3-3-1-8-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-08

Otsuse kuupäev

7. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Gerfolt kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse

18. veebruari 2005. a maksuotsuse nr 12-5/85 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-430

Menetluse alus Riigikohtus

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

6. märts 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse esindajad

Gerly Kask ja Uku Tampere

OÜ Gerfolt esindaja juhatuse liige Juri Levkovitš

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-430 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus (Põhja MK) kontrollis 18. märtsi 2004. a korralduse

alusel OÜ Gerfolt kaupade ekspordi käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust ajavahemikus

jaanuar 2002 kuni aprill 2004. Põhja MK tuvastas, et sel perioodil deklareeris osaühing 0%-lise

maksumääraga maksustatavat käivet kokku 3 667 956 krooni, sh kaupade eksporti 3 345 610 krooni

ulatuses. Maksuhaldur asus seisukohale, et kaupade eksport Venemaa äriühingule OOO Sintez on

tõendamata ning maksukohustuslane on jätnud deklareerimata 18%-lise maksumääraga maksustatava

käibe 3 259 695 krooni. Põhja MK kohustas 18. veebruari 2005. a maksuotsusega nr 12-5/85 OÜ-d

Gerfolt tasuma käibemaksu 586 743 krooni ja intresse 208 904 krooni.

2. Maksu- ja Tolliamet jättis 9. mai 2005. a vaideotsusega rahuldamata OÜ Gerfolt vaide

eelnimetatud maksuotsuse peale.

3. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles OÜ Gerfolt maksuotsuse tühistamist. Kaebaja rõhutas, et

kontrollitaval perioodil moodustas olulise osa tema käibest sõidukite varuosade eksport Venemaa

äriühingule OOO Sintez. Kaubad soetati Eesti äriühingutelt, osaühingu juhatuse liige toimetas kauba

üle piiri valdavalt oma sõiduautoga ning deklareeris Eesti tollipiiril kaupade ekspordi. Kauba

deklareerimist Vene tollipiiril ei toimunud, kuna selle väärtus ei ületanud deklareerimiseks ettenähtud

piirmäära. Kaebaja väitel anti kaup üle OOO Sintez esindajale ja selle eest tasuti sularahas. Ekspordi

toimumist tõendavad ekspordi tollideklaratsioonid ning kaebaja poolt ostjale väljastatud arvete

koopiad, kassadokumendid ja sularaha saamist tõendavad raamatupidamisdokumendid. Asjaolu, et

maksuhalduri väitel pole OOO Sintez registreeritud Vene Föderatsiooni Maksuinspektsioonis ning

kaupade sissevedu Venemaale pole deklareeritud, ei saa kaebaja jaoks kaasa tuua koormavat

õiguslikku tagajärge. Kehtiva õigusega pole kooskõlas maksuhalduri järeldus, et ekspordi

mittetoimumist tõendab OOO Sintez esindaja isikusamasust tõendava dokumendi puudumine kaebaja

raamatupidamisdokumentide hulgas. Väites, et eksporti pole toimunud, oleks maksuhaldur pidanud

selgitama, kellele on kaup Eestis müüdud.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 22. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-430

rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud maksuotsus on sisult õiguspärane. Kuna tehingute

toimumine kaebaja ja Venemaa äriühingu OOO Sintez vahel pole kinnitust leidnud, pole tõendatud ka

0%-lise käibemaksumääraga maksustatav käive. Kui maksuhaldur kahtleb rahandusministri

18. detsembri 2001. a määruse nr 120 § 1 lg 1 punktis 1 loetletud dokumentide põhjal ekspordi

toimumises, võib ta kohustada maksukohustuslast esitama täiendavaid dokumente, mis tõendaksid

ekspordi reaalset toimumist. Aktsepteeritud tollideklaratsioonide esitamine maksuhaldurile ei välista

täiendavate tõendite esitamist, liiatigi on nimetatud deklaratsioonid hiljem tühistatud. Ekspordi

toimumist ei tõenda asjaolu, et tollideklaratsioonides näidatud kauba ekspordiga samaaegselt ületas

OÜ Gerfolt juhatuse liige riigipiiri, kuna Venemaal pole kaupu deklareeritud ning juhatuse liige

ületas piiri eraisikuna. Kuna kaupade eest tasumine toimus enam kui 3 miljoni krooni ulatuses

sularahas, kohaldub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 6 lg 5, mille järgi

kaebaja oli kohustatud tuvastama oma lepingupartneri. Käesoleval juhul pole seda tehtud. Kaebaja on

püüdnud ekspordi toimumist tõendada OOO Sintez esindaja ütluste abil, kes kaebaja seadusliku

esindaja väitel ei nõustunud siiski kohtusse ilmuma.

5. Apellatsioonkaebuses palus OÜ Gerfolt tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus. Apellandi arvates pole selge, milliste tõendite alusel järeldab kohus ekspordi

mittetoimumist. Apellant leidis, et kauba eksport on tõendatud rahandusministri 18. detsembri

2001. a määruse nr 120 § 1 lg 1 punktis 1 loetletud dokumentidega ning tõendamata on maksuhalduri

väide, et kaup realiseeriti hoopis Eestis. Apellandi jaoks on arusaamatu ja tõendamata kohtu

seisukoht, et ekspordideklaratsioonid on tühistatud.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. novembri 2007. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas OÜ Gerfolt kaebuse ja tühistas vaidlustatud maksuotsuse. Ringkonnakohus

leidis:

1) poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kauba eksport Venemaale tegelikult toimus. Kauba eksport ei

tähenda üksnes tolliasutuse märget tolliformaalsuste lõpetamise kohta, vaid ka kauba faktilist

liikumist üle tollipiiri. Kõnealusel perioodil kehtis rahandusministri 18. detsembri 2001. a määrus

nr 120, mis sätestas eksporti tõendavate tõendite loetelu. Väär on apellandi seisukoht, et maksuhaldur

ei tohi täiendavalt nõuda muid eksporti tõendavaid dokumente;

2) Venemaa Föderaalse Tolliteenistuse Salakaubandusega Võitlemise Peavalitsuse 23. detsembri

2003. a vastusest Maksu- ja Tolliameti järelepärimisele nähtub, et nende elektroonilises andmebaasis

puuduvad andmed OÜ Gerfolt ja äriühingu OOO Sintez vaheliste tehingute kohta, 19. novembri ja

30. novembri 2004. a vastuste kohaselt ei asu äriühing OOO Sintez järelepärimises märgitud aadressil

ega ole registreeritud Maksuinspektsioonis. Seega ei saa maksuhalduri kahtlusi ekspordi

mittetoimumise osas pidada alusetuks. Samas ei oma kauba ekspordi tõendamise seisukohalt tähtsust,

kas äriühingu juhatuse liige ületas piiri eraisikuna või äriühingu esindajana. Impordideklaratsioonide

puudumist on kaebaja selgitanud kaubapartiide koguse ja maksumusega, mis ei ületanud

deklareerimiseks vajalikku piirmäära. Kaebaja vastavaid väiteid kummutavaid tõendeid pole

maksuhaldur esitanud;

3) eeltoodust sõltumata polnud käibemaksu määramine põhjendatud. Asjas on tõendid selle kohta, et

OÜ Gerfolt on ajavahemikus jaanuar 2002 kuni märts 2004 esitanud käibedeklaratsioonid ning

maksukohustuslane on sel perioodil korduvalt esitanud tagastusnõudeid, mille puhul maksuhaldur

esmalt pikendas maksusumma tagastamise tähtaega, kuid seejärel rahuldas tagastusnõuded. Esitatud

dokumentidest ei nähtu, kas kaebajalt nõuti 0%-lise määraga maksustatava käibe tõendamiseks ka

muid dokumente. Kaebaja väitel esitas ta varem samad dokumendid, mis olid ka vaidlustatud

maksuotsuse tinginud kontrollimisel aluseks ning kaebaja oli valmis maksuhalduri nõudel esitama

ekspordi tõendamiseks täiendavaid dokumente;

4) asjaolust, et maksuhaldur otsustas varasematel tagastusnõude täitmise pikendamise juhtudel

enammaksed siiski tagastada, võib MKS § 107 lg 3 põhjal järeldada, et ta luges esitatud tõendid

enammakse tagastamiseks piisavaks ja ekspordi toimumise tõendatuks. MKS § 107 lg-st 4 tuleneb, et

kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudub seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa

tagasinõudmise kohta otsuse. Käesoleval juhul ei ole sellist alust tuvastatud;

5) õige on kaebaja väide, et täiendavate tõendite esitamine tagantjärele võib olla võimatu või

keerukam kui tagastusnõuete kontrollimise ajal.

Ringkonnakohus rahuldas ka apellandi taotluse välja mõista tema kasuks menetluskulud, mis

koosnesid kahes kohtuastmes makstud riigilõivust (kokku 10 000 krooni) ja 7000 krooni suurusest

õigusabikulust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus pidas tõendeid hinnates õigeks maksuhalduri seisukohta, et OÜ-l Gerfolt puudus

õigus deklareerida 0%-lise käibemaksumääraga käivet;

2) ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud MKS § 107 lg 3 ja 4 ning jõudnud väärale järeldusele,

et kui maksuhaldur pikendab MKS § 107 lg 3 alusel tagastusnõude läbivaatamist ja küsib täiendavaid

dokumente ning rahuldab seejärel tagastusnõude, ei saa tagastatud summat MKS § 107 lg 4 alusel

tagasi nõuda. MKS § 107 lg 4 sõnastusest ega maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjast ei

tulene, et uue asjaolu ilmnemine on selle sätte kohaldamise vajalik eeldus. Ringkonnakohtu tõlgendus

muudab selle sätte tarbetuks;

3) maksuhaldur peab tagastustaotluse läbivaatamisel tegutsema viivitamatult ning rahuldama

tagastusnõude ka juhul, kui on selle õigsuse osas kahtleval seisukohal. Seda põhimõtet on rõhutanud

ka Riigikohus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04, p 13), kelle seisukohtade kohaselt peab tagastamise

otsustamine toimuma kiiresti, kuid praktikas võib asjaolude väljaselgitamine (näiteks päringud

välisriiki) olla aeganõudev;

4) sarnaselt juba aktsepteeritud tollideklaratsioonide menetlusega (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-

3-1-66-05) ei ole tagastusnõude aktsepteerimine oma olemuselt maksuotsus ja selle alusel ei saa

maksukohustuslasel tekkida õiguspärast ootust, et asjaolusid ei võidaks veel kontrollida ega

tagastusotsust muuta. Ka Riigikohtu praktika (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-03) kohaselt ei tähenda

tagastamine veel seda, et maksuhaldur on pidanud maksukohustuslase taotlust õiguspäraseks ning

taotlusega seonduvate asjaolude hilisem kontrollimine pole võimalik;

5) maksukorralduse seadus võimaldab ka tagastusnõude täitmise peatamist, kuid MKS § 107 lg 1

sõnastusest tulenevalt võib see toimuda maksuseaduste rikkumise tuvastamise korral, millega seoses

on alustatud kriminaal- või väärteomenetlust. Riigikohtu praktikas on tagastusnõude täitmise

peatamist peetud erandlikuks meetmeks, mis oluliselt riivab omandiõigust;

6) õige on, et kuuel korral otsustas maksuhaldur OÜ Gerfolt tagastustaotluse täitmise pikendamise ja

tähtaja möödudes rahuldas tagastusnõude. Asjasse ei puutu kindlasti neist üks juhtum, kui kontrolliti

üksnes tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimist. Neljal juhul kontrolliti küll käibemaksu deklareerimise

õigsust, kuid üksnes 18%-lise käibemaksumäära puhul, mitte muude määrade või sisendkäibemaksu

osas. Vaid ühel juhul (16. oktoobri 2003. a tagastusotsus) kontrolliti 0%-lise määraga käibemaksu

deklareerimise õigsust, kuid maksuhalduri hinnangul ei välista seegi võimalust maksukohustuslaselt

talle juba tagastatud summat tagasi nõuda. Iga tagastamistaotlust tuleb menetleda individuaalselt ja

selle asjaolusid arvesse võttes. Varasema kontrollimise tulemus ei saa olla siduv hilisemate juhtumite

puhul;

7) kuigi kassaator ei pea oluliseks uue asjaolu ilmnemist MKS § 107 lg 4 kohaldamiseks, leiab ta, et

käesoleval juhul on olemas ka uus asjaolu - Venemaa maksuhaldurilt saadud teave.

Tagastamistaotluse läbivaatamist on võimalik pikendada 30 päeva võrra, kuid võimaliku ekspordi

tõendamiseks Venemaalt andmete kogumine võib nõuda rohkem aega. Asjaolu, et väidetavat

lepingupartnerit tegelikult ei eksisteeri, selgus alles hilisema kontrollimise käigus.

8. OÜ Gerfolt palub kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Vastuses leitakse, et vaidlustatud maksuotsuses ei lähtunud maksuhaldur tegelikest asjaoludest.

Maksuhalduri seisukoht, et MKS § 107 lg 4 on kohaldatav ka ilma uute asjaolude ilmnemiseta, võib

olla aluseks ametiseisundi kuritarvitamisele ja omavolile. Põhjendamatu on tagastamistaotluste

menetluse võrdlemine tollideklaratsioonide esitamise ja kontrollimisega. OÜ Gerfolt leiab, et ta on

oma õigusi kasutanud ja kohustusi täitnud heas usus ning teinud maksuhalduriga koostööd. Teave OÜ

Gerfolt lepingupartneri kohta puudus maksuhalduril seetõttu, et seda ei nõutud tagastustaotluste

menetlemisel. Vastuses palutakse ka menetluskulude väljamõistmist kassaatorilt.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. MKS § 33 lg 1 näeb ette, et maksumaksjal, kes on tasunud maksuseaduses ettenähtust suurema

maksusumma, on õigus kolme aasta jooksul enammakse tekkimise päevast arvates taotleda

maksuhaldurilt enammakstud summa tagastamist või tasaarvestamist.

Üldjuhul tagastab maksuhaldur summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, 30 päeva jooksul

taotluse saamise päevast (MKS § 106 lg 2). Selle aja jooksul peab maksuhaldur kontrollima

tagastusnõude õigsust ja võtma seisukoha, kas summa tagastada või mitte. Riigikohus on oma

varasemas praktikas (halduskolleegiumi 16. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04, p 13)

märkinud, et maksuhaldur ei saa otsustamist edasi lükata ega seostada otsuse tegemist oodatava

kohtuotsusega mõnes teises maksuvaidluses.

MKS § 107 lg-st 3 tulenevalt võib maksuhaldur juhul, kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud,

pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega selle täitmise tähtaega, määrates tagastusnõude esitajale

tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse

enammakse tagastamata jätmise kohta. MKS § 116 lg-st 2 tuleneb, et kui maksuhaldur ei ole täitnud

tagastusnõuet seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks

tagastamata summalt intressi.

MKS § 107 lg 4 sätestab, et kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus,

teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse. Otsuse tegemisel juhindutakse maksuotsuse

kohta sätestatust.

Käesolevas asjas on pooled erineval seisukohal selles, kas ja millistel tingimustel saab maksuhaldur

määrata tasumisele kuuluva maksusumma juhul, kui ta on eelnevalt otsustanud nõutud summa

tagastada maksukohustuslase tagastusnõude alusel.

10. Kolleegium leiab, et tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur veel siduvalt kindlaks

lõplikku maksukohustust. Tagastusnõude täitmisega seonduvast regulatsioonist ei tulene, et

tagastusnõuete esitamise ja nende rahuldamise korral piirdubki maksukohustuse väljaselgitamine

maksuhalduri jaoks tagastusnõude täitmiseks sätestatud tähtajaga. Kolleegium leiab, et

maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja

maksuhaldur võib seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist.

Seisukohta, et enammakstud maksusumma tagastamine ei tähenda, et maksuhaldur on tunnistanud

maksukohustuslase taotluse õiguspäraseks ega või selle taotluse aluseid enam edaspidi kontrollida, on

kolleegium väljendanud ka oma varasemas praktikas (9. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-

03, p 15). See seisukoht on välja öeldud kuni 1. juulini 2002 kehtinud MKS § 10 lg 4 kohaldamisel

seoses enammakstud maksusumma tagastamise peatamisega.

Kolleegiumi varasemast praktikast (6. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-06 ja 13. aprilli

2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-06) tulenevalt ei ole põhjendatud enammakstud maksusumma

tagastamise peatamine iga vähimagi kahtluse korral, kuna see piirab maksumaksja õigust

enammakstud maksusummat mõistliku aja jooksul tagasi saada. Maksusumma tagastamine

viivitusteta ning mõistliku aja jooksul ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma

lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Põhimõtet, et tagastusnõude täitmine ei määra lõplikku maksukohustust, kajastab ka MKS § 107 lg 5,

mis võimaldab tagastusnõude pikendamise või peatamise korral tagastusnõude täitmise, kui

maksukohustuslane esitab piisava tagatise.

11. MKS § 107 lg 4 sätestab maksuhalduri õiguse nõuda tagastatud maksusumma tagasi, kui pärast

tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus. Sellest sättest ega muudest

tagastusnõude täitmist käsitlevatest normidest ei tulene täiendavaid tingimusi selle õiguse

realiseerimiseks. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et MKS § 107 lg 4 kohaldamiseks ei pea

ilmnema uus asjaolu, vaid tagastatud summa tagasinõudmiseks võib tekkida alus ka siis, kui selguvad

täiendavad tõendid, mis võimaldavad maksuhalduril maksukohustust lõplikult kindlaks määrata.

Seejuures ei oma tähendust, kas maksuhaldur on enne tagastusnõude täitmist kasutanud MKS § 107

lg-s 3 sätestatud võimalust tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamiseks või mitte. Täitmise tähtaja

pikendamine sel alusel sõltub sellest, kuivõrd põhjendatuks maksuhaldur tagastusnõuet olemasoleva

informatsiooni pinnalt hindab ja kas ta peab vajalikuks täiendavate tõendite esitamist. Täitmise

tähtaja pikendamine ei välista asjaolude ja tõendite arvessevõtmist, mis selguvad pärast

tagastusnõude täitmist.

MKS eelnõu seletuskirjas märgiti § 107 lg 4 kohta järgmist: "Sätestatud on ka see, mis saab juhul, kui

summa on alusetult tagastatud - siis teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse (lõige 4).

Otsuse tegemisel juhindutakse maksuotsuse kohta sätestatust." Ka seaduseelnõu seletuskirjast ei

nähtu, et seadusandja oleks soovinud tagasinõudmise aluseid piirata ning kehtestada nõude, et

tagastatud summa tagasinõudmine on võimalik mingite uute asjaolude ilmnemisel.

12. Maksukohustust ei saaks tagastusnõude täitmisega lõplikult kindlaksmääratuks lugeda ka

seetõttu, et maksuhalduri kontrolli objekt ja kontrollitav periood ning tagastusnõude objekt ja

enammakse tekkimise periood ei pruugi alati üheselt kokku langeda, mistõttu poleks alati võimalik

eristada, millised asjaolud on konkreetsel juhul maksukohustust mõjutanud ja milliseid neist ei tohiks

enam pärast enammakse tagastamist kontrollida.

13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul võis üksnes

tagastusnõuete rahuldamisest järeldada, et esitatud tõendid olid piisavad ja eksport tõendatud ning

maksuhaldur poleks ekspordi tõendatuse otsustamiseks ning käibemaksukohustuse

kindlaksmääramiseks tohtinud enam tugineda pärast tagastusnõude täitmist saadud teabele.

Ringkonnakohus, sisustades ebaõigesti MKS § 107 lg-t 4, on käesoleva vaidluse lahendamisel

lähtunud eeldusest, et juba tagastusnõuete täitmisega on tõendatud eksport Venemaale ning seega ka

maksukohustuslase õigus deklareerida 0%-lise käibemaksumääraga käivet. Seejuures pole

ringkonnakohus võtnud lõplikku seisukohta ekspordi tõendatuse osas. Ringkonnakohus on,

osundades maksuhalduri poolt esitatud tõenditele, asunud küll seisukohale, et maksuhalduri kahtlusi

ekspordi mittetoimumise osas ei saa pidada alusetuks, kuid märkinud samas, et maksuhaldur pole

esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kaebaja väited eksporti tõendada võivate

impordideklaratsioonide puudumise kohta.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas käibemaksu määramine OÜ-le

Gerfolt oli Riigikohtu eeltoodud seisukohti arvestades õiguspärane. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga selles, et rahandusministri 18. detsembri 2001. a määruse nr 120 §-s 1 ei loetletud

ammendavalt kõiki ekspordi toimumist tõendavaid dokumente ning maksuhalduril on õigus

tasumisele kuuluva maksusumma kindlaksmääramiseks tugineda täiendavalt kogutud tõenditele.

Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang ekspordi toimumise

tõendatusele ning sellega seonduvalt 0%-lise käibemaksumääraga käibe deklareerimise õigsusele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld