3-2-1-17-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Hansa Liising Eesti hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu

368 120 krooni suuruse kindlustushüvitise ja 36 812 krooni

suuruse viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2007. a otsus asjas

nr 2-05-22223

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Hansa Liising Eesti kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaadid Tarmo Sild ja Kristi Sild

Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Kristi Sild. Kostja esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2007. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lextal AS Hansa Liising Eesti kassatsioonkaebuselt

7. detsembril 2007. a tasutud kautsjon 3681 (kolm tuhat kuussada kaheksakümmend üks)

krooni 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Herentes AS (edaspidi kindlustusvõtja) ja Salva Kindlustuse AS (edaspidi kostja) sõlmisid

13. septembril 2004 veoauto SCANIA R124 (edaspidi veoauto) kohta sõidukikindlustuse lepingu, mis

kehtis 1. oktoobrist 2004 30. septembrini 2005. Samal päeval sõlmisid lepingupooled lepingu veoauto

haagise KÖGEL SN24P (edaspidi haagis) kindlustamiseks 25. septembrist 2004 24. septembrini

2005. Veoauto ja haagise omanikuks ja soodustatud isikuks on kindlustuspoliisidele märgitud AS

Hansa Liising Eesti (edaspidi hageja). Kindlustuslepingu lisaks olevate sõidukikindlustuse

üldtingimuste Salva SÜ-03 (edaspidi üldtingimused) p-s 5.1 lepiti kokku, et kostja hüvitab hagejale

veoautole ja haagisele võimalikust liiklusõnnetusest põhjustatud kahju. Üldtingimuste kohaselt oli

omavastutuseks kummagi lepingu puhul 10 000 krooni.

3. oktoobril 2004 toimus liiklusõnnetus, kus veoauto koos haagisega sõitis teelt välja ja paiskus

ümber, mistõttu said nii veoauto kui ka haagis ulatuslikult kahjustusi. Kostja kinnitas 12. novembri

2004. a kirjas Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le, et on kohustatud hüvitama veoautole ja haagisele

tekkinud kahju. 13. detsembri 2004. a teatises kahju hüvitamise kohta keeldus kostja kahju

hüvitamisest.

13. detsembril 2005 pöördus hageja kohtusse. Esitatud hagis soovis ta saada talle tekkinud kahju eest

kostjalt kindlustushüvitist kokku 368 120 krooni. Hageja leidis, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 422

lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokku

lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva

kohustuse. VÕS § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest

kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Kindlustuslepingu lisaks olevate sõidukikindlustuse

üldtingimuste järgi oli kokkulepitud sündmuseks liiklusõnnetus. On tuvastatud, et veoauto ja haagis

sõitsid teelt välja.

Asjatundja Ain Leppiku 17. mai 2005. a arvamusest (edaspidi asjatundja arvamus) nähtub, et

liiklusõnnetuse sündmuskoha kurvi läbimise kriitiline kiirus oli kurvi teravamas osas kuiva teekatte

korral vahemikus 120-127 km/h. Kurvi läbimise arvutuslikuks kriitiliseks kiiruseks haagise

ümberpaiskumisele oli 104 km/h. Kostja on väitnud, et veoauto kiirus kuni avariisituatsiooni

tekkimiseni oli vahemikus 80!90 km/h, mis on ilmselgelt väiksem kui arvutatud kriitilised kiirused.

Hageja leidis, et kindlustuslepingu kohaselt on veoauto ja haagise taastusremont majanduslikult

põhjendamatu. Hageja nõustus kostja 12. novembri 2004. a kirjades tooduga, et kui hageja jätab

veoauto ja haagise endale, on haagise eest makstavaks kindlustushüvitiseks 175 320 krooni ja

veoauto eest makstavaks kindlustushüvitiseks 192 800 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et kahju ei tule hüvitada sõidukikindlustuse lepingute alusel.

Üldtingimuste punkti 23 ja alapunkti 23.4 järgi on kostja vabastatud kindlustushüvitise maksmise

kohustusest, kuna ebamõistlik kiiruseületamine nimetatud situatsioonis on otseselt seostatav

toimunud liiklusõnnetuse saabumisega. Teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim sõidukiirus

oli 50 km/h. Hageja järeldus, et liiklusõnnetus oleks toimunud ka lubatud kiirusega, on oletuslikku

laadi. Kostja ei nõustu hageja tehtud järeldustega asjatundja arvamuse alusel kurvi läbimise

võimalikkuse kohta veelgi suurema kiirusega. Vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kui kiiresti on

sõidukiga võimalik teoreetiliselt seda kurvi läbida. Veoauto juht võttis teadlikult vastu otsuse

õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse eiramiseks, millega kaasnes negatiivne tagajärg -

liiklusõnnetuse saabumine.

3. Harju Maakohus jättis 25. juuni 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 3. oktoobril 2004 toimus kahjujuhtum

hagejale kuuluva veoauto ja haagisega, mille tagajärjel said mõlemad ulatuslikke kahjustusi.

Liiklusõnnetuse toimumise hetkel olid veoauto ja haagis kindlustatud kostja juures. Veoauto kiirus

enne teelt väljasõitu oli vahemikus 80-90 km/h, teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim

sõidukiirus oli 50 km/h. Pooled ei vaidle ka liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju, viivise suuruse

ja kindlustushüvitise arvutamise metoodika üle.

Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et veoauto juht ületas oluliselt sõidukiirust, mõjutas

kahjujuhtumi saabumist või mitte ning kas sõidukikindlustuse lepingu rikkumine vabastab kostja kui

kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest.

Maakohtu istungil tunnistajana ütlusi andnud veoautojuhi Matteus Erlendi ütlustega on tõendatud, et

avariipaigale lähenedes vähendas ta küll veoauto kiirust, sest seal oli asula märk, kuid ei pidurdanud

ja hakkas samal ajal avama katuseluuki, mis viis ta tähelepanu kõrvale. Märgates, et veoauto on

jõudnud kraavipervele, ei jõudnud ta seda enam tagasi teele juhtida ja sõitis kurvi lõpuosas teelt välja.

Maakohtule esitatud kirjalikust tõendist, asjatundja arvamusest nähtub, et liiklusõnnetuse

sündmuskoha kurvi läbimise arvutuslikuks kriitiliseks kiiruseks haagise ümberpaiskumisele on

104 km/h. Tsiviilasjas tehti liiklustehnika ekspertiis. Liiklustehnika eksperdi Rein Mündi, kes tugines

asjatundja andmetele ja veoautojuhi ütlustele, arvates võis kurvi ohutult läbida kiirusel kuni

104 km/h, kui veoautojuht oleks tegelenud hoolikalt sõiduki juhtimisega ja liikunud sellise kiirusega

omal sõidurajal. Kuivõrd sündmuskohast ei ole liiklusõnnetuse järel koostatud skeemi ega fikseeritud

väljasõidu jälgi, siis on asjatundja ja eksperdi arvamused teoreetiline analüüs.

Maakohus leidis, et kiiruseületamine seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega. Maakohus nõustus

küll hageja ja eksperdi arvamusega selle kohta, et kui veoautojuht teed ei jälgi ja tegeleb sõiduki

juhtimise asemel kõrvaliste asjadega, siis võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse juures, mis

aga ei välista asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumist mõjutas muu hulgas lubatust oluliselt suurem

kiirus. Hageja väide, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest, on

oletuslik, sest puuduvad otsesed tõendid selle väite tõendamiseks. Seega esines VÕS § 452 lg 2 p-s 2

toodud asjaolu, mis andis kostjale üldtingimuste järgi õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada. Ta leidis, et maakohus tuvastas valesti, et lubatud sõidukiiruse ületamine seostub

otseselt liiklusõnnetusega. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, tõendamaks asjaolu, et liiklusõnnetuse

saabumine oli mõjutatud lubatud sõidukiiruse ületamisest. Maakohus ei põhjendanud, miks ei tule

kindlustushüvitist ja viivist välja mõista vastavalt määratud osale, rikkudes seega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et juht ületas oluliselt sõidukiirust, mõjutas kahjujuhtumi

saabumist või mitte ning kas sõidukikindlustuse lepingu rikkumine vabastab kostja kui

kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest.

Maakohus tuvastas, et suur kiiruseületamine seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega ja kostjal

kui kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Üldtingimuste p 23.4 kohaselt

peab sõidukijuht järgima liikluskorraldusvahendite või õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse

piirmäärasid, vastasel korral vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest. Pooled ei vaidle selle

üle, et koormatud raskeveok koos haagisega sõitis asulasisesel teel, kus maksimaalne lubatud

sõidukiirus oli 50 km/h, kurvi sõidukiirusega 80!90 km/h ja paiskus teelt välja. Liikluseeskirja

§ 124 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h ja sellest kinnipidamine ei

nõua ringkonnakohtu arvates sõidukijuhilt ebamõistlikku pingutust või keerulist sooritust. Hageja

seisukoht, et teelt väljasõit oleks toimunud igal juhul, sõltumata sõidukiirusest kurvi sõites, on

oletuslik ja paljasõnaline.

Ekspertiisiaktist nähtub, et asjas ei ole tuvastatud peale veoautojuhi käitumise muid kõrvalisi,

veoautojuhist sõltumatuid mõjusid teelt väljasõidule. Sõites lubatud sõidukiirusega (50 km/h) või

seda ületades (80 km/h) on tingimused ohuolukorra tekkimiseks ühes sekundis läbitud erineva

vahemaa tõttu väga erinevad. Lubatud sõidukiirusega sõites oleks veoautojuhil olnud märksa ohutum

tegeleda kõrvaliste toimingutega. Ka juhul, kui veoauto rattad oleksid kurvis kaldunud teepeenrale

lubatud sõidukiirusel 50 km/h, oleks sellest olukorrast ohutult väljatulemine olnud oluliselt

tulemuslikum.

Maakohus leidis õigesti, et kui veoautojuht ei jälgi teed ja tegeleb veoauto juhtimise asemel

kõrvaliste asjadega, võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse juures, mis aga ei välista asjaolu, et

liiklusõnnetuse toimumist mõjutas muu hulgas lubatust oluliselt suurem kiirus. Eksperdiarvamuse

kohaselt on liiklusõnnetuse tõenäoliseks põhjuseks veoautojuhi ebaõiged juhtimisvõtted ja

tähelepanematus (kõrvaline tegevus). M. Erlendi ütluste kohaselt vähendas ta küll veoauto kiirust,

sest seal oli asula märk, kuid ei pidurdanud ja hakkas samal ajal katuseluuki avama, mis viis tema

tähelepanu kõrvale. Lubatud sõidukiiruse ületamisel 30-40 km/h võrra toimub teelt väljasõit ajaliselt

kiiremini ja jätab juhile vähem aega oma viga märgata, ohule reageerida ja sõidutrajektoori ohutult

korrigeerida. M. Erlendil tekkis vajadus rooli järsult vasakule pöörata siiski alles seejärel, kui

veoautoga lubatust suurema kiirusega sõites tekkis kriitiline liiklussituatsioon ja veoauto hakkas teelt

välja kalduma. Kui haagisega veoauto ületab lubatud kiirust ja liigub parempoolsete ratastega

teepeenral, on sõiduki juhitavuse taastamine oluliselt raskem ja ümberpaiskumise võimalus oluliselt

suurem.

Õige on hageja etteheide maakohtule, et maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei tule

kindlustushüvitist ja viivist välja mõista vastavalt määratud osale juhul, kui kohtu arvates on kostjal

lepingutest tulenev alus osaliselt kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Maakohus on otsuses

põhjendatult leidnud, et asjas esinesid VÕS § 452 lg 2 p-s 2 toodud asjaolud, mis andsid kostjale

üldtingimuste p 23 ja p 23.4 kohaselt õiguse kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda. Siiski

ei ole selline menetlusõiguse normi rikkumine kohtuotsuse tühistamise aluseks ega muuda

lõppjärelduse õigsust. Kostja kehtestatud ja kindlustuslepingu osaks olevate kaskokindlustuse

üldtingimuste "Salva KÜ-03" (edaspidi kaskokindlustuse üldtingimused) p-st 15.8 tulenevalt on

kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada

muuhulgas siis, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist ja kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sealhulgas täiendavaid ohutusnõudeid). Lubatud

sõidukiiruse ületamine nii suurel määral mõjutas kahju tekkimist ja see ohutusnõude rikkumine on

oma iseloomult selline, mis ei anna alust maksta kindlustushüvitist välja määratud osas, vaid on

aluseks, et kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda.

Riigikohus on 4. märtsi 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04 asunud seisukohale, et hüvitise

maksmisest keeldumise või hüvitise vähendamise otsustamise korral tuleks kaaluda muu hulgas ka

seda, kuivõrd kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski.

Hageja alternatiivse nõude - mõista kindlustushüvitis ja viivis välja vastavalt määratud osale -

rahuldamiseks ei ole alust. Vaidluse lahendamisel ei ole tähtis mitte asjaolu, milline oli kurvi läbimise

maksimaalne kiirus autorongile, vaid lubatud sõidukiiruse ületamise mõju kindlustusjuhtumi

saabumisele. Maakohus on sõidukiiruse mõju teelt väljasõidule tuvastanud. Kindlustusjuhtumi

saabumise riski suurendas veoauto juhi käitumine, kes juhtis koormatud veokit lubatust suurema

kiirusega ja samal ajal tegeles kõrvaliste asjadega, mille tagajärjel ei suutnud sõidutrajektoori ohutult

järgida ega kasutada õigeid juhtimisvõtteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud eiranud liiklusõnnetuse riski osas kaskokindlustuse eesmärki

ning käsitanud hüvitise maksmisest keeldumist ebaõigesti karistusliku meetmena liikluseeskirja

rikkumise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Kostja keeldus kahju

hüvitamisest seetõttu, et veoautojuht rikkus liikluseeskirja nõudeid. Liiklusõnnetused on peaaegu

alati põhjustatud sõidukijuhipoolsest liikluseeskirja rikkumisest. Sellest saab üheselt järeldada, et

sõidukijuhi hooletuse (VÕS § 104 lg 3) puhul lasub kaskokindlustuse kindlustusandjal

liiklusõnnetuse riski osas hüvitamiskohustus täies ulatuses. Vabatahtliku sõidukikindlustuse

eesmärgiks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu. Kostja

üldtingimuste punkti 7.1.14 järgi välistab hüvitamise kindlustusvõtja raske hooletus, välja arvatud

teeliikluses sõidukile tekitatud kahju. Praegusel juhul tekkis kahju teeliikluses.

Asjaolu, et veoautojuhi tähelepanematuse tagajärjeks oli liiklusõnnetus, ei võimalda veoautojuhi

rikkumist kvalifitseerida raskeks hooletuseks. Kahju tekkis seetõttu, et veoautojuht pööras

katuseluugi avamisel tähelepanu luugile ning veoauto sõitis samal ajal kurvi tõttu teepeenrale ja

kraavi. Liiklusõnnetuse põhjustas veoautojuhi tähelepanematus, sest ekspertiis kinnitas, et veoauto

oleks kurvi teelt välja sõitmata läbinud kiirusega kuni 104 km/h.

Ringkonnakohus on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-ga 2 leidnud, et kindlustusandja vabanes

hüvitamiskohustusest, kuigi rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist. Kohus peab VÕS

§ 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastama, kas kahju on tekkinud selle tõttu, et veoautojuht ületas

lubatud kiirust. Kostja ei vabane kahju hüvitamise kohustusest, kui lubatud sõidukiiruse ületamisel ei

olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega hüvitamise ulatusele. Eksperdiarvamuse kohaselt

põhjustasid liiklusõnnetuse tõenäoliselt juhi ebaõiged juhtimisvõtted ja tähelepanematus. Ekspert

kinnitas, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud sõiduki kiirus. Kindlustusandja hüvitamisest

keeldumine ei saa olla karistus juhi toimepandud väärteo eest ja kindlustusandja ei vabane

hüvitamiskohustusest seetõttu, et kindlustatu on lubatud sõidukiirust ületanud.

Kindlustusandja peab tõendama asjaolu, mis annab aluse hüvitamiskohustuse täitmisest

keeldumiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitab, et liiklusõnnetuse põhjus oli

sõidukiirus.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et kindlustusandja kohustus hüvitada kahju ei

ole absoluutne. VÕS § 452 lg-s 2 sätestatu on oluline piirang kindlustusandja kahju hüvitamise

kohustusele. Tuginedes Riigikohtu 1. juuni 2005. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05, märgib kostja,

et VÕS § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks piisab, kui kindlustusvõtjapoolne kokkulepitud kohustuse

rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Selline mõju ei pea ainsana olema

kindlustusjuhtumit põhjustanud, vaid piisab sellest, kui kokkulepitud kohustuse rikkumine

kindlustusvõtja poolt aitas kaasa kindlustusjuhtumi toimumisele. Sõidukiiruse ületamine ja seeläbi

kindlustusriski suurendamine oli sõidukijuhi teadlik ja tahtlik tegevus, sest sõidukit juhtinud isikule

oli sündmuskoha liikluskorraldus, sh sõidukiiruse piirangud arusaadavad.

Kui ilmneb, et kaskokindlustuse kindlustusvõtja ületab kehtestatud sõidukiiruse piirmäära ning

selline üldtingimuste alapunkti 23.4 rikkumine avaldas mõju kindlustusjuhtumi toimumisele, võib

kostja VÕS § 452 lg 2 p 2 alusel tugineda üldtingimuste punktis 23 sätestatud kokkuleppele ning

keelduda kindlustushüvitise maksmisest.

Kassatsioonkaebuses toodud väited veoauto ja haagise teelt väljasõitmise põhjuste kohta on

asjakohatud, kuna tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 688

kassatsioonimenetluses enam faktilisi asjaolusid ei tuvastata ja tõendeid et hinnata. Siiski märgib

kostja, et tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt said veoauto ja haagis kahjustada teelt välja sõitmise

ja külili paiskumise tulemusena seetõttu, et veoautojuht järsus kurvis lubatust kiiremini sõites avas

katuseluuki ning veok kaldus sõiduteelt parempoolsele teepervele. Sõidukiiruse piirmäära oluline

ületamine avaldas mõju kindlustusjuhtumi saabumisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kohtud kohaldasid VÕS § 452 lg 2 p 2, leides, et kostja vabaneb kindlustushüvitise maksmise

kohustusest üldtingimuste p 23 järgi, sest veoauto juht ei järginud liikluskorraldusvahendite või

õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid, nagu oli nõutav üldtingimuste p 23.4 kohaselt,

ning et selline rikkumine mõjutas kahju tekkimist. Ringkonnakohus põhjendas kostja õigust jätta

kogu kindlustushüvitis maksmata ka kaskokindlustuse üldtingimuste p-ga 15.8, mille järgi on

kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada

muuhulgas siis, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist ja kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sealhulgas täiendavaid ohutusnõudeid).

Kohtud jätsid ebaõigesti tähelepanuta ja rakendamata VÕS § 445 lg 2, mille kohaselt, kui

kindlustusvõtja on rikkunud VÕS §-s 444 sätestatud kohustust mitte suurendada kindlustusriski

võimalikkust, siis vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast

tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum

toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2

kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui

kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada

kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja

kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja

täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas

kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.

Kuna VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv

kokkulepe tühine, siis on tühised üldtingimuste p 23 ja kaskokindlustuse üldtingimuste p 15.8 osas,

milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on

rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Asja uuel läbivaatamisel

peab ringkonnakohus hindama, kas hageja suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski

võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).

11. Kolleegium märgib veel seda, et kohtud jätsid tähelepanuta, et üldtingimused ja kaskokindlustuse

üldtingimused võivad olla kostja tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete

kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

88-04).

Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et üldtingimuste p 7.1.14 järgi ei hüvita ta kahju, mille on

sõidukile või selle osale põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus, v.a teeliikluses sõidukile

tekitatud kahju. Kolleegiumi arvates jääb ebaselgeks, kas üldtingimuste p-st 7.1.14 tulenevalt on ka

üldtingimuste p-de 23 ja 23.4 kohaldamise eelduseks kindlustusvõtja raske hooletus ning kas

teeliikluses sõidukile tekitatud kahju hüvitatakse igal juhul või teeliikluses sõidukile kahju tekitamise

korral piisab kindlustusvõtja vastutusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja tavalisest hooletusest.

VÕS § 37 lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on

niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kolleegium

jääb oma varasema seisukoha juurde, mille järgi on kindlustuslepingu tüüptingimus VÕS § 37 lg 3

mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda

tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt

raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi

tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada (vt Riigikohtu 18. juuni 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-07, p 22).

12. VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 võimaliku kohaldamise kohta asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus märgib kolleegium, et kohtud peavad tuvastama, kas veoautojuhi poolt lubatud

sõidukiiruse ületamine kui üldtingimuste p 23.4 rikkumine kujutab endast hagejapoolset VÕS § 444

rikkumist ja kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust.

Kohtud on lähtunud sellest, et veoautojuht ületas oluliselt asulas lubatud sõidukiirust 50 km/h, kuid ei

ole selgesõnaliselt tuvastanud, missugune oli veoauto ja haagise teelt välja sõitmise liiklustehniline

mehhanism ning kas ja kuidas põhjustas sõidukiiruse ületamine liiklusõnnetuse. Ringkonnakohus

viitab oma otsuses muu hulgas veoautojuhi M. Erlendi ütlustele, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse

tõenäoliseks põhjuseks see, et M. Erlend keeras teelt välja sõitmise vältimiseks rooli järsult vasakule

ja veoauto paiskus ümber. Liiklusõnnetuse kirjeldatud mehhanismi korral peab kostja VÕS § 445 lg 2

ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kas ja kuivõrd mõjutas sõidukiirus liiklusõnnetuse

toimumist.

Kohtud on valesti jaganud asjaolude tõendamise koormust, öeldes, et puuduvad otsesed tõendid

hageja väite tõendamiseks, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest.

13. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu