3-3-2-1-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-2-1-07

Otsuse kuupäev

10. märts 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia

Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovetsi, Vladimir Solovjovi,

Tõnu Eichleri, Hele Metsa, Vladimir Uiki, Svetlana Gude,

Jevgenia Nugise, Kiira Chagalli, Asta Korteli, Janika Toompere,

Lembit Nokkuri, Valve Hääle ja Rudolf Polmani kaebused

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse

nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse

nr 244-k seadusevastasteks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai

1999. a otsus haldusasjas nr II-3/148/99

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus rahuldamata.

Mõista Karin Elisabeth Adelheid Edenbergilt välja menetluskulud Valve Hääle kasuks 2832

krooni, Ivo Jurno kasuks 5664 krooni, Ojari Ojamaa kasuks 2832 krooni ja Rudolf Polmani

kasuks 2832 krooni.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsusega nr 4032 loeti Tallinnas

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine Kaupmehe 22) ehitised ja krunt (kinnistu nr 1067)

omandireformi objektiks. Linnakomisjon luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Max Edenbergile. Nimetatud otsusega tunnistati omandireformi õigustatud

subjektiks selle vara suhtes Karin Trepp.

Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korraldusega nr 244-k otsustati elamu Kaupmehe 10/

Kentmanni 17 tagastada K. Trepile.

2. Nimetatud elamus asuvate korterite üürnikud Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovets, Vladimir

Solovjov, Tõnu Eichler, Hele Mets, Vladimir Uik, Svetlana Gude, Tatjana Muravjova, Kiira Chagall,

Asta Kortel, Janika Toompere, Lembit Nokkur, Valve Hääl ja Rudolf Polman esitasid Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-

k. Halduskohus lubas Tatjana Muravjova asemel viimase avalduse alusel protsessi Jevgenia Nugise.

Tallinna Halduskohus tunnistas 17. juuni 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-13/97 ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 osaliselt seadusevastaseks ja Tallinna

Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 1997. a otsusega haldusasjas nr II-3/262/97 Tallinna

Halduskohtu 17. juuni 1997. a otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks samale halduskohtule teises

koosseisus.

Tallinna Halduskohus jättis 6. augusti 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-275/98 Kaupmehe 10 elamu

üürnike kaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 17. novembri

1998. a otsusega nimetatud elamus asuvate korterite üürnike apellatsioonkaebused rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsuse muutmata.

3. I. Jurno, M. Konno, P. Žukovets, V. Solovjov, T. Eichler, H. Mets, V. Uik, S. Gude, J. Nugis,

K. Chagall, A. Kortel, J. Toompere, L. Nokkur, V. Hääl ja R. Polman esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu halduskolleegium tühistas 22. märtsi 1999. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-99

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse haldusasjas nr II-3/279/98

ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Riigikohtu

halduskolleegium põhjendas määrust järgmiselt:

1) vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5. See kehtestas: "Omandireformi

õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste

lepingutega määratud korras." ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust;

2) haldusasjas tuvastati Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 1998. a otsusega, et Tallinnas Kaupmehe 10

asuva elamu endine omanik M. Edenberg lahkus koos perega 1941. a Eestist Saksamaale NSV Liidu

ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtu tuvastatud asjaoludega. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et isikutel, kes lahkusid Eestist

10. jaanuari 1941. a lepingu alusel, on ORAS kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või

kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt

deklareerinud ega üle andnud. Kui ümberasujalt oli vara ORAS § 6 tähenduses õigusvastaselt

võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis tuleb tema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

või kompenseerimise avaldus ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendada riikidevahelise kokkuleppe, mitte

aga omandireformi aluste seaduse alusel.

4. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 10. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 täielikult

seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna

Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k ning kohustas linnakomisjoni ja linnavalitsust

vaatama asi uuesti läbi ja tegema uue otsuse. Ringkonnakohus oli seisukohal, et tulenevalt

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5

ja ORAS § 7 lg-st 3 ei ole Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikud õigustatud

nõudma nende omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud vara kompenseerimist ja tagastamist

omandireformi aluste seaduse alusel. Sellist õigust ei saa olla ka nimetatud isikute pärijatel. Kuna

M. Edenberg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, siis ei saa K. Trepp olla õigustatud

subjekt Kaupmehe 10 vara osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Karin Elisabeth Adelheid Edenberg (end Trepp) esitas 12. detsembril 2006 teistmisavalduse,

milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99 ja

Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ning jätta jõusse

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsuse haldusasjas nr 3-275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse haldusasjas nr II-3/279/98 ning teha Tallinna

Linnavalitsusele ettekirjutus tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmiseks. Teistmisavalduses väidetakse

järgmist:

1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on asjas teistmise aluseks Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus,

millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS

§ 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus 6. detsembri 2006. a

otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006;

2) teistmisavalduse aluseks olev asjaolu ilmnes 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2006. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks;

3) teistetavate kohtulahendite peamiseks õigusnormiks oli ORAS § 7 lg 3. Nende kohtulahenditega

loodi õiguslik olustik, mille järgi K. E. A. Edenberg ei ole õigustatud subjekt omandireformi aluste

seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.

6. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman paluvad jätta teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna

see on esitatud tähtaega rikkudes, avalduse läbivaatamise korral aga jätta see rahuldamata. V. Hääl,

I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman väidavad järgmist:

1) teistmisavaldus on esitatud, rikkudes TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, sest

Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobri 2002. a otsusega. Kuni

31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätestanud teistmise alusena

õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastasust. Puuduvad ka üleminekusätted teistmisavalduse

esitamise tähtaja kohta olukorras, kus kohtulahend tugineb enne uue seadustiku jõustumist

põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele. Kui Riigikohus siiski leiab, et TsMS § 702 lg 2 p 7 on asjas

kohaldatav, siis tulnuks teistmisavaldus esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest,

s.o hiljemalt 1. märtsil 2006, sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-66-04;

2) ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastas Riigikohtu üldkogu teist korda 12. aprilli 2006. a

otsusega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise osas lükati otsuse jõustumine edasi 12. oktoobrini

2006. Muus osas, sh p 26, millega teist korda tuvastati sätte põhiseadusevastasus, jõustus kohtuotsus

juba 12. aprillil 2006. Nimetatud kohtuotsus avaldati Riigi Teatajas 19. mail 2006. Teistmisavaldus

tulnuks esitada hiljemalt 19. juulil 2006. TsMS § 705 ja § 682 lg 1 ning HKMS §-de 76 ja 77

koosmõjust tulenevalt tuleb teistmisavaldus jätta läbi vaatamata, sest see on esitatud pärast seaduses

sätestatud tähtaja möödumist;

3) TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus pole halduskohtumenetluses tulenevalt HKMS § 5

lg-st 2 kohaldatav. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel omal algatusel kontrollima

kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust täies ulatuses ja halduskohtu lahend on kinnitus, et

kohaldatud säte on põhiseaduspärane. Kuna enne 1. jaanuari 2006 ei olnud teistmisavalduse esitamise

alusena sätestatud kohtulahendi aluseks olnud normi põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis tekkis

kaebuse esitajatel alus loota, et Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrust ja Tallinna

Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsust pole teistmise teel võimalik muuta;

4) kui Riigikohus peab TsMS § 702 lg 2 p 7 käesolevas asjas kohaldatavaks, tuleb kontrollida selle

tagasiulatuva kohaldamise põhiseaduspärasust. Riigikohus on varem rõhutanud, et põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas tehtud otsusel pole tagasiulatuvat jõudu (asi nr 3-4-1-10-00);

5) kuna ORAS § 7 lg 3 polnud kohtulahendite tegemise ajal põhiseadusevastane, siis puudub TsMS

§ 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks aastate jooksul süvenenud õigusselgusetuse tõttu, sest alles hiljem selgus, et

sättes viidatud lepingut ei kavatseta sõlmida. Varem on Riigikohus pidanud ORAS § 7 lg-t 3

põhiseaduspäraseks teistetavas asjas, samuti loakogu 4. augusti 1999. a määruses nr 3-7-2-4-205,

millega jäeti menetlusse võtmata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kassatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse peale. Teistmisavalduse rahuldamisel õigusselgusetus

süveneks, sest omandireformi kistaks taas elamu, mille suhtes reform lõppes aastaid tagasi;

6) teistmisavalduse rahuldamine kahjustaks kaebuse esitajate õiguskindlust korterite omandamise

õiguspärasuse suhtes. Kõik kaebuse esitajad, v.a O. Ojamaa, sõlmisid korterite erastamise ostu-

müügilepingud 16. juunil 1999. Seitsmeaastane omand korterite suhtes tingib teistmisavalduse

rahuldamata jätmise sõltumata teistmisavaldusele esitatud vastuses toodud muudest põhjendustest.

Tagantjärele tuvastatud õigusselgusetuse tingimustes ei saa ette heita, et kortereid erastades usaldati

jõustunud kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguskindlus on tekkinud mitte üksnes Tallinna linna, vaid

peamiselt kohtute tegevuse tulemusel, kes on korduvalt jätnud rahuldamata teistmisavalduse esitaja

taotlused ja kaebused, mille eesmärgiks oli korterite erastamise takistamine. Tallinna Halduskohtu

3. veebruari 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-38-02 võeti vastu K. Trepp-Edenbergi loobumine

kaebusest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10788 peale, millega ORAS § 7 lg 3 alusel jäeti

rahuldamata tema taotlus tagastada vaidlusalune elamu ja krunt. Tallinna Linnakohtu 16. jaanuari

2001. a otsusega tsiviilasjas nr 273/25-996/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli otsusega

tsiviilasjas nr II-2/558/01 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) hagi tuvastada 16. juunil 1999

sõlmitud Kaupmehe 10-1 korteri erastamise ostu-müügilepingu tühisus. Riigikohtu loakogu ei võtnud

9. mai 2001. a määrusega asjas nr 3-7-2-5-249 kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu

19. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-752/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri

2001. a otsusega haldusasjas nr II-3/316/2001 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kaebus

Tallinna Linnavalitsuse 6. oktoobri 1999. a korralduse nr 6753-k peale, millega määrati Kaupmehe 10

asuva ehitise teenindamiseks vajalik krunt korteriomandi seadmiseks korralduses seatud tingimustel.

Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi 24. aprilli 2000. a kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata K. E.

A. Edenbergi (Trepp) vastuväide Kaupmehe 10 elanike ühisele kinnistamisavaldusele

kinnistusregistriosa avamiseks ja korteriomandi seadmiseks;

7) asjas esinevad ja võivad esineda täiendavad vara tagastamist välistavad alused. Tallinnas

Kaupmehe tn 10 asuv elamu on tervikuna teiste isikute heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3),

mistõttu pole võimalik jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsust haldusasjas nr 3-

275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr II-3/279/98. Välistatud pole, et Saksa riik on

maksnud M. Edenbergile kui ümberasujale kompensatsiooni, mis ORAS § 17 lg 5 järgi võtab õiguse

nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. Olemasolev omandireformi regulatsioon pole mõeldud

kasutamiseks olukorras, kus 2006. a tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3 (Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2006. a otsuse p 30). Aastaid tagasi erastatud kortereid pole võimalik asuda tagastama

1991. aastast kehtivate põhimõtete alusel. Arvestada tuleb vahepeal ehitises toimunud muudatusi, sh

kaebajate investeeringuid;

8) teistmisavaldus väljub kaebuse piiridest ja ei vasta HKMS § 26 lg-le 1. Avaldaja taotleb tühistatud

kohtuotsuste tagasitäitmist. HKMS § 19 lg 7 järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse

ulatuses. Kohus ei saa teha ettekirjutust, mida kaebuse esitaja pole taotlenud. Kaebuse esitajad pole

esitanud ega kavatse esitada taotlust kohtuotsuste tagasitäitmiseks. HKMS § 26 lg 1 järgi saab

tagasitäitmise ettekirjutuse teha vaid haldusakti suhtes.

7. T. Eichler palub mitte võtta teistmisavaldust tähtaja möödumise tõttu menetlusse, avalduse

menetlusse võtmisel aga jätta see rahuldamata, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsustel on ajas ex nunc toime. T. Eichler väidab järgmist:

1) teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli 12. detsembriks 2006 möödunud, sest TsMS § 704 lg 3

kohaselt ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtuotsuse jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on

möödunud viis aastat. TsMS § 704 lg 4 ei luba teistmisavalduse esitamise tähtaega pikendada ega

ennistada;

2) avalduse esitaja ei saa oma õigusi teistmismenetluses realiseerida. Teistmisele esitatud Riigikohtu

määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus andsid õigusliku aluse erastada Kaupmehe 10 elamus

asuvad eluruumid üürnikele. Erastamine on lõpule viidud ja Kaupmehe 10-5 korteriomand on

kinnistatud T. Eichleri nimele 24. aprillil 2004. Kuna T. Eichleri õigus tulenes seadusest ja oli kohtu

poolt kontrollitud, siis ei saa olla kahtlust, et ta omandas korteri heauskselt ja seda ei saa ORAS § 12

lg 3 p 3 järgi tagastada;

3) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsus, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on

tulenevalt üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest kehtetu alates 12. oktoobrist 2006, ei oma

tagasiulatuvat jõudu Kaupmehe 10 elamu eluruumide erastamise suhtes. Riigikohus on korduvalt

(otsus asjas nr 3-4-1-5-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-8-02,

punkt 15) asunud seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex

nunc toime, siis ei anna otsus alust nõuda tagasitäitmist isikutele, kes pole haldusakti vaidlustanud

või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus.

8. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et asjas puuduvad seaduses sätestatud teistmise alused ning

teistmisavaldus on esitatud ka hilinenult. Linnavalitsus väidab järgmist:

1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS

§ 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine üldkogu

12. aprilli 2006. a otsusega alates 12. oktoobrist 2006 ei saa TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaselt olla

teistmise aluseks, kuna teistmine on seotud akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega;

2) 2002. aastal, mil Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse, ei sätestanud seadus

otsesõnu, et teistmise aluseks on õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamine. Avaldaja peab

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasust asjaoluks, mis polnud Riigikohtu halduskolleegiumile ja

ringkonnakohtule 1999. a teada, kuid mis oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist. Sellele käsitusele

vastas kõige enam 2002. a kehtinud HKMS § 75 lg 2 p 1. Tollal kehtinud HKMS § 76 lg 3 järgi oli

teistmisavalduse esitamise tähtaeg kolm kuud päevast, mil teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada

saama uutest asjaoludest. Seega tulnuks teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 28. jaanuaril 2003;

3) teistmisavaldus poleks tähtaegne ka siis, kui TsMS § 702 lg 2 p-s 7 on sätestatud uus teistmise

alus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku uus redaktsioon jõustus 1. jaanuaril 2006. Selleks ajaks oli

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastatud. Seetõttu hakkas teistmisavalduse esitamise tähtaeg

kulgema seadustiku jõustumisest ja teistmisavaldus tuli TsMS § 704 lg 1 järgi esitada hiljemalt kahe

kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o 1. veebruariks 2006. TsMS § 704 lg 3 järgi ei või

teistmisavaldust esitada, kui kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat.

Kohtulahendi tegemisest on möödunud kuus aastat;

4) PSJKS § 58 lg 2 järgi jõustub kohtuotsus kuulutamisest. Seetõttu pole Riigikohtu 28. oktoobri

2002. a otsusel ja 12. aprilli 2006. a otsusel tagasiulatuvat jõudu ja vaidlustatud kohtuotsuste

tegemise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. Järelduvalt üldkogu 28. oktoobri 2002. a

otsusest pole ORAS § 7 lg 3 olnud kogu aeg vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Säte muutus

põhiseadusevastaseks ajast, mil Riigikohus tegi kindlaks, et on möödunud mõistlik aeg asjakohase

õigusliku regulatsiooni kehtestamiseks. Riigikohus pole tuvastanud, et ORAS § 7 lg 3 oli

põhiseadusevastane 1999. a;

5) teistmisavalduse põhjendatust tuleb hinnata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a

otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k õiguspärasuse

kontekstis. Haldusakt peab vastama andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Nende

aktide õigusvastasus tulenes Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punktist 5, mida pole kunagi põhiseadusevastaseks tunnistatud.

9. Kohtumenetluse ajal, 10. aprillil 2007 esitasid V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman

Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles väidavad järgmist:

1) alles Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega saabus selgus, et ümberasunutele kuulunud

vara ei tohi kuni ORAS § 7 lg 3 muutmiseni erastada. Senisele õiguslikule olukorrale hinnangut

andes märkis üldkogu nimetatud otsuse punktis 34 sõnaselgelt, et ORAS § 7 lg-s 3 võimaluse jätmine

vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud

vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara

võib erastada. Samas punktis märkis üldkogu koguni järgmist: "kui ORAS § 18 lubaks võõrandada

või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus

on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega

koormata seda vara .., mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3

sätestatut arvestades avaldust esitanud." Kaebuse esitajad on üldkogu otsusele tuginedes seisukohal,

et erastamislepingute sõlmimise ajal ei nähtunud seadusest õigusselguse põhimõttele vastavat

eluruumide erastamise keeldu;

2) õigusselge erastamise keeld ei saanud tuleneda ORAS § 18 lg-st 1, sest ümberasunutele kuulunud

vara ei kuulunud toona selle seaduse alusel tagastamisele, ega EES § 3 lg 5 p-st 4, sest see nägi

erastamise piirangu ette vaid juhul, kui tagastamise küsimus on lahendamata;

3) puudus selgus, kas tagastamisavalduse rahuldamata jätmisel on vara tagastamise küsimus

lahendatud ajutiselt või lõplikult. Haldusmenetluses tähendab avalduse rahuldamata jätmine tavaliselt

lõplikku sisulist lahendit avalduse suhtes, vastandudes avalduse läbivaatamata jätmisele või avalduse

läbivaatamise peatamisele;

4) korterite erastamise tehing ei saa normi rikkumise tõttu olla tühine, kui normist tulenev tehingu

tegemise keeld pole õigusselge;

5) Riigikohus tõdes 28. oktoobri 2002. a otsuses ka seda, et põhiseadusele ei vasta olukord, kus pole

selge, kas eluruum tuleb erastada, ja tegi ühtlasi kindlaks, et selline olukord takistab kodu loomist ja

perekonnaelu korraldamist. Seega pidi põhiseadusevastane olema ka ORAS § 7 lg-st 3, § 18 lg-st 1 ja

EES § 3 lg 5 p-st 4 tagantjärele välja loetav erastamiskeeld;

6) ÕVVTK 24. mai 1999. a otsus oli tegemise ajal õiguspärane ja seda saab muuta ainult kooskõlas

HMS §-des 64?70 sätestatud piirangutega. Kaebuse esitajate usaldust tugevdas komisjoni otsuse

peale esitatud kaebusest loobumine, erastamislepingute kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagide ja

kinnistamisavalduste peale esitatud vastuväidete rahuldamata jätmine ning kolmanda isiku

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine. Kaebuse esitajate usaldust vara tagastamise

avalduste rahuldamata jätmise otsuste kehtima jäämise vastu tuleb lugeda kaalukamaks kui kolmanda

isiku õigust vara tagastamisele, sest aastaid hiljem erastamisõiguse mittetunnustamise tagajärjed

oleksid kaebuse esitajatele väga rasked. Kaebuse esitajad on loobunud muude eluruumide soetamisest

ajal, mil ehitustööde ja kinnisvarahinnad olid praegusest tunduvalt odavamad;

7) isegi kui erastamislepingud poleks kehtivad ja kaebuse esitajatel poleks omandiõigust korteritele

tekkinud, oleks neil õiguspärane ootus, et erastamisavaldused vaadatakse läbi avalduste esitamise ajal

kehtinud õiguse alusel. Pole alust arvata, et erastamisavalduste esitamise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3

oleks toonud kaasa Kaupmehe 10 tagastamise, arvestades muu hulgas, et M. Edenbergile võidi

maksta ümberasumisel kompensatsiooni ja elamu oli koormatud laenuga. Pärast ORAS § 7 lg 3

kehtetuks tunnistamist tekkinud uus õiguslik olustik, mis võimaldab vara tagastada ilma

riikidevahelise kokkuleppeta, on kaebuse esitajate jaoks oluliselt ebasoodsam ja seda ei saa ilma

seaduses sätestatud konkreetse rakendusregulatsioonita kohaldada. Samas oleks rakendusregulatsioon

vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest seadusega oli kaebuse esitajatele antud lootus, et korterid

erastatakse, kui riikidevahelist kokkulepet ümberasunute vara kohta ei sõlmita;

8) 1995. aastast väldanud, vahepeal vaibunud ja siis taas avatud kohtuvaidluse edasikestmine pole

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 punktile 1 vastav kohtumenetlus;

9) kui kolmandale isikule on õigusselgusetu seaduse tõttu tekkinud kahju, peab avalik võim leidma

selle korvamiseks muu võimaluse, mitte aga võtma kaebuse esitajatelt õigusselguse tingimustes

erastatud korterid. Korterite äravõtmine tekitab kaebuse esitajatele suuremat kahju kui kolmandale

isikule korterite tagastamata jätmine. Kaupmehe 10 tagastamine oleks vastuolus ORAS § 2 lg-ga 2.

10. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §-

de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on

V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud

kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

11. Avaldaja palub teista Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-

1-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99.

Teistmisavaldus esitati Riigikohtule 12. detsembril 2006.

Nimetatud kohtulahendite teistmise aluseks loeb avaldaja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud

ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Avalduse kohaselt ilmnes teistmisavalduse

aluseks olev asjaolu 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest lähtuvalt

tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Ka Riigikohtu üldkogu asus 6. detsembri 2006. a otsuses

seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. Teistetavad kohtulahendid

tuginesid peamiselt ORAS § 7 lg-le 3 ja nendega loodi õiguslik olustik, mis välistab K. E.

A. Edenbergi võimaluse olla õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud

isiku vara tagastamisel.

12. Tallinnas Kaupmehe 10 asuva maja korterite omanikud ning Tallinna Linnavalitsus on seadnud

kahtluse alla nii teistmisavalduse lubatavuse kui ka selle, et Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsus saab sisu poolest olla teistmise aluseks.

13. Riigikohtu üldkogu esitab alljärgnevalt oma seisukoha selle kohta, kas TsMS § 702 lg 2 p-s 7

sätestatud teistmisalus on kohaldatav halduskohtumenetluses (I), kas see teistmisalus on kohaldatav

kohtulahendite suhtes, mis tehti enne nimetatud teistmisaluse sätestamist (II), milline võib olla

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuste toime ajas (III), kas teistmisavaldus on

esitatud tähtaegselt (IV), kas teistmisavalduse läbivaatamist takistab see, et ringkonnakohtu otsusega

seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni

1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 alusel (V), kas 12. aprilli

2006. a otsus on ka sisuliselt, s.o enda olemusest lähtuvalt teistmise aluseks (VI). Otsuse VII osas

võtab üldkogu seisukoha teistmisavalduses esitatud taotluse kohta ning lahendab menetluskulude

küsimuse. Otsuse VIII osas käsitleb üldkogu seda, mida teha olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on

kaotanud kehtivuse, kuid Riigikogu pole kehtestanud kujunenud olukorra jaoks õiguslikku

regulatsiooni.

I

14. Menetlusosalised on kahtluse alla seadnud võimaluse kohaldada TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud

teistmisalust halduskohtumenetluses, väites, et see pole kooskõlas HKMS §-s 5 sätestatud

halduskohtumenetluse erisustega ning et halduskohtu otsus peab olema tagatiseks, et kohaldatud

seadus on põhiseaduspärane (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 3).

15. HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on

tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas.

Seega on seadusandja selgelt lugenud TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisaluse kohaldatavaks

ka halduskohtumenetluses. HKMS §-s 5 osundatud halduskohtumenetluse erisused ei tingi TsMS

§ 702 lg 2 p 7 kohaldamata jätmist halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda,

et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista,

kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üldkogu märgib, et üheski instantsikohtumenetluses,

sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust

peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Selliseks tagatiseks

ei saa olla ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99.

II

16. Analüüsimist vajab ka küsimus, kas TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav

nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006.

Nimelt ei sätestanud varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik praegu kehtiva TsMS § 702 lg 2

p-s 7 sätestatuga analoogilist teistmisalust. Vastuses teistmisavaldusele ongi seatud kahtluse alla

TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamise põhiseaduspärasus nende kohtulahendite suhtes, mis on tehtud

enne 1. jaanuari 2006, s.o enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Nimetatud

kahtlus on seostatud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt käesoleva otsuse punkti 6

alapunkt 4).

17. Üldkogu arvates on Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-2-2-1-07

vaikimisi möönnud enne 1. jaanuari 2006 tehtud kohtulahendite teistmise võimalust TsMS § 702 lg 2

p 7 alusel. Käesoleva asja lahendamisel ei saa aga selle tõdemusega piirduda, sest menetlusosalised

on esitanud vastupidise väite.

Üldkogu seab TsMS § 702 lg 2 p 7 põhiseaduspärasuse uurimisel kaalukausile selle isiku huvi, kes

kaotas õigushüve põhiseadusevastasele seadusele tugineva kohtuotsusega, ja selle isiku huvi, kes sai

õigushüve nimetatud kohtuotsuse alusel, ning leiab, et põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi

kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud

kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad.

Menetlusosalised pole esitanud ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tähtaegade pikkus pole

põhiseaduspärane. Nimetatud tähtaegade pikkuse põhiseaduspärasust pole ka üldkogu arvates

käesolevas asjas põhjust kahtluse alla seada. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on

võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti

andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult

lubatav.

III

18. Vastustes teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4 ja punkti 7 alapunkt 3)

väidetakse, et Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades

tehtud otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused asjades nr 3-4-1-5-00 (p 37), 3-4-1-10-00 (p 37), 3-

4-1-8-02 (p 15)).

19. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et teistmisavalduse esitamise lubamatust ei saa põhjendada

Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustega, milles leiti, et

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet. Ajal, mil

üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegid ülalnimetatud otsused, ei olnud sätestatud,

et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on halduskohtumenetluses

kohtulahendite teistmise aluseks. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega

halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Kohtulahendi teistmine oleks

mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc

toime.

20. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine

ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset

tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2

p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb

teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Kui halduse kandja annab pärast

teistmisavalduse rahuldamist uue haldusakti usalduse kaitset ja muid asjaolusid arvestades, siis võib

erineda, kuid alati ei pea uue haldusakti resolutsioon erinema vaidlustatud haldusakti resolutsioonist.

Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises.

Võimalik on ka kahju hüvitamine.

IV

21. Vastustes teistmisavaldusele väidetakse, et avalduse esitamise tähtaeg on möödunud (vt käesoleva

otsuse punkti 6 alapunkt 2, punkti 7 alapunkt 1 ning punkti 8 alapunktid 2 ja 3).

22. TsMS § 704 lg 3 sätestab: "Teistmisavaldust ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest, mille

teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Teistmisavaldust põhjusel, et pool ei olnud menetluses

osalenud või esindatud või käesoleva seadustiku § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või

esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat." Teistsugune regulatsioon on aga

HKMS § 76 lg-s 2, mis sätestab: "Teistmisavalduse esitamisele ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 704 lõikes 3 sätestatut. Teistmisavalduse võib tagastada läbi vaatamata, kui kohtulahendi

tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta."

Seega kehtestab halduskohtumenetluse seadustik TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud alusel

teistmisavalduse esitamiseks pikema tähtaja kui tsiviilkohtumenetluse seadustik. Teistetavad

kohtulahendid on tehtud 1999. aastal. Järelikult on käesolevas asjas teistmisavaldus esitatud HKMS

§ 76 lg-s 2 sätestatud kümneaastase tähtaja kestel.

23. Vaidluse all on küsimus, kas teistmisavaldus on esitatud TsMS § 704 lg 1 esimese lausega

sätestatud kahekuuse tähtaja kestel. TsMS § 704 lg 1 esimene lause sätestab: "Teistmisavalduse võib

esitada kahe kuu jooksul teistmise aluse olemasolust teadasaamisest alates, kuid mitte enne lahendi

jõustumist."

24. Seonduvalt teistetava kohtuasjaga on Riigikohtu üldkogu teinud kolm otsust. 28. oktoobri 2002. a

otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle

sätte kehtetuks tunnistamata. 12. aprillil 2006 tegi üldkogu asjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega

tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu nägi ette, et otsus jõustub selles osas 12. oktoobril

2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev

või kehtetuks tunnistav seadus. Üldkogu tegi 6. detsembril 2006. a asjas nr 3-3-1-63-05 teise otsuse,

mille põhjendava osa punktis 4 üldkogu konstateeris, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks

tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006.

25. Avaldaja loeb teistmise aluseks just Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsust, millega ORAS

§ 7 lg 3 tunnistati kehtetuks 12. oktoobrist 2006. Teistmisavaldus esitati 12. detsembril 2006. Seega

on teistmisavaldus esitatud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja jooksul.

Kuna teistmisavaldus on esitatud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja sees, siis pole

üldkogul vajadust analüüsida kõiki väiteid selle kohta, et nimetatud tähtaega on rikutud. Üldkogu

märgib vaid seda, et TsMS § 702 lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse

esitamise tähtaega ei saa arvutada 12. aprillist 2006 või üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse Riigi

Teatajas avaldamisest, sest nimetatud otsusega andis Riigikohtu üldkogu seadusandjale 12. oktoobrini

2006 aega jõustada kohane regulatsioon. Üldkogu möönis 28. oktoobri 2002. a otsuse punktis 37, et

seadusandjal on isegi võimalik jätta ümberasunutele kuulunud vara tagastamata. Üldkogu on

seisukohal, et mõttetu olnuks esitada teistmisavaldust ja kanda sellega seotud kulusid 12. aprillist

kuni 12. oktoobrini 2006 kestnud ebamäärases olukorras, s.o olukorras, kus polnud teada,

missuguseks võib kujuneda õiguslik olustik pärast üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuses eeldatud

seadusandja tegevust. Teistmisavalduse sai esitada päevast, mil ilmnesid 12. aprilli 2006. a otsuses

märgitud tagajärjed, s.o 12. oktoobrist 2006, mil sai selgeks, et ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse.

V

26. Vastuses teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 8 alapunkt 5) väidetakse, et vaidlustatud

haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi

aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 alusel.

27. Haldusaktid, mis tunnistati teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks, olid tõepoolest

antud ajal, kui ei kehtinud ORAS § 7 lg 3, vaid kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5. Riigikohtu halduskolleegium on

leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt 22. märtsi 1999. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-6-99). Ka Riigikohtu üldkogu on 28. oktoobri 2002. a ja 12. aprilli 2006. a otsustes lähtunud

sellest, et Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta"

punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune ja tegemist on vaid sõnastuslike

erinevustega.

28. Riigikohtu halduskolleegium ja ringkonnakohus on teistmisavalduses märgitud otsustes

juhindunud nii Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise

kohta" punktist 5 kui ka samasisulisest ORAS § 7 lg-st 3. Seega ei saa teistmisavalduse läbivaatamist

takistada asjaolu, et teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid olid

antud ajal, mil kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkt 5, mitte aga ORAS § 7 lg 3.

VI

29. Vastata tuleb küsimusele, kas üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus on ka sisu poolest teistmise

aluseks. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb meenutada, mida tähendas ORAS § 7 lg 3 ning

millistele seisukohtadele Riigikohtu üldkogu on ORAS § 7 lg 3 suhtes tehtud varasemates

kohtuotsustes jõudnud.

30. ORAS § 7 lg 3 sätestas: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis

olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused

lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega."

ORAS § 7 lg 3 toimis koos ORAS §-ga 18, mille lg 1 sätestab: "Kuni omandireformi objektiks oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või

kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja

füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega

koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised.

Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide

notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse

anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega.

Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 12.1 sätteid. Tähtajatud lepingud

kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega."

Seega sätestas ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu

ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada

üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt

pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast

ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

31. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud kolm otsust.

32. 28. oktoobri 2002. a otsuse resolutsiooniga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud sätet

kehtetuks ei tunnistatud, piirduti vaid sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega (vt ka üldkogu

12. aprilli 2006. a otsuse punkt 24). 28. oktoobri 2002. a otsuse motivatsiooni punkti 37 viimases

lõigus asus üldkogu järgmisele seisukohale: "Üldkogu möönab, et ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle

ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse

põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega

erastada seda vara."

Seega jättis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ning nimetatud sättest ja § 18 lg-st 1 tuleneva moratooriumi

kehtima, mistõttu endiselt ei saanud ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastada, kompenseerida ega erastada.

33. Üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2 oli alljärgnev: "Tunnistada Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12. oktoobril

2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev

või kehtetuks tunnistav seadus." Otsuse motivatsiooni punktis 27 üldkogu rõhutas, et teistkordne

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei

aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb

ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii

ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel

Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete

üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata.

Seega jättis üldkogu ka selle otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtima.

34. Üldkogu 6. detsembri 2006. a motivatsiooni punktis 4 leidis üldkogu järgmist: "Kuna ORAS § 7

lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu

üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006." Sama otsuse

punktis 5 jõudis üldkogu järeldusele: "Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks

on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras."

35. Üldkogu on seisukohal, et ülalnimetatud kolmest Riigikohtu üldkogu otsusest nende koosmõjus

tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Seetõttu puudub käesolevas asjas teistmise alus.

VII

36. Seega jääb teistmisavaldus rahuldamata.

37. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §-

de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on

V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud

kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr.

38. Üldkogu on seisukohal, et teistmine toimub pärast korralise kohtumenetluse lõppemist ega ole

korralise kohtumenetluse osa. Kuna korraline kohtumenetlus on lõppenud ja halduskohtumenetluse

seadustik ei sätesta teistmismenetluse jaoks menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni, siis tuleb

teistmisavalduse esitaja suhtes kohaldada poole suhtes sätestatut. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

39. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluskuludena K. E. A. Edenbergilt välja mõista V. Hääle kasuks

2832 kr, I. Jurno kasuks 5664 kr, O. Ojamaa kasuks 2832 kr ja R. Polmani kasuks 2832 kr.

VIII

40. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid

seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti

regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.

41. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus

korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab

Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest.

Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi

vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata

või rahuldamata. Üldkogu juhib tähelepanu sellele, et 31. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-4-1-14-

06 leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et puudub mõistlik põhjus, miks Vabariigi

Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3

kehtetuks tunnistamise seadus kohtleb erinevalt isikuid, kelle avaldus jäeti rahuldamata, võrreldes

isikutega, kelle avaldust ei vaadatud läbi (punktid 29 ja 30). Selles kohtuotsuses täheldas kolleegium

ebavõrdset kohtlemist välja kuulutamata jäetud seaduse sellise regulatsiooni puhul, mis nägi ette läbi

vaatamata jäetud avalduste läbivaatamise, kuid ei kohustanud haldusorganit läbi vaatama neid

avaldusi, mis olid jäetud ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata.

42. Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on

ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud

kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti

ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra

säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev

haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus.

43. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel

rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid

seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

44. Üldkogu ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist

lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara

suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud

mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole

avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel

tagastati läbivaatamatult.

Ants Kull, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld,

Harri Salmann, Tambet Tampuu