3-2-1-15-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

OÜ Kalesseum Ehitus hagi OÜ Trenton Invest vastu

leppetrahvi 41 302 krooni 90 senti saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2007. a otsus asjas nr 2-

07-7372

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Trenton Invest kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Kalesseum Ehitus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja OÜ Trenton Invest (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aivar Ennok

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid 11. detsembril 2007 OÜ Trenton

Invest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 413 (nelisada kolmteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. juunil 2006 notariaalse korteriomandi müügi- ja

asjaõiguslepingu, mille järgi ostis hageja kostjalt korteriomandi koos parkimiskohaga

1 558 600 krooni eest. Müüja kohustuseks oli lepingu ese ostjale üle anda 30. juunil 2006. Pooled

leppisid müügilepingus (punkt 4.1) kokku leppetrahvis, kui müüja viivitab lepingu eseme

üleandmisega. Leppetrahvi suuruseks oli 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu

eseme otsene valdus anti akti alusel ostjale üle 16. oktoobril 2006, kuid lõplikult valmis korter

25. oktoobriks 2006. Kuna kostja oli viivituses kokku 106 päeva (30. juuni 2006 kuni 16. oktoober

2006), siis palus hageja mõista selle aja eest välja leppetrahvi 41 302 krooni 90 senti.

Hageja lisas, et ta esitas oma nõude mõistliku tähtaja jooksul. Hagejal tekkis nõude esitamise õigus

alles oktoobris 2006, mil koostati üleandmise-vastuvõtmise akt. Oluline on asjaolu, et kostja viivitas

lepingu täitmisega, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi (mida kostja ei ole ka

sisuliselt vaidlustanud).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates ei teatanud hageja õigeaegselt leppetrahvi nõudest.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta

leppetrahvi nõuab. Hageja teadis juba 1. juulil 2006, et lepingu eseme otsese valduse üleandmisega

viivitamisel rikub müüja oma kohustust. Hiljemalt 16. oktoobril 2006 sai hageja teada ka võimaliku

leppetrahvi täpse suuruse, kuna siis anti korteriomandi otsene valdus üle. Kostja märgib, et hoone,

kus asub ka hageja korteriomand, valmis ehitajast tingitud asjaolude tõttu planeeritust oluliselt hiljem

ja ei ole õiglane ega ka seadusest tulenevalt korrektne jätta hoone hilisemast valmimisest tulenev

kahju kostja kanda, kui selle põhjuseks on hageja ebamõistlik viivitamine leppetrahvi nõudest

teavitamisel.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. mai 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 41 302 krooni

90 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu järgi tuli korteriomand ostjale üle anda hiljemalt

30. juunil 2006 ja müügilepingus sätestati leppetrahv selle kohustuse rikkumise puhuks.

Korteriomandi otsene valdus anti ostjale üle 16. oktoobril 2006. Korteriomandi ülevaatusakti lisa 1

kohaselt pidid vaegtööd olema tehtud hiljemalt 25. oktoobriks 2006.

Lepingu punktis 4.1 leppisid pooled kokku, et otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega

viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest.

VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt

kohaldatakse VÕS-i 8. peatüki 3. jaos sätestatut juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku

leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku ajal jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja

pidi olema teadlik sellest, et kui korter õigeaegselt ei valmi, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi.

Pärast korteri vastuvõtmist selgus lõplik leppetrahvi summa. Hageja esitas kostjale 41 302 krooni

suuruse leppetrahvi nõude 29. jaanuaril 2007. Seega esitas hageja leppetrahvi nõudmise teate 3 kuud

pärast korteriomandi otsese valduse saamist. Kohtusse pöördus hageja umbes 1,5 kuud pärast

leppetrahvi nõudele vastamist. Maakohus asus seisukohale, et nõue on kohtule esitatud mõistliku aja

jooksul, s.o 4,5 kuud pärast selle tekkimist.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja on kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse, kuna pole

oma nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Kostjale ei saanud tulla hageja nõue üllatusena, kuna

leppetrahvis olid pooled kokku leppinud lepingus, samuti esitas hageja kostjale eelnevalt leppetrahvi

nõude. Maakohus arvestas valitsevat olukorda kinnisvaraturul ja leidis, et mõistlik inimene oleks

esitanud leppetrahvi nõude pärast asja valduse saamist, nagu hageja seda tegi.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. VÕS § 159 lg 2 puhul on oluline, et mõistlikku aega

arvestatakse kohustuse rikkumise avastamise hetkest alates ja leppetrahvi nõudeõiguse kasutamise

eelduseks on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatamine. Kostja rikkus kohustust 3,5

kuud enne korteriomandi üleandmist. Korteri üleandmisel selgus üksnes leppetrahvi täpne suurus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. novembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus leidis, et hageja on oma nõudest teatanud teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul.

Kohus hindas mõistlikuks ajaks nõudeõiguse tekkimise ja sellest teatamise vahele jäävat veidi enamat

kui kolme kuud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et mõistlikku aega tuleks arvestada alates rikkumise

algusest, s.o 1. juulist 2006 ning seetõttu tuleks nõude tekkimisest selle esitamiseni möödunud

6,5 kuud pidada ebamõistlikuks. Lepingu rikkumise ulatus ja leppetrahvi suurus selgus lepingu eseme

valduse üleandmisel-vastuvõtmisel. Hagejal ei lasunud kohustust tuletada kostjale meelde lepingus

kokkulepitud tingimusi ja teatada, et ta kavatseb tulevikus kasutada lepingust tulenevat õigust. Kostja

käsitluse kohaselt võtaks näiteks enam kui kuuekuuline viivitus kahjustatud poolelt õiguse

leppetrahvi nõuda. See on aga vastuolus leppetrahvi kui kohustuste täitmise tagamise vahendi

olemusega ja seaduse mõttega. Mõistliku aja määratlemisel tugines maakohus VÕS § 7 lg-le 1,

millest tulenevalt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad

isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja teatas leppetrahvi

nõudest kostjale aja jooksul, mida saab pidada mõistlikuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus

asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, jättes hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi ja

kohaldas ebaõigesti VÕS § 159 lg-t 2, mis viis põhjendamatu ja ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatakse, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Nimetatud sätte

eesmärk on tagada, et võlausaldaja subjektiivse õiguse kasutamine oleks võlgniku jaoks piisavalt

ettenähtav ja et võlgnik saaks leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Seega on

eelmainitud eeldus sätestatud võlgniku õiguste ja huvide kaitseks. Kostja arvates tuleb VÕS § 159 lg-

s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg määratleda selliselt, et tagada võlgnikule õigussuhtes piisav stabiilsus

ja ettenähtavus ning välistada leppetrahvi nõue, kui see on esitatud pärast nõude esitamiseks vajalike

õigustoimingute tegemiseks vajaliku aja möödumist ja seega ebamõistliku aja jooksul.

Leppetrahvi eesmärk ja olemus on võlausaldaja jaoks lihtsustatud korras rahalise hüvitise saamine.

Leppetrahvi nõude tekkimine ei eelda tegeliku kahju tekkimist (VÕS § 161 lg 1) ning kahjuhüvitise

saab kindlaks määrata eelnevalt kokkulepitud kindlate tunnuste alusel. Kohustuse rikkumise kui ühe

nõude eelduse üle pooled ei vaidle. Hageja jaoks oli kohustuse rikkumine (valduse üleandmisega

viivitamine) teada juba 1. juulil 2006. Korteriomand anti hagejale üle 16. oktoobril 2006. Seega olid

leppetrahvi nõude eeldused hageja jaoks üheselt selged. Praeguses asjas on hageja nõude esitanud 6,5

kuud pärast nõude tekkimist ja 3 kuud pärast nõude suuruse selgumist. Hageja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis põhjendaks leppetrahvi nõude esitamiseks eelnimetatud pikkusega ajavahemiku

vajalikkust.

Leppetrahvi nõude lõppemise välistamiseks piisab VÕS § 159 lg 2 kohaselt ka teatest, milles

võlausaldaja teatab võlgnikule kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi nõudest, määrates leppetrahvi

suuruse kindlaks hiljem. Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et näiteks enam kui kuuekuuline

viivitus lepingu täitmisel võtaks kahjustatud poolelt leppetrahvi nõude esitamise õiguse, kuna pool ei

saa leppetrahvi suurust kindlaks määrata.

Kostja on seisukohal, et kui leppetrahvi aluseks oleva kohustuse rikkumine on üheselt selge, on

võlausaldajal võimalik esitada leppetrahvi nõue ning VÕS § 159-s lg 2 sätestatud mõistliku aja

alguseks, millal tuleb teatada leppetrahvi esitamise kavatsusest, on lepingu rikkumisest teada saamise

aeg.

Hageja nõuab leppetrahvi kohustuse rikkumise eest, mille täitmine olenes kolmandast isikust

(ehitaja). Hageja ei teatanud korteriomandi üleandmisel oma kavatsusest nõuda leppetrahvi.

Arvestades hageja käitumist valduse üleandmisel ning tulenevalt VÕS § 76 lg-st 4 kehtis

pooltevahelises suhtes pärast valduse üleandmist eeldus, et hageja on olenemata valduse saamise ajast

kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ning kostja vastu nõudeid ei oma.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtte. Hageja võttis

müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise vastu ning ei esitanud võlgnikule leppetrahvi nõuet selle

esitamiseks vajaliku aja jooksul. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja rikkunud sellega kostja usaldust

tema käitumise vastu, mistõttu on hageja poolt leppetrahvi nõude esitamine vastuolus hea usu

põhimõttega ning seetõttu lubamatu.

Kostja ei ole kassatsioonkaebuses täpsustanud, kuidas ringkonnakohus menetluseõiguse normi

rikkus.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonimenetluse aluseks ei saa olla mõistliku aja

määratlemine, kuna alama astme kohtud leidsid, et hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja

jooksul. Kostja rikkus kohustust, viivitades korteri valduse üleandmisega üle nelja kuu, ja pidi

mõistliku isikuna arvestama, et lepingu rikkumise eest tuleb tal tasuda leppetrahvi. Hageja ei

teavitanud kostjat, et ta loobub leppetrahvi esitamise nõudest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

9. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on teatanud lepingu rikkumisest

tulenevast leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2) ning kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt 41 302 krooni 90 sendi tasumist.

10. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) pooled ja ehitaja sõlmisid 28. juunil 2006 korteriomandi müügilepingu;

2) müügilepingu kohaselt pidi ehitaja korteriomandi kostjale üle andma hiljemalt 30. juunil 2006,

eeldusel et ehitajaga ei ole sõlmitud eraldi töövõtulepingut;

3) korteriomandi valdus anti hagejale üle 16. oktoobril 2006;

4) otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel oli ostjal õigus nõuda müüjalt

leppetrahvi 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest;

5) hageja esitas pretensiooni leppetrahvi nõudega kostjale 29. jaanuaril 2007.

11. Kohtud leidsid, et hageja teatas leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul. Kostja leiab, et

seaduses nimetatud mõistlikku aega tuleks arvestada alates rikkumise algusest, s.o 1. juulist 2006.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja jaoks oli kostja kohustuse rikkumine - valduse üleandmisega

viivitamine - teada juba 1. juulil 2006. Kolleegium nõustub kostjaga ja märgib, et see on kooskõlas

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatuga, mille järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab. Seega on õige kostja järeldus, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb

hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. VÕS § 100 kohaselt on

kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine.

20. detsembri 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-07 käsitles kolleegium olukorda, kus pooled

pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Sellisel juhul tuleb leppetrahvi nõudest

teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja

möödumisest. Sellises olukorras ei ole hagejal õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu

täitmise aega pikendati.

12. Kolleegium märgib, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku

aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste

kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku

lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust.

Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul

võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju

vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda

leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest

teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik

saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada.

13. Mõistliku aja määramise kohta VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel märgib kolleegium järgmist.

Mõistliku aja määramisel saab mh arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks TsÜS § 146

lg 1 järgi on kolm aastat. Samas pole mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks selles asjas

möödunud enne korteriomandi eseme valduse üleandmist. Seega ei ole mõistlik aeg möödunud

16. oktoobriks 2006.

Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise

avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel

peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise

vastuvõtmise aega ja asjaolusid.

14. Kuna maakohus hindas VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku tähtaja algust ajast, mil hageja sai

korteri valduse, ja ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise käsitlusega, siis asja uuel läbivaatamisel

tuleb ringkonnakohtul anda hinnang mõistlikule tähtajale, arvestades selle algust hageja poolt

kohustuse rikkumise avastamisest.

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega VÕS § 76 lg 4 kohta. Selle sätte kohaselt, kui

võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik,

täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 76 lg-s 4 määratletakse

tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega

vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on

olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata. Kolleegium

märgib, et nimetatud sättes reguleeritud eeldus ongi ümber lükatud tuvastatud ja vaidlustamata

asjaoluga, et kostja hilines korteriomandi valduse üleandmisega hagejale. Kui pooled oleksid

kokkuleppel muutnud kohustuse täitmise tähtaega, saaks täitmist kokkulepitud tähtpäevaks lugeda

õigeaegseks.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks