3-1-1-2-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-08 Otsuse kuupäev 6. märts 2008. a Kohtukoosseis eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi A. O. väärteoasi KarS § 168 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-2407 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. O. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 6. veebruar 2008. a Istungil osalenud isikud A. O. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Tartu Politseiosakonna juhtivkonstaabel Kert Kotkas RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-2407 ja lõpetada väärteomenetlus A. O. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2. Kassatsioon rahuldada. 3. Hüvitada A. O.-le kaitsjale makstud tasu 10 000 (kümne tuhande) krooni ulatuses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A. O.-it karistati Lõuna Politseiprefektuuri 14. mai 2007. a otsusega KarS § 168 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni) Riigikogu valimise päeval 4. märtsil 2007. a aktiivse agitatsiooniga tegelemise eest. Tegu, mille eest A. O.-it karistati, seisnes selles, et ta sõidutas autoga valimisjaoskonna juurde V. N.-i, kellele tegi sõidu ajal ettepaneku hääletada Keskerakonna poolt. Otsuse kohaselt on tegevuse puhul, millega valimise päeval püütakse valijat vahetult enne hääletamist mõjutada hääletama konkreetse kandidaadi või erakonna poolt, tegemist aktiivse agitatsiooniga. 2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Tartu Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes taotles Lõuna politseiprefektuuri otsuse tühistamist ja väärteo menetluse lõpetamist. Kaitsja leidis, et kohtuväline menetleja tõlgendas valesti KarS § 168. Teise isiku valimispäeval autoga valima viimine ja sel ajal valimistest, kandidaatidest või erakondadest rääkimine ei ole seadusega keelatud. Lisaks märgiti kaebuses, et politseil puudus A. O.-i sõiduki kinnipidamiseks seaduslik alus, mistõttu olid ebaseaduslikud ka edasised A. O.-i suhtes sel päeval tehtud toimingud. 3. Tartu Maakohus jättis 1. oktoobri 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata ja Lõuna Politseiprefektuuri otsuse muutmata. Kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et A. O. võttis 4. märtsil 2007. a Tartus Hiinalinnas oma auto peale valima mineva V. N.-i ning et valimisjaoskonda sõites räägiti valimiste teemal. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused lähevad aga lahku selle osas, mida täpselt räägiti. Ütlusi hinnates leidis kohus, et A. O.-i ütlused on tugevalt ennastõigustava tooniga, ning lähtus V. N.-i ütlustest, sh kohtuvälises menetluses antud ütlustest, et A. O. tegi talle ettepaneku hääletada Keskerakonna poolt. Kohus lisas, et V. N.-i ütlusi kinnitavad tunnistaja Ü. V.-i ütlused ning 4. märtsi 2007. a patrull-leht. Kohus leidis, et aktiivse agitatsioonina tuleb mõista tegevust, mille eesmärgiks on mõjutada kedagi kindla erakonna, kandidaadi, huvigrupi või idee poolt hääletama ning seega tuleb konkreetse erakonna poolt hääletamise ettepaneku tegemist käsitada aktiivse agitatsioonina KarS § 168 tähenduses. 4. A. O.-i kaitsja esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 4.1 Kassatsiooni kohaselt on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kassaator märgib, et tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib ka väärteomenetluses poolte võistlevuse põhimõte. Avaldades tunnistaja ütlused ilma kohtumenetluse poole vastavasisulise taotluseta, rikkus kohus KrMS § 289. Lisaks sellele avaldas kohus ütlused

tunnistaja mälu värskendamise eesmärgil, kuigi sellist ütluste avaldamise alust ei näe KrMS § 289 ette. Samuti heidab kassaator ette, et kohus avaldas kohtuistungil omal initsiatiivil patrull-lehe. KrMS § 296 lg 1 järgi oleks maakohus võinud patrull-lehte tõendina arvestada vaid juhul, kui see oleks tõendina avaldatud kohtumenetluse poole taotlusel. Kohus ei oleks tohtinud tugineda Ü. V.-i ütlustele selle kohta, mida A. O. ja V. N. autos rääkisid, kuna Ü. V. ei viibinud autos koos A. O.-i ja V. N.-iga, vaid kuulis oma sõnul pealt V. N.-i vestlust politseinikuga. Politseinikke aga maakohtus üle ei kuulatud. 4.2 Lisaks leiab kassaator, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Aktiivseks agitatsiooniks ei saa lugeda A. O.i poolt V. N.-ile väidetavalt öeldud lauset, et viimane hääletaks Keskerakonna poolt. Sellise tegevuse lugemine aktiivseks agitatsiooniks tekitab ohu, et karistatavaks muutuks ka nt sõpruskonnas või peresiseselt peetavad vestlused. 5. Lõuna Politseiprefektuuri esitatud kassatsioonivastuses leitakse, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. 5.1 Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamist ei ole olulise menetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg-s 1 nimetatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib kohus lugeda oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks muu rikkumise tingimusel, et see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kassatsioonist ei ilmne aga, millisel viisil sai maakohtus tunnistaja V. N.-i ütluste avaldamine tuua endaga kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kohus ei rikkunud patrull-lehte avaldades väärteomenetlusõigust. Patrull-lehe puhul on tegemist kirjaliku tõendiga, mille avaldamise näeb ette VTMS § 100. Osundatud säte ei piira kohtu initsiatiivi kirjalike tõendite avaldamisel. 5.2 Samuti kohaldas kohus õigesti KarS § 268. See säte näeb ette vastutuse aktiivse agitatsiooni eest valimiste või rahvahääletuse päeval, sest selline tegevus kahjustab valimisvabadust seeläbi, et valijat püütakse mõjutada vahetult enne hääletamist. Kassatsioonis on märgitud, et "teise isiku valimise päeval autoga valima viimine iseenesest ei ole seadusevastane tegevus nagu ka autos viibiva isikuga valimistest, kandidaatidest, erakondadest ja ka vastastikustest eelistustest rääkimine". Samas tegutses A. O. tunnistaja Ü. V.-i ütlustest nähtuvalt teisi isikuid valima viies järjepidevalt ning kavatsetult. Inimeste autoga valima sõidutamine ja seejuures soovitamine hääletada konkreetse kandidaadi või erakonna poolt võib moonutada isikute tegelikku tahet, kuna soovitusele lisandub tasuta transpordi näol hüve. Seejuures tuleneb V. N.-i ja Ü. V.-i ütlustest, et A. O. ei rääkinud pelgalt oma eelistustest, vaid keelitas V. N.i hääletama Keskerakonna poolt. Seega on tegemist KarS §-le 168 vastava teoga. 6. Kohtuistungil toetas kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Lõuna Politseiprefektuuri esindaja leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas istungil taotluse hüvitada menetluse lõpetamise korral VTMS § 23 alusel kaitsealusele kaitsjale makstud tasu 24 269,06 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Esmalt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas Tartu Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. 7.1 Väärteomenetluse seadustiku § 2 sätestab: "Kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi." See tähendab, et neis menetluslikes küsimustes, millele väärteomenetluse seadustik vastust ei anna, tuleb pöörduda kriminaalmenetluse regulatsiooni poole. Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte. Vaadata tuleb ka seda, kas ja kuidas on väärteomenetluse seadustikus reguleeritud kohtulik uurimine. Üksnes juhul, kui väärteomenetluses vastav regulatsioon puudub, on alust pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg-st 1 ja § 128 lg-st 3 tulenevalt lähtutakse kohtulikul uurimisel VTMS §-dest 97-103. Nendest sätetest §-d 97 ja 98 reguleerivad vastavalt menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamist (sh menetlusaluse isiku või tunnistaja küsitlemist ja varem antud ütluste avaldamist) kohtuliku uurimise raames. Seega on menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon olemas väärteomenetluse seadustikus ning puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. Seejuures väärib märkimist, et VTMS §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda. 7.2 Kriminaalkolleegium leiab, et väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist. 7.3 Käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et maakohus vaatas asja läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Seega oli maakohtu ülesandeks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse õigsust, kusjuures selles

