3-2-1-11-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Jamal Rasnaie hagi Hashem Bazli vastu nõude

tunnustamiseks AS Rasan Agencies (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx) pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-3072

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jamal Rasnaie kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jamal Rasnaie (sünniaeg xx.xx.xxxx), esindaja

vandeadvokaat Jaanus Mody

Kostja Hashem Bazli (sünniaeg xx.xx.xxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Sirel

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius kassatsioonkaebuselt

12. detsembril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 23. veebruaril 2005. a AS-ile Rasan Agencies (edaspidi aktsiaselts) pankrotihoiatuse

ning 22. märtsil 2005. a kohtule pankrotiavalduse. Tallinna Linnakohus kuulutas 17. juuni 2005. a

otsusega välja aktsiaseltsi pankroti. 4. juulil 2005. a esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse

1 009 237 krooni suuruse nõude tunnustamiseks aktsiaseltsi pankrotimenetluses. Avalduse kohaselt

kandis hageja aktsiaseltsiga sõlmitud laenulepingu alusel laenuandjana 31. mail 2000. a aktsiaseltsi

pangakontole 540 000 Rootsi krooni (928 730 Eesti krooni). Sellele lisandub viivis 46 810 Rootsi

krooni (80 507 Eesti krooni). Kostja vaidlustas 16. jaanuaril 2006. a toimunud nõuete kaitsmise

koosolekul hageja nõude täies ulatuses. Hageja esitas kostja vastu 14. veebruaril 2006. a kohtule

hagiavalduse, milles palus tunnustada aktsiaseltsi pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt

esitatud tunnustatud nõudena tema põhinõuet 928 730 krooni ning viivisenõuet 80 507 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 31. mail 2000. a aktsiaseltsi pangakontole 540 000 Rootsi

krooni (928 730 Eesti krooni). Nimetatud summa on pankroti väljakuulutamise seisuga aktsiaseltsi

põhivõlgnevuseks hagejale. Aktsiaseltsi ja hageja vahel puudus kokkulepe või mingi muu tehing,

mille alusel oleks aktsiaseltsil olnud õiguslik alus omandada hageja arvel viimase poolt üle kantud

summa. Hagiavalduses toodud arvestuse kohaselt on hageja viivisenõudeks 170 226 Rootsi krooni,

kuid hageja pidas võimalikuks viivist vähendada 46 810 Rootsi kroonini ehk 80 507 Eesti kroonini.

Hageja leidis, et kostja 6. märtsil 2007. a kohtule esitatud 22. jaanuari 2007. a kokkulepe, mille

kohaselt annulleeritakse kõik majanduslikud nõuded ettevõttele Rasan Aganeies ja vastutavale isikule

Hashem Bazlile alates 22. jaanuarist 2007, on saadud hagejalt ähvardamise teel, mistõttu ei ole see

lubatav tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) tähenduses. Hageja tühistas kokkuleppe

18. aprilli 2007. a tühistamisavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 alusel.

2. Kostja palus jätta nõude tunnustamata. Hageja tasus 31. mail 2000. a aktsiaseltsile hagiavalduses

näidatud summa, kuid nagu makse selgituses märgiti, tasuti nimetatud summa kostjale. Poolte

Rootsis toimunud ühise äritegevuse käigus jäi hageja kostjale võlgu. Võla tasumiseks leppisid pooled

kokku, et hageja tasub kostja isiklikule arvele 400 000 krooni ja kostjale kuuluva aktsiaseltsi arvele

540 000 krooni. Hageja täitis kokkulepitut.

Hageja on esitanud pankrotimenetluses ühe ja sama nõude alusena kaks teineteist välistavat väidet.

Pankrotihoiatuses hageja märkis, et ta sõlmis aktsiaseltsiga suulise laenulepingu, mille alusel ta

kandis üle 540 000 Rootsi krooni. Kohtumenetluses väitis hageja, et sellist lepingut ei sõlmitud, kuid

raha siiski maksti. Kostja leidis, et pooltel oli kokkulepe 540 000 Rootsi krooni tasumiseks, seetõttu

teadis hageja aktsiaseltsi pangaarvest AS-is Hansapank. Seda, kas Rootsis sõlmiti laenuleping, tuleb

kindlaks teha Rootsi seadustest lähtuvalt. Hageja tasus 540 000 Rootsi krooni tagastamatu

investeeringuna. Hageja ja aktsiaselts sõlmisid 2000. aasta maikuus Stockholmis kinkelepingu, mille

alusel hageja kinkis vaidlusaluse rahasumma. 2000. aastal kehtinud TsÜS § 162 lg 1 järgi tuleb selle

lepingu suhtes kohaldada Rootsi seadust. Rootsi seaduse kohaselt ei ole üldjuhul võimalik juba

kingitud ja kingisaaja poolt vastuvõetud kinki tagasi nõuda.

