3-4-1-20-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-20-07

Otsuse kuupäev

9. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask ning liikmed Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Priit

Pikamäe ja Harri Salmann

Kohtuasi

Harju Maakohtu 19. ja 21. detsembri 2007. a taotlused kontrollida

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 390 lg 1 vastavust

põhiseadusele

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Riigikogu õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon

Hagejad OÜ Aviso Kinnisvara (registrikood 10521243), esindaja

advokaat Indrek Lillo, ja Bestmarki Suurköökide Aktsiaselts

(registrikood 10043536), esindaja advokaat Madis Mahlapuu

Kostjad Karin Poolak (isikukood 46210210361) ja OÜ Barons Hotels

(registrikood 11315095), viimase esindaja vandeadvokaat Tõnu

Meidra

Õiguskantsler Allar Jõks

Justiitsminister Rein Lang

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja § 660 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, milles need ei võimalda edasi kaevata hagi tagamise taotluse rahuldamata

jätmise määruse peale, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus jättis 31. oktoobri 2007. a määrusega rahuldamata OÜ Aviso Kinnisvara poolt

Karin Poolaku vastu esitatud hagi (milles mh paluti kostjalt välja mõista 3 228 432 krooni) tagamise

avalduse ja arvas hagi tagamise kautsjoni (100 000 krooni) riigituludesse.

Hageja esitas määruse peale määruskaebuse. 19. detsembri 2007. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-07-44841/21 jättis Harju Maakohus põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 390 lg 1 hagi tagamise määruse peale edasikaebe õiguse

lubamatuse osas, võttis määruskaebuse menetlusse, edastas määruse Riigikohtule põhiseaduslikkuse

järelevalve tegemiseks ning peatas määruskaebuse menetluse kuni Riigikohtus põhiseaduslikkuse

järelevalve asja lahendamiseni.

2. Samuti jättis Harju Maakohus 6. novembri 2007. a määrusega rahuldamata Bestmarki Suurköökide

Aktsiaseltsi poolt OÜ Barons Hotels vastu esitatud 1 096 675 krooni 10 sendi väljamõistmise hagi

tagamise avalduse ja arvas hagi tagamise kautsjoni (55 000 krooni) riigituludesse.

Hageja esitas määruse peale määruskaebuse. 21. detsembri 2007. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-07-46111/21 jättis Harju Maakohus põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata TsMS § 390 lg 1

hagi tagamise määruse peale edasikaebe õiguse lubamatuse osas, võttis määruskaebuse menetlusse,

edastas määruse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve tegemiseks ning peatas määruskaebuse

menetluse kuni Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseni.

3. Riigikohtusse laekusid Harju Maakohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks edastatud

määrused 31. detsembril 2007.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis 6. märtsi 2008. a määrusega mõlemad

taotlused PSJKS § 52 alusel ühte menetlusse.

KOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Harju Maakohus leiab ülalnimetatud kohtumäärustes, et tulenevalt TsMS § 660 lg-st 1 ja § 390 lg-

st 1 ei saa ta esitatud määruskaebusi menetleda. Samuti ei sisaldu määruskaebuse esitamise luba hagi

tagamise kautsjoni maksmist reguleerivates sätetes. Maakohus leiab, et hagi tagamise avalduse

rahuldamata jätmisega kaasnev tagajärg puudutab avalduse esitanud isiku õigusi sellisel määral, mida

tuleb kohtu eksituste vältimiseks kaebeõiguse andmisega kaitsta. Seetõttu ei vasta TsMS § 390 lg 1

hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale kaebeõiguse lubamatuse osas põhiseaduse

(PS) §-le 15 ja § 24 lg-le 5.

5. Mõlemad hagejad ja kostja OÜ Barons Hotels nõustuvad maakohtu seisukohtadega. Hageja

OÜ Aviso Kinnisvara näeb TsMS § 390 lg 1 vastuolu lisaks PS §-ga 12, kuna tsiviilkohtumenetluses

on isiku õigused vähem kaitstud kui halduskohtumenetluses. Kostja Karin Poolak leiab, et TsMS

§ 390 lg 1 on kooskõlas põhiseadusega.

6. Riigikogu õiguskomisjon möönab, et TsMS § 390 lg 1 võib maakohtu põhjendustel olla vastuolus

PS § 24 lg-ga 5. Kaebeõiguse puudumist hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise peale põhjendas

menetlusökonoomia, kuid hagi tagamise regulatsiooni on vaja muuta.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mille

kohaselt nõutakse hagi tagamise avalduselt kautsjoni ja hagi tagamata jätva määruse peale

määruskaebust esitada ei saa, kooskõlas PS § 15 lg-ga 1 koostoimes § 24 lg-ga 5.

Põhiseaduskomisjon märkis, et kui puuduks kautsjoni tasumise nõue, ei takistaks hagi tagamata

jätmise määruse peale edasikaebeõiguse puudumine põhiasja läbivaatamist ega riivaks intensiivselt

menetlusosalise õigusi ega vabadusi.

7. Õiguskantsleri arvates on TsMS § 390 lg 1 esimene lause osas, milles see ei võimalda hagi

tagamise avalduse rahuldamata jätnud kohtumäärust määruskaebe korras vaidlustada, vastuolus

PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele koostoimes

PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigusega. Hagi tagamata jätmise peale edasikaebeõiguse

mittevõimaldamine võib ohustada kohtumenetluse tulemuseks oleva kohtuotsuse täitmist ja seada

seeläbi kahtluse alla kohtusse pöördumise mõttekuse. Edasikaebeõiguse piirangu legitiimne eesmärk

on vähendada kohute töökoormust, tagades selliselt kohtusüsteemi efektiivsuse ning selle kaudu

ühtlasi isikute õiguse parema kaitse. Samuti on edasikaebeõiguse piirang selle eesmärgi

saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Siiski ei kaalu kohtusüsteemi efektiivsuse eesmärk üles

põhiõigustesse (üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele koostoimes edasikaebeõigusega) sekkumise

intensiivsust.

Samuti leiab õiguskantsler, et TsMS § 390 lg 1 esimene lause on osas, milles see ei võimalda hagi

tagamise avalduse rahuldamata jätnud kohtumäärust, mille alusel arvati hagi tagamise kautsjon

riigituludesse, määruskaebe korras vaidlustada, vastuolus PS § 32 lg 2 esimesest lausest tuleneva

omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigusega koostoimes PS § 24 lg-s 5 sätestatud

edasikaebeõigusega. Riive legitiimseks eesmärgiks on kohtusüsteemi efektiivne toimimine ning

edasikaebeõiguse piirang on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Siiski ei kaalu

kohtusüsteemi efektiivsuse eesmärk üles põhiõigustesse (omandi vaba kasutamise, käsutamise ja

valdamise õigus koostoimes edasikaebeõigusega) sekkumise intensiivsust.

Seetõttu leiab õiguskantsler, et Riigikohus peaks kontrollima ka TsMS § 141 ning § 149 lg-te 2 ja 5

põhiseaduspärasust. Tema arvates on TsMS § 141 ning § 149 lg-d 2 ja 5 osas, milles need

reguleerivad hagi tagamise kautsjonit, vastuolus PS § 32 lg-ga 2 koostoimes PS § 24 lg-ga 5.

8. Justiitsminister leiab, et TsMS § 390 lg 1 ei ole vastuolus PS §-ga 15 ja § 24 lg-ga 5.

Justiitsministri arvates ei kuulu hagi tagamata jätmise määrus PS § 24 lg 5 esemelisse kaitsealasse,

kuna tegu ei ole kohtumäärusega, mis muudab menetluse jätkamise võimatuks. Menetluses

edasikaebeõiguse piiramine kui kohtusse pöördumise õiguse riive teenib legitiimset eesmärki, milleks

on kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine, samuti on riive proportsionaalne. Põhjendatud on erinev

regulatsioon TsMS § 390 lg-s 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 122 lg-s 5. Regulatsioon, mis ei

võimalda kaevata hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale, kehtib juba

1993. aastast. Justiitsminister lisab viitega tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõule, et tulevikus ei teki taotleja jaoks taotluse esitamisest ja selle rahuldamata jätmisest enam

negatiivset varalist tagajärge.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 390 lg 1 esimene lause sätestab:

"Maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagamise taotluse rahuldas, ühe

tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas, võib pool esitada määruskaebuse."

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 660 lg 1 sätestab:

"Maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse

ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus

takistab asja edasist menetlust."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Pärast asjassepuutuva sätte tuvastamist (I) tegeleb kolleegium edasikaebeõiguse riive ning selle

põhiseaduspärasuse küsimusega (II).

I

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte,

mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv.

Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda

tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. novembri 2006. a

otsus asjas nr 3-4-1-8-06 - RT III 2006, 40, 337, p 17).

13. Nii Harju Maakohtu 19. kui ka 21. detsembri 2007. a kohtumääruses on põhiseadusvastasuse tõttu

jäetud kohaldamata TsMS § 390 lg 1 "hagi tagamise määruse peale edasikaebe õiguse lubamatuse

osas". Kolleegium märgib, et maakohtu määruste resolutsioonid ei ole sõnastatud korrektselt. Hagi

tagamise määruse, st määruse peale, millega kohus hagi tagas, saab TsMS § 390 lg 1 kohaselt esitada

määruskaebuse. Maakohtu määruste põhjendustest on siiski ilmne, et maakohus pidas TsMS § 390 lg-

t 1 põhiseadusvastaseks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust määruse peale, millega

jäeti hagi tagamise taotlus rahuldamata. Kolleegium saab sellest lähtuda.

14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda esitada

määruskaebust maakohtu määruse peale, millega kohus jättis rahuldamata hagi tagamise taotluse, st

jättis hagi tagamata. See tuleneb TsMS § 660 lg-st 1, mille kohaselt võib määrusega puudutatud

menetlusosaline esitada maakohtu määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui

määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust.

Hagi tagamisega seonduvate kohtumääruste vaidlustamist reguleerib TsMS § 390 lg 1, kus loetletakse

määrustena, mille peale pool saab edasi kaevata, määrused, millega kohus hagi tagamise taotluse

rahuldas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas. Nimetatud sättes ei ole

loetletud määrust, millega kohus jätab hagi tagamise taotluse rahuldamata, st hagi tagamata. Ka mujal

tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole ette nähtud selle määruse vaidlustamise võimalust.

Kolleegiumi arvates ei ole hagi tagamata jätmise määruse näol tegemist ka määrusega, mis takistaks

asja menetlust ja oleks seetõttu edasikaevatav TsMS § 660 lg 1 kohaselt. Hagi tagamine menetluse

kestel on seotud n-ö põhimenetlusega ning hagi tagamise avalduse lahendamine seda ei takista. Seega

ei võimalda TsMS § 660 lg 1 hagi tagamata jätmise määrust vaidlustada.

15. Kui hagi tagamata jätmise peale oleks õigus esitada määruskaebus, oleks Harju Maakohus

pidanud lahendama kõnealused tsiviilasjad teisiti - maakohus pidanuks esitatud määruskaebused

võtma TsMS § 663 lg 1 kohaselt menetlusse ning § 663 lg 4 kohaselt kas rahuldama või saatma need

§ 663 lg 5 kohaselt ringkonnakohtule lahendamiseks.

Kuna hagi tagamisega seonduvate määruste vaidlustamist reguleeritakse TsMS § 390 lg-s 1, on see

asjassepuutuv säte. Kuivõrd TsMS § 390 lg 1 teine lause sätestab, et maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, siis ei

ole tegemist konkreetsel juhul kõne all oleva sättega. Praegusel juhul on küsimuseks maakohtu

määruse vaidlustamine määruskaebe korras ringkonnakohtus, mitte sellele järgnevalt Riigikohtus.

Seega on praeguses asjas otsustava tähtsusega normiks TsMS § 390 lg 1 esimene lause.

16. Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on

vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku

olukorra suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. veebruari 2007. a otsus

asjas nr 3-4-1-16-06 - RT III 2007, 6, 43, p 18).

Kolleegiumi arvates on TsMS § 390 lg 1 esimene lause olemuslikult seotud TsMS § 660 lg-ga 1, mis

piirab maakohtu määruste vaidlustamist, ning hagi tagamata jätmise määruse peale määruskaebuse

esitamise piirang tuleneb nimetatud sätete koostoimest.

17. Õiguskantsleri arvates peaks Riigikohus kontrollima ka TsMS § 141 ning § 149 lg-te 2 ja 5

põhiseaduspärasust, st hindama hagi tagamise kautsjoni ja selle riigituludesse arvamise

põhiseaduspärasust. Kolleegium sellega ei nõustu. Hagi tagamise kautsjoni tasumise kohustuse ja

selle hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise korral riigituludesse arvamise põhiseaduslikkuse

küsimus on tunduvalt laiem maakohtu poolt Riigikohtu ette püstitatud küsimusest kaebeõiguse

puudumise põhiseaduspärasuse kontrollimise kohta ega seondu sellega vahetult. Kuigi maakohtu

määrustes (p-s 4 ja resolutsioonis) on viidatud ka TsMS §-le 140 (tegelikult arvatavasti mõeldes

§ 141) ning § 149 lg-le 5, ei ole maakohus kautsjoni tasumise ja riigituludesse arvamise regulatsiooni

põhiseaduspärasust kahtluse alla seadnud. Maakohus on kautsjoni riigituludesse arvamise

regulatsiooni kasutanud üksnes põhjendusena, miks tema arvates peaks olema tagatud määruskaebuse

esitamise võimalus hagi tagamata jätmise määruse peale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 141

ning § 149 lg-te 2 ja 5 võimaliku põhiseadusvastasuse ning kehtetusega ei kaasneks hagejatele

võimalust esitada määruskaebust hagi tagamata jätmise määruse peale. Seega ei ole nimetatud sätted

praeguses menetluses asjassepuutuvad.

II

18. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse oma õiguste rikkumise korral

kohtusse pöörduda. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse

(vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus nr 3-3-1-38-00, p 15). Põhiseaduse

§-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003,

13, 125, p 16).

Põhiseaduse § 24 lg 5 annab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemal seisvale kohtule. Riigikohus on leidnud, et: "[k]ohtunik

nagu iga teinegi inimene võib eksida. Eeldusele, et on vajalik tagada kohtulahendite õigsuse kontroll,

tugineb ka põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse instituut." (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04 - RT III 2004,

9, 96, p 21.)

Tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt (kaitseala määratlemisel

tuleb eelistada avaramat käsitlust) ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse (vt Riigikohtu üldkogu

17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 26), tuleb PS § 24 lg 5

esemelisse kaitsealasse lugeda ka hagi tagamata jätmise kohtumäärus kui kohtuotsus laiemas mõttes.

19. Kolleegium nõustub õiguskantsleri ja justiitsministriga, et TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest ja

§ 660 lg-st 1 tuleneva edasikaebeõiguse piirangu eesmärgiks on vähendada kohtute töökoormust,

tagades sel moel kohtusüsteemi efektiivsuse. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on PS XIII ptk-s

väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus, mis suudab tagada kohtupidamise mõistliku aja jooksul ning

seeläbi ausa kohtupidamise ja isikute õiguste parema kaitse. Kohtute menetluslik tõhusus on oluline

nii kohtusüsteemi funktsioneerimiseks tervikuna (kohtute üldise töökoormuse seisukohalt) kui ka

igale kohtuasjale mõistliku aja jooksul lahendi tagamiseks (kohtuasja menetlemise pikkus,

väljendatud õiguses oma kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste

konventsiooni art 6 lg-s 1). Seega on hagi tagamata jätmise määruse peale edasikaebeõiguse

piiramiseks olemas legitiimne eesmärk.

20. Kuivõrd hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmisel edasikaebe võimaluse ettenägemisel

esitataks arvatavasti enamiku rahuldamata jäetud hagi tagamise taotluste peale määruskaebused, on

eelmainitud legitiimse eesmärgi huvides tegemist sobiva abinõuga. Võib oletada, et seadusandja on

õigesti rakendanud oma diskretsiooniõigust ning et valitud vahend on eelmainitud eemärgi

saavutamiseks ka vajalik ehk eesmärgi saavutamiseks leebeim võimalik variant.

21. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda

kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused.

22. Hagi tagamise avalduse rahuldamata jätmise määruses sisaldub ka otsus arvata taotleja tasutud

kautsjon TsMS § 149 lg 5 teise lause järgi riigituludesse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 141 lg 1

kohaselt tuleb hagi tagamise kautsjonina tasuda 5% hagi tagamisega taotletu harilikust väärtusest,

minimaalselt 500 krooni ja maksimaalselt 100 000 krooni. Seega kaasneb määrusega, millega kohus

jätab hagi tagamata, isikule oluline negatiivne varaline tagajärg - ta jääb ilma tasutud kautsjonist.

Praegusel juhul oli tsiviilasjades kautsjon 55 000 ja 100 000 krooni, millest hagejad jäid hagi

tagamata jätmise tõttu ilma.

23. Hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise määruse vaidlustamise võimalus puudus ka nii

15. septembril 1993 jõustunud tsiviilkohtupidamise seadustikus kui ka 1. septembrist 1998 kuni

31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus. 1. jaanuarist 2006 lisandus hagi

tagamise regulatsiooni muudatus hagi tagamise kautsjoni näol. Kehtiva tsiviilkohtumenetluse

seadustiku eelnõu seletuskirjas on märgitud, et eelnõu eesmärgiks on arendada kehtiva õiguse hagi

tagamise instituuti edasi, samas piirates hagi tagamise taotluste esitamist. Alusetute taotluste esitamist

pidi aitama vähendada kautsjoni nõudmine hagi tagamise avalduselt. Samu eesmärke regulatsiooni

kehtestamisel möönavad oma arvamustes Riigikohtule ka justiitsminister ja Riigikogu

õiguskomisjon.

24. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud õigus

vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei saa

riigituludesse arvatud kautsjoni hüvitamist sõltumata menetlust lõpetavast kohtulahendist nõuda ka

vastaspoolelt (TsMS § 149 lg 5 teine lause).

Kuigi hagi tagamist on võimalik juhul, kui avaldus jäi rahuldamata, taotleda korduvalt, tuleb iga kord

tasuda hagi tagamise kautsjon ja seejuures puudub edasikaebe- ehk kontrollivõimalus, mistõttu ei ole

tegu tõhusa õiguste kaitse vahendiga. Lisaks on hagi tagamise otsustamise puhul tegu lühikese

tähtajaga ning sellest lähtuva suurema eksimisvõimalusega.

25. Hagi tagamise avalduselt tasumisele kuuluv kautsjon on samastatav lõivuga PS § 113 tähenduses.

Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud seega õigus

vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine kui PS § 113 järgse lõivu tasumine.

26. Kolleegiumi arvates tuleb hagi tagamist taotlenud isikule võimaldada PS § 24 lg 5 alusel hagi

tagamata jätmise määruse peale, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse, edasi kaevata, et oleks

võimalik hagi tagamata jätmise aluste kontrolli kaudu kontrollida ka hagi tagamise kautsjoni

riigituludesse arvamise seaduslikkust. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta hagi

tagamist taotlenud isikult hagi tagamata jätmise määruse ja seega kautsjoni riigituludesse arvamise

vaidlustamise võimaluse äravõtmist, eriti kuna seda ei saa kontrollida ka hiljem mingis muus

menetluses.

Seetõttu ei ole TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest ja § 660 lg-st 1 tulenev piirang, mis ei võimalda

kaebeõigust kohtumääruse osas, mille alusel arvati kautsjon riigituludesse, mõõdukas ning riivab

ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Nimetatud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku sätted tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need ei

võimalda edasi kaevata hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale, mille alusel arvati

kautsjon riigituludesse.

27. Tulenevalt eelnevast võivad hagi tagamist taotlenud ja kautsjoni tasunud isikud hagi tagamata

jätmise korral esitada määruse peale määruskaebuse sarnaselt TsMS § 390 lg 1 esimese lause teiste

juhtumitega. Sarnaselt TsMS § 390 lg 1 esimeses lauses sätestatud teiste juhtumitega kehtib ka hagi

tagamata jätmise määruse, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse, puhul TsMS § 390 lg 1

teisest lausest tulenev piirang, st maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Priit Pikamäe, Harri Salmann