menetluses on maakohtul lisaks ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses). Nii näeb VTMS § 123 lg 2 ette, et "maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid". Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle. 7.4 Kriminaalkolleegium nõustub kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et maakohus ei rikkunud patrull-lehte avaldades väärteomenetlusõigust. Selle õiguse annab VTMS § 100. 7.5 Maakohus ei tohtinud aga tugineda Ü. V.-i ütlustele. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 sätestab otsesõnu, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Ü. V.-i ütluste kasutamise, tuvastamaks, millest A. O. ja V. N. omavahel rääkisid, välistab KrMS § 68 lg 5, mis sätestab: "Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata." Seega tuleks Ü. V.-i ütlused jätta tähelepanuta. Kuna kohus kasutas neid ütlusi üksnes muude tõendite täiendava usaldusväärsuse tagamiseks, ei mõjuta Ü. V.-i ütluste tähelepanuta jätmine tuvastatud faktilisi asjaolusid. 8. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas A. O.-le süüks pandud tegu vastab KarS § 168 lg 1 koosseisu tunnustele. Väärteoprotokollis kirjeldatud teoks on V. N.-i autoga valimisjaoskonda sõidutamine ja talle Keskerakonna saadiku valimiseks ettepaneku tegemine. Riigikohus on korduvalt märkinud, et väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-75-03; RT III 2003, 21, 200; 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-06; RT III 2006, 36, 304 ja 7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-07; RT III 2007, 46, 368). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt viidatud Riigikohtu otsus asjas 3-1-1-84-07 p. 11). Seetõttu saab käesolevas asjas võtta seisukoha ainult küsimuses, kas see, et A. O. üritas veenda V. N.-i hääletama Keskerakonna kandidaadi poolt, on kvalifitseeritav KarS § 168 lg 1 järgi. Seisukohta ei saa aga võtta küsimuses, kas ta kohtles samal viisil mitmeid isikuid. 8.1 Määrava tähtsusega on siinkohal küsimus, mida tähendab mõiste "aktiivne agitatsioon". Riigikogu valimise seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ega nende seaduste seletuskirjad ei sisusta mõistet " aktiivne agitatsioon". Seega tuleb lähtuda agitatsiooni mõiste üldkeelelisest tähendusest. Õigekeelsuse sõnaraamatu kohaselt on agitatsioon rahva (poliitiline) mõjustamine, kihutustöö, veenmine, selgitustöö. Aktiivset ja passiivset agitatsiooni aitab eristada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu seletuskirjas öeldu: "Eelnõu järgi lubatakse passiivset agitatsiooni (teated, plakatid, sildid jms reklaam) ka valimispäeval." See tähendab, et passiivse agitatsiooni all tuleb mõista plakatite vmt meediumi abil toimuvat agitatsiooni, aktiivne on aga agitatsioon, mis nõuab isiku aktiivset tegevust. Seega iseloomustab agitatsiooni selle mõiste tavasisu kohaselt suunatus enam kui ühele isikule. Ka passiivse agitatsiooni puhul võib rääkida suunatusest mitmetele isikutele - paigutatakse ju valimisplakatid kohtadesse, kus neid võivad näha võimalikult paljud inimesed. Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et ka aktiivne agitatsioon eeldab pöördumist enam kui ühe inimese poole. Kuna A. O. pöördus vaid ühe isiku poole, ei vasta talle süükspandav tegu KarS § 168 lg 1 tunnustele ning tema suhtes tuleb menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 9. Seoses menetlusaluse isiku taotlusega hüvitada talle kaitsjatasu, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Väärteomenetluse seadustiku § 23 sätestab: "Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigivõi kohaliku eelarve vahenditest." Riigikohus on 7. aprilli 2003. a otsuses nr 3-1-1-37-03 (RT III 2003, 12, 117) märkinud, et otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Seejuures on Riigikohus võtnud arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-75- 03 - RT III 2003, 21, 200). Kriminaalkolleegium peab käesoleva väärteoasja suhteliselt väikest mahtu ning vähest keerukust arvestades mõistliku suurusega tasuks 10000 krooni. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi