3-4-1-3-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-3-08

Otsuse kuupäev

3. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja

Märt

Rask,

liikmed

Peeter

Jerofejev,

Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Raivo Paala taotlus tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 2

osaliselt põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-07-2186, milles on kohtu alla antud R. Paala

süüdistuses karistusseadustiku § 386 lg 1 järgi.

Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2008. a määrusega lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus süüdistusaktis

kajastatud 1996. a toimepandud teo osas aegumise tõttu, andmata hinnangut süüdistuse sisulisele

põhjendatusele. Samuti jäeti nimetatud süüdistuse osas läbi vaatamata tsiviilhagi ning R. Paala taotlus

mõista talle üks miljon krooni hüvitist ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse eest seoses tema

õiguse - õigus menetlusele mõistliku aja jooksul jätkuva rikkumisega.

Maakohtu määrusele esitasid määruskaebuse prokurör ja süüdistatav R. Paala. Prokurör taotles

9. jaanuari 2008. a kohtumääruse tühistamist osas, millega kohus lõpetas menetluse 1996. aastal

asetleidnud kuriteos aegumise tõttu. Süüdistatav taotles kohtumääruse tühistamist täies ulatuses ning

õigeksmõistva otsuse tegemist 1996. a kuriteos.

Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2008. a

määrus kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS)

§ 199 lg 2 p 2 ja § 274 lg 1 alusel aegumise tõttu ja KrMS § 274 lg 4 alusel tsiviilhagi läbivaatamata

jätmise osas. Kohus leidis, et jätkuva kuriteo toimepanemise aega saab tuvastada kohtus uuritud

tõendite põhjal ning alles siis saab ka otsustada kuriteo aegumise üle. Maakohus, uurimata tõendeid,

on ennatlikult kasutanud KrMS § 274 lõikes 1 antud võimalust kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

2. 7. märtsil 2008. a esitas R. Paala Riigikohtule taotluse, milles palub:

1) tunnistada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon)

artikliga 1 ning põhiseaduse § 123 teise lausega vastuolus olevaks KrMS § 2 selles osas, et nimetatud

õigusnorm ei sätesta kriminaalmenetlusõiguse allikana Konventsiooni ning selle lisaprotokolle või

alternatiivselt, et nimetatud õigusnorm ei kohusta kohtuid otsuse tegemisel lähtuma õiguse allikate

hierarhiast;

2) tunnistada Konventsiooni artikliga 1 ning põhiseaduse § 123 teise lause ja § 146 teise lausega

vastuolus olevaks KrMS § 2 selles osas, et nimetatud õigusnorm ei sätesta kriminaalmenetlusõiguse

allikana Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid;

3) tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a määrus kriminaalasjas nr 1-07-2186 ning

saata Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2008. a määrusele esitatud määruskaebused uueks läbivaatamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse

Riigikohtule piiratud. Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi

Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni

otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada

individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III

2005, 11, 104, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT 2007, 15, 114, p 5).

4. Põhiseaduse § 15 tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Riigikohtu üldkogu, tuginedes põhiseaduse §-dele 13, 14 ja 15 ning Konventsiooni

kohaldamispraktikale, on korduvalt märkinud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata

üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud

õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas 3-1-3-10-02 - RT III

2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32;

6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26).

Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule, kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks

kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003,

13, 125, p 16).

Eeltoodust tulenevalt sõltub R. Paala taotluse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas taotluse esitaja

käsutuses on mingi muu tõhus võimalus talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse

tagamiseks.

5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtumenetlust reguleerivad

seadused ega põhiseadus ei anna isikule õigust esitada kohtu seisukohaga mittenõustumise korral

kohtulahendi peale kaebust otse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 9. mai 2006. a määruses asjas nr 3-4-1-4-06

(RT III 2006, 19, 174, p 12) märkinud: "[...] PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne.

Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades

sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Kolleegiumi arvates on seadusandja vaidlustatud

regulatsiooni kujundades leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu,

et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust

väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis

kohtulikule kaitsele."

6. Kolleegium on seisukohal, et kui taotluse esitaja leiab, et KrMS § 2 on osaliselt vastuolus

põhiseaduse ja Konventsiooniga ning rikub tema põhiõigusi, on tal võimalik esitada taotlus

kriminaalasja lahendavale kohtule.

Põhiseaduse § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes

seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on

muul viisil põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse § 152 lg 1 sätestab, et kohus jätab kohtuasja

lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Vastava kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152

lg 2; PSJKS § 4 lg 3). Peaks aga kriminaalasja menetlev kohus jätma taotluse rahuldamata, võib

taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist apellatsioonimenetluses ning lõpuks ka

kassatsioonimenetluses.

7. Arvestades, et Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a kohtumäärusest tulenevalt on R. Paala

suhtes jätkuvalt toimumas kohtumenetlus tema kriminaalasjas ja tulenevalt eeltoodust, leiab

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et R. Paala taotlus ei ole lubatav ja Riigikohtul

puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. R. Paala'l on jätkuvas kriminaalmenetluses piisavalt

tõhusad võimalused oma põhiõiguste väidetava rikkumise kohtuliku kontrolli taotlemiseks. Seetõttu

jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seadustiku § 11 lõikest 2, R. Paala taotluse läbi vaatamata.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Priit Pikamäe