Kostja esitas 6. märtsi 2007. a eelistungil kohtule dokumendi, mis on tema hinnangul sisuliseks

aluseks, et asja menetlus lõpetada. Kostja ja hageja sõlmisid 22. jaanuaril 2007. a Stockholmis

kokkuleppe, millega hageja annulleerib kõik majanduslikud nõuded kostja ja aktsiaseltsi vastu.

3. Harju Maakohus rahuldas 4. juulil 2007. a hagi, tunnustades hageja 1 009 237 krooni suurust nõuet

aktsiaseltsi pankrotimenetluses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb selleks, et otsustada, millise riigi seadust asja

lahendamisel kohaldada, välja selgitada, mis põhjusel ja millisel alusel hageja vaidlusaluse summa

aktsiaseltsi pangakontole kandis. Hageja tõendas pangakonto väljavõtte ja Nordea Panga AB

kinnitusega raha võlgnikule ülekandmist, kuid kostja jättis tõendamata, et hageja oleks vaidlusaluse

summa tasunud tagastamatu investeeringuna või et oleks olnud sõlmitud kinkeleping. Tõendatud ei

ole lepingulise aluse olemasolu raha ülekandmiseks ning hageja tahe täita mingi olemasolev

lepinguline kohustus. Tegemist on alusetult omandatud rahaga. Ülekande tegemise ajal kehtinud

TsÜS § 168 kohaselt kohaldatakse alusetu rikastumise korral selle maa seadust, kus alusetu

rikastumine aset leidis. Kuna raha kanti üle Eesti Vabariigis asuvasse AS-i Hansapank ning raha

sooviti kasutada Eestis, tuleb vaidluses kohaldada Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi. Kuna ülekanne

tehti 2000. aastal, siis tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2 tuleb kohaldada sel ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-t 1. Aktsiaselts (kohtuotsuses ekslikult kostja) peab hagejale tagastama

alusetult saadud 540 000 Rootsi krooni (928 730 krooni) ja tal on õigus saada ka viivist 46 810

Rootsi krooni (80 507 Eesti krooni).

Kohtule esitati kokkulepe, millega hageja annulleeris kõik majanduslikud nõuded aktsiaseltsi ja

vastutava isiku (kostja) vastu alates 22. jaanuarist 2007. a. Hageja väitel sunniti teda ähvardustega

allkirja andma, mistõttu on tõend saadud kuriteoga ja põhiõigust rikkudes, mida kinnitab ka hageja

esitatud kuriteokaebus, mis on apostillitud Rootsi politseijaoskonnas. Hageja on 18. aprilli 2007. a

tühistamisavaldusega TsÜS § 96 alusel 22. jaanuaril 2007. a tehtud tehingu tühistanud. TsÜS § 96

lg 2 järgi oli õigusvastane nii tegu, millega hagejat ähvardati, tehingu eesmärk kui ka teo, millega

ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Hageja on TsÜS § 98 lg 1 alusel teinud

tühistamisavalduse nii kostjale kui ka aktsiaseltsile. TsÜS § 90 lg 1 sätestab, et kui tehing on seaduses

sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. 22. jaanuari 2007. a kokkulepe

on kehtetu algusest peale. Kostja esitatud dokumendi, mille kohaselt on eeluurimine lõpetatud, jättis

kohus tähelepanuta, kuna dokumendi ehtsust ei ole tõendatud apostilliga.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ning

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja kinnitas 22. jaanuaril 2007. a kirjalikult, et tal

puuduvad mis tahes nõuded kostja ja pankrotivõlgniku vastu. Kostja esitas kohtule Stockholmi lääni

politseijaoskonna teate, mille kohaselt politsei lõpetas väidetava kuriteo eeluurimise. Kohus jättis

nimetatud teate tähelepanuta apostilli puudumise tõttu, avaldades oma seisukoha tõendi arvestamata

jätmise kohta esimest korda alles kohtuotsuses. Kuna kohus võttis nimetatud tõendi toimikusse ega

teinud kostjale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks ega esitanud ühtegi seisukohta, millest

oleks võinud järeldada dokumendi tähelepanuta jätmist, siis rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse

norme.

Kohus hindas valesti tõendeid, mille kohaselt on hageja 22. jaanuaril 2007. a allkirjastatud kokkulepe

saadud ähvarduse tõttu. Ilma kriminaalmenetluse lõpetamise otsuseta ei oleks kohus saanud asuda

seisukohale, et avaldus on saadud ähvarduse abil. Kuriteo olemasolu on võimalik tõendada vaid

jõustunud kohtuotsusega. Kuivõrd ähvardamise fakt on täielikult tõendamata, ei ole ka

tühistamisavaldus õiguspärane. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 96 lg-t 2 ja § 98 lg-t 1. Kohus

kohaldas vääralt pankrotiseaduse (PankrS) § 107, kuna hageja pankrotimenetluses esitatud

nõudeavalduses on nõude alusena märgitud erinevad asjaolud võrreldes hagiavalduses märgitutega.

Hageja on pankrotimenetluse jooksul korduvalt muutnud oma seisukohti enda väidetava nõude aluse

kohta. Kord põhineb nõue laenulepingul, siis ebaõigel ülekandel ja lõpuks tehtud investeeringul.

Hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse ja pankrotihoiatuse kohaselt tulenes tema

nõue võlgniku vastu laenulepingust. Hagiavalduses on aga hageja nõude alusena märkinud võlgniku

alusetu rikastumise. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja nõude tunnustamist kohtus taotleda

üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise

koosolekul. Seega pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ja tegi uue otsuse

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus jättis hageja hagi kostja

vastu hageja nõude tunnustamiseks aktsiaseltsi pankrotimenetluses rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines kostja maakohtus hagile vastuväiteid esitades

muu hulgas asjaolule, et hageja on esitanud nõude alusena pankrotihaldurile ja kohtule kaks teineteist

välistavat väidet. Maakohus sellele vastuväitele hinnangut ei andnud, millega rikkus TsMS § 442 lg-

t 8. See rikkumine viis ringkonnakohtu hinnangul ebaõige otsuse tegemiseni. PankrS § 107 järgi võib

võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui

nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse

pankrotiseaduses asjaolusid, millele on võlausaldaja nõuet esitades tuginenud.

Hageja esitas nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseks nõude, mis põhines asjaolul, et hageja ja

aktsiaselts olid sõlminud laenulepingu, mille alusel hageja laenas äriühingule 540 000 Rootsi krooni.

Hageja palus kohtus nõude tunnustamist, tuginedes asjaolule, et hagejal ja aktsiaseltsil puudus

kokkulepe või mingi muu tehing, mille alusel hageja kandis aktsiaseltsile üle 540 000 Rootsi krooni.

Maakohtus põhjendas hageja aktsiaseltsile raha ülekandmist sellega, et ta investeeris eesmärgiga

saada 50% aktsiaseltsi aktsiate omanikuks. Kirjalikku kokkulepet selle kohta ei sõlmitud. Eeltoodut

soovis hageja tõendada enda vande all antud seletusega tsiviilasjas nr 2/277-4022/04. Sama

põhjenduse juurde jäi hageja esindaja ringkonnakohtu istungil. Nõuete kaitsmise koosolekule

kaitsmiseks esitatud nõudel ja kohtule esitatud nõudel on erinevad alused. Tegemist ei ole üksnes

erineva materiaalõigusliku alusega. Nõudeavalduses märgitu omab asjas tähtsust ning oluline ei ole

üksnes raha üle kandnud võlausaldaja tahe raha tagasi saada. Kuna on rikutud PankrS §-s 107

sätestatud reeglit nõude aluse osas, jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 107 lg-t 1. Hageja esitas pankrotimenetluses

kaitsmiseks raha tagasisaamise nõude, mille tunnustamist taotles ta ka kohtule esitatud hagiavalduses.

PankrS §-s 107 sätestatud "samal alusel" tähendab, et nõude tunnustamist kohtus saab nõuda üksnes

samal faktilisel alusel kui nõude puhul, mis oli esitatud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.

Kui tegemist on ühe ja sama nõudega, ei ole esmase tähendusega see, millise õigusnormi alusel

hageja ise oma nõuet õiguslikult kvalifitseeris.

Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on

tõendanud raha võlgnikule ülekandmise, kostjal on kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust

aktsiaseltsilt raha tagasi saada.

Kostja palub kassatsioonkaebust mitte menetleda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Võlausaldaja tunnustamisnõude sisu määrab kindlaks PankrS § 107. Nimetatud sätte kohaselt võib

võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui

nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium on

23. jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 asunud seisukohale, et sama aluse all

mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete

kaitsmise koosolekul. Kui hageja esitas hagi samas suuruses ning samadel asjaoludel, mis ta esitas

nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud nõue täidetud.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on otsuses asunud ekslikult seisukohale, et hagis nimetatud

nõude alus erineb nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõude alusest. Hageja ei

muutnud oma nõude suurust ega nõudega seotud asjaolusid. Hageja esitas Tallinna Linnakohtule

22. märtsil 2005. a pankrotiavalduse aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotimenetluses

esitatud nõuet põhjendas hageja suulise laenulepinguga, mille alusel ta on aktsiaseltsile üle kandnud

540 000 Rootsi krooni, mis hagi esitamisel vastas Eesti Panga kurssi arvestades ümberarvutatult

928 730 Eesti kroonile. Aktsiaselts nimetatud summat hagejale tagastanud ei ole, mistõttu lisandub

põhivõlale viivis, mille suurus on 23. veebruari 2005. a seisuga 80 507 Eesti krooni. Nõuete kaitsmise

koosolekul 16. jaanuaril 2006. a jäi hageja nõue tunnustamata. 14. veebruari 2006. a hagiavalduses

nõude tunnustamiseks kattub hageja nõude suurus nõuete kaitsmisel esitatud nõudega. Hagiavalduses

ei tugine hageja oma nõudes küll enam hageja ja aktsiaseltsi vahelisele suulisele laenulepingule, kuid

väidab endiselt, et aktsiaseltsil puudus õiguslik alus nimetatud summa omandamiseks.

Kolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemates lahendites väljendatud seisukohta, et kohus ei

ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on

kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-07, 25. aprilli 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 ja 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03). Juhul kui laenuleping

ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust

rikastumisest tuleneva nõudena.

11. Maakohus märkis otsuses õigesti, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal

tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja tõendama, et oli alus

aktsiaseltsile rahasumma ülekandmiseks (vt ka 23. jaanuari 2006. a lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-146-

05). Maakohus ei lugenud tõendatuks lepingulist alust raha ülekandmiseks ega ka seda, et tegemist

oleks olnud investeeringuga, mida aktsiaselts ei peaks tagastama, ja leidis, et hagejal on õigus saada

alusetult ülekantu tagasi. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse, jättis hindamata hageja väite,

et aktsiaseltsil ei olnud õiguslikku alust raha endale jätta.

12. Kostja esitas maakohtule 22. jaanuaril 2007. a allkirjastatud kokkuleppe, millega hageja kinnitab,

et tal puuduvad nõuded aktsiaseltsi ja kostja vastu. Hageja väitel kirjutas ta nõuetest loobumise

teatele alla ähvarduse mõjul ning ta tegi 18. aprillil 2007. a kostjale nimetatud tehingu

tühistamisavalduse. Hageja pöördus kuriteo teatega ka Stockholmi politseisse. Kostja esitas

maakohtule tõendi, mille kohaselt on kuriteo eeluurimine lõpetatud. Maakohus on nimetatud tõendi

jätnud tähelepanuta, kuna dokumendi ehtsust ei ole tõendatud apostilliga. Kolleegium peab vajalikuks

märkida, et kostja on apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud sellele, et kohus oleks tulenevalt

TsMS § 392 lg 1 ja § 372 lg 1 mõttest pidanud selgitama esitatud tõendi puudusi ning andma

võimaluse puuduste kõrvaldamiseks.

13. Kolleegium on aga seisukohal, et selle tõendi tähendus menetluses ei ole asja sisulise

menetlemise seisukohalt otsustava tähendusega. Hageja esitas aktsiaseltsile ja kostjale kokkuleppe

kohta tühistamisavalduse. Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 96 eeldustele

ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on

tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose

ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis

põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse. Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise

võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose

juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud. Tühistamine

on lubatud ka juhul, kui ähvardajaks olid kolmandad isikud. Kostja esitatud teade eeluurimise

lõpetamise kohta ei tõenda aga õigusvastase ähvarduse puudumist.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu