3-3-1-96-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-96-07

Otsuse kuupäev

3. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna

taotlus N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ning

N. D. ja P. D. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

toimingu peatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. septembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-1045

Menetluse alus Riigikohtus

N. D. ja P. D. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24. jaanuar 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

N. D. ja P. D. esindaja Leonid Tolstov

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindajad Helgi Laanemaa

ja Merlin Suurna

RESOLUTSIOON

Rahuldada N. D. ja P. D. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. septembri 2007. a ja Tartu Halduskohtu 16. aprilli

2007. a otsused haldusasjas nr 3-05-1045.

Teha Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluste kohta paigutada

N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse uus otsus, millega jätta taotlused rahuldamata.

N. D. ja P. D. kaebuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingu peatamiseks lõpetada

menetlus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-05-1045 ja mõista

Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt esimese astme kohtu menetluskuludena N. D. ja P. D.

kasuks välja 21 909 krooni. Väljamõistetud summa tasuda I. D. kontole nr xxxxxxxxxxxx

Hansapangas selgitusega "menetluskulud haldusasjas nr 3-05-1045".

Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt A. D. kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 7434 krooni.

Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt N. D. kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 4495,80 krooni.

Kautsjonid tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakond esitas 25. oktoobril 2005 Tartu

Halduskohtule taotlused paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni. Kohus

liitis 3. novembri 2005. a määrusega nimetatud haldusasjad ühte menetlusse.

2. N. D. ja P. D. esitasid 8. novembril 2005 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid peatada

N. D. ja P. D. suhtes väljasaatmistoimingute läbiviimise, sh väljasaatmiskeskusesse paigutamise kuni

nende tervenemiseni. Samas kaebuses esitati taotlus keelata esialgse õiguskaitse korras N. D. ja P. D.

suhtes edasiste väljasaatmistoimingute teostamine, sh väljasaatmiskeskusesse paigutamine kuni

käesoleva kohtuvaidluse lahendamiseni.

Halduskohus rahuldas 9. novembril 2005 määrusega taotluse ning peatas N. D. ja P. D. suhtes

edasiste väljasaatmistoimingute teostamise, sh väljasaatmiskeskusesse paigutamise kuni haldusasjas

kohtuotsuse jõustumiseni.

3. Tartu Halduskohus liitis 20. detsembri 2005. a protokollilise määrusega ühte menetlusse

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused paigutada N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusse ning N. D. ja P. D. kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingu

peatamise nõudes.

4. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlustes märgiti:

1) Lõuna Politseiprefektuuri politseiametnikud pidasid 25. oktoobril 2005 kell 9.55 Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna Tartu migratsioonibüroos kinni Eesti Vabariigis

ebaseaduslikult viibivad Vene Föderatsiooni kodanikud P. D. (sünd 1956 Venemaal) ja N. D. (sünd

1948 Venemaal);

2) N. D. kaotas 20. juulil 2000 Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse Venemaa Föderatsiooni

kodakondsuse seaduse p "b" lõike 1,23 alusel ja on määratlemata kodakondsusega isik. Ta saabus

Eestisse 1978. a, lahkus Eestist 1997. a jaanuaris ja pöördus Eestisse tagasi 1999. a viisa alusel;

3) P. D. teenis 1978-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja läks sealt erru 15. mail

1995. P. D. liitus 1995. a Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga avalduse alusel, milles muu hulgas

kinnitas, et abiprogrammi raames elamispinna saamisel lahkub koos perega Baltikumist ega püüa

jääda Baltikumi alaliselt elama. P. D. sai koos perekonnaga Ameerika Ühendriikide abiprogrammi

"New Construction" raames elamispinna Venemaal. Käesolevaks ajaks on korter müüdud. Sihtasutuse

Eesti Migratsioonifond andmetel sai P. D. perekond 1996. a Eestist lahkumiseks toetust 25 000

krooni, millest on tagastamata 5000 krooni;

4) Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1996. a korraldusega nr 648-k anti P. D.-le ja N. D.-le tähtajaline

elamisluba kuni 11. juulini 2001. P. D. ja N. D. esitasid 24. jaanuaril 1997 Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile avaldused Eestist lahkumise kohta. 1999. aastal anti P. D.-le ja N. D.-le Eesti

kodaniku pass. Välismaalaste seaduse (VMS) § 14 lg 1 p 2 alusel tunnistatakse elamis- ja tööluba

kehtetuks, kui välismaalasele antakse Eesti kodakondsus. Dokumentide hilisemal kontrollimisel

selgus, et P. D. esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel ema kohta valeandmeid. 24. novembril 2000

tunnistati P. D. ja N. D. Eesti kodaniku passid kehtetuks. N. D. ja P. D. elavad Eestis seadusliku

aluseta 24. novembrist 2000;

5) N. D. ja P. D. esitasid 15. juulil 2003 tähtajalise elamisloa taotlused. Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsustega nr 20041078 ja 20041077:

a) keelduti N. D.-le ja P. D.-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p 2 ja 7 ning sama

paragrahvi lõike 9 punktide 3 ja 4 alusel;

b) tehti N. D.-le ja P. D.-le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 6 päeva jooksul ettekirjutuse

teatavaks tegemisest. Ettekirjutuses märgiti, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele 7. päevast

ettekirjutuse välismaalasele teatavaks tegemisest. Pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse N. D.

ja P. D. vastavalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg-le 1 ja 15 lg-le 1

Eesti Vabariigist välja;

6) N. D. ja P. D. vaidlustasid 26. märtsi 2004. a otsused halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas

30. juuni 2004. a otsusega asjas nr 3-1370/2004 26. märtsi 2004. a otsused ning tegi Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile ettekirjutuse N. D. ja P. D. tähtajalise elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks

ning uue otsuse tegemiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuni 2005. a otsusega nr 2-

3/300/05 Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2004. a otsuse ning tegi uue otsuse, jättes N. D. ja P. D.

kaebused Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsuste tühistamiseks rahuldamata.

7. septembril 2005 jättis Riigikohus määrusega nr 3-7-1-3-443 N. D. ja P. D. kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata. Seega jäid pärast Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2005. a otsuse jõustumist

kehtima Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsused nr 20041078 ja 20041077, millega tehti N. D.-le

ja P. D.-le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks.

Kuna kehtiva reisidokumendi puudumisel ei ole väljasaatmist võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul,

palus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vastavalt VSS §-le 23 paigutada N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusesse kuni nende väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

5. Tartu Halduskohus jättis 16. aprilli 2007. a otsuse resolutsiooni punktiga 1 Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluse rahuldamata ja ei andnud anda luba paigutada

N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmist võimaldavate dokumentide saamiseni.

Halduskohus rahuldas otsuse resolutsiooni punktiga 2 N. D. ja P. D. kaebuse Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti toimingu peale nende väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ja peatas toimingu

N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni nende tervise paranemiseni, s.o kuni nende

diagnoosi ülekõrge riski langemiseni. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsused nr 20041077 ja 20041078 on

kehtivad. Nende otsuste suhtes on jõustunud kohtulahend;

2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole esitanud tõendeid, et väljasaatmiskeskuses on reaalne

võimalus vormistada N. D.-le ja P. D.-le reisidokumente, s.o pikendada P. D. Vene Föderatsiooni pass

ja taotleda N. D.-le kui kodakondsuseta isikule Vene Föderatsiooni sissesõiduviisa. Samuti ei ole

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tõendanud, et N. D.-le ja P. D.-le võimaldatakse vajalik

tervisekontroll ja ravi väljasaatmiskeskuses. Ei ole ka tõendatud, kuidas saavutatakse N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusesse paigutamisega reisidokumentide vormistamine. Tõendatud ei ole, mis

takistab reisidokumentide vormistamist ilma N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseta;

3) ehkki N. D. ja P. D. väljasaatmist ei olnud võimalik teostada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, ei

saa vaid sellel põhjusel neid paigutada väljasaatmiskeskusesse VSS § 23 lg 1 alusel;

4) N. D. ja P. D. on esitanud kohtule nende väljasaatmise (väljasaatmiskeskusesse paigutamise)

peatamiseks kohustamise taotluse ning seda erandlikel ja kaalukatel põhjustel. N. D. ja P. D. tervise

kohta on kogutud olulisel määral tõenduslikke materjale, läbi on viidud komisjoniline kohtuarstlik

ekspertiis. Kohtuarstliku läbivaatuse andmetel on N. D. ja P. D. tervislik seisund määratud ravi foonil

stabiilne, rahuldav, ja väljasaatmiskeskuses kaks korda nädalas toimuv arstlik kontroll on piisav

nende seisundi jälgimiseks ja vajadusel ravi korrigeerimiseks. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide

ja kohtuarstliku läbivaatuse andmetele tuginevalt võimaldab N. D. ja P. D. tervis reisida Venemaale.

Ekspertiisiaktid on vormistatud 21. novembril 2006. 27. märtsi 2007. a kohtuistungil esitasid N. D. ja

P. D. kohtule perearst D. Kirssi tõendid, millest järeldub, et nende tervis on pärast kohtuarstliku

ekspertiisi läbiviimist oluliselt halvenenud, tervist arvestades on vanglas viibimine vastunäidustatud;

5) halduskohus pidas 27. märtsil 2007 esitatud meditsiinilisi tõendeid oluliseks tõendusmaterjaliks.

Usaldusväärsete meditsiiniliste tõenditega on tõendatud, et N. D. ja P. D. diagnoosid on ülikõrge

riskiga. Nende tervislik seisund on nii kriitiline, et lahkumisettekirjutuste sundtäitmisel võib olla

reaalne oht nende elule. Eesti Vabariik kui demokraatlik riik peab arvestama, et teatud juhtudel võib

isiku tervis olla suurem väärtus kui kohtuotsuse või lahkumisettekirjutuse täitmine. N. D. ja P. D.

tervise tõttu on tekkinud põhiseaduslike väärtuste kollisioon. Üks suurimaid isiku õigusi on õigus

elule ja tervisele. Kui N. D. ja P. D. saadetakse väljasaatmiskeskusesse ja sealt edasi Eesti Vabariigist

välja, seatakse oluliselt ohtu nende tervis. Nende Eestisse jätmine tervise paranemiseni ei too kaasa

ohtu riigi julgeolekule ja seega ei ole õige iga hinna eest riskida inimeluga. On mõistetav, et N. D. ja

P. D. ei parane täielikult, kuid nende diagnoosi ülikõrge riski langemiseni on ettekirjutuste täitmise

peatamine võimalik. Tulenevalt PS § 9 lg-st 1 on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused,

vabadused ja kohustused kõigil Eestis viibivatel inimestel, sõltumata nende Eestis viibimise

seaduslikkusest.

6. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

otsuse ja teha uus otsus.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotluse ning andis loa paigutada N. D.

ja P. D. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsused nr 20041077 ja 20041078, millega

keelduti N. D.-le ja P. D.-le tähtajalise elamisloa andmisest ning tehti neile ettekirjutus Eestist

lahkumiseks, on kehtivad. Alates 24. novembrist 2000 puudub N. D.-l ja P. D.-l seaduslik alus viibida

Eestis. Kuna neil puuduvad kehtivad reisidokumendid, siis ei olnud võimalik kohaldada VSS § 14 lg-

t 1 ja 18 lg-t 1;

2) kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses

sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse

kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (VSS § 23 lg 1). Nii N. D.-l kui P. D.-l

puuduvad kehtivad reisidokumendid. Seega ei ole nende kohene väljasaatmine võimalik. Kuigi nad

on ammu teadlikud sellest, et neid võidakse välja saata, kuna nad viibivad Eestis seadusliku aluseta,

ei ole nad astunud mingeid samme, et muretseda reisidokumente, mille alusel oleks võimalik Eestist

lahkuda. Selleks puuduvad ka objektiivsed takistused. N. D. ja P. D. on vabatahtlikult liitunute

rahvusvahelise abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis. Asjaolu, et see korter

on müüdud, ei oma asja lahendamisel tähtsust. P. D. on 1995. a avalduses kinnitanud, et elamispinna

saamisel ta lahkub Baltikumist koos perega ega püüa jääda Baltikumi elama. Asja lahendamisel ei

oma tähtsust ka see, et nende lapsed jäävad Eestisse. N. D.-l ja P. D.-l on neid õigus külastada,

taotledes viisa sissesõiduks Eestisse. Täiesti alusetu on väide, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

tegevust arvestades on alust väita, et nende suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu;

3) N. D. ja P. D. on rikkunud VSS § 264 lg 1 p 3, kuna ei ole aidanud kaasa väljasaatmiseks vajalike

dokumentide muretsemisele. VSS § 3 lg 2 järgi pidid nad Eestist lahkuma juba pärast 7. septembrit

2005, kui Riigikohus jättis nende kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata;

4) halduskohus on andnud ebaõige hinnangu perearsti 26. märtsi 2007. a tõenditele nr 547 ja 548,

millest nähtuvalt on nii N. D. kui ka P. D. puhul reaalne oht elule ja vanglas viibimine on

vastunäidustatud (II kd tl 101-102);

5) ringkonnakohus peab tõendiks N. D. ja P. D. suhtes läbi viidud komisjonilise kohtuarstliku

ekspertiisi akte. Eksperdid on arvesse võtnud isikute tervisekaardid ja haiguslood, mis annavad

tervikliku pildi tervislikust seisundist. Mõlemad isikud on läbi vaadatud ekspertide poolt

18. oktoobril 2006, mitte 2006. a mais, nagu on väidetud vastuses apellatsioonkaebusele. Ekspertide

arvamuses on nii N. D. kui P. D. puhul jõutud järeldusele, et adekvaatse ravi, abivahendite ja

olmetingimuste olemasolul väljasaatmiskeskuses võimaldab nende tervis seal viibimist

reisidokumentide vormistamise ja kodakondsuse andmiseni. Tervisest tuleneva abi vajaduse üle saab

otsustada konkreetses olukorras, lähtudes patsiendi hetkeseisundist ja olmetingimustest. Võttes

arvesse, et nende tervislik seisund püsib ravi foonil suhteliselt stabiilsena, on väljasaatmiskeskuses

kaks korda nädalas toimuv arstlik kontroll piisav isikute seisundi jälgimiseks ja vajadusel ravi

korrigeerimiseks. Nende tervis võimaldab reisida Venemaale, kus samuti on võimalik nende haigusi

ravida. VSS § 269 kohaselt tagatakse väljasaatmiskeskuses arstiabi. Kui isiku tervis ei võimalda

kinnipidamist väljasaatmiskeskuses, siis suunatakse ta ravile vanglate keskhaiglasse. Ühekordne

arstitõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte ja seega tuleb tervisliku

seisundi hindamisel lähtuda ekspertide arvamustest. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktidest ei tulene

mõjuvat põhjust, miks N. D.-d ja P. D.-d ei ole võimalik paigutada väljasaatmiskeskusesse;

6) ringkonnakohus nõustub apellandiga, et N. D. väited halva tervise üle on ümber lükatud sellega, et

ta on veebruaris 2007 ebaseaduslikult töötanud. Tegemist ei olnud ühekordse valvega. G. M. on

kinnitanud, et N. D. oli tema juures neljal päeval veebruaris;

7) ka väljasaatmiskeskuses on VSS § 2611 järgi lubatud kirjavahetus ja sidevahendite kasutamine, mis

aitab hoida kontakti pereliikmetega. N. D. ja P. D. on ebaseadusliku Eestis viibimise ja

mittelahkumisega tekitanud olukorra, kus riik on kohustatud rakendama riiklikku sundi, et lõpetada

nende ebaseaduslik viibimine Eestis;

8) arstiabi osutamise ja ravi kohustus tulenevad otseselt VSS §-st 269 ning Kodakondsus- ja

Migratsiooniametil puudub vajadus esitada täiendavaid tõendeid. On tõendatud, et Kodakondsus- ja

Migratsiooniametil puuduvad võimalused reisidokumentide vormistamiseks ilma

väljasaatmiskeskusesse paigutamiseta. Nii N. D. kui P. D. on oma tegevusetusega näidanud, et

vaatamata teadlikkusele, et nad viibivad Eestis ebaseaduslikult, ei ole nad midagi ette võtnud

lahkumiseks ja seega ei ole nende väljasaatmine Eestist võimalik ilma nende väljasaatmiskeskusesse

paigutamiseta, kus neil tekib kaasaaitamiskohustus VSS § 264 alusel, mida nad senini täitnud ei ole.

N. D. ja P. D. tervislik seisund ei ole mõjuv põhjus VSS § 7 lg 3 mõttes ning seetõttu on võimalik

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. N. D. ja P. D. esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaatorid väidavad järgmist:

1) ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata kassatorite 12. juuni 2007. a vastuse

seisukohad seoses kassaatorite väljasaatmiskeskusse paigutamise põhjenduste puudumise osas. Nagu

vahi alla võtmist tuleb ka väljasaatmiskeskusse paigutamist sisuliselt põhjendada ja näidata, miks on

põhiõiguste selline piiramine konkreetsel juhul möödapääsmatu. Ainuüksi viibimisaluse puudumine

pole väljasaatmiskeskusse paigutamise automaatseks aluseks, Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

peab ka sisuliselt põhjendama, miks pole väljasaatmine eelneva väljasaatmiskeskusse paigutamiseta

võimalik ja kohus peab loa andmisel neid põhjendusi hindama. Alles apellatsiooniastmes on

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet väitnud, et pärast Riigikohtu määrust, millega keelduti

kassatsioonkaebust menetlemast, on N. D. ja P. D. tegutsenud aktiivselt Eestisse jäämise nimel ega

ole teinud kaastööd Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga reisidokumentide vormistamiseks.

Õiguslikult ei saa aktsepteerida, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitab väljasaatmiskeskusse

paigutamise ainsa põhjenduse alles apellatsioonistmes. Olukorras, kus kassaatorid on Kodakondsus-

ja Migratsiooniameti toimingud vaidlustanud ja kohus peatanud väljasaatmistoimingute läbiviimise,

ei saa kassaatoritelt nõuda, et nad teeksid samaaegselt koostööd Kodakondsus- ja

Migratsiooniametiga reisidokumentide vormistamisel ja nõustuksid vabatahtlikult Eestist lahkuma;

2) ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta perearsti tõendid nr 547 ja 548, mille esitamine oli

tingitud sellest, et kompleksekspertiisi aktid vormistati pea aasta tagasi (21. novembril 2006),

kusjuures kassaatorite arstlik ülevaatus toimus mais 2006. Kassaatorite tervis halvenes pidevalt

seoses pingelise kohtuprotsessi ja teadmatuses olekuga. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta

eelistas kompleksekspertiisi akti hilisematele tõenditele. Kogu kohtuprotsessi ajal on kassaatorid

rõhutanud valmisolekut täiendavaks ekspertiisiks, kui kohus ei pea esitatud tõendeid piisavaks;

3) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et 21. novembri 2006. a kompleksekspertiisiaktidest ei tulene

põhjust, miks pole kassaatoreid võimalik paigutada väljasaatmiskeskusse. Kohus jättis tähelepanuta

N. D. kohta kohtupsühhiaatria ekspert I. Laasi koostatud akti lk-l 2 tuvastatu ja selle, mida ekspert

leidis arvamuse vastuse punktides 1, 2 ja 3. P. D. osas on tähelepanuta jäetud eksperdi prognoos ja

see, mida ekspert leidis arvamuse vastuse punktides 1, 2 ja 3;

4) kassaatorite tervist arvestades tuleb eeldada, et paigutamine väljasaatmiskeskusse ja hilisem

väljasaatmine halvendab nende tervist veelgi, millega võib halvimal juhul kaasneda surm. Seda, et

väljasaatmisel võivad olla sellised tagajärjed, pole kassaatoritel võimalik tõendada. Piisab

põhjendatud kahtlusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab tõendama, et väljasaatmiskeskusse

paigutamine ja väljasaatmine ei mõju kassaatoritele traumeerivalt ega kahjusta nende tervist;

5) väide N. D. töötamise kohta ei vasta tõele. N. D. pidas 2007. a veebruaris sõbranna palvel Sepa

keskuses kasutatud riiete poes tund aega valvet, kuni müüja käis arsti juures. Just sel ajal sattus sinna

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnik ja koostas N. D. suhtes protokolli, et viimane on

ebaseaduslikult töötanud. Kohtumenetluses pole esitatud ühtegi tõendit, et N. D.-l oli töösuhe. Isegi

kui N. D. oleks mõne päeva töötanud, ei saa sellest järeldada, et ümber on lükatud perearsti hinnang

tema tervislikule seisundile. Meditsiinilise hariduseta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajate

hinnang isiku tervise kohta, keda nad juhuslikult avalikus kohas on kohanud, ei saa ümber lükata

meditsiinilise eriharidusega inimese varasemat seisukohta.

9. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Amet väidab, et

kassaatorid rikkusid VSS § 264, kuna pole aidanud kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide

muretsemisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on proportsionaalne vahend aitamaks kaasa jõus

oleva väljasaatmisotsuse täideviimisele. Siiani on väljasaatmine viibinud just nimetatud dokumentide

puudumise tõttu ja ilma kinnipidamiseta puudub väljasaadetaval ajend taotleda lahkumiseks vajalikku

reisidokumenti. Samuti on ringkonnakohus märkinud, et N. D. ja P. D. on ebaseadusliku Eestis

viibimise ja mittelahkumisega loonud olukorra, kus riik on sunnitud rakendama sundi, et lõpetada

nende ebaseaduslik viibimine Eestis. Perearsti tõend ei saa tervise kohta anda samaväärset hinnangut

kui ekspert süvendatud uuringuga. Perearsti tõenditest ei nähtu, kui pika perioodi vältel on arst

kassaatoreid ravinud ja missuguste uuringute alusel on ta jõudnud tõendites toodud otsusele. Tuleb ka

arvestada, et N. D. on 2007. a veebruaris ebaseaduslikult töötanud, mis seab kahtluse alla perearsti

hinnangu tervisele. Tegemist polnud ühekordse valvega. G. M. on kinnitanud, et N. D. oli tema juures

veebruaris neljal päeval. Kui kassaatorite hinnangul ei olnud Tartu Halduskohtu määratud

kohtuarstlik ekspertiis piisav, siis oli neil võimalus esitada ringkonnakohtule taotlus korraldada uus

kohtuarstlik ekspertiis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassaatorid väidavad kokkuvõtlikult seda, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna

regionaalosakonna taotlus pole nõuetekohaselt põhjendatud, ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti

tähelepanuta perearsti tõendid ja kohtupsühhiaatria ekspert E. Laasi aktides N. D. ja P. D. tervise

kohta tuvastatu. N. D. väidab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, et N. D. töötas ja isegi kui ta

töötas, siis ei lükka see kassaatori väitel ümber perearsti tõendit, millest nähtub, et N. D. tervis ei

võimalda paigutada teda väljasaatmiskeskusse.

11. Kolleegium on alljärgnevatel põhjendustel (punktid 12 kuni 14) seisukohal, et tervise ja

töötamisega seonduvalt esitatud kassaatorite väited ei anna alust rahuldada kassatsioonkaebust.

12. Ringkonnakohus pole rikkunud kohtumenetluse seaduse norme, kui ta eelistas Tartu Halduskohtu

4. mai 2006. a määrusega määratud komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi kassaatorite poolt

halduskohtule esitatud ajaliselt hilisematele, 26. märtsil 2007 antud perearsti tõenditele, milles

perearst leidis, et N. D. ja P. D. tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse. Ringkonnakohus on

lähtunud 11. mail 2006 läbi viidud ja 21. novembril 2006 vormistatud kohtuarstliku ekspertiisi

aktidest, milles motiveeritult jõuti järeldusele, et N. D. ja P. D. tervis võimaldab viibimist

väljasaatmiskeskuses ja reisida Venemaale (akti nr 14 ja akti nr 15 punkt 3). Ringkonnakohus on

põhjendanud, et perearsti ühekordne tõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi

akte. Kolleegium märgib, et perearsti tõendid, milles leiti, et N. D. ja P. D. tervis ei võimalda

paigutada neid vanglasse, ei saa sisaldada hinnangut väljasaatmiskeskusse paigutamise võimalikkuse

kohta.

Ringkonnakohtule ei saa ette heita, et ta ei ole määranud uusi ekspertiise ja on lähtunud halduskohtu

määratud ekspertiiside aktidest. N. D. ja P. D.-l oli ringkonnakohtus võimalus taotleda uute

ekspertiiside määramist. Kohtule teatatud valmisolek ekspertiisideks ei asenda taotlust määrata

ekspertiisid. Ringkonnakohtul pole kohustust omal algatusel igal juhul määrata ekspertiis.

13. Iseenesest õige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus pole arvesse võtnud N. D. ja P. D. kohta

kohtupsühhiaatria ekspert E. Laasi 26. mail 2006 koostatud aktide punktides 1, 2 ja 3 esitatud

järeldusi. Nimetatud järelduste arvesse võtmata jätmine ei saa aga kaasa tuua ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Ekspert E. Laasi koostatud ekspertiisiaktid ei ole kolleegiumi arvates vastuolus

ülalnimetatud komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi aktide järeldustega. Ekspert E. Laas ei ole

asunud seisukohale, et kassaatorite paigutamine väljasaatmiskeskusse on vastunäidustatud nende

tervisliku seisundi tõttu. Ekspert E. Laas on N. D. kohta koostatud akti punktis 6 ja P. D. kohta

koostatud akti punktis 7 leidnud, et psühhiaatri konsultatsioon väljasaatmiskeskuses kaks korda

nädalas on piisav. Seega pidas ekspert E. Laas võimalikuks paigutada N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusse, mistõttu ei ole tegemist vastuoluliste tõendite hindamata jätmisega ning

nimetatud aktide arvesse võtmata jätmine ei saanud ka mõjutada ringkonnakohtu seisukohta, et N. D.

ja P. D. tervis võimaldab viibida väljasaatmiskeskuses.

Täiendavalt märgib kolleegium, et ka halduskohus pole E. Laasi koostatud ekspertiisiakte

tõendamisel kasutanud, samuti seda, et kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks saab kassaatorite

arvates tõendina kasutada meditsiinilis-kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktide 26. mail 2006

koostatud psühhiaatrilist osa, kuid ei saa kasutada kompleksekspertiisi akti, mis vormistati

21. novembril 2006 sama aasta 11. mail läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi alusel.

14. Ringkonnakohus pole rikkunud kohtumenetluse seaduse norme, tuvastades, et N. D. töötas

veebruaris 2007 neli päeva ja selline et töötamine lükkab ümber N. D. väited tema halva tervise

kohta.

15. Kolleegium peab aga alljärgnevatel põhjendustel (punktid 16 kuni 20) ringkonnakohtu otsust

mittenõuetekohaselt motiveerituks. Ka taotlust, mida ringkonnakohus lahendas, ja halduskohtu otsust

ei saa alljärgnevatel põhjendustel pidada nõuetekohaselt motiveerituks.

16. Asja materjalidest nähtuvalt soovib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet paigutada N. D.-d ja

P. D.-d väljasaatmiskeskusse selleks, et saata nad Vene Föderatsiooni välja. Taotlused N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusse paigutamiseks on Tartu Halduskohtule Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

Lõuna regionaalosakond esitanud 25. oktoobril 2005. Tartu Halduskohus jättis Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused rahuldamata 16. aprilli 2007. a otsuse

resolutsiooni punktiga 1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna

regionaalosakonna taotlused 11. septembri 2007. a otsusega ning andis loa paigutada N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

17. VSS § 26 lg 1 järgi otsustab väljasaadetava kinnipidamise halduskohus Halduskohtumenetluse

seadustiku 4. peatükis sätestatud korras. Nimetatud peatükk reguleerib loa andmist haldustoimingu

sooritamiseks.

HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks

vajalikke põhjendusi. HKMS § 29 lg 6 kohaselt peab kohus haldustoiminguks loa andmise määruses

muuhulgas märkima ka määruse aluseks olevad asjaolud ning kohaldatavad õigusnormid.

18. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge

riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus ning halduskohtu

luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise

perspektiivikuse hindamisel tuleb tagasivõtulepingu olemasolu korral põhjendada, miks arvatakse, et

isikut saab vastava lepingu alusel välja saata. Lepingu puudumisel, samuti juhtudel, kui isik taotluse

esitaja arvates ei vasta lepingu tingimustele, tuleb ära näidata põhjendused, millele tuginedes on alust

arvata, et väljasaatmise perspektiiv vastavasse riiki on olemas.

19. Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud

vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse

täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning

sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes

otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse

võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse.

20. Nii Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus kui ka kohtu luba peavad lähtuma kohtumenetluse

ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel

ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi

õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma. Seadus ei takista

kohtumenetluse ajal taotlust muuta, näiteks kui muutub väljasaatmist mõjutav õiguslik olustik.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli jõustunud Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse

vaheline tagasivõtuleping, mis muutis Vene Föderatsiooni väljasaatmist puudutavat õiguslikku

olustikku. Nimetatud tagasivõtuleping jõustus 1. juunil 2007. Halduskohus pidanuks arvestama

võimalusega, et kohtuotsus võib jõustuda pärast seda, kui on jõustunud Vene Föderatsiooni ja

Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuses pole nimetatud

lepingu olemasoluga arvestatud. Ka pole Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kohtumenetluses

taotlusi täiendanud, pidades silmas tagasivõtulepingut. Tuvastatud asjaoludest ning 2005. a Tartu

Halduskohtule esitatud taotlustest lähtuvalt ei saa käesoleval ajal kohtud võtta seisukohta selles, kas

kodakondsusetu N. D. suhtes on kohaldatav tagasivõtulepingu artikli 3 lõige 1 või artikli 23 lõige 3

ning kas Vene Föderatsiooni kodanik P. D. suhtes on kohaldatav artikli 2 lõige 1, või selles, kas nende

väljasaatmisel Vene Föderatsiooni on perspektiiv mõnel muul viisil, mida polnud lepingus ette

nähtud. Kolleegium ei pea menetluse praegusel etapil võimalikuks anda Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile võimalust muuta 2005. aastal esitatud taotlust. N. D. ja P. D.

väljasaatmiskeskusse paigutamiseks on eeltoodud põhjustel loa andmise üle otsustamine võimalik

uue taotluse alusel.

21. Ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodud põhjendustel tühistada. Põhjendused, millele tugineb Tartu

Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1, on vastuolus käesoleva otsuse põhjenduste ning Tartu

Ringkonnakohtu poolt N. D. ja P. D. tervislikule seisundile antud hinnanguga. Seepärast tühistab

kolleegium halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1. Eelpooltoodud põhjendustel jätab kolleegium

rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna Regionaalosakonna taotlused ja otsustab jätta

andmata load paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse.

22. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse eeltoodud põhjendustel, siis pole kolleegiumil vaja

analüüsida kassaatorite kõiki väiteid. Kolleegium märgib vaid alljärgnevat.

Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping ei seosta tagasivõtukohustust

sellega, kas isikul on taotluse saanud riigis võimalik elada.

VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse,

vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse

õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende

asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb

põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.

23. Käesolevas asjas menetles Tartu Halduskohus mitte ainult Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

Lõuna regionaalosakonna taotlusi paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse. Seonduvalt

väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlustega vaidlustasid N. D. ja P. D. Tartu Halduskohtus

halduskohtule esitatud väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlusi kui Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti toiminguid ning Tartu Halduskohus on kaebust sellisena ka menetlenud.

Halduskohus rahuldas 16. aprilli 2007. a otsuse resolutsiooni punktiga 2 selle kaebuse ja peatas

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingud N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks

kuni nende tervise paranemiseni, s.o kuni nende diagnoosi ülikõrge riski langemiseni.

Kolleegium on seisukohal, et taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS

§ 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline

taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus

Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

alusel. Seega on Tartu Halduskohus lahendanud kaebust, mida ei saa esitada halduskohtumenetluses.

Kuna N. D. ja P. D. kaebuse läbivaatamine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna

regionaalosakonna taotluste peale paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse ei kuulu halduskohtu

pädevusse, siis tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 ning lõpetab

HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel selle kaebuse menetluse.

24. N. D. ja P. D. palusid kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Riigikohtu halduskolleegium tühistab nii ringkonnakohtu otsuse kui ka

halduskohtu otsuse. Samas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab rahuldamata Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonna taotlused paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse.

Sellist olukorda saab kolleegiumi arvates käsitada kassatsioonkaebuse osalise rahuldamisena.

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 2

sätestab, et kaebuse osalisel rahuldamisel mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. HKMS § 92 lg 4 järgi kannab kaebuse esitaja menetluse lõpetamise korral

menetluskulud, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 92 ei sätesta käesoleva asja puhuks

teistsugust regulatsiooni.

Eeltoodust tulenevalt jaotab kolleegium menetluskulud järgmiselt.

25. Tartu Halduskohus, lahendanud asja 16. aprilli 2007. a otsusega, mõistis 18. aprilli 2007. a

määrusega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna regionaalosakonnalt N. D. ja P. D. kasuks välja

menetluskulud kokku 43 828 krooni, sealhulgas 10 krooni riigilõivu kaebuse esitamisel. Halduskohus

lahendas menetluskulud määrusega, kuna kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud kohtule esitatud

andmeid selle kohta, kelle kasuks ja millisele arveldusarvele tuleb kantud menetluskulud kanda.

Saadud andmete järgi määras halduskohus, et nimetatud menetluskulud tuleb Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Lõuna Regionaalosakonnal tasuda I. D. kontole nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas

selgitusega "menetluskulud haldusasjas nr 3-05-1045".

Kuna Riigikohtu halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. a otsuse, siis kuulub

tühistamisele ka Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2007. a määrus. Kolleegium mõistab Kodakondsus- ja

Migratsiooniametilt N. D. ja P. D. kasuks välja menetluskulud kokku 21 909 krooni, sest kolleegium

teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna

regionaalosakonna taotluse paigutada N. D. ja P. D. väljasaatmiskeskusse ning lõpetab menetluse

N. D. ja P. D. kaebuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud toimingu peale.

Maksekorraldustest (toimiku II kd lehed 178 ja 179) nähtuvalt on A. D. kandnud N. D. ja P. D. asjas

apellatsioonimenetluses menetluskulusid 14 868 krooni. Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt tuleb

nendest kuludest A. D. kasuks välja mõista 7434 krooni.

Kassatsioonimenetluses N. D. kantud menetluskulud on 8991,60 krooni, nähtuvalt Riigikohtu

halduskolleegiumi istungil esitatud P. ja N. D. menetluskulude nimekirjast, kulude aruandest, AS

Advokaadibüroo Paul Varul arvest nr 7166 ja AS Advokaadibüroo Paul Varul kassa sissetuleku

orderist nr 16. Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt tuleb nendest kuludest N. D. kasuks välja mõista

4495,80 krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann