3-1-1-4-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-4-08

Otsuse kuupäev

31. märts 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi P. K. süüdistuses KarS § 289 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsused P. K.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 289 järgi.

2. Mõista P. K. KarS § 289 järgi õigeks X linna nimel OÜ-ga E 31. mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja

ehitustöid puudutava kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-22. juuli 2002 kolme lisakokkuleppe ja 22. augustil 2002 ehituse

töövõtulepingu nr 002/05MK, sõlmimises.

3. Kriminaalasi P. K. süüdistuses KarS § 289 järgi, välja arvatud resolutsiooni punktis 2 märgitud osas, saata Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007. a otsusega tunnistati P. K. süüdi KarS § 289 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja

1 kuuks. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga.

Karistusseadustiku § 49 alusel võeti P. K.-lt lisakaristusena kaheks aastaks ära õigus töötada riigi või kohaliku omavalitsuse

asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis- või järelevalveülesanded

või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded, sh õigus tegutseda äriühingu juhatuse liikmena.

Maakohus leidis, et KarS § 289 järgi kvalifitseeritud tegu on kohtuotsuse tegemise ajal jätkuvalt karistatav KarS § 2172 lg 1

järgi. P. K. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises.

1.1 P. K. töötas alates 1996. aastast kuni 21. novembrini 2002 X linnapeana, kellele vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (edaspidi KOKS) §-le 50, X linna põhimääruse (edaspidi Põhimäärus) §-le 38 ja X linnavarade haldamise, kasutamise

ja käsutamise korra (edaspidi Kord) § 11 lg-le 3 olid pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja materiaalsete väärtuste

liikumist korraldavad ülesanded, s.o ta oli ametiisik KrK § 160, KarS § 288 ja korruptsioonivastase seaduse § 4 lg 1 mõistes.

1.2 Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse nr 003681 VT tulemuste alusel sõlmiti 31. mail 2002 ehituse

tööettevõtuleping nr 1 X Linnavalitsuse, keda esindas P. K., ja OÜ E, keda esindas V. T., vahel. Selle lepingu järgi kohustus

tööettevõtja OÜ E teostama X Linnavalitsusele aadressil Z mnt 28 asuva hoone renoveerimisel ehitustöid summas 1 012 676

krooni. Vastavalt 1. aprillist 2001 kuni 30. aprillini 2007 kehtinud riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 52 lg-le 2 pidid

hankelepingu tingimused vastama pakkumise kutse dokumentides ja edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele.

Vastuvõetud tööde lõplikuks maksumuseks kujunes 2 254 600 krooni 70 senti, kusjuures P. K. tellitud täiendavate tööde kohta,

mis ületasid tööettevõtulepingus ettenähtud summat, linnavalitsus riigihanget ei korraldanud. Vastavalt KOKS § 50 lg 1 p-le 1

ja Põhimääruse § 38 lg 1 p-le 1 linnapea juhib ja korraldab linnavalitsuse ja linna ametiasutuste tööd. Vastavalt 1. aprillist 2001

kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud RHS § 2 lg 7 p-le 2 tuli riigihange välja kuulutada ehitustöö tellimise korral, mille eeldatav

maksumus on aasta arvestuses 500 000 krooni ja üle selle. Rikkudes RHS § 2 lg 7 p-s 2 ja § 52 lg-s 2 sätestatut ning Korra

§ 11 lg 3 p 2, millest tulenevalt otsustab linnapea tööettevõtulepingutest tulenevate kohustuste võtmise kuni 50 000 krooni

ulatuses, sõlmis P. K. X linna nimel ajavahemikus 20. juuli - 22. august 2002 neljal korral kokkuleppeid täiendavate

ehitustööde kohta kokku summas 1 241 925 krooni 17 senti. Kuigi süüdistuses sellele ei viidatud, leidis maakohus, et P. K.

rikkus lepingute sõlmimisel ka Põhimääruse § 65 p 5, mille kohaselt linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida

lepinguid ning lepingute sõlmimiseks annab isikutele vastava volituse linnavolikogu.

1.3 Lepingute sõlmimise järel kirjutas P. K. X Linnavalitsuse esindajana alla OÜ E esitatud aktidele teostatud tööde

vastuvõtmise kohta ning aktide alusel koostatud arvetele tegelikkuses teostamata tööde eest. Lisaks eeltoodule kirjutas

süüdistatav juunist kuni septembrini 2002 X Linnavalitsuse nimel tellija esindajana alla ehitustööde päevikutele, veendumata

tehtud tööde õigsuses. Ehitustööde vastuvõtmisel rikkus süüdistatav RHS § 7, mille kohaselt korraldab ostja riigihanke

pakkumismenetluse eesmärgiga kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja ratsionaalselt, tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 366,

mille järgi on tellija kohustatud vastuvõetud töö üle vaatama ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 643, mis sätestab, et kui

tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama. Süüdistatav

rikkus ka Põhimääruse § 61 p-st 4 tulenevat linnavara heaperemeheliku majandamise, säilitamise ja suurendamise kohustust,

samuti tegutses ta vastuolus avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 59 lg-ga 1, mis sätestab avaliku teenistuja

teenistuskohustuste täitmisele esitatavaid nõuded.

1.4 Süüdistuse kohaselt tekitas P. K. kirjeldatud tegevusega X Linnavalitsusele materiaalse kahju summas 254 521 krooni 70

senti ning maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 34 289 krooni 90 senti. Seega põhjustas P. K. X

Linnavalitsusele varalise kahju summas 288 811 krooni 60 senti, s.o suure varalise kahju, samuti mittevaralise kahju.

Maakohus leidis, et kahju tekkis seetõttu, et linnale võeti maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 288 811

krooni 60 senti, ja jättis süüdistusest välja P. K.-le etteheidetava suure mittevaralise kahju tekitamise X linna õigustele ja

huvidele, leides, et vastav tegu ei ole enam KarS § 2172 lg 1 järgi karistatav.

2. X linna tsiviilhagi jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt esitas X linn tsiviilhagi 308 724 krooni 50 senti

nõudes, millest kuriteoga tekitatud kahju moodustas 288 812 krooni 50 senti. Lisaks sellele oli tsiviilhageja kahjusumma hulka

arvestanud kahju kindlakstegemiseks vajalikud kulud. Maakohus tuvastas, et kokku on OÜ E ehitustööde eest esitanud arveid

summas 2 254 599 krooni 80 senti, sh tegelikult teostamata tööde eest summas 288 811 krooni 60 senti. Neist arvetest oli X

linnal tsiviilhagi esitamise ajaks tasumata arveid summas 368 534 krooni 20 senti, millest 288 811 krooni 60 senti ulatuses on

X linnale kohustusi võtnud linnapea P. K. Maakohus leidis, et kuna sellisel teel tehtud tehingu võib TsÜS §-de 90 ja 94 alusel

tühistada ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi, siis moodustab X linna maksekohustus OÜ E ees vaid 79 722 krooni 60 senti.

Maakohtule esitati ka OÜ E ja X linna vahel 30. märtsil 2006. a sõlmitud kompromiss. Sõlmitud kompromissi kohaselt

kohustus X linn tasuma OÜ-le E 15. aprilliks 2006 100 000 krooni ja OÜ E loobus oma nõuetest X linna vastu seoses 31. mail

2002 sõlmitud ehituse tööettevõtulepinguga ja täiendavate kokkulepetega. Kuna maakohtu otsuse tegemise ajaks on X linn

tasunud OÜ-le E 100 000 krooni, siis leidis kohus, et 31. mail 2002 sõlmitud ehituse tööettevõtulepingust ja täiendavatest

kokkulepetest tulenevad kohustused on poolte vahel täidetud ja lõppenud. X linn jäi kohtuvaidluses nõude juurde rahuldada

tsiviilhagi summas 20 277 krooni 40 senti, kuna kompromissi alusel tasuti 100 000 krooni, kuigi tegelik maksekohustus on

vaid 79 722 krooni 60 senti. Kohus leidis, et varalise kahjuna võib süüdimõistetult välja mõista vahetult tema kuritegeliku

käitumisega tekitatud varalise kahju, seega ei kuulu linna nõue rahuldamisele. See ei ole vaadeldav kuriteoga tekitatud

kahjuna, tegemist on võlaõigusliku kompromissi alusel tasutuga.

3. Sama otsusega mõisteti V. T. õigeks KarS § 22 lg 3 - KarS § 289 järgi tema käitumises süüteokoosseisu puudumise tõttu ja

A. V. õigeks KarS § 290 järgi prokuröri loobumise tõttu süüdistusest, kuid nende isikute osas ei ole kassatsiooni esitatud.

4. Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007. a otsuse peale esitas apellatsiooni P. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kes palus Tartu

Maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista.

4.1 Apellatsiooni põhjenduste kohaselt puuduvad maakohtu otsuses põhjendused, kuidas saab toimuda P. K. süüdimõistmine

KarS § 289 alusel, kuigi nimetatud säte on tunnistatud kehtetuks. Samas ei saa P. K.-d süüdi tunnistada KarS § 2172 lg 1 järgi,

kuna see säte ei kehtinud süüdistatavale omistatud teo toimepanemise ajal. Kuna KarS § 5 lg 2 kohaselt on karistusseadusel,

mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud, siis tuleb P. K.

KarS § 289 kehtetuks tunnistamise tõttu õigeks mõista.

4.2 KarSRS § 8 kohaselt tuleb suure varalise kahjuna mõista kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus

sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2006. a määrusega nr 273 kehtestati alates 1. jaanuarist 2007 kuupalga

alammääraks 3600 krooni, mistõttu tuleb käesoleval ajal suure varalise kahjuna käsitada kahju alates 360 000 kroonist. Kuna

maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamata, siis ei ole X linn varalist kahju saanud. Seega tuleb P. K. õigeks mõista ka

koosseisulise tagajärje - suure kahju - puudumise tõttu nii KarS § 289 kui § 2172 lg 1 järgi.

4.3 Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, milles väljendub põhjuslik seos P. K.-le süüdistuses ette heidetud õigusaktide nõuete

rikkumise ja väidetavalt tekkinud varalise kahju vahel.

4.4 Maakohus on oma otsuses märkinud, et P. K.-l oli ettekujutus, et tal oli linnavolikogu nõusolek mistahes tehinguteks ja

otsustusteks tingimusel, et ta jääb X linna eelarves linnavalitsuse haldushoone renoveerimiseks ette nähtud 2 miljoni krooni

piiridesse. Seega on kohus tuvastanud süüdistatava käitumise subjektiivse küljena ettevaatamatuse. Kaitsja arvates viitab

ettevaatamatusele ka tööde vastuvõtuaktide ekslik allkirjastamine P. K. poolt. Seega puudub kaitsja arvates P. K. käitumises

KarS § 289 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis.

5. Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on P. K. käitumise õigesti kvalifitseerinud KarS § 289 järgi. Kuni 15. märtsini 2007

kehtinud KarS § 289 hõlmas ametiisiku poolt olulise varalise kahju tekitamise. Käesolevaks ajaks on seadusandja asunud

seisukohale, et ametiisiku kuritarvitused, mis on endaga kaasa toonud varalise kahju, tuleb kvalifitseerida süüteona vara vastu

tervikuna KarS § 2172 lg 1 järgi. Seetõttu on P. K. tegevus vaatamata karistusseaduse muutumisele olnud jätkuvalt karistatav

alates talle süüksarvatud teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.

5.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et kuna lisatööde tegemine ei toonud endaga kaasa renoveerimistöödeks ette

nähtud eelarve ületamist, ei ole tegemist ametialase rikkumisega süüdistatava poolt. P. K. allkirjastatud tööde vastuvõtmisaktid

ei kajastanud reaalselt teostatud töid. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsja väitega ettevaatamatuse esinemisest

süüdistatava käitumises, kuna P. K.-le etteheidetav tegevus polnud ühekordne käitumisakt, vaid süstemaatiline, teadlik,

aktiivne tegevus mitme kuu vältel. Maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav kuritarvitas linna usaldust, kuna Põhimääruses oli

märgitud esindamisõiguse teostamise viis ja asjaolu, et üksikjuhtumite puhul on nõutav täiendav volituste andmine volikogu

poolt.

5.3 Samuti asus apellatsioonikohus seisukohale, et X linnale tekitati varaline kahju sellega, et linnale võeti maksekohustus

tasuda 288 811 krooni 60 senti tööde eest, mida tegelikkuses ei teostatud. Selline kahju tekkis linnale P. K. käitumise vahetu

tulemusena, kuna tema allkirjade ja kinnitustega tööde tegemise kokkulepetel, aktidel ja arvetel võeti linnale kohustusi tasuda

tööde eest, mida linn tegelikkuses ei saanud. Ringkonnakohus leidis, et kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda teo

toimepanemise ajal kehtinud kahju arvutamise alustest. Kuna aastal 2002 oli palga alammäär ühes kuus 1850 krooni, siis oli

teo toimepanemise ajal suur varaline kahju 185 000 krooni.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni P. K. kaitsja vandeadvokaat

T. Pürn. Kassatsioonis taotletakse Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007 kohtuotsuste

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on järgmised.

6.1 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes P. K. suhtes tagasiulatuvalt kohaldamata kergema karistusseaduse.

Kaitsja leiab, et lähtudes KarS § 5 lg-st 2 ja KarSRS §-st 8 oleksid kohtud pidanud suure kahju mõiste sisustamisel lähtuma

kehtivast, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud palgamäärast, kuna tegemist on isiku olukorda kergendava seadusega, mis

välistab kriminaalvastutuse. P. K.-le süüksarvatav kahju on aga 288 811 krooni 60 senti, mis on vähem kui 360 000 krooni, s.o

väiksem kui suure kahju alammäär maakohtu otsuse tegemise ajal.

6.2 Tulenevalt Riigikohtu praktikast on tagasiulatuv jõud ka riigihangete seaduses sätestatud riigihanke piirmääradel. P. K.-le

heidetakse ette RHS § 2 lg 7 p 2 rikkumist, s.t riigihanke väljakuulutamata jätmist esialgsest riigihankest välja jäänud tööde

tellimiseks, kuigi nende hind ületas 500 000 krooni. Teo toimepanemise ajal kehtis seaduses sätestatud kord riigihangete

suhtes, mille eeldatav maksumus oli aasta arvestuses koos käibemaksuga ehitustöö tellimise korral 500 000 krooni. Alates

1. jaanuarist 2004 kuni 30. aprillini 2007, s.o maakohtu otsuse tegemise ajal, oli vastav piirmäär 2 000 000 krooni

(hankelepingu maksumus ilma käibemaksuta). Seega ei ületanud täiendavate kokkulepete summa kohtuotsuse tegemise ajal

riigihanke piirmäära, mistõttu rikkumiseks ei saa lugeda riigihanke korraldamata jätmist täiendavate tööde tellimiseks. Teo

toimepanemise ajal kehtinud RHS § 57 lg 4 võimaldas kasutada esialgses riigihankes mittesisaldunud, kuid ettenägematutel

asjaoludel vajalikuks osutunud täiendavate ehitustööde tellimiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlust,

mis välistab süüdistuses nimetatud RHS § 52 lg 2 rikkumise.

6.3 Süüdistatavale tehtud etteheited volituste puudumise ja isiklikes huvides tegutsemise kohta ei ole põhjendatud, kuna P. K.

tegutses Tartu mnt 28 hoone renoveerimisel lähtudes investeeringute kavast, mille kohaselt oli renoveerimiseks ette nähtud 2,5

miljonit krooni ning eelarvest, milles oli selleks ette nähtud 2 miljonit krooni. Süüdistuses märgitud TsK § 366 on kehtetu ja

VÕS § 643 räägib majandus- või kutsetegevuse käigus sõlmitud tehingust, mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna linn ei

ole ehitustegevusega tegelev tellija. Ühtlasi märgib kaitsja, et Kord ja Põhimäärus ei olnud avaldatud, seega ei olnud nendel

õigusaktidel seadusjõudu ning nende rikkumist ei saa P. K.-le ette heita. Samuti puudub kohtuotsustes seisukoht selle kohta,

kas P. K.-l oli õigus võtta linna nimel vastavaid kohustusi, kuna ära saab kasutada vaid olemasolevat õigust, mis on KarS

§ 2172 lg 1 koosseisutunnuseks.

6.4 Kahju tekkimise asjaolud, sh aeg ja suurus, ei ole kriminaalasjas üheselt tuvastatud, ja põhjenduste vastuolulisus selles osas

on käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Lisaks viitab kaitsja sellele, et tegemist võib olla KrMS § 339 lg 2

rikkumisega. Kohtuotsustest ei selgu, millal kahju tekkis, samuti on kohtuotsus kahju olemasolu tuvastamise osas vastuolus

kohtu põhjendustega tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Kahju ei saanud tekkida lepingute allkirjastamisega, kuna sellest

tekkis kahekülgne kohustis. Kui tööd ei tehta, ei teki ka õigust selle eest raha saada, hoolimata arvete ja aktide

allkirjastamisest. Ka arvete aktsepteerimisest ei teki kohustust, kui tuvastatakse, et tegelikult on arved alusetud. Maakohus

tuvastas, et kohustused on tühised (tühine tehing), järelikult ei tekkinud linnale nende alusel kohustusi ega kahju. Enne

väljamaksete tegemist linna poolt ei saanud tegemist olla kahjuga; ka väljamaksete tegemisel oleks nad olnud alusetud ja linnal

oleks nõue töövõtja vastu samas ulatuses.

6.5 Ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, mis on menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339

lg 1 p 8 tähenduses. Otsuse põhiosaga on välja jäetud maakohtu viide Põhimääruse § 65 p 5 rikkumisele süüdistatava poolt,

kuna see ei lähtu süüdistusest. Sellele menetlusõiguse rikkumisele oli viidatud ka apellatsioonis. Samas on ringkonnakohtu

resolutiivosa kohaselt apellatsioon jäetud rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

7. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja kassatsioon rahuldamisele ei

kuulu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. P. K.-le esitatud süüdistuse kohaselt rikkus süüdistatav ametiisikuna tema ametialast tegevust reguleerivaid õigusakte,

millega põhjustas X linnale suure varalise kahju. Seejuures kirjeldatakse süüdistuses P. K.-le omistatud tegevust sisuliselt

kaheepisoodilisena. Esiteks süüdistatakse P. K.-d selles, et ta sõlmis X linna nimel ajavahemikul 20. juuli- 22. august 2002

OÜ-ga E neli ehitustöid puudutavat kokkulepet, millest kolmega täiendati samade poolte vahel 31. mail 2002. a sõlmitud

tööettevõtulepingut nr 1. Kuna sõlmitud lisakokkulepetega kohustus OÜ E teostama X Linnavalitsusele ehitustöid kokku

summas 1 241 925 krooni 17 senti, siis rikkus P. K. muu hulgas RHS § 2 lg 7 p 2, § 52 lg 2 ja Korra § 11 lg 3 p 2 nõudeid.

Teiseks süüdistatakse P. K.-d selles, et esindades X Linnavalitsust, allkirjastas ta OÜ E esitatud teostatud tööde aktid ja arved

ning ehitustööde päevikud, veendumata nende tegelikkusele vastavuses, millega tekitas X Linnavalitsusele materiaalse kahju

summas 254 521 krooni 70 senti ja maksekohustusi tegelikkuses teostamata tööde eest summas 34 289 krooni 90 senti, seega

varalise kahju summas 288 811 krooni 60 senti, s.o suure varalise kahju. Kriminaalkolleegium kontrollib P. K.-le

etteheidetavate tegude vastavust KarS § 289 süüteokoosseisu tunnustele (I - III), seejärel käsitleb olulise ja suure varalise kahju

hindamise põhimõtteid (IV), analüüsib teo võimalikku karistatavust KarS § 2172 lg 1 järgi (V) ning võtab lõpuks seisukoha

kassatsiooni rahuldamise osas (VI).

I

9. Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p 2 kohaselt tuli riigihange välja kuulutada ehitustöö

tellimise korral, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses 500 000 krooni või enam. Kolleegium nõustub kaitsja

seisukohaga, et juba maakohtu otsuse tegemise ajal jõus olnud, s.o 1. jaanuaril 2004 jõustunud RHS § 2 lg 7 p 2 uus

redaktsioon, mis nägi ette riigihanke korraldamise kohustuse ehitustöö puhul, mille eeldatav hankelepingu maksumus ilma

käibemaksuta on 2 000 000 krooni ja üle selle, välistas isiku vastutuse hankemenetluse läbiviimata jätmise eest, kui selle

kogumaksumus jäi alla nimetatud piirmäära. 1. mail 2007 jõustunud, s.o apellatsioonimenetluse ajal kehtinud RHS § 15

kohaselt on riigihanke piirmäär 2007. aastal alustatud riigihangete puhul ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni

korral 190 000 eurot ning 2008. aastal ja hiljem alustatud riigihangete puhul ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde

kontsessiooni korral 250 000 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et karistusseaduse

blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele

koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud

kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RK kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 - RT

III 2006, 20, 182, p-d 10.2-10.4). Kuna KarS §-s 289 ette nähtud ametiseisundi kuritarvitamine oli teokirjelduse osas blanketne

norm, siis laienes KarS § 5 lg-s 2 kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud ka riigihangete seaduses sätestatud

hankemenetluse läbiviimise piirmääradele, kui nende rikkumist käsitatakse KarS § 289 mõttes koosseisupärase teona.

Järelikult ei ole P. K.-l juba alates 1. jaanuarist 2004 kehtinud õiguse kohaselt süüdistuses märgitud mahus linna nimel

täiendavate ehitustööde tellimisel enam kohustust riigihanget korraldada, mis välistab tema vastutuse nimetatud rikkumise

eest. Jättes tagasiulatuvalt kohaldamata kergendava karistusseaduse teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p 2 nõuete

rikkumise osas, on kohtud eiranud KarS § 5 lg 2 nõudeid ja seega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on KrMS § 362

p 1 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus.

10. P. K.-le on süüks arvatud ka KOKS § 50 lg 1 p 1, RHS § 52 lg 2, Põhimääruse § 38 lg 1 p 1 ning Korra § 11 lg 3 p 2 nõuete

rikkumine täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Kolleegium nõustub kohtute järeldustega, et abstraktselt võis nende

õigusaktide nõuete tahtlik rikkumine moodustada KarS §-s 289 kirjeldatud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisupärase teo,

kuid märgib, et kuna KarS §-s 289 sätestatud süüteokoosseis kujutas endast koosseisutüübilt tagajärjedelikti, siis sai

süüdistuses kirjeldatud õigusaktide nõuete eiramine olla selle sätte järgi karistatav vaid juhul, kui sellega põhjustati oluline

kahju. Seega peavad P. K.-le süüksarvatavad rikkumised olema põhjuslikus seoses X Linnavalitsusele tekitatud varalise

kahjuga. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsustest ei nähtu, mil moel viisid süüdistuses kirjeldatud õigusaktide nõuete

rikkumised X Linnavalitsusele süüdistuses märgitud varalise kahju, s.o 288 811 krooni 60 senti, tekkimiseni. Põhjenduste

puudumine kohtuotsuses on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Samas

puudub käesolevas asjas alus kriminaalasja tagastamiseks alamalseisvatele kohtutele selles osas uueks arutamiseks, sest

põhjusliku seose puudumine süüdistatavale etteheidetavate rikkumiste ja X Linnavalitsusele väidetavalt tekkinud suure varalise

kahju vahel on järeldatav juba P. K.-le esitatud süüdistuse pinnalt ega eelda uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

11. Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus

seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik

tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud

tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost. Käesolevas kriminaalasjas on P. K.-le süüdistusega omistatud suure varalise kahju

põhjustamine, mis tekkis sellest, et ta aktsepteeris linna esindajana ehitusettevõtja esitatud akte ja arveid muu hulgas ka

tegelikkuses teostamata tööde eest. Sellise tagajärjeni viinud teoks võib seega olla X linna esindajana OÜ E esitatud töö

vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamine, mitte aga OÜ-ga E lisakokkulepete sõlmimine. Vastupidise mõttekäigu ebaõigsust

kinnitab kasvõi asjaolu, et vaatamata lisakokkulepete sõlmimisele ehitusettevõtjaga oleks P. K. linnavalitsuse esindajana

võinud keelduda tegelikkuses teostamata tööde vastuvõtmisest ja nende eest tasumisest. Abstraktselt on kahtlemata P. K. poolt

X Linnavalitsuse esindajana OÜ-ga E kokkulepete sõlmimine nende alusel esitatud aktide ja arvete esitamise vältimatu

tingimus kui sellele ajaliselt eelnev tegu, kuid sellise lähenemise puhul hõlmataks kausaalseosesse kõik tagajärjele

kronoloogiliselt eelnevad käitumisaktid, mis ei pruugi olla karistusõiguslikult relevantsed. Seega, jättes näitamata põhjusliku

seose süüdistatavale omistatava teo ja saabunud tagajärje vahel, on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362

p 1 mõttes.

12. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus P. K.

süüditunnistamises KarS § 289 järgi tuleb tühistada osas, milles P. K. tunnistati süüdi KarS § 289 järgi X linna nimel 31. mail

2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja ehitustöid puudutava kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-22. juuli 2002 kolme

lisakokkuleppe ja 22. augustil 2002 ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK, sõlmimises.

II

13. Teises episoodis süüdistatakse P. K.-d selles, et rikkudes RHS § 7, ATS § 59 lg 1, TsK § 366, VÕS § 643 ja Põhimääruse

§ 61 p 4 võttis ta OÜ-lt E vastu tegelikkuses teostamata töid, s.t allkirjastas vastavad aktid, arved ja ehituspäevikud

veendumata töövõtja esitatud andmete õigsuses ning rikkudes töö ülevaatamise kohustust. Kolleegium märgib esmalt, et P. K.-

le esitatud süüdistuse kontekstis ei ole RHS § 7 asjassepuutuvaks normiks, kuna selles ei reguleerita teostatud tööde

vastuvõtmist, vaid riigihanke pakkumismenetluse teostamise eesmärke. Samas nõustub kolleegium, et TsK § 366, VÕS § 643,

ATS § 59 lg 1 ja Põhimääruse § 61 p 4 rikkumised võisid moodustada KarS §-s 289 kirjeldatud koosseisupärase teo.

Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse sätted on käesolevas kriminaalasjas

asjassepuutumatud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne võlaõigusseaduse jõustumist, tsiviilkoodeksi sätteid.

Ehituse tööettevõtuleping nr 1 sõlmiti 31. mail 2002, seega kohaldatakse sellest tulenevatele kohustustele tsiviilkoodeksi

norme. Pärast 1. juuli 2002 sõlmitud kokkulepetele tuleb aga kohaldada võlaõigusseadust. Ühtlasi leiab kolleegium, et linn kui

kohaliku omavalitsuse üksus täitis oma esindaja (linnapea) kaudu töövõtulepingute sõlmimisel oma põhimäärusest tulenevaid

ülesandeid, seega on tegemist ka linna majandus- ja kutsetegevusega VÕS § 643 tähenduses.

14. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et süüdistuses P. K.-le inkrimineeritud tegevus sisaldab üheaegselt nii tegevuse

kui tegevusetuse tunnuseid. Heites P. K.-le ette X Linnavalitsuse esindajana OÜ E esitatud ehituspäevikute, teostatud tööde

aktide ja aktide alusel koostatud ning X Linnavalitsusele esitatud arvete allkirjastamist, on süüdistus talle omistanud kuriteo

toimepanemise tegevusega. Selle kõrval aga, süüdistades P. K.-d ka selles, et ta jättis täitmata tellijal lasuva töö ülevaatamise

kohustuse ja oma ametikohustused, on P. K.-le ette heidetud ka tegevusetust. Kolleegium on seisukohal, et sellise süüdistuse

puhul on raskuspunkt asetatud tegevusetusele, s.o linna huvides seatud ülevaatamiskohustuse täitmata jätmisele, kuna

ehitusettevõtja poolt esitatud tööde vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamiskohustus, või sellest keeldumine töö

mittenõuetekohasuse korral, tuleneb töövõtulepingu olemusest (VÕS § 638, TsK § 366 lg 1).

15. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tegevusetusdelikti puhul süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu

ja selle eeldatavust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006,

36, 304, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava

tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus põhjendatult käsitanud

P. K.-le omistatud tööde vastuvõtuaktide, arvete jms aktsepteerimist tegevusetusena, s.o nii linnapeal lasuvate kohustuste

teostamata kui linna huvide kaitsmata jätmisena, kuid kohus on kontrollinud süüdistatava käitumise vastavust

tegevusetusdelikti karistatavuse eeldustele pealiskaudselt. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuses jäänud vastuseta, milline

oleks olnud süüdistatava poolt kohustusele vastav tegu ning kas tal oleks olnud objektiivselt võimalik nõuetekohaselt käituda.

Maakohus on jätnud tuvastamata ka hüpoteetilise põhjuslikkuse ehk selle, kas P. K. poolt enda kohustuste täitmisel oleks kahju

jäänud saabumata, s.t kas ta oleks tööde kontrollimisel ja ülevaatamisel saanud kindlaks teha, et osa töid ei ole tegelikult

tehtud. Ringkonnakohus ei ole nimetatud puudusi maakohtu otsuses kõrvaldanud. Põhjenduste puudumine kohtuotsustes on

vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtulahendi

tühistamise.

16. Seoses koosseisupärase kahju tuvastamisega käesolevas kriminaalasjas märgib kolleegium järgmist. Kohtuotsuste kohaselt

seisnes kahju maksekohustuse võtmises tegelikkuses teostamata tööde eest. Seejuures rajaneb süüdistus olulises osas

võlaõiguse sätetele, s.o töö ülevaatamise kohustuse rikkumisele. Selline lähenemine eeldanuks kohtutelt ka nende

võlaõiguslike õigusjärelmite selgitamist, mis X linna jaoks P. K. poolt linnapea kohustuste täitmata jätmisega kaasnesid.

Kolleegium märgib, et VÕS § 635 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepingu puhul saavutama kokkulepitud tulemuse (töö),

tellija aga maksma selle eest tasu. Seega tekivad töövõtulepingu sõlmimisel nii töövõtjal kui tellijal vastavad õigused ja

kohustused. Kohustus vaadata töö üle, mis tuleneb TsK §-st 366 ja VÕS §-st 643, on suunatud sellele, et avastada töö

mittevastavust lepingule. Seejuures peab aga tegemist olema puudustega, mida on võimalik töö ülevaatamisel märgata. Kui

puudused ilmnevad hiljem, tuleb töövõtjat teavitada nende ilmnemisel. Sellist järeldust kinnitab nii TsK § 366 lg 2, mille

kohaselt lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida töö tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud

avastada, on tellija kohustatud teatama tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist, kui ka VÕS § 644 lg 1, mille

kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö

lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

17. Võlaõigus võimaldab kokku leppida ka töövõtugarantiis. Võlaõigusseaduse § 650 lg 1 kohaselt eeldatakse töövõtja poolt

töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö

lepingutingimustele mittevastavusi. Tsiviilkoodeksi § 367 lg 3 kohaselt, kui seaduse või tööettevõtulepinguga on ette nähtud

garantiitähtaeg ja avaldus töö puuduste kohta on tehtud selle tähtaja piires, algab aegumistähtaja kulg puuduste kohta avalduse

tegemise päevast. Seega lasub kohtutel kohustus kontrollida, kas käesoleval juhul oli tööle antud garantii ja kas selle alusel

võis taotleda ka ilmnenud puuduste kõrvaldamist. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et VÕS § 645 näeb ette, et tellija võib

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele

mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske

hooletuse tõttu, samuti kui töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest

ja ei teatanud sellest tellijale. Kolleegium märgib, et eelpool kirjeldatu laieneb ka olukorrale, kus vastuvõtmiseks esitatud töös

on puudujääke, s.t tegemist on mittenõuetekohase täitmisega. Kui aktides ja arvetes on nimetatuid töid, mida ei ole tehtud (või

näiteks materjale, mida ei ole kasutatud või ei ole kasutatud sellises koguses), tuleb näidata, millisel alusel linnal

maksmiskohustus üldse tekkis, kuna töövõtulepingu sätted näevad ette tellija kohustuse maksta tehtud töö eest.

III

18. Kolleegium nõustub kassaatori kriitikaga kohtute poolt P. K. teo subjektiivse külje tuvastamise kohta. KarS § 15 lg-st 1

tulenevalt eeldas §-s 289 sätestatud ametiseisundi kuritarvitamine subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse

tasemel. Seejuures peab tahtlus katma kõik objektiivse külje tunnused, sh tagajärjena olulise kahju tekitamise. Maakohtu

otsuse kohaselt on P. K. talle inkrimineeritud teod pannud toime otsese tahtlusega. Seda järeldust põhjendab maakohus sellega,

et linnapeal lasuva heaperemeheliku majandamise kohustuse täitmiseks tulnuks süüdistataval vähemalt kinni pidada kehtivate

õigusaktide nõuetest ja talle oli teada, et tema poolt valitud käitumine toob kaasa kahju. Muu hulgas märgib maakohus, et:

Teades, et rikub talle kohustuslike õigusaktide nõudeid ja tahtes seda, pidi P. K. võimalikuks pidama ja möönma mistahes

tagajärje saabumist (VI kd, tl 43). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu sellekohase seisukohaga, on omalt poolt märkinud,

et süüdistatava käitumises on ettevaatamatus välistatud, kuna talle omistatud tegevus polnud ühekordne käitumisakt, vaid

süstemaatiline, teadlik aktiivne tegevus mitme kuu jooksul (VI, tl 91). Kolleegium on seisukohal, et piirdudes kirjeldatud viisil

vaid üldiste arutlustega õigusaktide siduvusest linnapea jaoks ja käitumise korduvusest, on kohtud sisuliselt jätnud P. K.

tegevuse subjektiivse külje tuvastamata. Ühtlasi viitavad maakohtu otsuse põhjendustes subjektiivse külje kohta esile toodud

väljendid pigem KarS §-s 18 sätestatud ettevaatamatuse liikidele, kuivõrd maakohtu otsuses kirjeldatakse P. K.-lt nõutavat, s.o

hoolsuskohustusele vastavat käitumist. KarS § 15 lg 1 kohaselt aga välistab mistahes liiki ettevaatamatuse tuvastamine

toimepanija käitumises tema vastutuse KarS § 289 järgi. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud on P. K. subjektiivse

külje tuvastamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

19. Kolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtutel P. K. teo subjektiivse külje kindlaks tegemisel

arvestada, et KarS §-dest 16 ja 17 tulenevalt peab tahtlus olema suunatud teo tehioludele. P. K.-le esitatud süüdistusest ja

käesoleva otsuse p-s 15 märgitu kohaselt tuleb kohtutel seega tuvastada, kas ta ülevaatamiskohustust täitmata jättes, kuid siiski

ehitusettevõtjalt töid vastu võttes pidas vähemalt võimalikuks, et osa töid on tegelikkuses teostamata ja vähemalt möönis, et

sellisel juhul tööde vastuvõtmisakte, arveid ja ehituspäevikuid allkirjastades põhjustab ta linnale olulise kahju linnale

maksekohustuse võtmisega. Ühtlasi osundab kolleegium oma varasemas praktikas väljendatule, et kaudse tahtluse ja

kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning

kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul

isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab

isik tagajärje mittesaabumisele (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III 2003, 32, 328, p 8.2). Samuti on

Riigikohus oma varasemas praktikas märkinud, et nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda

käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega.

Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja

teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda,

et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70).

IV

20. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed

ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-43-03 - RT III 2003, 18, 169), p 13. Käesoleva otsuse p-s 9 on Riigikohus kinnitanud varasemast praktikast tulenenud

seisukohta, et karistusseaduse blanketti sisustavast normist tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku

üldosa sätted ja põhimõtted, sh ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte. Samas leiab kolleegium, et palga

alammäära muutmine ei ole sisuliselt käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena. Palgaseaduse § 2 lg 7 kohaselt on

palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav palga

suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Samas lähtub Vabariigi Valitsus palga

alammäära kehtestamisel kokkuleppest töötajaid ja tööandjaid esindatavate organisatsioonide vahel. (Vt seletuskiri Vabariigi

Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 254 eelnõu "Palga alammäära kehtestamine" juurde, kättesaadav aadressil

http://eoigus.just.ee/?act=6&subact=1&OTSIDOC_W=202500). Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti ametiühingute keskliidud

sõlmisid 30. augustil 2001 kokkuleppe palga alammäära muutmise põhimõtete kohta, mille kohaselt osapooled sõlmivad igaks

kalendriaastaks alampalga kokkuleppe. Kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt kasutatakse palga alammääras

kokkuleppimisel majandusnäitajaid, milleks on kehtiv kuupalga alammäär, eelmise kalendriaasta keskmine brutopalk, jooksva

aasta riigieelarve koostamisel kasutatud reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos ja Rahandusministeeriumi

reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos, millest lähtub järgmise aasta riigieelarve eelnõu (kokkuleppe tekst on

14. märtsi 2008 seisuga kättesaadav aadressil http://www.talo.ee/doc/Kolmepoolsedlabiraakimised/Muutmine.htm).

21. Seega arvestatakse palga alammäära kehtestamisel majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-05 - RT III 2005, 26, 273, p 13).

Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju

suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda

kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas

muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks. Seega ei ole käesolevas

kriminaalasjas kohtud kohaldanud selles osas ebaõigesti materiaalõigust, jättes tagasiulatuvalt kohaldamata suure kahju määra.

V

22. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas P. K.-le omistatud ja KarS § 289 järgi kvalifitseeritud tegu võib olla jätkuvalt

karistatav ka käesoleval ajal. Karistusseadustiku muudatustega, mis jõustusid 15. märtsil 2007. a, seega enne käesoleva

kriminaalasja arutamist maakohtus, tunnistati muuhulgas kehtetuks ka KarS § 289.

23. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal

kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle

toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise.

Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal

ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis,

kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära

langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks

tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi

on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi. Kolleegium on märkinud, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma

teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et

süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal

kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 -RT III 2005, 36, 349, p-d 11, 13, määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-

139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25).

24. Eeltoodust tulenevalt tuleb kriminaalasja uuel arutamisel kohtutel anda hinnang sellele, kas tegu on käesoleval ajal

karistatav KarS § 2172 lg 1 või mõne muu sätte järgi. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör ja kohtud lähtunud sellest, et P.

K. käitumine vastab KarS § 2172 lg 1 koosseisu tähenduses teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikule

ärakasutamisele, konkretiseerimata, millist tegevust peetakse kohustuse võtmise õiguse ärakasutamiseks - kas täiendavate

kokkulepete sõlmimist või tööde vastuvõtmist. Kuna käesoleva kohtuotsuse p-des 9-12 toodud motiividel mõistab Riigikohus

P. K. õigeks kokkulepete sõlmimises, põhjendades seda muu hulgas sellega, et ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost selle

teo ja saabunud tagajärje (suure kahju) vahel, leiab kolleegium, et asja uuel arutamisel peab kohus võtma seisukoha, millise

KarS § 2172 lg 1 alternatiivile vastab P. K.-le süüksarvatud käitumine tööde üle järelevalve teostamisel ja nende vastuvõtmisel.

25. Kolleegium märgib, et KarS § 2172 lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat süüteokoosseisu. KarS § 2172 lg 1 alt 1 (seadusest

või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on

oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse

(näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud

tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat

vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.

KarS § 2172 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise

koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste

huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel,

kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab

juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest

erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni. Mõlema KarS § 2172 lg-s 1

sisalduva koosseisu puhul peab süüdistuses ja kohtuotsustes olema näidatud ja põhistatud süüdistatava pädevus kannatanule

kuuluva vara suhtes, selle tekkimise alus ning konkreetne sisu.

VI

26. Kuna kolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused, jätab ta käsitlemata muud kassatsioonis esitatud väiteid, mis

puudutavad kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt.

27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 11. aprilli 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsused osas, millega P. K. tunnistati süüdi

KarS § 289 järgi X linna nimel OÜ-ga E 31. mail 2002 sõlmitud töövõtulepingu nr 1 juurde nelja ehitustöid puudutava

kokkulepe, sh ajavahemikul 20.-22. juuli 2002 kolme lisakokkuleppe ja 22. augustil 2002 ehituse töövõtulepingu

nr 002/05MK, sõlmimises, ning mõistab süüdistatava selles osas õigeks.

28. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kolleegium Tartu Maakohtu 11. aprilli 2007. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2007. a kohtuotsused osas, milles P. K. tunnistati süüdi KarS § 289 järgi 31. mail 2002 sõlmitud

töövõtulepingu nr 1, ajavahemikul 20.- 22. juuli 2002 selle lepingu juurde sõlmitud kolme lisakokkuleppe ja 22. augustil 2002

sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 002/05MK alusel tehtud tööde vastuvõtmisel töö ülevaatamise kohustuste täitmata jätmises,

ning saadab kriminaalasja selles osas Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

29. Muus osas jätab kolleegium otsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe