § 315 ja sellest tulenevat aegumistähtaega ega

analüüsinud hageja väiteid selle kohta, et tegemist võib olla alusetust rikastumisest tuleneva nõudega

ja see aegub 10 aasta jooksul. Samuti jättis maakohus arvestamata, et 1. jaanuarist 2004. a kehtiva

PankrS § 28 lg-s 2 ja § 163 lg-s 5 sätestatu tõttu ei saa asjas kohaldada ÄS § 315 lg-t 3.

6. Kostjad I ja II vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata, kuna

hageja loovutas nõude TSM Arenduse AS-le, kaebuselt ei ole tasutud riigilõivu ja puuduvad

menetlusabi andmise eeldused. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel palusid nad jätta selle

rahuldamata. Kostja III ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest hageja nõuded kostjate I ja II vastu ei ole aegunud. Kostja III

vastu esitatud nõude aegumine tuleb tuvastada.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus hageja nõuet üksnes ÄS §-st 315

lähtudes, kuid jättis ülejäänud õiguslikud alused käsitlemata. Hageja esitas oma nõude kohta mitu

alternatiivset õiguslikku alust, selgitades, et nendeks võivad olla lisaks ÄS §-s 315 sätestatule

pankrotiseaduse järgi raske juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamine või alusetut rikastumist

reguleerivad normid.

1. jaanuaril 2004. a jõustunud PankrS § 163 lg 5 järgi oli halduril kohustus esitada nõue raske

juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamiseks ja § 28 lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks

füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste

rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. ÄS §-s 315 sätestatud äriühingu juhatuse liikme

vastutus äriühingu ees on üldnormiks ja pankrotiseaduses sätestatud alus erinormiks võlgniku

juhatuse liikme tekitatud kahju hüvitamiseks. Raske juhtimisveaga tekitatud kahju tekitamisel on

võlgniku juhtorgani liige tekitanud kahju tahtlikult või raskelt hooletult, kuid ÄS § 315

kohaldamiseks on piisav, kui kahju on tekitatud hooletult. Raske juhtimisveaga tekitatud kahju

hüvitamise nõudele ei kohaldu ÄS § 315 lg-s 3 sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg. Kohaldada tuleb

lepinguvälise kahju hüvitamisele kehtestatud üldist aegumistähtaega. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks

tähtajaks 10 aastat. TsÜS § 116 järgi algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi

teada saama oma õiguste rikkumisest, kui seaduses ei olnud sätestatud muud hagemisõiguse

tekkimise aega. Hageja selgitas, et sai kahju suurusest teada 2004. aastal. Isegi siis, kui arvestada

kahju tekitamisest teada saamise ajana aega, millal lõppesid kostjate volitused hageja juhatuse

liikmena, ei olnud 1. juulil 2002. a 10-aastane aegumistähtaeg lõppenud. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS)

§ 9 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse aegumise kohta

sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse

või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse

kohaselt, arvestatakse aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. 1. juulil 2002. a jõustunud

TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama.

Hagi esitati kostjate I ja II vastu 21. juunil 2005. a. Kostja I oli hageja juhatuse liige kuni 17. märtsini

1997. a ja kostja II 27. märtsini 2000. a. Seega ei ole nõuded nende vastu aegunud, sest need

aegunuks 30. juunil 2005. a.

Kostja III vastu esitati hagi 8. mail 2006. a. Kostja III oli hageja juhatuse liige 14. märtsist 2000. a

11. maini 2001. a. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 ja 1. juulil 2002. a jõustunud

TsÜS § 150 lg 1 järgi hakkab kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg kulgema hetkest, mil hagi

esitamiseks õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust.

Hageja väidete kohaselt sai ta tekkinud kahjust teada 2004. aasta juulis, mil audiitor esitas hageja

pankrotihaldurile oma arvamuse kostjate tehingute kohta. Maakohus sellele hinnangut ei andnud.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, millal sai või pidi hageja teada saama, et kostja

III tekitas kahju, ja sellest lähtudes otsustama, kas nõue kostja III vastu on aegunud.

Menetluskulud tuleb kindlaks määrata ja jaotada asja uuel läbivaatamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud ringkonnakohus võtta apellatsioonkaebust

menetlusse, kontrollimata TsMS § 184 lg 4 järgi seda, kas hagejale tuleb jätkata menetlusabi andmist,

s.o vabastada hageja riigilõivu tasumisest. Hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu ei tasunud, kuid

ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Kostjad esitasid ringkonnakohtule taotluse

kontrollida TsMS § 184 lg-s 4 nimetatud asjaolusid ja alles 19. septembri 2007. a protokollilises

määruses märkis ringkonnakohtus, et puudub alus menetlusabi andmisest keeldumiseks.

Ringkonnakohus ei kontrollinud sisuliselt TsMS § 184 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. Hageja oli oma

nõude loovutanud maksejõulisele äriühingule, TSM Arenduse AS-le. Hageja teatas kostjatele nõude

loovutamisest ja VÕS § 170 järgi on sellega nõude loovutamine kostjate suhtes toimunud ja tähtsust

ei ole asjaolul, kas hageja ja kolmanda isiku nõude loovutamise lepingu järgi on nõude omand üle

läinud või mitte.

Ringkonnakohus jättis vääralt kohaldamata TsMS § 183 lg 2. TSM Arenduse AS-l on vaidluses

varaline huvi, sest hagi rahuldamise korral omandab ta kokku 84 737 726 krooni 67 senti.

Ringkonnakohus ei lahendanud määrusega kostjate vastuväidet protokollilise määruse peale, rikkudes

sellega TsMS § 333 lg-t 1. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud kostjate väidetele, et puudub alus

hagejale menetlusabi anda, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aegumise sätteid, sest

tegemist on lepingulise kahjuga. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata lepingusarnasest

võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja sellele ei saa kohaldada lepinguväliselt tekitatud

kahju hüvitamise sätteid. Ka raske juhtimisvea tõttu said kostjad tekitada kahju juhatuse liikmetena.

Seega on ka raske juhtimisvea korral juhatuse liikme vastu esitatud nõude aegumise osas ÄS §-s 315

sätestatud eriregulatsioon, mille kohaselt aegub see nõue 5 aastaga alates kohustuse rikkumisest. Ka

TsÜS § 37 lg 4 järgi on juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu nõude esitamise tähtaeg 5 aastat alates

kohustuse rikkumisest.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus oli apellatsioonkaebust menetlusse võttes õigustatud eeldama, et menetlusabi

andmine on jätkuvalt kehtiv, sest ringkonnakohus kontrollis ka maakohtu määrust menetlusabi

andmiseks hagejale. Hagejale antav menetlusabi ei puuduta kostjaid. Seetõttu ei ole neil õigust

menetlusabi andmist vaidlustada. Samuti ei mõjuta riigilõivust vabastamine kohtuotsust sisuliselt,

seega ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis võinuks kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi. Ringkonnakohus lahendas kostjate vastuväite protokollilise määrusega.

Kostjad leiavad ekslikult, et juhatuse liikmeks olemine välistab isiku vastutuse äriühingule tekitatud

kahju eest muul alusel kui lepinguline võlasuhe. Hageja raha kassast võttes ja enda huvides kasutades

ei tegutsenud kostjad mitte juhatuse liikmetena, vaid tavapäraste füüsiliste isikutena. Sellisel juhul ei

kohaldu ÄS § 315. Ringkonnakohus leidis õigesti, et pankrotimenetluses ilmnenud raske

juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamise nõudele ei saa kohaldada ÄS § 315 lg-s 4 ja TsÜS § 37 lg-

s 4 sätestatud aegumistähtaega. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 2004. aastast, mil haldur sai teada

kassa puudujäägist ja selle tekkimise põhjustest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tervikuna ja maakohtu otsus kostja III vastu

esitatud nõude osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada. Kostjate I ja II vastu esitatud nõude osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel teha uus otsus,

millega jätta hagi nende suhtes aegumise tõttu rahuldamata. Kostja III vastu esitatud nõude osas tuleb

asi TsMS § 692 lg 5 alusel saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad hüvitama hagejale raske juhtimisveaga tekitatud

kahju või on hageja nõue kostjate vastu aegunud ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

12. Selgitamaks, kas kostjate vastu esitatud nõue on aegunud, tuleb esmalt hageja nõue

kvalifitseerida. Hageja nõudis hagiavalduses kostjatelt raske juhtimisveaga tekitatud kahju

hüvitamist. Raske juhtimisveana tõi hageja välja asjaolu, et kostjad ei taganud nende juhtimisel olnud

aktsiaseltsi raamatupidamisarvestuse vastavust raamatupidamisseaduse põhinõuetele ja tekkis kassa

puudujääk. Hagi asjaoludest nähtub, et hageja väidetav kahju tekkis kostjate tegutsemisest hageja või

hageja õiguseellaste juhatuse liikmetena. Seega nõutakse juhatuse liikmete kohustuste rikkumise

tagajärjel aktsiaseltsile tekkinud kahju hüvitamist.

Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutus on reguleeritud ÄS §-s 315. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

ÄS § 315 lg 1 järgi vastutasid juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma

kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest

solidaarselt.

Ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, et raske juhtimisveaga tekitatud kahju tuleb hüvitada

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Juhatuse liige, täites juhatuse liikme

kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga

lepingusarnane suhe. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et juhatuse liikme

kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste

rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt

õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05,

p 18).

13. Asjaolu, et hageja nõuab oma pankrotimenetluses ilmsiks tulnud raske juhtimisveaga tekitatud

kahju hüvitamist, ei tähenda seda, et asjas ei kohaldu ÄS § 315. Kuigi 1. jaanuaril 2004. a jõustunud

PankrS § 163 lg 5 viimase lause järgi on võlgniku maksejõuetuse tekkimisel raske juhtimisvea tõttu

halduril kohustus esitada nõue raske juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamiseks raskes juhtimisveas

süüdi oleva isiku vastu, ei anna viidatud säte äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju hüvitamiseks

iseseisvat alust ja sätestab üksnes pankrotihalduri kohustuse esitada vastav nõue. Seega tuleb ka

juhul, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse aktsiaseltsi juhatuse liikme raske juhtimisviga

ja haldur esitab PankrS § 163 lg 5 järgi raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu nõude, kohaldada

ÄS § 315 (vt ka Riigikohtu 3. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-02, p 7).

14. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 3 järgi oli juhatuse liikme vastu esitatava nõude

aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Ka 1. juulil 2002. a

jõustunud ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat,

mida tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest.

Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui

aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis

aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg.

Kolleegiumi arvates ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt

sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja

mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget

aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Pankrotiseaduses ega äriseadustikus ei ole sätestatud, et

aktsiaseltsi pankroti korral juhatuse liikme vastu nõude esitamisel ei kehti ÄS §-s 315 sätestatud

aegumistähtaeg, samuti ei ole sätestatud sellest pikemat aegumistähtaega raske juhtimisvea tõttu

tekkinud kahju hüvitamiseks. Seega saab juhatuse liige ka pankrotistunud aktsiaseltsi kahju

hüvitamise nõudele esitada ÄS § 315 järgi aegumise vastuväite, kui väidetavast rikkumisest on

möödunud vähemalt viis aastat. Selle tagajärjel kaotab aktsiaselts TsÜS § 142 lg 1 järgi õiguse nõuda

kahju hüvitamist.

15. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega.

Õige on maakohtu arusaam, et juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku

ajal.

Maakohus tuvastas ja asjas ei vaielda selle üle, et kostja I oli hageja juhatuse liige 17. märtsini

1997. a ja kostja II 27. märtsini 2000. a. Seega sai kostja I rikkuda oma kohustusi hiljemalt

17. märtsil 1997. a ja tema vastu sai ÄS § 315 alusel aegumistähtaja jooksul esitada nõude hiljemalt

17. märtsil 2002. a. Kostja II sai juhatuse liikme kohustusi rikkuda hiljemalt 27. märtsil 2000. a ja

tema vastu sai ÄS § 315 alusel aegumistähtaja jooksul esitada nõude hiljemalt 27. märtsil 2005. a.

Hagi esitati kostjate I ja II vastu 21. juunil 2005. a, s.o rohkem kui viis aastat pärast nende volituste

lõppemist. Kuna kostjad I ja II esitasid hagile aegumise vastuväite, tuleb hagi jätta nende suhtes

rahuldamata, sest hageja nõue on nende kui endiste juhatuse liikmete suhtes aegunud.

Asjaolust, et kosjad I ja II juhatuse liikmetena ei taganud väidetavalt raamatupidamisarvestuse

vastavust raamatupidamisseadusele ja tekitasid seetõttu kassa puudujäägi, ei saa järeldada, et nad

puudu jäänud vara omastasid. Hageja ei ole hagiavalduses ega ka apellatsioonkaebuses seda väitnud.

16. Kostja III vastu esitati hagi (nõuti tema kostjana menetlusse kaasamist) 4. mail 2006. a. Seega on

võimalik, et kostja III osas ei ole nõue aegunud. Kuna kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millal rikkus

kostja III juhatuse liikme kohustusi, tuleb asi saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et ringkonnakohus võttis hageja

apellatsioonkaebuse menetlusse ilma hagejale menetlusabi andmise jätkamise vajalikkust

kontrollimata ega vastanud kostjate väitele, et hagejale ei ole alust menetlusabi anda, märgib

kolleegium järgmist.

Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184

lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas

menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS

§ 183 lg 2 järgi võib Eesti pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks,

kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada,

et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud. Järelikult menetlusabi antakse, kui

menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab

menetluskulusid kanda. Asjas ei ole tõendatud, et varalist huvi omav isik ei saanud menetluskulusid

kanda. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 183 lg-s 2 sätestatut, märkides, et ei ole alust

menetlusabi andmisest keelduda.

Nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine ei ole siiski kohtuotsuse tühistamise aluseks (TsMS

§ 692 lg 1 p 2). Maakohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse

peale ja kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale, samuti menetlusabi saanud

isikult kohtukulude väljamõistmise määruse peale võib TsMS § 191 lg 1 järgi esitada määruskaebuse

üksnes menetlusabi taotleja või saaja või Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või rahandusministri

määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu. Hagejale menetlusabi andmine, sh

menetlusabi andmise jätkumine ei puuduta ega riku kostja õigusi, mistõttu ei saa kostja hagejale

õigusabi andmist või selle jätkumist vaidlustada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik