3-2-1-2-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ergo Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja

AS Spratfil vastu solidaarselt 1 308 685 krooni 46 sendi

suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-17709

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ergo Kindlustuse AS kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaat Ingeri

Luik

Kostja Tehnovõrkude Ehituse OÜ (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja AS Spratfil (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marti Hääl

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 18. aprilli

2007. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Ergo Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude

Ehituse OÜ vastu ning mõisteti Ergo Kindlustuse AS-ilt välja kohtukulud Tehnovõrkude

Ehituse OÜ kasuks.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu

18. aprilli 2007. a otsus muutmata.

4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada Ergo Kindlustuse AS-ile kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2007. a tasutud

kautsjon 13 087 (kolmteist tuhat kaheksakümmend seitse) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ergo Kindlustuse AS esitas 5. oktoobril 2005 Tallinna Linnakohtule hagi Tehnovõrkude Ehituse

OÜ (edaspidi kostja I) ja AS Spratfil (edaspidi kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt

välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitise 1 308 685 krooni 46 senti ja viivise 322 krooni 69 senti

päevas alates 5. oktoobrist 2005.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Mihhail Rivsiniga (edaspidi kindlustusvõtja) 18. veebruaril

2005 kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati tule, vee, loodusõnnetuse, vandalismi ja

murdvarguse riski suhtes Tallinnas Loigu 1 kinnisasjal asuv hoone (edaspidi kindlustatud hoone), mis

kuulub OÜ-le Space Holding (edaspidi kinnisasja omanik). 10. augustil 2005 esitas kindlustusvõtja

hagejale avalduse 2 279 109 krooni 90 sendi suuruse kindlustushüvitise saamiseks seoses

kindlustatud hoone keldrikorruse üleujutamisega kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega

27. juulil 2005. Avalduse kohaselt said roiskvee tagajärjel kahjustada hoone ja selle interjöör ning

keldris olnud vara. Kahjustusi ei olnud võimalik likvideerida süvapesu meetodil. Vara kahjustus ja

hävis otsesest kokkupuutest roiskvee ning niiskusega. Kindlustusjuhtumist teatati 27. juulil 2005

kostjale I ning kahju vältimiseks ja vähendamiseks võeti ühendust süvapesu tegeva OÜ-ga Cleanmell.

Hageja ekspert Janek Ljäkin vaatas 28. juulil 2005 sündmuskoha üle ja fikseeris kanalisatsiooni

ummistumise kohaks välise reoveetrassi. Veetase keldrikorrusel oli ca 20 cm. Vaatluse ajaks oli

kelder tühjaks pumbatud, koristatud vaibad ja toimusid kuivatustööd. Kahjustatud olid seinte

alumised osad, vaipkate, 11 väärispuidust ust, piljardilaud, mööbel, XVII sajandi kellakapp, kuivatus-

ja pesumasin. Märjaks said 4 piljardikiid (üks nikerdustega, eriti hinnaline). Ruumid haisesid

kalarapete järele. Kindlustushüvitise saamise taotlusele lisati poolte koostatud avariiakt, mille

kohaselt toimus 27. juulil 2005 kell 14.30 Lesta tänava ja Vabaõhukooli tee ristumise piirkonnas

kanalisatsiooniummistus, mis põhjustas kindlustatud hoone keldrikorruse uputuse. Eeldatavaks

põhjuseks on märgitud rasvaste kalajääkide väljutamine kostja II poolt. Kostja I ja kostja II ei olnud

nõus kooskõlastama kahju hagejaga. Hageja maksis kindlustusvõtjale kindlustushüvitisena kokku

1 308 685 krooni 46 senti, mille kandis kindlustusvõtja taotluse alusel kinnisasja omaniku

arvelduskontole.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on tõendatud mõlema kostja poolne kohustuste rikkumine ja selle

tagajärjel kinnisasja omanikule kahju tekkimine, samuti tekkinud kahju suurus. Kindlustatud hoone

kanalisatsioonisüsteem vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ei ole tõendatud ühtegi muud

kindlustusvõtjapoolset rikkumist, mis annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest

kindlustusvõtja ise. Kostja I vastutab rikkumise eest sõltumata süüst. Ta vabaneks vastutusest üksnes

juhul, kui kohustuse rikkumine oli põhjustatud vääramatust jõust. Kostja II tekitas teise isiku omandit

rikkudes õigusvastaselt kahju. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kostja II vastutab

suurema ohu allika valdajana kahju tekitamise eest samuti sõltumata süüst. Vääramatut jõudu

käesoleval juhul ei esinenud. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja II vastutus on süüline,

vastutaks ta ikkagi põhjustatud kahju eest, kuna kostja süüd eeldatakse ning hageja ei pea seega

tõendama kostja II süüd (ehk seda, kuidas täpselt kalarapped kanalisatsiooni sattusid). Kostja II ei ole

tõendanud, et tema ei ole kahju põhjustamises süüdi.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et on Tallinnas Kakumäe piirkonnas tegutsev vee-ettevõtja,

kes osutab tasulist heitvee ärajuhtimise teenust, sh kinnisasja omanikule, kes sõlmis 21. aprillil 2005

kostjaga I heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu. 27. juulil 2005 koostasid kostja I töötaja Vladimir

Beljakov ja kinnisasja omaniku esindaja tunnistaja Jevgeni Prohorovi juuresolekul avariiakti

kanalisatsiooniummistuse kohta, mille eeldatavaks põhjuseks märgiti rasvaste kalajääkide

väljutamine kostja II poolt. 28. juulil 2005 võttis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ proovid

Lesta tänaval asuvast ülepumplast kostjale II kuuluva tehase territooriumil, avariipaigalt elamu

keldrist ja Vabaõhumuuseumi tee ning Loigu tänava ristmiku kaevust. AS Tallinna Vesi Laborid

analüüsis proove. 29. juuli 2005 analüüsiprotokolli järgi tuvastati proovides kõrge polaarsete

süsivesinike, s.h rasvade sisaldus. Kostja II kinnisasjal paiknevas kogumiskaevus ületas polaarsete

süsivesinike, s.h rasvade sisaldus lubatud määra kuni 7,5 korda. Analüüsid kinnitasid, et ummistuse

põhjustas kostja II, kes laskis kalajääke kanalisatsioonitrassi üle lubatud normi. Kostja I teatas

26. augusti 2005 kirjas hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud kahju eest.

Ka märkis kostja I, et väidetav kahju on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur. Hageja ei

kaasanud kostjat I elamu ülevaatusele, mistõttu ei saanud kostja I väidetavat kahju ja hüvitist

hagejaga kooskõlastada.

Kostja I viitas oma vastuväidete põhjendamisel ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS)

§ 11 lõikele 1 ja Tallinna Linnavolikogu 26. augusti 1999 määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 2.7.1 ja 2.7.2.2. Kui

kindlustatud hoone oleks ehitatud nõuetele vastava projekti kohaselt ja oleks tehniliselt korras ja kui

kinnisasja kanalisatsioonile oleksid paigaldatud kaitseseadmed uputuse vältimiseks, poleks reovesi

sattunud kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse sõltumata ummistuse tekkimisest

ühiskanalisatsioonis. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeltoodud

õigusnormides sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja I

ja kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja I kohustatud hüvitama enda süül

tekitatud otsese kahju. Puudub kostja I tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju

tekkida, ning puudub kostja I süü. Asjaolu, et kostja I on kanalisatsioonitrassi valdaja/omanik, ei anna

iseenesest alust tema suhtes vastutuse kohaldamiseks. Eeldades, et kinnisasja kanalisatsioon oli

korras ja kinnisasja omanik ise ei vastuta kahju eest, oleks õigeks kostjaks kostja II. Kostja I

vastutuse välistavad ka eeskirja p-d 1.3.10 ja 2.2.3 - kahju tekkimine vääramatu jõu tulemusena ning

allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide ja pindade üleujutus.

3. Kostja II ei tunnistanud samuti hagi. Ta väitis, et hageja ei ole tõendanud VÕS §-s 1043 sätestatud

vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid, seega kostja II õigusvastast käitumist, mis põhjustas kahju.

Tõendatud ei ole väidetava ummistuse tekkepõhjused. Kostja II ei pea tuvastatuks asjaolu, et

kalarapped sattusid kanalisatsiooni ja sealtkaudu kindlustatud hoonesse. Kalatehasest tulev heitvesi

võib olla kalalõhnaline, kuid avariiakt ei tõenda, et heitvesi oleks sisaldanud kalarappeid. Avariiaktis

on juttu lihtsalt rasvaste jäätmete väljutamisest. Ei ole teada, kuidas kostja II kogumiskaevudest

proovid võeti ja analüüsid tehti. Polaarsed süsivesinikud on keemiateaduse mõiste, mis ei anna

vastust küsimusele, millist ainet konkreetselt silmas peetakse. Heitvees rasvade lubatust suurem

sisaldus ei saa põhjustada torustiku ummistust. Keskkonnaministri 16. juuni 2003. a määrus nr 53 ei

näe ette heitvees polaarsete süsivesinike sisalduse analüüsimist. Kostja II ei ole seadusest (VÕS

§ 1045 lg 1 p 7) tulenevat kohustust ega teise isiku omandit või valdust rikkunud (§ 1045 lg 1 p 5).

Kostja II ei lasknud kanalisatsiooni, mis sisaldanuks torustikule kleepuvaid ja ummistusi tekitavaid

aineid, ega ole ühiskanalisatsiooni lasknud tootmisjäätmeid ega lokaalsete puhastite jäätmeid. Nende

jäätmete äravedamiseks on kostja II sõlminud lepingud teenuse osutajatega. Hageja ei ole tõendanud

ega selgitanud, mil viisil on kostja üle koormanud ühiskanalisatsiooni rajatised. Kostjad on

3. detsembril 2001 sõlminud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste lepingu nr 095. Kostja I ei

ole kostjale II ühtegi pretensiooni esitanud. Juhul kui kostja I omandis oleval kanalisatsioonitrassil

toimus avarii ca kahe km kaugusel kostja II kinnisasjast, peab ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama trassi

toimimise ja korrashoiu kostja I. Tulenevalt VÕS § 1044 lg-test 2 ja 3 ei saa kostja II vastu nõuet

esitada, kuna kostja I vastutus on lepinguline.

Tegelik ummistuse põhjus selgus 29. augustil 2005 samas piirkonnas toimunud teistkordse

ummistuse likvideerimise käigus. Pesutehnika OÜ töötajad avastasid peatoru läbipesemisel, et

peatoru on purunenud ja toru otsad üksteise suhtes nihkunud. Murdekoha parandas kostja I

septembris 2005. Pärast seda ei ole häireid esinenud.

4. Harju Maakohus jättis 18. aprilli 2007 otsusega hagi mõlema kostja vastu rahuldamata.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostja II tekitas õigusvastaselt kahju. ÜVVKS § 8 lg 3 järgi

võetakse ühisveevärgist vett ja juhitakse reovett ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise

lepingu alusel ning ÜVVKS § 13 kohaselt müüakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust

kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kooskõlas eeskirja p-ga 1.3.4 on ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni klientidel õigus saada ühisveevärgist vett ja juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett

vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel. Hageja esitatud tõendid: avariiakt, kirjavahetus

Keskkonnainspektsiooniga, suulise kaebuse registreerimise leht, objekti kontrollimise protokoll ning

kostja esitatud proovianalüüsid, Priit Põdra arvamus, fotod ning tunnistajate ütlused ei tõenda

asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 1043 alusel rahuldada hagi kostja II vastu. Asjaolu, et

kindlustatud hoone keldris olev heitvesi lõhnas kala järele, ei tõenda iseenesest, et kostja II pani

toime õigusvastase teo. Tulenevalt kostjaga I sõlmitud lepingust oli kostjal II õigus

ühiskanalisatsiooni juhtida heitvett ja ta ei ületanud seejuures lubatud rasvakontsentratsiooni.

Tunnistajatena üle kuulatud Edmund Veski ja erialaasjatundja Valdu Suurkase ütlustega on tõendatud,

et ülepumpla pumba mittetöötamise ehk võimaliku avarii ainsaks tagajärjeks ühiskanalisatsiooni

jaoks oleks see, et pumba mittetöötamise korral ei pumbataks üldse heitvett ühiskanalisatsiooni, ning

seega ei ole võimalik pumba mittetöötamise korral pumbata ühiskanalisatsiooni nõuetele vastavat ega

ka nõuetele mittevastavat heitvett. V. Suurkase ütluste kohaselt puudub seos pumba hilinenud

käivitamisel ja ummistusel ühiskanalisatsiooni kollektoris. Heitvee nõuetelevastavuse hindamiseks

tuleb proov võtta liitumispunktist. Kostja II liitumispunktist võetud proovi kohaselt oli polaarsete

süsivesinike, sh rasvade sisaldus 66,6 mg/l, mis ei ületa kehtestatud piirnormi. Tunnistajate

V. Suurkase ja E. Veski ütlustega on ümber lükatud ülepumplast võetud proovi ja selle tulemuse

usaldusväärsus. Õigusaktide kohaselt tuleb proovi võtmisel arvestada kihistumist. Kostja II

ülepumpla tööpõhimõttest ja rasva omadustest tulenevalt koguneb rasv pinnakihti, kanalisatsiooni

pumbatakse heitvett põhjakihist. Proovi nr 18 tulemuse ja kohapeal kaevu ülevaatuse põhjal leidis

V. Suurkask, et proov võeti kaevu pinnakihist. Seda, et proov ei ole usaldusväärne kinnitab ka

asjaolu, et 14 minutit pärast ülepumplast näidu 378,8 mg/l saamist oli kilomeeter edasi

Vabaõhumuuseumi tee ja Loigu t ristmiku kaevust saadud näit 66,6 mg/l. Ei ole tõenäoline, et

väidetavalt ummistust tekitava rasvakontsentratsiooniga heitvesi läbinuks 110 mm läbimõõduga

kilomeetri pikkuse trassi (survetrass ülepumplast kuni liitumispunktini) ja jõudnuks kaevuni

normidele vastava näiduga 66,6 mg/l ning põhjustanuks ummistuse kanalisatsioonitrassis

läbimõõduga 200 mm.

Maakohus leidis veel, et kostja II kui kalatehas ei ole suurema ohu allikas ning ei vastuta seetõttu

VÕS § 1058 alusel sõltumata süüst.

Maakohus jättis rahuldamata ka hagi kostja I vastu. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vastuta

eeskirja p 2.2.3 teise lause kohaselt vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool heitvee paisutuskõrgust

paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. Eeskirja § 9 lg 4

kehtestamise aluseks oli kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1, mis sätestas, et

kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri

pidi muu hulgas sisaldama kliendi veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi.

Nimetatud säte on volitusnormiks vastutuse piiritlemise reguleerimiseks eeskirjas. Kahjustatud

ruumid paiknesid allpool heitvee paisutuskõrgust ja üleujutus toimus kanalisatsiooni kaudu.

Kooskõlas ÜVVKS § 11 lg-tega 1 ja 2 ning eeskirja p-ga 2.7.2.2 ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus.

Kostja I ei valda ega hoolda kinnisasja kanalisatsiooni ega vastuta seetõttu kahjude eest, mis tekivad

üleujutustest kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg 1 ja 2 järgi on ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni oluline osa.

Kostja I vastutuse alus ei ole asjaolu, et ta ei keeldunud kõnealuse kinnisasja liitmisest

ühiskanalisatsiooniga. Keeldumise alus seaduse kohaselt puudus, sest kaitseseadme - tagasilöögiklapi

- puudumine ei olnud liitmisest keeldumise aluseks. Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud

ohutuseeskirja nr A120!2001/1 p 1.2 järgi vastutab kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi

korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud, kas kindlustatud elamu kanalisatsioonisüsteem oli

korras väidetava kahju tekkimise ajal. Tulenevalt kodukindlustuse tingimuste nr A110!2001/1 p-

st 25.3.3 oli kanalisatsioonisüsteemi korrasolek oluline, kuna sellest sõltus kindlustussumma

väljamaksmise aluse olemasolu ja põhjendatus.

Maakohus pidas osa tunnistajate ütlusi vastuolulisteks. Svetlana Þarkova ütluste kohaselt nägi ta kogu

keldris, kuid põhiliselt katlaruumis, kalasoomuseid, jäätmeid ja kalarasva. Eduard Kronbergi ütluste

kohaselt oli vesi keldris asuvas koridoris ja katlaruumis, vesi oli ühtlaselt tumehall, vee peal midagi

ujumas näha ei olnud. Praht oli katlaruumis, põhiliselt kalasoomused, kalatükke ei olnud.

Maakohus ei lugenud kahju suurust tõendatuks. Ainsa tõendina kahju suuruse kohta esitas hageja AS

Riigel eelarve. AS Riigel 1. septembri 2005. a kirja nr 1033 kohaselt kasutati eelarve koostamise

alusena objekti üldläbivaatust, hoone plaane ja Reval Lux OÜ hinnapakkumisi, mille esitas tellija.

Nimetatud kirja kohaselt hinnati töid, mille mahtu ei ole võimalik hinnata, tellija esitatud

hinnapakkumiste alusel. Eelarves märgitud tööd ja nende maksumus on üle paisutatud. Maakohus

andis hagejale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja esitatud tõendid ei veennud kohut

esitatud kahjunõude suuruse põhjendatuses. Arvestades, et hageja rahuldas kindlustusvõtja taotluse

kahju hüvitamiseks suures summas, pidanuks ta, teades, et kavatseb esitada nõude väidetavate

kahjutekitajate vastu, olema eriliselt hoolas kahju tegeliku suuruse kindlakstegemisel. VÕS § 127 lg 1

järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Hageja esitatud tõendid ei vasta eelnimetatud sätte kohaldamise nõuetele.

Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 127 lg 6, mis sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud,

kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus

tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Praegusel juhul oli võimalik kahju suurus

kindlaks teha, sest kahju tagajärjed on kõrvaldatud.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada.

Hageja leidis, et ta on piisavalt tõendanud, et 27. juulil 2005. a kanalisatsioonisüsteemi kaudu

kindlustatud hoonesse tunginud heitvesi sisaldas suures koguses kalajäätmeid. Et nõuda kahju

hüvitamist, ei pea hageja tõendama seda, kuidas heitvesi ühiskanalisatsiooni sattus, vaid üksnes seda,

et kalarapped sattusid ühiskanalisatsiooni ning et selle heitvee lasi ühiskanalisatsiooni kostja II.

Kindlustatud hoonesse tungis kanalisatsiooni kaudu suures koguses kalajäätmeid, mis said pärineda

ainult kostja II tehasest. Kostja I poolt Keskkonnainspektsioonile esitatud kaebuse kontrollimise

käigus fikseeriti avarii toimumine kostja II tehases. Süü puudumist peab tõendama kostja

II. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kalatehas ei ole käsitatav suurema ohu allikana.

Kahju põhjustati kostja I kanalisatsioonitrassi kaudu. Eeskirja p 2.2.3 teine lause saab kohalduda vaid

kanalisatsioonivälistest asjaoludest tingitud üleujutuste korral. Maakohus tõlgendas valesti ÜVVKS

§ 8 lg-t 4, leides, et nimetatud säte on volitusnorm vastutuse piiramise reguleerimiseks eeskirjas.

Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega, kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse

punkti kehtestamiseks volitusnorm. Seega tulnuks eeskirja punkt 2.2.3, millega on piiratud vee-

ettevõtja vastutust, ilma et selleks oleks antud volitusnorm, jätta põhiseaduse (PS) § 152 alusel

kohaldamata.

Kostja I vastutust ei välista ÜVVKS § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.7.2.2, kuna üleujutuse põhjus

ilmnes ühiskanalisatsioonis, mitte kinnisasja kanalisatsioonis. Maakohus on alusetult heitnud hagejale

ette kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku kontrollimata jätmist. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida

oleks hageja pidanud kohtu arvates kontrollima. Lisaks eeltoodule ei ole kostjad nimetatud asjaolule

tuginenud - vastava väite on kostja I esitanud esimest korda 8. märtsil 2007 kohtukõne seisukohtades.

TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei oleks maakohus tohtinud otsust tehes sellele asjaolule tugineda.

Maakohus ei põhjendanud, milliste konkreetsete asjaolude suhtes on tunnistajate ütlused

vastuolulised. Kahju suurust on hageja piisavalt tõendanud.

Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2007 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt voolas heitvesi kindlustatud hoone keldrikorrusele põrandal

paikneva äravoolutrapi kaudu, seega kinnisasja kanalisatsiooni kaudu. ÜVVKS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi

on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni piiriks kinnisasja piirist väljaspool asetsev liitumispunkt, mis on

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni oluline osa. ÜVVKS § 11 lg-te 1 ja 2 ning eeskirja punkti 2.7.2.2

kohaselt ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja

kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik ja

klient kohustatud tagama kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni korrasoleku ning vastavuse

tehnilistele standarditele ja normidele. Asjas ei ole tõendatud, et üleujutuse põhjus tulenes

üldkanalisatsioonist. Eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt ei vastuta vee-ettevõtja kliendi kinnisasjal allpool

heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni

kaudu. Sama põhimõte tuleneb ka praegu kehtivast eeskirjast. Puudub alus pidada eeskirja punkti

2.2.3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Nimetatud säte ei reguleeri kohustuse rikkumisega kaasnevat

vastutust kui niisugust, vaid seab piirid, millest tuleks neil juhtudel lähtuda. Seadusest ei tulene, et

kohalik omavalitsus ei võiks seda küsimust reguleerida. ÜVVKS § 8 lg 4 kohaselt reguleeritakse

vastava eeskirjaga muu hulgas veega varustamise ja heitvee ärajuhtimise tingimusi. Eeskirja selline

tõlgendus ei välista vee-ettevõtja igasugust vastutust ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuste

eest. Võimalik ummistus iseenesest ei põhjusta üleujutust nõuetekohaselt ehitatud ja

kaitseseadmetega varustatud kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, sest ummistuste korral hakkaksid üle

ajama ühiskanalisatsiooni kaevud. Seaduse ega lepingu kohaselt ei lasunud vee-ettevõtjal kohustust

tagada kinnisasja veevärgi ja kanalisatsiooni nõuetele vastavus. Väidetav kahju tekkis allpool heitvee

paisutuskõrgust paiknevates ruumides kinnisasja kanalisatsiooni kaudu, mis oli rajatud pärast

ühiskanalisatsioonitrassi. Ei ole tõendatud, et heitvee taseme tõus kanalisatsioonitrassis oleks

iseenesest kaasa toonud üleujutuse.

Hageja ja kindlustusvõtja vahel kehtinud ohutuseeskirja nr A120!2001/1 p 1.2 kohaselt vastutab

kindlustusvõtja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiu eest. Hageja ei ole välja selgitanud

kanalisatsioonisüsteemi korrasolekut kahju tekkimise ajal. Kodukindlustuse tingimuste

nr A110!2001/1 punkti 25.3.3 kohaselt oli kanalisatsioonisüsteemi korrasoleku ja kindlustusvõtja

kohustuste täitmise kontroll oluline, sest sellest sõltus kindlustussumma väljamaksmise põhjendatus,

mis on eelduseks kindlustusandja regressinõude tekkimisele. Kui kindlustusandja hüvitab

kannatanule kahju, mille tekkimise eest vastutab viimane ise, ei teki kindlustusandjal regressinõuet

kolmandate isikute vastu. Kuigi 2005. a juulis ei olnud kinnisasjade omanikel otsest kaitseseadmete

(tagasilöögiklappide) paigaldamise kohustust allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ruumide

kaitseks, nägid seda ette kehtinud projekteerimisnormid (vastav kohustus tekkis 1. jaanuaril 2006

jõustunud ÜVVKS § 11 lg-ga 5).

Hagi ei ole alust rahuldada kostja II suhtes, sest ei ole tõendatud, et kanalisatsioonitrassi isevoolulise

osa ummistuse tekitasid tema tehase heitmed. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et

tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, lepinguvälise kahju puhul peab kahjuga põhjuslikus seoses

olema võlgniku toimepandud õigusvastane tegu. Üleujutuse tekkimise tegelik põhjus - kas ummistus

või mingi muu takistus - ei ole üheselt tuvastatud. Asjas ei ole tuvastatud kostja II õigusvastast tegu,

mis oleks põhjustanud ummistuse ja mis omakorda oleks kaasa toonud uputuse. Asjas jäi

tuvastamata, mis põhjustas isevoolulises kanalisatsioonitrassis ummistuse.

Kindlustusandja regressinõue on kahju hüvitamise nõue, mille kindlustusandja omandab VÕS § 491

lg 1 kohaselt kahjuhüvitise väljamaksmisega kannatanule. Väidetava kahju ja seega ka regressinõude

suuruse tõendamiskohustus lasub kindlustusandjal, kes kahjunõude omandamisega astub kannatanu

õiguslikku positsiooni (VÕS § 164 lg 2). Kuna kostjate suhtes vastutuse kohaldamiseks ei ole alust, ei

oma tähtsust kahju suurust käsitlevad apellatsioonkaebuse väited.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt pidi hageja tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid

ühiskanalisatsiooni ja heitvee laskjaks oli kostja II. Hageja on seda ka piisava põhjalikkusega teinud.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks on tunnistajate ütlused loetud vastuoluliseks. Kohtud ei ole

hinnanud kostja II süüd. Samas peaks kostja II vastutama sõltumata süüst suurema ohu allika

valdajana VÕS § 1056 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 8 lg-t 4, § 11 lg-d 1 ja 2 ning eeskirja p 2.2.3 ja

2.7.2.2. Kohtute käsitluse kohaselt vabaneks vee-ettevõtja igasugusest vastutusest

ühiskanalisatsioonist põhjustatud üleujutuse eest. Eeskirja punkt 2.2.3 on vastuolus põhiseadusega,

kuna kohalikul omavalitsusel puudus kõnealuse punkti kehtestamiseks volitusnorm. Vee-ettevõtja ja

kliendi vaheline leping on võlaõiguslik leping ning eeskirja punkt, millega piiratakse ettevõtja

vastutust ilma, et selleks oleks olemas volitusnorm, tuleb jätta kohaldamata PS § 152 alusel.

Üleujutuse põhjus ilmnes ühiskanalisatsioonis. Kinnisasja kanalisatsioonisüsteem oli korras.

Tagasilöögikapi paigaldamine ei olnud kindlustuslepingu sõlmimise ja kahjujuhtumi toimumise ajal

kohustuslik. Kohtud ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja kohustus kontrollida

kanalisatsioonisüsteemi. Hageja on kahju suurust piisavalt põhjendanud.

8. Kostja I palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei ole

kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu ja mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja

kohtukulud. Samas osas tuleb tühistada TsMS § 692 lg 5 alusel maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud

osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ülejäänud osas jätab

kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

10. Kolleegiumil ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega ringkonnakohtus jättis

muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu ja mõistis

hagejalt välja kohtukulud kostja II kasuks. Kohtud leidsid, et tõendamata on põhjuslik seos kostja II

tegevuse ja hageja poolt kindlustuslepingu alusel hüvitatud kahju vahel. Hageja leiab ekslikult, et ta

pidi kostja II vastu esitatud hagi põhjendamiseks tõendama üksnes seda, et kalajäätmed sattusid

ühiskanalisatsiooni kostja II tegevuse tõttu. Kolleegiumi arvates oli oluline tõendada veel seda, et

kostja II poolt ühiskanalisatsiooni lastud heitvesi põhjustas häire ühiskanalisatsiooni süsteemis

(väidetavalt ummistuse), sest hagist tulenevalt oli kahju põhjuseks kanalisatsiooni üleujutus. Kohtute

arvates ei ole hageja suutnud sellist asjaolu tõendada. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi ei ole Riigikohtul

õigust kõrvale kalduda alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest ja hinnata ise tõendeid. Kuna pole

tõendatud põhjuslikku seost kostja II tegevuse ja kahju vahel, siis ei olnud kohtutel alust hinnata

kostja II tegevuse õigusvastasust ning kostja II süüd ega tuvastada kahjuhüvitise suurust. Kohtud ei

rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel.

11. Hageja leiab vääralt, et kostja II on suurema ohu allika valitseja VÕS § 1058 järgi. VÕS § 1056

lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele

iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik.

VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle

olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse

rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 kohaldub

üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 12. aprilli 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10). VÕS § 1058 lg 1 esimese lause järgi vastutab ehitise omanik

selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste

või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu

tagajärjel tekkinud kahju eest.

Kolleegiumi arvates ei ole alust lugeda kostjale II kuuluvat kalatehast ühiskanalisatsioonisüsteemi

ummistamise ohu tõttu suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu

realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral.

Samas märgib kolleegium, et ka juhul, kui kostjat II oleks olnud alust pidada suurema ohu allika

valitsejaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, oleks hageja pidanud tõendama põhjusliku seose suurema

ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine

põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse kindlustatud hoones.

12. Kolleegium märgib, et ekslik on kostja II väide, mille kohaselt välistavad VÕS § 1044 lg-d 2 ja 3

kostja II vastu nõude esitamise, kuna kostja I võimalik vastutus sama kahju tekitamise eest tuleneb

lepingu rikkumisest.

VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega

põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused.

VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel,

kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest

vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus).

13. Kohtute otsused tuleb tühistada kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise ja hagejalt kostja

I kasuks kohtukulude väljamõistmise osas, kuna kohtud tõlgendasid ebaõigesti eeskirja p 2.2.3,

leides, et see punkt välistab igal juhul kostja I vastutuse. Kolleegiumi hinnangul võib eeskiri olla

tüüptingimuseks (VÕS § 35), mida kostja I kasutab ja kasutas ka kõnealusel juhul lepingu

sõlmimisel. VÕS § 36 lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt

väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa

lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

Kolleegium on seisukohal, et eeskirja p 2.2.3 ei ole imperatiivne, s.t et poolte kokkuleppel võib

sellest kõrvale kalduda. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas eeskirja p 2.2.3 on käsitatav kostja I ja

kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana VÕS § 37 järgi ning kas

see punkt on lepingu osana kehtiv või tühine VÕS § 42 lg-test 1 ja 2 tulenevalt.

Kuivõrd eeskirja punkt 2.2.3 ei ole imperatiivne ning selle kehtivust lepingu osaks oleva

tüüptingimusena (VÕS § 37) saab igal konkreetsel juhul hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi, siis ei

teki kolleegiumi arvetes küsimust selle punkti vastavuse kohta PS §-le 152. Samas leiab kolleegium,

et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.

14. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kindlustusvõtja ei ole kinnisasja omaniku ja kostja I vahel

sõlmitud kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu pooleks. Seetõttu juhul, kui hageja nõuab kostja I

poolt kindlustusvõtjale tekitatud kahju hüvitamist ja viitab seejuures eelnimetatud lepingu

rikkumisele kostja I poolt, tuleb selgitada, kas kostja I vastutab ka kindlustusvõtjale kahju tekitamise

eest tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1 (vt käesoleva otsuse p 17 ) ja selle lepingu rikkumisest.

Kostja I vastutab kõnealuse kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega kindlustusvõtjale

kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks

VÕS § 81 järgi ning kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse

kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kostja I vastutada kindlustusvõtjale kahju

tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel (vt VÕS §-d 1045!1050).

15. Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et eeskirja p 2.2.3 ei ole käsitatav kostja I ja

kinnisasja omaniku vahelise kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu osana või on selle lepingu

osana tühine (vt käesoleva otsuse p 13), siis tuleb hinnata, kas kostja I rikkus seda lepingut ning kas

esinevad muud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused.

Kolleegium leiab, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus

heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu

kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kohtud on menetlusõiguse norme rikkunud sellega, et nad ei

ole esitatud tõendite alusel võtnud seisukohta, kas kõnealusel juhul oli tegemist sellise rikkumisega.

Ringkonnakohus on ilma tõendeid analüüsimata ja seega põhjendamatult leidnud, et on tõendamata

üldkanalisatsiooni trassi ummistus kui üleujutuse väidetav põhjus.

Kui asja uuel läbivaatamisel maakohus tuvastab, et kostja I rikkus kanalisatsiooniteenuse osutamise

lepingut, siis tuleb kontrollida, kas rikkumine põhjustas hagis nimetatud kahju (vt VÕS § 127 lg 4).

Kui lepingurikkumine oli kahju põhjuseks, võib kostja I vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et

lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 järgi. Kostja I vastutusele võtmiseks lepingu

rikkumisega kahju tekitamise eest tuleb lisaks selgitada, kas hagis nimetatud kahju on hõlmatud

rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 127 lg 2). Kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada veel VÕS § 127 lg-ga 3, mille kohaselt lepingulist kohustust

rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või

pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu.

16. Kohtud on vääralt põhjendanud hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete puudumisega kinnisasja

kanalisatsioonisüsteemis. ÜVVKS § 11 lg-st 5 tulenev kaitseseadmete paigaldamise kohustus

kinnisasja kanalisatsiooni allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatele reo- ja

sademeveeneeludele ning drenaaþivee äravoolule tekkis alates 1. jaanuarist 2006, seega pärast

lepingu sõlmimist ja kahju tekkimist. Kui kostja I kanalisatsiooniteenuse pakkujana teadis, et

kaitseseadmete paigaldamata jätmine kujutab ohtu kinnisasja omaniku varale, siis oli tal VÕS § 14

lg 2 järgi kohustus sellest teavitada kinnisasja omanikku enne lepingu sõlmimist. Pärast

kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib

kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse

tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi.

17. Kohtud on tuginenud vääralt kostja I vastutusest vabastamisel asjaolule, et kindlustusvõtja rikkus

kindlustuslepingu osaks olevaid ohutuseeskirju. Kolleegium märgib, et kindlustusvõtja poolt

kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes.

VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses

kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

Kostjal I kui isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt

esitada hagejale kui väidetavale VÕS § 492 lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid

vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis

tal on hageja kui uue võlausaldaja vastu. Kostja I vastutus kindlustusvõtja ja kinnisasja omaniku ees

ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Kahju tekitamise eest vastutav

isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut VÕS § 491 lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli

õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus

kindlustuslepingut.

18. Kostja I kahju hüvitamise kohustuse suuruse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et

VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust. Asja materjalidest

ja hageja väidetest tuleneb, et kahjustada saanud hoones on remonditööd lõpetatud. Seega peaks

olema võimalik ka kahju suurus täpselt kindlaks teha.

19. Kohtukulude jaotus hageja ja kostja I vahel ja võimalike väljamõistetavate kulude suurus

otsustakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu