3-1-1-9-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-9-08

Otsuse kuupäev

9. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

OÜ P väärteoasi ehitusseaduse § 69 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. novembri 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-07-4807

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rapla Vallavalitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Rapla Vallavalitsuse esindaja Veljo Väärsi

Resolutsioon

1. Harju Maakohtu 15. novembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-4807 jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Vallavalitsus karistas 21. augusti 2007. a otsusega OÜ-d P ehitusseaduse (EhS) § 69 lg 2 järgi 50 000 krooni suuruse

rahatrahviga Raplasse aadressile K x ehitise (konteinertüüpi pakendite vastuvõtu terminali) ehitusloata püstitamise eest.

Otsuses märgiti, et vallavalitsus informeeris OÜ-d 5. aprilli 2007. a kirjas ehitusloa vajalikkusest.

2. Vallavalitsuse tehtud karistusotsuse peale esitas kaebuse osaühingu kaitsja Veikko Puolakainen, kes taotles väärteoasja

menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 või VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Kaebuses leiti, et karistusotsuse tegemisel ei ole selgitatud välja kõiki juriidilise isiku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid.

Nimelt eeldab Riigikohtu praktika kohaselt juriidilise isiku karistamine selle organi või juhtivtöötaja koosseisupärase,

õigusvastase ja süülise teo väljaselgitamist, mis peab olema toime pandud juriidilise isiku huvides. OÜ P suhtes tehtud

karistusotsusest ei nähtu, kas ja milline organ või juhtivtöötaja teo toime pani ning kas see toimus juriidilise isiku huvides.

Kaitsja leidis, et pakendite kogumise terminali paigaldamine oli õiguspärane, kuna see oli vajalik pakendiseaduse § 20 lg-s 2

sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Paigaldamise kiitis heaks Keskkonnaministeeriumi Raplamaa Keskkonnateenistus

oma 29. mai 2007. a kirjaga, milles leiti muuhulgas, et kogumisterminal ei ole ehitis EhS § 2 tähenduses. Kuna ka osaühing

lähtus sellest eeldusest, et terminal ei ole ehitis, ongi tema vastutus välistatud.

Käesoleval juhul erineb kaebaja arvates olukord Riigikohtu 19. juuni 2007. a asjas 3-1-1-44-06 tehtud otsuses kirjeldatust.

Konteinertüüpi pakendite kogumise terminal mõõtmetega 5x9 m asetatakse maapinnale ilma vundamenti või muid

ühenduskonstruktsioone kasutamata. Terminal valmistatakse tehases ja tõstetakse paika ühes tükis. Kuna terminal ei ole

maapinnaga kohtkindlalt ühendatud, on see vajadusel lihtsalt teisaldatav. Vastupidine tõlgendus tooks kaitsja arvates kaasa

absurdse olukorra, kus ehitiseks võiks pidada nt ehitussoojakuid, haagissuvilaid või merekonteinereid. Samuti leidis kaitsja, et

konteinertüüpi terminali paikatõstmist ei saa lugeda ehitamiseks.

Kaitsja märkis, et kohtuvälise menetleja kiri ei olnud adresseeritud menetlusalusele isikule, vaid kinnistu omanikule.

Kaebuses märgiti lõpuks, et määratud trahv on ebaproportsionaalselt suur.

3. Harju Maakohus tühistas 15. novembri 2007. a otsusega Rapla Vallavalitsuse otsuse ja lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29

lg 1 p 1 alusel.

Kohus leidis, et süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on täidetud, sest tegemist oli ehitisega, mille püstitamine eeldas

ehitusluba. Samuti kujutab ka varem kokkupandud ehitise kraanaga paikatõstmine endast ehitamist.

Kohus leidis aga, et osaühingu vastutuse välistab vältimatu eksimus teo keelatuses. Nimelt ei pidanud menetlusalune isik

pakendi vastuvõtu terminali maapinnaga kohtkindlalt ühendatud ehitiseks, kuna see ei olnud aluspinnaga püsivalt ühendatud.

Seejuures oli osaühing konsulteerinud ka advokaadiga.

Lisaks leidis kohus, et väärteoprotokollis ei ole tuvastatud kõiki juriidilise isiku vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid

(juriidilise isiku juhtivtöötaja, kes teo toime pani ning seda, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides).

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Rapla Vallavalitsus, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks.

4.1 Kassatsioonis leitakse, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kassaatori hinnangul on kohus ekslikult

tuvastanud süüd välistava keelueksimuse.

Esiteks leiab kassaator, et õiguse üldprintsiibi kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine vastutusest.

Kassaator ei nõustu kohtu seisukohaga, et mõiste "kohtkindlalt ühendatud" seaduses lahti seletamata jätmine õigustab selle

ebaõiget tõlgendamist. Taolisest lähenemisest tulenevalt võikski rajada ebaseaduslikke ehitisi, sest vastavat mõistet kehtivas

õiguses endiselt lahti seletatud ei ole. Samas väärib tähelepanu asjaolu, et kohtkindluse mõistet selgitav Riigikohtu lahend asjas

nr 3-1-1-44-06 tehti 19. juunil 2006, seega käesoleva kohtuasja esemeks olevast ebaseaduslikust ehitamisest märgatavalt

varem.

Alusetu on kohtu viide Raplamaa Keskkonnateenistuse 29. mai 2007. a kirjale, sest keskkonnateenistusel ei ole

ehitusjärelevalve alast pädevust. Seejuures juhitakse tähelepanu asjaolule, et kohus arvestas seda kirja tõendina hoolimata

asjaolust, et selle adressaat ei olnud menetlusalune isik, vaid AS R, kuid jättis arvestamata 5. aprillil 2007. a AS-le R

adresseeritud ettekirjutuse, leides, et pole tõendatud, et menetlusalune isik oli ettekirjutusest teadlik.

Kassaator leiab, et kui ka menetlusalune isik eksis teo keelatuses, oli see välditav.

4.2 Kassaator juhib tähelepanu sellele, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Maakohus heitis kohtuvälisele menetlejale

ette seda, et välja ei ole selgitatud teo toime pannud füüsilist isikut. Samas on kohus lahendanud keelueksimuse, s.o süü tasandi

küsimust.

4.3 Samuti leiab kassaator, et kohus rikkus oluliselt menetlusõigust.

Kassaator leiab, et kohus nõudis alusetult väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses juhtivtöötaja kajastamist, kes

jättis menetlusaluse isiku huvides ehitusloa taotlemata. Kohus tugines seejuures KarS § 2 ja § 14 lg 1 sätetele. Kassaator leiab

aga, et materiaalõigusliku tähendusega üldsätetel ei saa olla mingisugust mõju menetlusõiguslike erisätete, milleks on VTMS §

69 ja § 74, suhtes. Menetlusdokumendi sisu määratlevat menetlusõiguslikku sätet ei saa asendada karistamise eeldusi sisaldava

materiaalõigusliku sättega.

Kuna VTMS § 69 lg 2 p 1 järgi märgitakse väärteoprotokollis üksnes väärteo lühike kirjeldus ning otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6

kohaselt väärteo lühikirjeldus, ei nõua seadus väärteo tõendamiseseme kõigi asjaolude kirjeldamist menetlusdokumentides.

Väärteokirjeldus on kirjeldus teost, mida käsitletakse väärteona. KarS § 3 lg-st 4 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt tähendab väärteo

lühikirjelduse nõue, et kirjeldada tuleb üksnes tegu süüteokoosseisu ulatuses.

Kassaator on seisukohal, et eelnevat kinnitab VTMS § 72 lg 1, mille kohaselt tehakse lahend menetlusaluse isiku ütluste,

kogutud tõendite, esitatud vastulause ja sellele lisatud materjalide alusel. Seega ei nõua seadus otsustamisel lähtumist ainult

protokollis kirjeldatud asjaoludest.

Kokkuvõttes märgib kassaator: "Kohus madaldas VTMS § 69 lg 2 p 1; § 74 lg 1 p 6; § 72 autoriteeti asendades need KarS

sätetega."

4.4 Samuti rikkus kohus menetlusõigust sellega, et tõlgendas uurimisprintsiipi kitsendavalt. VTMS § 123 lg 2 kohaselt

kontrollib kohus kõiki kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seadus ei näe ette, et kohus

peaks seda tegema ainult tuvastatud ja menetlusdokumentides fikseeritud asjaolude pinnalt. Kassaator märkis, et tema

hinnangul kohus selgitas tegelikult välja, et teo pani juriidilise isiku huvides toime selle juhatuse liige A.O..

4.5 Kassaatori väitel ei koostatud kohtuistungi protokolli. Kassaatorile 19. novembril 2007. a postitatud dokument ei ole

käsitatav protokollina, sest sellel puuduvad kohtuniku ja sekretäri allkirjad.

5. Kassatsioonile esitas vastuse menetlusaluse isiku kaitsja, kes leiab, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

5.1 Vastuses leitakse, et kohus on õigesti asunud seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keelueksimuse tõttu KarS § 39

alusel välistatud. See ei ole vastuolus põhimõttega, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Käesoleval juhul ei ole

tegemist seaduse mittetundmisega, vaid sellega, et seadusest ei olnud võimalik üheselt aru saada.

5.2 Väites, et kohus on kitsendavalt tõlgendanud uurimisprintsiipi, on kassaator eksinud kohtu rolli määratlemisel kohtuvälise

menetleja otsuse peale esitatud kaebuse arutamisel. Kohus ei saa asendada kohtuvälist menetlejat ega teha ära kohtuvälise

menetleja tegemata tööd. Kohtuväline menetleja ei ole aga otsuse vormistamisel pööranud piisavalt tähelepanu juriidilise isiku

karistamise vältimatute eelduste väljaselgitamisele. Kohtuvälise menetleja otsus peab olema põhjendatud. Otsuses oleva

teokirjelduse alusel peab olema võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ja

süülise teo.

5.3 Lisaks korratakse kassatsioonivastuses menetlusaluse isiku kaitseväiteid, et tegemist ei ole ehitisega EhS § 2 lg 1 mõttes

ning et terminali paigaldamise tingis vajadus täita pakendiseaduse nõudeid.

6. Riigikohtu istungil osales Rapla Vallavalitsuse esindaja, kes jäi kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Harju Maakohus leidis, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja menetlus lõpetada kahel põhjusel. Esiteks seetõttu,

et menetlusalune isik tegutses vältimatus keelueksimuses olles. Teiseks märgib kohus, et väärteoprotokollist ei ilmne, milline

organ või juhtivtöötaja juriidilise isiku nimel ja huvides teo toime pani. Kassaator on juhtinud tähelepanu sellele, et

kohtuotsuse taolised põhjendused on vastuolulised. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega. Riigikohus on korduvalt

juhtinud tähelepanu sellele, et kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab kindlad nõuded õigusliku

küsimuse lahendamise metoodikale (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

148-03 ja 21. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-04). KarS § 2 lg 2 näeb ette, et kõigepealt tuleb tuvastada teo

koosseisupärasus, seejärel õigusvastasus ning lõpuks isiku süü. Kui mingil astmel ilmneb, et kõik selle tunnused ei ole

täidetud, ei ole alust siirduda deliktistruktuuri järgmise astme juurde.

8. Kirjeldatud nõuded kehtivad ka juriidilise isiku süüteoasja puhul, kusjuures arvestada tuleb asjaoluga, et juriidiline isik kui

õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu.

Seetõttu eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo

toime pannud juriidilise isiku organi liikmete või juhtivtöötaja (füüsilised isikud) käitumises (KarS § 14 lg 1). Kui mõni

deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud.

Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane,

õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2004. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-04). Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole mitte

deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja

poolt juriidilise isiku huvides tegutsemine peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega

enne kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-137-04).

9. Seoses juriidilise isiku või juhtivtöötaja tegevusega tuleb arvestada sellega, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod,

mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega

organ, vaid tavatöötajad. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku

tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. septembri

2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-04 - RT III 2004, 24, 263; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2006. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-145-05). Riigikohtu hinnangul võib teoks, mida reeglina ei pane vahetult toime juriidilise isiku

juhtivtöötaja, lugeda ka ehitise püstitamise ehitusloata.

10. Kooskõlas eelmärgituga oleks käesoleva väärteoasja menetlemisel tulnud esmalt välja selgitada see, kas on püstitatud

ebaseaduslik ehitis, seejärel objektiivse koosseisu analüüsi raames kindlaks teha, kas ehitis on püstitatud juriidilise isiku organi

või juhtivtöötaja poolt või ka juriidilise isiku muude töötajate poolt organi või juhtivtöötaja käsul või vähemalt heakskiidul.

Ning lõpuks oleks tulnud tuvastada, kas ehitis püstitati juriidilise isiku huvides tegutsedes. Sedastades, et väärteoprotokollist ei

ilmne, milline organ või juhtivtöötaja juriidilise isiku nimel ja huvides teo toime pani, puudus kohtul vajadus jätkata analüüsi

deliktistruktuuri järgmisel astmel ja hakata lahendama keelueksimuse küsimust.

II

11. Eelkirjeldatud vastuolulisus ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest maakohus on õigesti juhtinud

tähelepanu sellele, et väärteoprotokollist ei ilmne juriidilise isiku juhtivtöötajat, kes teo toime pani, ega seda, et tegu pandi

toime juriidilise isiku huvides, ning et see välistab juriidilise isiku karistamise. Kassaator vaidles sellele, vastu, leides, et

väärteoprotokollis ei peagi neid andmeid kajastuma ning et maakohus oleks ise pidanud välja selgitama, milline juhtivtöötaja

teo toime pani ning kas ta tegutses juriidilise isiku huvides.

12. Kriminaalkolleegium juhib kassaatori tähelepanu sellele, et Riigikohus on korduvalt (vt.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. septembri 2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-04; 22. detsembri 2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-121-04; 14. jaanuari

2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-131-04; 23. märtsi 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-05; 15. aprilli 2005. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-22-05; 9. septembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-70-05; 28. aprilli 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-

1-1-25-06; 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06; 5. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-64-07;

7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07) selgitanud, et nimetatud andmete kajastamine väärteoprotokolli

teokirjelduses on vajalik ning vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik

tuvastada.

13. Nende asjaolude väärteoprotokolli teokirjelduses kajastamise vajalikkus tuleneb sellest, et vastavalt VTMS §-le 87

arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et kohus ei või väljuda väärteoprotokollis või

kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2003. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-75-03).

14. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg-s 2 nimetatud "väärteo lühikese kirjelduse" semantiline tõlgendamine ei anna vastust

küsimusele, milliseid andmeid see kirjeldus sisaldama peab. Seetõttu tuleb selle hindamisel, mida "väärteo lühike kirjeldus"

hõlmama peab, lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu

süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-

03) ja selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt

süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille

alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab

väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et

väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust.(vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06; 7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas

nr 3-1-1-84-07). See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on

menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal, et teokirjeldus tähendab

faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest

ümberkirjutamist.

15. Kasutades terminit "lühike kirjeldus" ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et

seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Küll nõustub kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et väärteoprotokoll ei pea kajastama

õigusvastasuse ja süü küsimusi. Seda aga põhjusel, et koosseisupärase teo õigusvastasust ja teo toimepannud isiku süüd

eeldatakse ning vajadusel tuleb ära näidata see, et õigusvastasus või süü puudub. Märkida tuleb seda, et kui kohtuvälise

menetleja ametnik leiab, et õigusvastasus või süü puudub, puudub üldse alus väärteoprotokolli koostamiseks.

16. Kuna juriidilisele isikule saab mingit tegu omistada vaid KarS § 14 lg 1 sätestatud tingimustel, peabki juriidilise isiku

väärteoasjas väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse teokirjeldusest nähtuma ka see, kas kõnealused tingimused on täidetud.

17. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et puuduvad VTMS §-s 175 nimetatud kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise alused ning VTMS § 174 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg