3-3-1-11-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-11-08

Otsuse kuupäev

9. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ain Einbergi (Einberg) kaebus Emmaste Vallavalitsuse poolt

maa õigusvastase tagastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-2369

Menetluse alus Riigikohtus

Ain Einbergi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ain Einbergi kassatsioonkaebus.

Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-2369.

Muuta ringkonnakohtu otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiiu maakonna ÕVVTK komisjoni 9. märtsi 1995. a otsusega nr 3467 määrati kindlaks

omandireformi õigustatud subjektid endise Tooma talu maade osas. Kokkulepete tulemusena jäi

endise Tooma talu maade tagastamise nõudeõigus Ain Einbergile, Viktor Juurmannile ja Kaalu

Kirmele, kes sõlmisid kokkuleppe maade jagamiseks.

Endise Tooma talu maade hulka kuulus ka osa üheksa talu kaasomandis olnud karjamaast Jausa

külas. Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse nr 292 p-ga 1.1 tagastati 2,38 ha

suurune osa endisest karjamaast (kinnistu "Tooma" nr 17502:001:0035) kokkuleppele vastavalt

mõttelistes osades Ain Einbergile 40%, Viktor Juurmannile 50% ja Kaalu Kirmele 10% ulatuses.

2. Ain Einberg esitas halduskohtule kaebuse Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse

nr 292 p 1.1 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, mis puudutab Tooma kinnistu tagastamist, ning

23 000 kr suuruse kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt tulnuks kogu ühiskarjamaa

Maareformi seaduse (MRS) § 14 lg 4 alusel tagastada kaasomandisse. Õigusvastane on ühiskarjamaa

jagamine Emmaste Vallavalitsuse poolt ilma õigustatud subjektide vastava kokkuleppeta. Jagamisel

ei ole arvestatud enne karjamaa õigusvastast võõrandamist talude vahel kokkulepitud kasutuskorda.

Kaebajale tagastatud maa asub endisest kasutuskohast mitusada meetrit eemal. Piiriprotokollide

allkirjastamisel ei näidatud kaebajale maa asukohta looduses ega selgitatud ka suuliselt Tooma talu

osa asukoha muutumist.

Kaebuse kohaselt on õigustatud subjekte koheldud ebavõrdselt. Kaebaja arvutuste järgi oli

ühiskarjamaa pindala enne õigusvastast võõrandamist 15,75 ha. Käesolevaks ajaks tagastatud

ühiskarjamaa pindala on ligi kaks korda suurem (30,07 ha). Üheksandik osa sellest oleks 3,34 ha,

kaebajale tagastati aga üksnes 2,38 ha. Teistele õigustatud subjektidele on tagastatud suurem

maatükk. Tooma kinnistu on kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum osa ühiskarjamaast.

Kinnistut läbib oja, mis teeb võimatuks ehitustegevuse. Kaebaja võrdles Tooma kinnistu väärtust selle

kinnistu väärtusega, mis asub enne maa õigusvastast võõrandamist Tooma talu poolt kasutatud alal,

ning hindas nende väärtuste vaheks 23 000 kr. Kaebaja palub selle summa väljamõistmist Emmaste

Vallavalitsuselt talle tekitatud kahju hüvitamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 23. märtsi 2007. a otsusega asjas nr 3-06-2369 jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on meelevaldne kaebaja väide, et ühiskarjamaa tulnuks tagastada enne

õigusvastast võõrandamist kokkulepitud kasutuskorra alusel. Emmaste Vallavalitsusel ei olnud

kohustust endise kasutuskorra arvestamiseks. Väär on kaebaja väide, et tagastatud maa on kaks korda

suurem endisest ühiskarjamaast. Esitatud tõendite kohaselt langevad endise ühiskarjamaa ja praeguse

rannakarjamaa piirid valdavas osas kokku. Kõik tagastatavad kinnistud ei saagi olla ühesuurused,

kuna tagastamine toimub vastavalt maakorralduse nõuetele, mitte maa üldpindala aritmeetiliselt

võrdseteks osadeks jagamise teel.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid õigustatud subjektide vahel endise ühiskarjamaa jagamiseks sõlmitud

kokkuleppe kohta. Samas on kogu ühiskarjamaa käesolevaks ajaks reaalosadena tagastatud ning

õigustatud subjektid ei ole maa jagamist vaidlustanud. Kohtu hinnangul saab kujunenud olukorda

tõlgendada õigustatud subjektide vahelise kokkuleppena maa jagamiseks. Formaalselt vormistatud

kokkuleppe puudumine ei tähenda maa tagastamise õigusvastasust.

Tõendamata on kaebaja väide maatüki piiride looduses näitamata jätmise kohta. Piiriprotokollile, mis

kinnitab kättenäitamise toimumist, on alla kirjutanud kõik Tooma talu tagastamise õigustatud

subjektid. Lisaks ei kehtinud protokolli allkirjastamise ajal vastav Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri

2003. a määrusest nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise

kord" tulenev nõue.

Kohtu hinnangul ei ole kaebajale tekitatud varalist kahju. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust

lähtuda maa tagastamisel selle väärtusest.

4. Ain Einberg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebuse

kohaselt ei ole tegemist üksnes õigustatud subjektide vahelise kokkuleppe formaalse puudumisega.

Tegemist on MRS § 14 lg 4 sisulise eiramisega, mille tulemusel on maa jagatud Emmaste

Vallavalitsuse ametnike suva järgi. Kaebaja vaidleb jätkuvalt vastu maa sellisel viisil tagastamisele.

Tõenditele ei tugine ka kohtu järeldus, mille kohaselt piiriprotokoll allkirjastati pärast maa looduses

kättenäitamist.

Kaebaja kinnitab jätkuvalt ühiskarjamaa pindala erinevust enne õigusvastast võõrandamist ning

käesoleval ajal. Selle põhjuseks võib olla maa kerkimine merest või toonaste mõõtmismeetodite

erinevus praegustest. Kogu 30,07 ha suurune maaüksus oleks tulnud tagastada õigustatud subjektide

kaasomandisse või jagada suurenenud osas proportsionaalselt. Tooma kinnistu tagastamise ajal ei

olnudki enam võimalik ühiskarjamaa osas kokkulepete sõlmimine, kuivõrd suur osa karjamaast oli

juba mitu aastat varem tagastatud. Samal põhjusel ei oleks ka Tooma kinnistu tagastamise otsuse

vaidlustamine kaebaja õiguste rikkumist kõrvaldanud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2007. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning saadeti asi

uueks arutamiseks samale kohtule. Kohus asus seisukohale, et MRS § 14 lg-le 4 vastavat kokkulepet

endise ühiksarjamaa jagamiseks subjektide vahel sõlmitud ei ole. Tulenevalt Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise korra" p-st 52 tuli selline kokkulepe sõlmida kirjalikus vormis kohaliku omavalitsuse

poolt tõestatud allkirjadega. Seega on kohaliku omavalitsuse tegevus endise ühiskarjamaa jagamisel

ning õigustatud subjektidele osade kaupa tagastamisel õigusvastane.

Endise 15,75 ha suuruse ühiskarjamaa arvel on kokku tagastatud 30,07 ha maad. Ilmselt on tegemist

mere taganemise tulemusel juurde tekkinud maismaaga, mis maakorralduse nõuetest tulenevalt liideti

uute kinnistutega. Samas võib MRS § 6 lg-st 1 tulenevalt tagastatava maaüksuse pindala

maakorralduse nõuete järgimise eesmärgil erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8%,

kuid mitte rohkem kui 5 ha. Kuna praegu on tagastatud maaüksuse pindala võõrandatud maaüksuse

pindalast üle 14 ha suurem, on selge, et kohalik omavalitsus ei oleks tohtinud mereäärset maad

ühiskarjamaale juurde arvata. Tagastada oleks saanud üksnes 15,75 ha suuruse maatüki, millest

Tooma talu maade õigustatud subjektide nõudeõiguse osa moodustaks 1,75 ha. Kuivõrd Tooma talu

tagastamise õigustatud subjektidele tagastati 2,38 ha suurune kinnistu, ei ole nende õigusi maaüksuse

suuruse osas rikutud. Kaebajale võis aga tekkida kahju, kui talle tagastatud maaüksus on väiksema

väärtusega, kui oleks tema kaasomandi osa väärtus juhul, kui ühiskarjamaa tagastamine oleks

toimunud õiguspäraselt. Tooma talu õigustatud subjektidele tekitatud kahjuna võiks olla käsitatav

15,75 ha suuruse ühiskarjamaa 1/9 osa väärtuse ja tagastatud 2,38 ha suuruse Tooma kinnistu

väärtuste vahe, kusjuures kaebajale tekitatud kahjuks oleks väärtuste vahest 2/5 suurune osa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ain Einberg esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osalist muutmist.

Lisaks palub kaebaja õigusliku hinnangu andmist menetlusele Tallinna Halduskohtus ning kogu

ühiskarjamaa tagastamise menetlusele. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus üldiselt

õiguspärane, kaheldav on aga ringkonnakohtu seisukoht, et tagastatava maaüksuse all MRS § 6 lg 1

tähenduses saab mõista üksnes 15,75 ha suurust endise ühiskarjamaa lahustükki. Tagastamisele

kuuluva maa all tuleb mõista endise kinnistu lahustükkide summat. Sellist käsitlust toetab ka

üldlevinud praktika. Kaebaja arvutuste kohaselt on Tooma talu tagastatavate lahustükkide

kogupindala 49,83 ha. Tooma talu osa ühiskarjamaast oleks mere taganemise tagajärjel suurenenud

0,96 ha võrra, mis moodustab kogupindalast üksnes 3,6%. Seega oleksid MRS § 6 lg-s 1 sätestatud

nõuded täidetud.

7. Emmaste Vallavalitsuse vastuses kassatsioonkaebusega ei nõustuta. Vastuses toodud põhjenduste

kohaselt jagas Emmaste vald ühiskarjamaa nii, et kõik endised omanikud saaksid sellest siilu,

arvestati ka maakorralduse nõudeid. Tõele ei vasta väide, et Tooma talu õigustatud subjektidele

tagastatud siil on kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum. Kõik siilud on võrdselt

väheväärtuslikud, kuivõrd tegemist on rannakarjamaaga, mille kogu merepoolne osa on madal,

mudane ja roostikuga kaetud. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust arvestada maa tagastamisel

selle väärtust. Emmaste Vallavalitsus on kohelnud kõiki maaomanikke võrdselt ega ole kaebajale

kahju tekitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. A. Einberg esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Emmaste

Vallavalitsuse korralduse nr 292 p 1.1, millega talle tagastati osa enne maa õigusvastast võõrandamist

üheksa talu kaasomandis olnud rannakarjamaast. Samuti taotles A. Einberg talle maa õigusvastase

tagastamisega tekitatud kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus tuvastas maa tagastamise õigusvastasuse. Kassatsiooniastmes käib vaidlus selle üle,

milline oleks olnud õiguspärane viis maa tagastamiseks. Riigivastutuse seaduse § 8 lg 1 kohaselt

tuleb kahju hüvitamisega luua selline varaline olukord, milles isik oleks siis, kui tema õigusi ei oleks

rikutud. Seega tuleb kahju tekkimise ning võimaliku kahju suuruse tuvastamiseks välja selgitada,

milline oleks A. Einbergi varaline olukord juhul, kui endine rannakarjamaa oleks tagastatud

õiguspäraselt.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati endise 15,75 ha suuruse karjamaana kokku 30,07 ha

maad. Ringkonnakohus leidis, et ilmselt on tegemist mere taganemise tõttu juurdetekkinud maaga,

mis maakorralduse nõuetest tulenevalt liideti uute kinnistutega. Ringkonnakohtu hinnangul oli

juurdetekkinud maa tagastamine vastuolus MRS § 6 lg-ga 1. Haldusorgani õiguspärase käitumise

puhul oleks endise Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tagastatud 1/9 mõttelist osa

15,75 ha suurusest maatükist.

10. MRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui samast seadusest, planeeringu ja

maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.

Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda

tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8%, kuid mitte rohkem kui 5 ha.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt MRS § 6 lg-s 1

sätestatud tagastamisele kuuluva ja tagastatava maaüksuste suuruste maksimaalset võimalikku

vahet 8% tuleks arvutada kogu endise kinnistu lahustükkide summast. Kolleegium on seisukohal, et

maakorralduse või planeeringu nõuded saavad mõju avaldada üksnes konkreetse maaüksuse

(lahustüki) suurusele. See, et tagastamisele kuulub mitu lahustükki, et tähenda, et üks tagastatav

lahustükk võiks maakorralduse või planeeringu nõuetest tulenevalt suureneda rohkem kui 8%.

12. Kohtute järeldused õigustatud subjektidele tagastatud ning õigusvastaselt võõrandatud

maaüksuste pindalade erinevusest on vastuolulised. Halduskohus leidis, et rannakarjamaa piirid

1938. aasta plaanil ja käesoleval ajal langevad praktiliselt kokku. Ainus erinevus tuleneb asjaolust, et

üks osa endisest karjamaast asub praegusel ajal Käina valla territooriumil ning selle võrra on

Emmaste vallas tagastatud maaüksus võõrandatust väiksem. Ringkonnakohus leidis seevastu, et

õigustatud subjektidele on tagastatud endisest ühiskarjamaast ca poole suurem maaüksus. Samas ei

ole ringkonnakohtu otsuses toodud ühtegi tõendit ega väidet, millega halduskohtu järeldus oleks

ümber lükatud. Ringkonnakohus on üksnes oletanud, et pindalade erinevuse põhjuseks on mere

taganemine, mille tagajärjel juurde tekkinud maismaa liideti tagastatavate kinnistutega. Kolleegium

peab võimalikuks, et kohtute järelduste erinevus on tingitud asjaolust, et halduskohus võrdles üksnes

endise maaüksuse ning tagastatud maa maismaapoolseid piire, kuid jättis arvestamata võimaluse

maaüksuse pindala suurenemiseks merepoolse piiri muutumise tõttu.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas ning kui palju erineb endise ühiskarjamaa

arvelt õigustatud subjektidele tagastatud maaüksuste kogupindala karjamaa võõrandamisaegsest

pindalast. Pindalade erinevuse tuvastamise korral tuleb välja selgitada selle põhjus. Juhul, kui

põhjuseks on planeeringu või maakorralduse nõuded, tuleb lähtuda MRS § 6 lg-st 1, mis ei luba

rohkem kui 8%-list erinevust. Sellisel juhul saab nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, mille

kohaselt tuleb kahju suuruse kindlaksmääramisel võtta aluseks olukord, kus maa oleks tagastatud

MRS § 6 lg 1 nõudeid järgides. Kolleegiumi hinnangul on olukord aga teine juhul, kui halduskohus

tuvastab, et võimalik pindalade erinevus on tekkinud mere taganemise tulemusel. Kolleegium on

seisukohal, et sellisel juhul ei saa kohaldada MRS § 6 lg-s 1 sätestatud keeldu võõrandatud ja

tagastatud maaüksuste pindalade rohkem kui 8%-lisele erinemisele.

13. Kolleegium leiab, et maismaa- ja merepiiri muutumine ei ole hõlmatud MRS § 6 lg-s 1 kasutatud

maakorralduse või planeeringu nõuete mõistega. Erinevalt planeeringu või maakorralduse nõuetest ei

sõltu see inimtegevusest ega -tahtest. Seetõttu ei ole MRS § 6 lg-s 1 sätestatud 8% reegel sellises

olukorras kohaldatav. Eriti selgelt väljenduks nimetatud reegli kohaldamatus olukorras, kus

kaldaäärse maaüksuse pindala oleks mere pealetungimise tulemusel vähenenud. Kohalikul

omavalitsusel ei oleks sellisel juhul võimalik tagada seda, et maaüksuse pindala ei väheneks üle 8%.

Nii enne maa õigusvastast võõrandamist kehtinud Balti eraseaduse (BES) kui alates 1. detsembrist

1993 kehtiva Asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi

piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. BES § 767 kohaselt omandas

kaldale vähehaaval juurdeuhutud maa koheselt kalda omanik. AÕS § 133 lg 1 kohaselt ulatub

kinnisomand mere rannajooneni, milleks on mere tavaline veepiir. AÕS § 132 lg 4 kohaselt jääb

pinnas, mis kaldale uhutakse või millega kallast täidetakse, kalda osaks. Selle põhimõtte muutmine ei

ole kolleegiumi hinnangul olnud MRS § 6 lg 1 eesmärgiks.

14. Kui halduskohus tuvastab, et võõrandatud ja tagastatud maaüksuste pindalade erinevus on

tingitud mere taganemisest, ei saa ta kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda ringkonnakohtu

otsuses toodud käsitlusest. Sellisel juhul oleks haldusorgani õiguspärase tegevuse tulemusel

tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse koos õigusvastaselt võõrandatud maaüksusega ka

sellele mere taganemise tulemusel lisandunud maa. Tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks

tuleks tuvastada kirjeldatud viisil piiritletud maaüksuse väärtus. Tooma talu maade tagastamise

õigustatud subjektidele tekitatud kahjuks saaks lugeda leitud väärtuse 1/9 suuruse osa ning Tooma

talu tagastamise õigustatud subjektidele tagastatud maaüksuse (2,38 ha suurune lahustükk) väärtuse

vahe. Vastavalt Tooma talu õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele oleks kaebajale

tekitatud kahjuks 2/5 osa sellest väärtuste vahest.

15. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium A. Einbergi kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu

otsus jääb jõusse, kuid otsuse motiive muudab kolleegium vastavalt käesoleva otsuse motiividele.

A. Einbergi poolt kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel

tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann