3-1-1-101-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-101-07

Otsuse kuupäev

1. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Peeter Nõmme süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 1-06-14355

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juhtiv riigiprokurör Margus Kurm, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2008. a

Istungil osalenud isikud

Juhtiv riigiprokurör Margus Kurm ja Peeter Nõmme kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a kohtuotsus Peeter Nõmme

süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi täies ulatuses.

2. Jõustada Harju Maakohtu 25. mai 2007. a otsus Peeter Nõmme õigeksmõistmises

KarS § 189 lg 1 järgi.

3. Muus osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peeter Nõmme anti kohtu alla süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 selles, et tema, olles 7. detsembril

2005. a karistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, omandas Tallinnas, täpsemalt tuvastamata ajal, kohas ja

isikult,

ebaseaduslikult

edasiandmise

eesmärgil

suures

koguses

narkootilist

ainet

gammahüdroksübutüraati (GHB). Osa sellest ainest - kokku 46,11 g GHB-d sisaldavat vedelikku, mis

oli erinevates pudelites - hoidis ja vedas P. Nõmme kuni kinnipidamiseni 18. mail 2006. a temale

kuuluvas sõiduautos ning andis edasi kohtueelsel uurimisel tuvastamata ja tuvastatud isikutele.

2005. aastast kuni 18. maini 2006. a andis P. Nõmme vähemalt kümnel korral ühise tarvitamise

käigus Tallinna erinevates piirkondades, s.h temale kuuluvas sõiduautos, edasi väikeses koguses

GHB-d R. R.-ile. Samuti anti P. Nõmme kohtu alla süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi selles, et ta

omandas kohtueelsel uurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult narkootilise aine GHB valmistamise

ja levitamise eesmärgil naatriumhüdroksiidi vesilahust, kaalud ja indikaatorpaberit, milliseid kasutas

tuvastamata ajal ja kohas suures koguses GHB valmistamiseks.

2. Harju Maakohtu 25. mai 2007. a otsusega tunnistati Peeter Nõmme süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

ja teda karistati vangistusega 3 aastat. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust Tallinna Linnakohtu 7. detsembri 2005. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa,

s.o 2 aasta 11 kuu ja 27 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 5 aastat 11 kuud ja 27

päeva algusega 18. maist 2006. a. Karistusseadustiku § 53 alusel mõisteti P. Nõmmele lisakaristuseks

varaline karistus summas 30 000 krooni.

2.1 Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi leidis maakohus, et P. Nõmme süü suures koguses

narkootilise aine käitlemises - omandamises, hoidmises ja veos - on tõendatud ja tema tegu on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. P. Nõmme on varem toime pannud narkootilise ainega

seotud kuriteo ja ta käitles narkootilist ainet suures koguses. Kokku võeti P. Nõmme autost ära 46,11

g GHB-d sisaldavat vedelikku, millest piisab narkojoobe tekitamiseks rohkem kui kümnele inimesele,

sest üks GHB doos on 1-3 grammi. Kohus märkis, et kohtuistungil loobus prokurör süüdistusest

narkootilise aine edasiandmise osas, millise süüdistuse kohaselt andis P. Nõmme edasi narkootilist

ainet mitte vähem kui kümnel korral ühise tarvitamise käigus väikeses koguses R. R.-ile.

2.2 Süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi asus maakohus seisukohale, et P. Nõmme tuleb tõendamatuse

tõttu õigeks mõista.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Nõmme kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Raivo Bergson, taotledes maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 25. mai 2007. a

otsus ja P. Nõmme mõisteti süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on narkootilise aine vesilahuse ebaõigesti võrdsustanud

puhta toimeainega. Ei ole kindlaks tehtud puhta toimeaine kogust P. Nõmmelt äravõetud GHB

vesilahuses. Puhta toimeaine kogust ei olegi enam võimalik kindlaks teha, sest GHB vesilahus

hävines ekspertiisi käigus. Seetõttu ei saa kindlalt järeldada, et kõnesolev 46,11 g GHB vesilahust

oleks piisav narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Arvutuslikult tuletatud metoodika on

rakendatav üksnes üldistuste tegemisel, mitte aga konkreetse kriminaalasja lahendamisel, kus

narkoainet sisaldav vedelik on kätte saadud ja tunnistatud asitõendiks.

4.2 Apellatsioonikohus luges meelevaldseks järelduse, et käesolevas asjas oli puhta toimeaine

sisaldus GHB vesilahuses nii suur, et narkojoobe tekkimiseks piisas poolest plastpudeli korgitäiest

vesilahusest. Selline järeldus ei tugine tuvastatud asjaoludele. Lisaks on üldteada, et GHB toimeaine

vesilahuse pruugitavaks ühekordseks koguseks on plastpudeli ühe korgi maht, s.o 6-7 ml. Käesolevas

kriminaalasjas saadi vesilahust kätte koguses, millest ei piisa vähemalt kümnele isikule ühekordseks

tarvitamiseks ja narkojoobe tekitamiseks.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, et asitõenditeks olevad plastpudelid võidi kahte

erinevasse ekspertiisi saatmisel segamini ajada ja tuvastas, et pudelite võetus, uurimise käigus

edasisaatmine ja ekspertiiside tulemused on fikseeritud jälgitavalt ja üheselt arusaadavalt.

Eksperdiarvamustele tuginevalt tehti kindlaks, et pudelikorkidel oli narkootilise aine jääke, kanister ja

kaks pudelit aga ei sisaldanud narkootilisi aineid. Ülejäänud neljas pudelis aga avastati GHB

vesilahust kokku 46,11 g. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud ei ole see, nagu oleks P. Nõmme

toonud autosse pudeli, mis sisaldas suurimat kogust GHB vesilahust.

4.4 Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole tõendatud P. Nõmme poolt

narkootilise aine käitlemine suures koguses või käitlemine edasiandmise eesmärgil. Narkootilise aine

ise tarvitamine pole aga kriminaalkorras karistatav tegu. Maakohtus loobus prokurör süüdistusest, et

mitte vähem kui 10 korral andis P. Nõmme GHB-d tarvitamiseks R. R.-ile. Süüdistuses KarS § 189

lg 1 järgi narkootilise aine levitamise ettevalmistamises mõisteti P. Nõmme õigeks, seda järeldust ei

ole edasikaebe korras vaidlustatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni juhtiv riigiprokurör Margus Kurm, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 teise lause, mis annab otsese aluse narkootilise

aine ja sellist ainet sisaldava segu võrdsustamiseks. Kassaator märgib, et NPALS § 31 lg 3 koosneb

kahest lausest. Esimese lause kohaselt on suur selline narkootilise või psühhotroopse aine, taime või

seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kassaatori

hinnangul on nimetatud lause mõte narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suure koguse materiaalne

määratlemine. Teise lause kohaselt on ainete segu NPALS § 31 lg 3 tähenduses võrdsustatud puhta

ainega. On oluline, et segu ei ole võrdsustatud puhta ainega mitte põhimõtteliselt, ega ka mitte terve

seaduse, peatüki või paragrahvi tähenduses, vaid just nimelt ja ainult kõnealuse lõike tähenduses.

Järelikult on teise lause mõistmiseks määrava tähtsusega selgitada, mis on antud kahelauselise lõike

kui terviku tähendus. Kassaator on seisukohal, et lõike tähenduse määrab täielikult ära esimese lause

tähendus. Kuna tavapärases keelekasutuses asetatakse ühte lõikesse mõtteliselt seotud laused, siis ei

ole õige lõike kui terviku tähenduse avamisel esimest lauset lihtsalt kõrvale jätta. Õigusnormi teksti ei

tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jäetakse kõrvale. Kassaator lisab, et teine lause ei olegi

mõistetav iseseisvalt, vaid üksnes mingis kontekstis. Kuna NPALS § 31 lg 3 teises lauses on osutatud

samale lõikele ja kuna ainsana kannab iseseisvat mõtet lõike esimene lause, siis järelikult on viidatud

sellele.

5.2 Kassaator leiab, et NPALS § 31 lg 3 sõnastamisel on seadusandja samastanud erinevad faktid,

laiendades nii ühe fakti (puhta aine) suhtes kehtivat õiguslikku regulatsiooni teisele (segule). Asjaolu,

et tõlgendatav lause asub samas lõikes suurt kogust määratleva lausega, selles viidatakse otse sellele

samale lõikele ning et kõnealused laused on seadusesse lisatud üheaegselt, annab selge juhise, et teist

lauset tuleb mõista esimest täpsustavana. Välistatud on võimalus, et sellel lausel võiks olla mingi

täiesti eraldiseisev eesmärk.

5.3 Kuna kõnealune norm on kehtinud ainult kaks ja pool aastat, puudub kassaatori hinnangul

vajadus eristada ajaloolist ja objektiivset teleoloogilist meetodit. Kahe ja poole aastaga ei muutu

ühiskond sel määral, et seadusandja eesmärki normi loomisel saaks pidada aegunuks või kuidagi

erinevaks eesmärgist, mis on normil praegu. Seetõttu leiab kassaator, et NPALS § 31 lg 3

teleoloogilisel tõlgendamisel on kohane arvestada seaduseelnõu menetlust juhtinud Riigikogu

sotsiaalkomisjoni seisukohtadega, mis on fikseeritud õigusloome materjalides. Kassaator märgib, et

nendes materjalides on selgelt öeldud, et kümne kasutuskorra jagu lahjendatud narkoaine käitlejaid ei

ole oluline mitte lihtsalt karistada, vaid karistada suure koguse käitlemise eest. Sellisel juhul ei ole

oluline keelatud aine sisaldus konkreetses segus.

5.4 Tuginedes üldtunnustatud õiguse tõlgendamise meetoditele, leiab kassaator, et ringkonnakohtu

seisukoht NPALS § 31 lg 3 osas on vale ja maakohtu seisukoht õige.

5.5 Kassaator märgib, et tulenevalt KrMS § 364 lg 1 p-st 1 on Riigikohtu materiaalõiguslikud

seisukohad ringkonnakohtu jaoks kohustuslikud ainult konkreetses kriminaalasjas. Erinevalt

menetlusõiguslikest seisukohtadest ei ole need õiguse allikaks, mida kõik kohtud peaksid igas

sarnases asjas järgima. Eelnevaga ei taha kassaator eitada Riigikohtu võimalust anda kohtupraktika

ühtlustamise eesmärgil materiaalõiguslikke normitõlgendusi ning sellise tegevuse vajalikkust. Samas

rõhutab kassaator, et selliste praktikat suunavate otsuste puhul peab Riigikohus täpsemalt kui keegi

teine järgima kohtuotsuse põhjendamise nõuet ning üldtunnustatud õigusnormi tõlgendamise

meetodeid. Otsuses nr 3-1-1-121-06 on Riigikohus küll erinevate imperatiivsete lausetega öelnud,

kuidas NPALS § 31 lg-t 3 tuleb mõista, kuid ühegi lausega ei ole selgitatud, kuidas Riigikohus sellise

tõlgenduseni jõudis ja miks selleks ajaks juurdunud kohtupraktika on ekslik. Kui Riigikohus jõuab

järeldusele, et mingit õigusnormi tuleb mõista just nii, siis peab ta esitama ka tõlgendusliku

põhjenduse. Vastasel korral ei ole Riigikohtu mõttekäik jälgitav ja õiguselus osalejal puudub

võimalus veenduda selle õigsuses.

5.6 Ringkonnakohus on jätnud oma otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu maakohtu tõendite

analüüsiga selle kohta, kuidas narkootiline aine P. Nõmme autosse sattus ja on tuginenud vaid ühele

asjaolule - sellele, et suurimat kogust GHB lahust sisaldanud pudelilt ei leitud P. Nõmme bioloogilist

materjali. Kuna ei ole võimalik aru saada, miks tõendeid puudutavad maakohtu järeldused ümber

hinnati, on alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

6. Prokuröri kassatsioonile esitas vastuse P. Nõmme kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Bergson,

kes loeb kassatsiooni põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Ei ole välja selgitatud, milline oli narkootilise aine kogus autost leitud vedelikus ja seega pole

võimalik välja selgitada, kas see oli piisav kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks või

mitte. Seejuures osundab P. Nõmme kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a

otsuses nr 3-1-1-121-06 ja 4. oktoobri 2007. a otsuses nr 3-1-1-52-07 esitatud seisukohtadele ning ei

pea vajalikuks ega millegagi põhjendatuks NPALS § 31 lg 3 veelkordset analüüsimist.

6.2 Tõendid selle kohta, et P. Nõmme oleks toonud autosse pudeli, kus oli suurim kogus vedelikku,

puuduvad ja seega polnud ringkonnakohtul võimalik neid ka analüüsida. Kaitsja märgib, et

ringkonnakohus oleks saanud viidata tunnistaja R. R.-i kohtus antud ütlustele, kuid sellise viite

puudumist ei saa lugeda kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkuvaks asjaoluks KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kassaator esitatud kaebust ja palus selle rahuldada.

Peeter Nõmme kaitsja vaidles kassatsioonile vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Vaidlusalune säte - NPALS § 31 lg 3 kehtib järgmises sõnastuses: "Suur on narkootilise või

psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele

inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine

segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse

ainega". Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-121-06 (RT III

2007, 9, 73, p 11) ja 4. oktoobri 2007. a otsuses nr 3-1-1-52-07 (RT III 2007, 33, 266, p 10) asunud

seisukohale, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31

lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See

tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest

karistusseadustiku eriosa tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb eelviidatud otsustes

väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud NPALS § 31 lg-

s 3 sätestatut.

9. Arvestades narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse reguleerimisala

komplitseeritust ning soovides vältida ebamõistlikke tõlgendusvaidlusi on selle seaduse teises

paragrahvis esitatud olulisimate seaduses kasutatavate mõistete legaaldefinitsioonid. Esmalt on

NPALS § 2 p-s 1 määratletud, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on "käesoleva seaduse § 31

lõike 1 alusel kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad

ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid". Sellest definitsioonist lähtuvalt on välistatud kõnealuses

nimekirjas loetlemata ainete käsitamine narkootilise või psühhotroopse ainena.

10. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et NPALS § 31 lg 3 esimene lause sisaldab narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete suure koguse materiaalset määratlust (definitsiooni) ja selliselt -

definitsioonina, võiks see lause paigutuda ka NPALS teise paragrahvi. On loogiline eeldada, et kui

mingi mõiste on seaduses defineeritud, siis tulebki edasistes käsitlustes lähtuda just sellest

definitsioonist. Kuid nõustumine kassaatori arusaamaga selles, nagu võimaldaks NPALS § 31 lg 3

teine lause ka narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse teistsugust (alternatiivset) määratlust

kui sama lõike esimene lause, tähendaks samaaegselt narkootilise aine suure koguse materiaalse

määratlemise eitamist NPALS § 31 lg 3 esimeses lauses. Lisaks sellele tähendaks narkootilise ja

psühhotroopse aine suure koguse alternatiivse määratluse tunnistamine vältimatult ka NPALS § 2 p-

s 1 sisalduva narkootilise ja psühhotroopse aine mõiste ümberdefineerimist õigusselgusetuse suunas,

sest kui narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus võib sisaldada ka ballastainet, siis peab olema

võimalik lugeda ka sellist ballastainet narkootiliseks või psühhotroopseks aineks. Seega - erinevalt

kassaatori poolt märgitust - oleks kontekstiväline just selline NPALS § 31 lg 3 teise lause

tõlgendamine, mis eiraks narkootilise aine ja selle suure koguse eelnevat definitsiooni.

11. Kassaator osutab vajadust kasutada NPALS § 31 lg 3 teise lause mõistmisel teleoloogilist

tõlgendamist

ja

lähtuda

seadusandja

väidetavast

tahtest

ehk

siis

tegelikult

Riigikogu

sotsiaalkomisjoni poolt esitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete

seaduse muudatusettepanekutest, mille tulemiks oligi NPALS § 31 lg 3 täiendamine teise lausega.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutest seaduseelnõude 383 SE ja 567 SE kohta nähtub

tõepoolest soov "karistada suure koguse käitlemise eest isikuid, kes ebaseaduslikult käitlevad

narkootilist või psühhotroopset ainet lahjendatud kujul eesmärgiga ebaseaduslikult käidelda või

levitada ainet vähemalt 10 inimesele või 10 kasutuskorraks". Seda soovi põhjendas sotsiaalkomisjon

asjaoluga, et "praktikas toimub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine narkoketi

madalamatel astmetel ja siiski mitte 100 %-lise puhta aine, vaid segu kujul". Kolleegiumi arvates ei

ole seaduste tõlgendamisel võimalik lähtuda ette kindlaksmääratult üksnes teatud ühest

tõlgendamismeetodist ja üksnes teatud pragmaatilistest kaalutlustest. Ei saa lähtuda pelgalt

seaduseelnõude seletuskirjadest, jättes tähelepanuta seaduse enese teksti. Kolleegium möönab, et

ilmselt oleks võimalik ja antud valdkonnas karistuspoliitiliselt ehk vajalikki karistada rangemalt

muuhulgas neid isikuid, kes on edasi andnud või vahendanud narkootilise aine segu suuremale

inimeste hulgale, sõltumata puhta narkootilise aine kontsentratsioonist selles segus, kuid sellist

karistuspoliitilist eesmärki ei ole võimalik realiseerida, võrdsustades narkootilise aine segu puhta

narkootilise ainega.

12. Selline võrdsustamine on välistatud ka õiguslikel kaalutlustel. Kolleegiumi hinnangul tähendab

kassaatori arusaam NPALS § 31 lg 3 teise lause sisustamisel tegelikult fiktsiooni kehtestamist isiku

karistusõigusliku kohtlemise alusena. Kassaator on nimelt märkinud, et loomulikult ei saa segu

võrdsustada puhta ainega mitte põhimõtteliselt, ega ka mitte terve seaduse, peatüki või paragrahvi

tähenduses, vaid ainult kõnealuse lõike tähenduses ehk siis fiktiivselt. See aga annaks aluse

võrdsustada isikute karistusõiguslikul kohtlemisel kaks täiesti erinevat olukorda. Esmalt ei oleks

selline lahendus kooskõlas PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

Võrdsustades narkootilise aine koguse tuvastamisel toimeaine ja ballastaine, oleks võimalik

tunnistada KarS § 184 järgi süüdi ka selline isik, kes käitleb narkootilist ainet toimeaine mõttes

üksnes väikeses koguses. Äärmuslikus variandis võiks kassaatori tõlgendus viia olukorrani, kus

narkootilise aine suureks koguseks loetakse ainekogus, millest ei piisa narkojoobe tekitamiseks isegi

ühele isikule, s.h kogus, kus toimeainet on tervisele ohutus kontsentratsioonis. Selline olukord ei

oleks kooskõlas õigusriikliku karistusõiguse üldpõhimõtete ja PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva

õigusloome võrdsuse põhimõttega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-14-07 - RT III 2007, 34, 274, p 13). Kriminaalkolleegiumi

arvates oleks meelevaldne kohelda väikeses koguses narkootilist toimeainet käitlevaid isikuid

karistusõiguslikult erinevalt sõltuvalt sellest, kas ja kui suurel hulgal on käideldavale toimeainele

lisatud ballastainet. Mingi koguse narkootilise aine käitlemisega karistusseadustiku 12. peatükiga

kaitstavale õigushüvele - rahva tervisele - tekitatav kahju ei sõltu lisatud ballastaine, vaid üksnes

toimeaine kogusest.

13. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS

§ 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab

narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast

narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb

seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning

hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 31 lg 3

esimese lause mõttes.

II

14. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kui KrMS § 2 p 4 kohaselt saab Riigikohtu lahend olla

kriminaalmenetlusõiguse allikaks, siis materiaalõiguslikes küsimustes ei ole seadusandja Riigikohtu

lahendile vähemalt otsesõnu samasugust pretsedendiõiguslikku tähendust omistanud. Samas tuleb

tähele panna asjaolu, et ka valdavalt n.n kontinentaalse õigussüsteemiga riikide kõrgematel kohtutel

lasub kohustus tagada riigis õiguse (sealhulgas materiaalõiguse) ühetaoline kohaldamine. Nii on ka

KrMS § 349 lg 4 p-s 2 sätestatud, et kassatsioon võidakse võtta Riigikohtu menetlusse seaduse

ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Riigikohtu otsus ei loo materiaalõiguse kohaldamise küsimustes

küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse rakendajaid siduvat normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades

tehakse Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile n.ö faktilise siduvuse.

Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus analoogilistes kriminaalasjades

eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise

autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks.

III

15. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on kokkuvõtvalt leitud, et tõendatud ei ole P. Nõmme

poolt narkootilise aine käitlemine suures koguses või edasiandmise eesmärgil. Järgnevalt on

ringkonnakohus märkinud, et kriminaalkorras ei ole karistatav, kui isik ise narkootilist ainet tarvitab

ja tõdenud, et süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi narkootilise aine levitamise ettevalmistamises on

P. Nõmme õigeks mõistetud ning seda järeldust ei ole edasikaebe korras vaidlustatud.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega selles, et kogutud tõendid

ei kinnita P. Nõmme poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o

suures koguses narkootilise aine käitlemist, kui lõpuleviidud kuritegu. Ringkonnakohus on

põhjendatult leidnud, et kriminaalasja materjalide kohaselt pole käesolevas asjas kindlaks tehtud

puhta toimeaine kogust äravõetud GHB vesilahuses. Seda pole võimalik kindlaks teha ka käesoleval

ajal, sest äravõetud GHB-d sisaldav vedelik hävines ekspertiisi käigus. Seetõttu ei saa kindlalt

järeldada, et 46,11 g GHB vesilahust oleks piisav narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule.

Vaatamata eeltoodule peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgnevat.

16.1 Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et arutades kriminaalasja

olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse

põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda

prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 18).

Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.

16.2. Samas annavad KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse

tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus,

prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida

süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu

kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest

tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas

välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06 - RT

III 2007, 2, 13, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina

välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse

sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab

nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise

kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda

süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi,

kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt

mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll

kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku

sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav

süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.

16.3 Alles pärast seda, kui kohus on leidnud, et asjas on süüdistatava süüditunnistamine muu

kuriteokoosseisu järgi välistatud, tuleb kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2

järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus

muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei

ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis

märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja

tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole

süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava

täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust

tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06 - RT III 2007, 2, 13, p13).

17. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole täiel määral eelnimetatud põhimõtteid

järginud.

17.1. Käesoleva kohtuasja puhul oleks P. Nõmme õigeksmõistmise eelselt tulnud kontrollida, kas

tema tegu ei ole kvalifitseeritav KarS § 183 järgi. Karistusseadustiku §-de 183 ja 184 pealkirjadest

nähtuvalt ei ole seadusandja näinud nendes paragrahvides sätestatud kuriteokoosseisude vahel mingit

sisulist, vaid üksnes kvantitatiivset erinevust. Karistusseadustiku kõnealuste paragrahvide

dispositsioonide analüüsist aga ilmneb, et erinevused ei ole pelgalt kvantitatiivsed. Narkootilise ja

psühhotroopse aine suure koguse puhul KarS § 184 järgi on karistatavad igasugused käitlemise viisid

- valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu ja lisaks sellele ka

mistahes muu mõeldav käitlemine. Seadusandja tahe on olnud ilmselt suunatud sellele, et narkootilise

ja psühhotroopse aine suure koguse tuvastamisel on käitlemise konkreetsel viisil vaid sekundaarne

tähendus. Teistsugusest loogikast on aga seadusandja lähtunud KarS § 183 dispositsiooni

sõnastamisel. Selle paragrahvi järgi on alati ja ilma lisatingimusteta karistatav vaid narkootilise ja

psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik edasiandmine ja vahendamine - seega üksnes

kõnealuse aine levitamine ja selle aine kasutajate ringi laiendamine. Samas on narkootilise ja

psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine ja valdamine KarS

§ 183 järgi karistatav vaid siis, kui seda tehakse edasiandmise (levitamise) eesmärgil. Seadusandja ei

ole pidanud vajalikuks karistusõiguslikult reageerida narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses

koguses valmistamisele, omandamisele ja valdamisele - väikeses koguses narkootilise ja

psühhotroopse aine käitlemisele enda tarbeks. Erinevalt KarS §-s 184 sätestatust ei ole KarS § 183

järgi võimalik isikut karistada ka mingi seaduses otseselt nimetamata käitlemisvormi eest.

17.2. Vaatamata eelnimetatud erisustele on KarS §-des 183 ja 184 sätestatu käsitatav

karistusõiguslikus mõttes sellise loogilise tervikuna, mis, lähtudes KrMS § 286 lg-st 8, võimaldab

põhimõtteliselt KarS § 184 järgi kohtu alla antud süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 183

järgi. Seda loogilist terviklikkust oleks kolleegiumi hinnangul otstarbekas silmas pidada eranditult

kõigi narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega seotud kuritegude kohtueelsel menetlemisel.

Seega ka juhul, mil isiku tegu on menetleja arvates kvalifitseeritav KarS § 184 järgi narkootilise aine

suures koguses valmistamise, omandamise või valdamisena, oleks narkootikumidega seotud

süütegude uurimise metoodikast lähtuvalt otstarbekas püüda täiendavalt selgitada ka edasiandmise

eesmärgi olemasolu.

17.3. Kooskõlas eelöelduga on võimalikud juhtumid, mil KarS § 184 järgi kohtu alla antud

süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KarS § 183 järgi on välistatud. Seda näiteks ka juhtudel, mil

isik oli kohtu alla antud üksnes enda tarbeks narkootilise aine suures koguses valdamise eest ja kohus

loeb suure koguse välistatuks. Kuid kõnealust ümberkvalifitseerimist saab lugeda õiguslikult

korrektselt välistatuks vaid kohtuotsuses kajastatud analüüsi tulemina. Selline analüüs Tallinna

Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a otsuses puudub ja seda ei saa lugeda asendatuks ka

ringkonnakohtu napisõnalise tõdemusega, et tuvastamata on narkootilise aine käitlemine

edasiandmise eesmärgil.

17.4. Ringkonnakohus on järelduse, et tõendamata on narkootilise aine käitlemine edasiandmise

eesmärgil, teinud ilma, et konkreetselt see küsimus oleks kuulunud kohtuliku arutamise esemesse nii

maa- kui ka ringkonnakohtus. Maakohus jättis P. Nõmme süüdi tunnistamata üksnes narkootilise aine

edasiandmises, mitte aga edasiandmise eesmärgi puudumises. Narkootilise ja psühhotroopse aine

käitlemise puhul, nii nagu eelnevalt märgitud, on edasiandmine ja edasiandmise eesmärk iseseisva

õigusliku tähendusega. Kolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et maakohtu istungi

protokollidest ei nähtu piisava selgusega, millisest süüdistusest täpsemalt prokurör kohtuistungil

loobus. Samas nõustub kolleegium kassatori väitega, et ringkonnakohus on jätnud oma otsuses

põhjendamata, miks ta ei nõustu maakohtu tõendite analüüsiga selle kohta, kuidas narkootiline aine

P. Nõmme autosse sattus ja on tuginenud vaid ühele asjaolule - sellele, et suurimat kogust GHB

vesilahust sisaldanud pudelilt ei leitud P. Nõmme bioloogilist materjali.

17.5. Kolleegium leiab, et P. Nõmme puhul narkootilise aine edasiandmise eesmärgi välistatuks

lugemine, samuti maakohtu tõendite analüüsiga mittenõustumine ilma seda põhjendamata, on

käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis tingib

kriminaalasja saatmise uueks kohtulikuks arutamiseks.

18. Käesoleva kriminaalasja puhul on tegemist olukorraga, mil seaduslikuks ei saa lugeda ei maa- ega

ringkonnakohtu otsuseid. Kuna kokkuvõttes on eksimus saanud alguse maakohtust, loeb kolleegium

otstarbekaks saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel

tuleks maakohtul kaaluda, kas P. Nõmmele süüksarvatud tegu on kvalifitseeritav KarS § 183 järgi,

kusjuures mõistetavalt tuleb kaaluda sedagi, kas kõne alla võiks tulla ka karistusseadustiku selles

paragrahvis ettenähtud kuriteo katse.

IV

19. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja

läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata

nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud.

19.1 P. Nõmme anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises. Harju Maakohtu otsusega tunnistati P. Nõmme süüdi KarS § 184 lg 2 p 2

järgi. Süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi mõistis maakohus P. Nõmme õigeks. Kaitsja taotles

apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja P. Nõmme suhtes õigeksmõistva otsuse

tegemist. Sisuliselt vaidlustas kaitsja apellatsioonis üksnes P. Nõmme süüditunnistamise KarS § 184

lg 2 p 2 järgi, mitte aga tema õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 189 lg 1 järgi. Ringkonnakohus on

otsuses lähtunud kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusest ja tühistanud maakohtu otsuse P. Nõmme

süüdistuses "täies mahus", s.o ka osas, millega maakohus oli P. Nõmme KarS § 189 lg 1 järgi õigeks

mõistnud.

19.2 Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse

üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Seega puudus ringkonnakohtul, kes menetles

kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel, pädevus maakohtu otsust P. Nõmme õigeksmõistmises

KarS § 189 lg 1 järgi tühistada. Kriminaalkolleegium möönab, et tühistades maakohtu otsuse "täies

ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes

tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust

ka selle õigeksmõistvas osas. Et tegemist on ringkonnakohtu tähelepanematusest tingitud veaga,

kinnitab apellatsioonikohtu otsuse põhiosas esitatud konstateering, et süüdistuses KarS § 189 lg 1

järgi mõisteti P. Nõmme õigeks ja seda järeldust pole edasikaebe korras vaidlustatud. Ometi toob

ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei

vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme

tuvastatud asjaludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise

aluseks.

20. Obiter dictum korras peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2

esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2

lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus

võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas

kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade

arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses

on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt

Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-15-07 - RT III 2008, 8, 51, p 33).

Tühistades küll maakohtu otsuse P. Nõmme süüdistuses täies mahus ja mõistes süüdistatava KarS

§ 184 lg 2 p 2 järgi õigeks, on ringkonnakohus jätnud õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas

esitamata P. Nõmmele kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse (KrMS § 314 p 6).

21. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2007. a kohtuotsuse täies ulatuses, jõustab

Harju Maakohtu 25. mai 2007. a kohtuotsuse P. Nõmme õigeksmõistmises KarS § 189 lg 1 järgi ning

saadab muus osas kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab

Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest