3-1-1-98-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-07

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Levan Jefremovi süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1

ja 3;

§ 195 lg 3 ning § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-05-1115

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Levan Jefremovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel suurendada Levan Jefremovile Tartu Maakohtu

11. oktoobri 2006. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristust - kuus aastat vangistust - Tartu

Maakohtu 19. septembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse - üks aasta ja viis kuud

vangistust - võrra ning mõista talle liitkaristuseks seitse aastat ja viis kuud vangistust.

Mõistetud liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu 19. septembri 2001. a kohtuotsusega

mõistetud ja seisuga 22. juuli 2006. a ärakantud liitkaristus üks aasta ja viis kuud vangistust.

Mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa - kuus aastat vangistust - kandmise alguseks lugeda

23. juuli 2006.

2. Muuta maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhiosa, jättes Levan Jefremovit süüstavate tõendite

hulgast välja kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti

2007. a kohtuotsused Levan Jefremovi süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 195 lg 3

ning § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi muutmata.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2006. a otsusega tunnistati Levan Jefremov süüdi KrK § 141 lg 2 p-

de 1 ja 3,

KrK § 195 lg 3 ning KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi. Teda karistati vangistusega vastavalt kolmeks,

neljaks ja kuueks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti L. Jefremovile liitkaristuseks

vangistus kuueks aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistuse kandmise aja hulka

eelvangistuse aeg alates 23. juulist 2006 ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 23. juuli 2006.

1.1 L. Jefremov tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et 11. septembri 1999. a öösel

röövis ta koos Vladimir Gavriliniga R. K.-lt mobiiltelefoni, ähvardades kannatanut püstolitaolise

eseme ja noaga. Kriminaalkoodeksi

§ 195 lg 3 järgi tunnistati L. Jefremov süüdi selles, et 11. septembri 1999. a öösel tungis ta koos V.

Gavriliniga huligaansel ajendil kallale E. S.-ile, I. A.-le ja I. P.-le. Sealjuures lõi L. Jefremov I. A.-d

noaga, tekitades talle kergeid kehavigastusi. L. Jefremov peksis rusikate ja jalgadega ning lõi

korduvalt noaga ka I. P.-d, tekitades talle eluohtlikud kehavigastused. Kannatanu surm ei saabunud

L. Jefremovi ega V. Gavrilini tahtest olenemata põhjustel. Selle teo eest tunnistati L. Jefremov süüdi

KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi.

1.2 Maakohus leidis, et kuigi kohtuistungil ei tundnud kannatanud I. P. ja I. A. L. Jefremovis ära

isikut, kes neid

11. septembril 1999. a öösel ründas, on L. Jefremovi süü KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 ning KrK § 195

lg-s 3 järgi kvalifitseeritud tegudes tõendatud kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlustega ja

kohtueelses menetluses isikute äratundmiseks esitamise protokollidega. Kohtueelses menetluses

antud ütluste eelistamist põhjendas kohus seejuures asjaoluga, et kohtueelses menetluses oskasid

kannatanud I. A. ja E. S. neid rünnanud isikuid üksikasjalikult kirjeldada, kuigi istungi ajaks olid nad

kuriteosündmuse olulised asjaolud unustanud. Kohus leidis, et

L. Jefremovi süüd tõendavad ka kriminaalasjas nr 1-528/2000 antud V. Gavrilini ütlused, milles ta on

nimetanud

L. Jefremovit käesolevas kriminaalasjas käsitletavate kuritegude kaastoimepanijana.

1.3 L. Jefremovi süü R. K. röövimises luges maakohus tõendatuks kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütlustega, märkides, et kannatanu on kohtuistungil tunnistanud kohtueelses menetluses antud

ütlused õigeiks ja tal puudus põhjus pärast sündmust politseile valetada. Kannatanu on L. Jefremovi

kohtueelses menetluses fotode järgi ka ära tundnud ning teda kirjeldanud. L. Jefremovi süüd selles

kuriteos kinnitavad maakohtu hinnangul ka telefonikõnede väljavõte ja V. Gavrilini ütlused

mobiiltelefoni müümise kohta koos L. Jefremoviga 1999. a septembrikuus.

2. Tartu Maakohtu 19. septembri 2001. a otsusega tunnistati L. Jefremov süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1,

2 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega üheks aastaks. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 järgi mõisteti

L. Jefremovile lõplikuks karistuseks vangistus üheks aastaks ja viieks kuuks.

3. L. Jefremovi kaitsja esitas maakohtu 11. oktoobri 2006. a otsuse peale apellatsiooni, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist ja L. Jefremovi õigeksmõistmist.

3.1 Apellant leidis, et L. Jefremovi süü tapmises ja kuritahtlikus huligaansuses on tõendamata.

Kannatanu I. P. pole teda rünnanud isikut ära tundnud, I. A. ja E. S. on kaitsja hinnangul isiku

äratundmisel tuvastanud üksnes

L. Jefremoviga sarnase tundmatu isiku. Ka nimetatud tegude eest teises kriminaalasjas süüdi

tunnistatud V. Gavrilin on korduvalt kinnitanud, et ta esitas L. Jefremovit süüstavaid ütlusi üksnes

tegeliku kaastäideviija varjamise eesmärgil. Apellant leidis, et L. Jefremovile ette heidetav käitumine

ei vasta KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 ning KrK § 195 lg 3 kuriteokoosseisude tunnustele, sest

süüdistatava tahtlust ega motiivi pole võimalik tuvastada.

3.2 Samuti on kaitsja arvates tõendamata L. Jefremovi poolt röövimise toimepanemine. Kohtuistungil

on kannatanu R. K. välistanud röövijana L. Jefremovi. Isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel on

R. K. apellandi hinnangul tuvastanud aga tundmatu isiku. L. Jefremovi osalemist röövis ei tõenda

asjaolu, et R. K. mobiiltelefonis vahetati pärast röövi SIM-kaart.

3.3 Apellandi arvates on maakohtu otsus põhjendamata. Samuti leiab ta, et L. Jefremovile mõisteti

liiga karm karistus.

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kohus peab tõendeid uurima eranditult ise ega

saa tõendamisel tugineda varasematele jõustunud kohtulahenditele. Kui ühe süüdistatava osas on

seoses kaassüüdistatava tagaotsimisega ja viibimisega väljaspool Eesti Vabariiki kriminaalasja

menetletud ajaliselt varem ja eraldatud kriminaalmenetluses, ei välista see tuginemist varasemas

menetluses tuvastatud kuriteo toimepanemist kinnitavatele asjaoludele. Samuti ei nõustunud

kohtukolleegium kaitsja väitega, nagu oleks maakohus alusetult eelistanud V. Gavrilini teise

kriminaalasja raames antud ütlusi. Maakohus on varasemate ütluste eelistamist põhjendanud ning

selgitanud, et V. Gavrilini ütluste muutmise põhjendused pole olnud veenvad.

4.2 Ringkonnakohus leidis, et kohtueelses menetluses antud kannatanute ütlustega ning E. S.-i ja I. A.

poolt

L. Jefremovis neid rünnanud isiku äratundmisega on L. Jefremovi süü tapmise katses ja kuritahtlikus

huligaansuses tõendatud. Kohtukolleegium ei nõustunud kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil

väidetuga, nagu ei võinuks maakohus tugineda kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlustele.

Arvestades, et kuriteo toimepanemisest oli kohtuistungi ajaks möödunud mitu aastat ning inimene

pole võimeline sedavõrd pika aja järel olulisi detaile meenutama, oli kohtukolleegiumi arvates

asjakohane avaldada kohtus antud ütluste täpsustamisel ja asjaolude mittemäletamisel kohtueelsel

menetlusel antud ütlusi. Ringkonnakohus leidis samuti, et kannatanute kohtueelses menetluses antud

ütlustes kahtlemiseks puudub alus.

4.3 Kuigi süüdistatav on kogu menetluse kestel eitanud osalust talle süüks arvatud kuritegudes, pole

ta osanud kordagi veenvalt selgitada, miks on kannatanud eeluurimisel just teda toimepanijana ära

tundnud. Süüdistatava väidet, et ta ei viibinud 11. septembril 1999 Eesti Vabariigis, hindas

kohtukolleegium kogutud tõendite valguses paljasõnaliseks.

4.4 Süüdistatav selgitas ringkonnakohtus, et kohtueelsel uurimisel kannatanutele äratundmiseks

esitatud fotodel kujutatud isik on temaga sarnane, kuid see pole tema, sest sellel isikul on arm, mida

süüdistataval 1999. aastal ei olnud. Kaitsja hinnangul ei järgitud isiku fotode järgi äratundmiseks

esitamisel menetlusnorme ning seetõttu seadis ta kahtluse alla isiku äratundmiseks esitamise

protokollide usaldusväärsuse. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et

olukorras, kus L. Jefremov oli Eestist lahkunud ja kuulutatud tagaotsitavaks, olidki võimalused

temast korrektse foto saamiseks piiratud ja selleks kasutati Kodakondsus-ja Migratsiooniameti

andmebaasi. Fotode alusel läbiviidud äratundmiseks esitamine ei sea aga kahtluse alla toimingu

tõenduslikku sisu.

4.5 Apellandi väiteid, nagu tuginenuks maakohus otsuse tegemisel üksnes kaudsetele tõenditele ja

nagu poleks maakohtu otsuses põhjendatud, miks ei peeta usaldusväärseks L. Jefremovi enda ütlusi,

pidas ringkonnakohus asjakohatuiks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud

süsteemselt ja kogumis. Sellisel juhul ei ole tähtsust tõendi liigitumisel otseseks või kaudseks.

L. Jefremovi ütluste mitteusaldusväärseks lugemine on olnud õigustatud, sest nende sisu on olnud

muutlik ja vastuolus teiste kogutud tõenditega. Samuti märkis kohtukolleegium, et maakohtu otsus

käesolevas kriminaalasjas tehti novembris 2006, mil paljud kriminaalmenetluslikud nõuded, millele

kaitsjad on hiljem viidanud, polnud veel Riigikohtu lahendites detailsemalt käsitlust leidnud.

4.6 Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul veenvalt põhjendanud ka seda, miks ei saa

usaldusväärseks pidada kannatanu R. K. maakohtus antud ütlusi ja tuleb eelistada tema poolt

kohtueelses menetluses räägitut. Põhjendatult on arvestatud siinjuures asjaolu, et kannatanu oli pärast

tema suhtes toimepandud kuritegu järgnevate aastate jooksul asunud ise kuritegelikule teele ja

seetõttu ei sobitunud kannatanu roll ning L. Jefremovi vastu süüstavate ütluste andmine enam tema

subkultuuriga. Maakohus on õigustatult järeldanud, et ehkki kannatanu ütlused on mõningal määral

ebamäärased, on ta mitmel korral kohtus avaldanud, et tema eeluurimisel antud ütlused on õiged ja tal

ei esinenud motiivi vahetult peale kuriteosündmust politseitöötajatele antud ütlustes valetada.

Kannatanu on kinnitanud maakohtus eeluurimisel esitatud fotodel äratuntu õigsust, mille kohaselt oli

äratuntud L. Jefremovil silma juures arm. Asjaolu, et aastaid hiljem süüdistataval silmanähtavat armi

ei esine, ei välista tema osalust R. K. suhtes toimepandud kuriteos.

4.7 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsiooniga, et L. Jefremovi käitumine ei vasta talle

süüksarvatud kuriteokoosseisude objektiivsetele tunnustele. Ka L. Jefremovile mõistetud karistust

pidas ringkonnakohus erinevalt apellandist põhjendatuks.

4.8 Ringkonnakohtu istungil kaitsja esitatud taotluse kohta, et maakohtu otsusega süüdistatavale

mõistetud karistusest tulnuks maha arvata tema poolt varasemalt kantud karistus üks aasta ja viis

kuud vangistust, märkis ringkonnakohus järgmist. L. Jefremov tabati tagaotsitavana Luhamaa

piiripunktis 23. veebruaril 2005 ja ta suunati kandma ühe aasta ning viie kuu pikkust vangistust, mis

oli talle mõistetud Tartu Maakohtu 19. septembri 2001. a otsusega. Nimetatud otsusega mõistetud

karistusaeg pidi lõppema 23. juulil 2006, mistõttu kohaldati 31. mai 2006. a määrusega L. Jefremovi

suhtes vahistamist peale vabanemist vanglast kuni lahendini käesolevas kriminaalasjas. Seega oli

L. Jefremov varasema karistuse käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse tegemise ajaks ära

kandnud ja selle mahaarvamine käesolevas kriminaalasjas mõistetud liitkaristusest oleks

ringkonnakohtu hinnangul vastuolus KarS § 65 lg-ga 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. L. Jefremovi kaitsja vandeadvokaadi abi Meelis Masso esitas ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsiooni, milles ta taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja L. Jefremovi

õigeksmõistmist või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

5.1 Kaitsja hinnangul rikkusid maa- ja ringkonnakohus kriminaalasja arutamisel oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsustes ei tugineta kohtuistungitel vahetult uuritud tõenditele.

Nii on kohtud vastuolus kriminaalmenetluse normidega tuginenud kannatanute ja kaassüüdistatava V.

Gavrilini varem antud ütlustele kui iseseisvatele tõenditele, mitte aga nende abil üksnes kontrollinud

kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Kannatanud ei ole kohtuistungitel tundnud L. Jefremovis

ära neid rünnanud isikut. Eeluurimisel teostatud isiku äratundmiseks esitamise protokollid ei vasta

aga kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele, sest neist ei selgu, milliste tunnuste järgi on

L. Jefremov ära tuntud, see asjaolu peaks kassaatori arvates juba iseenesest välistama kohtus nende

protokollide kasutamise tõendina. Kaitsja leiab jätkuvalt, et maakohus ei võinud oma otsuses viidata

V. Gavrilini ütluste osas varasemale jõustunud kohtuotsusele. Käesolevas kriminaalasjas pole V.

Gavrilin L. Jefremovit süüstavaid ütlusi andnud, vaid on ristküsitlusel hoopis kinnitanud, et L.

Jefremov ei pannud talle süüksarvatud tegusid toime. Kassaatori hinnangul on L. Jefremovi osas

rikutud süütuse presumptsiooni ja tema kaitseõigust, sest teda on kuriteos süüdiolevana käsitatud juba

varasemas kriminaalmenetluses, milles L. Jefremov ei osalenud, tehtud kohtuotsusega.

5.2 Maakohtu otsuse kohaselt kasutas L. Jefremov kannatanute ründamisel nuga, kuid samas pole

seda nuga kohtus tõendina uuritud. Kaitsja märgib, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu ühtki

tõendit, mis võimaldaks väita, et

L. Jefremov kasutas kohtuotsuses väidetavate rünnete toimepanemisel nuga.

5.3 Kassaator jääb apellatsioonis esitatud seisukoha juurde, et juhul, kui kohus leiab, et L. Jefremov

siiski osales ründes I. P., I. A. ja E. S.-i vastu, on tema tegu ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 15 lg 2

ja § 101 p 2 ning KrK § 195

lg 3 järgi. Süüdistataval puudus igasugune motiiv ja tahtlus I. P. tapmiseks ning tema tegu saaks

vaadelda üksnes lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht inimese

elule.

5.4 Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas L. Jefremovile süüksarvatud teod moodustavad

hiljem tuvastatud kogumi tegudega, mille eest teda karistati 19. septembri 2001. a kohtuotsusega.

Nimetatud karistuse oli L. Jefremov maakohtu otsuse tegemise ajaks ära kandnud ning seetõttu

tulnuks see karistus KarS § 65 lg 1 alusel käesolevas asjas mõistetud liitkaristusest maha arvata.

5.5 Lisaks märgib kassaator, et ringkonnakohtus jäi lahendamata kaitsja taotlus L. Jefremovi

vahistuse

põhjendatuse

kontrolliks

või

kautsjoni

kohaldamiseks.

Kriminaalmenetluse

seadustiku § 137 lg 1 kohaselt võivad vahistatu ja tema kaitsja kahe kuu möödudes vahistamisest

esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse kontrollida vahistuse põhjendatust. Sellest

hoolimata ei võtnud ringkonnakohus seisukohta L. Jefremovi tõkendi osas. Kuna kassaatori

hinnangul puudub ühtne seisukoht küsimuses, kas vahistuse põhjendatuse kontroll saab toimuda

üksnes kohtueelses menetluses ja mida peetakse KrMS § 137 lg-s 1 silmas taotluse kohtule esitamise

all, taotleb ta seaduse ühetaolise kohaldamise huvides nimetatud küsimuses Riigikohtu seisukohta.

5.6 Kuigi kassatsioonis esiletoodud puudused maa- ja ringkonnakohtu otsustes peaksid kassaatori

hinnangul kaasa tooma kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise, taotleb ta

alternatiivselt L. Jefremovi õigeksmõistmist Riigikohtus, sest mõistlik aeg asja edasiseks

menetlemiseks on tema arvates möödunud.

6. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul taotleb kassaator tõendite veelkordset hindamist

Riigikohtus, püüdes seda nõuet siduda KrMS § 289 sätete väidetava rikkumisega maa- ja

ringkonnakohtus. Kassatsioonivastuses leitakse, et kohtud pole rikkunud kriminaalmenetluse nõudeid

kannatanute kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel. Samuti ei nõustu prokurör

kassaatoriga, nagu oleks L. Jefremovi poolt I. P. ründamine ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 15 lg 2

ja § 101 p 2 järgi, sest tal puudus motiiv ja tahtlus selle teo toimepanemiseks. Prokuröri arvates on

alusetu kaitsja väide, et kuna kannatanute ründamiseks kasutatud nuga kohtus asitõendina ei

vaadeldud,

siis

on

süüdistatava

poolt

noa

kasutamine

tõendamata.

Samuti

leitakse

kassatsioonivastuses, et L. Jefremovi ennastõigustavad ütlused on kohtud ebausaldusväärseks

hinnanud põhjendatult. L. Jefremovile kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest mõistetud karistusest

ärakantud karistuse maha arvamata jätmise osas märgib prokurör, et arvestades L. Jefremovile

mõistetud

liitkaristuse

pikkust

üksnes

sanktsiooni

alammääras,

on

liitkaristus

õiglane.

Kassatsioonivastuses märgitakse, et kaitsja etteheide ringkonnakohtu poolt L. Jefremovi vahistamise

põhjendatuse kontrollimata jätmise osas on asjakohatu, sest vahistamise põhjendatuse kontroll on

seotud üksnes vahistamise tähtaegadega kohtueelses menetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, nagu oleks kohtud käesoleva kriminaalasja

arutamisel tuginenud vahetult kriminaalasja nr 1-582/2000 raames V. Gavrilini antud ütlustele. Nii

maa- kui ringkonnakohus on tõepoolest V. Gavrilini kohtus antud ütlusi analüüsides võrrelnud neid

ütlusi ka kriminaalasjas nr 1-582/2000 kogutud tõenditega, kuid seejuures pole tuginetud vahetult

selle kriminaalasja raames V. Gavrilini antud ütlustele. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud

asjaoludele on viidatud lükkamaks ümber käesoleva kriminaalasja raames antud ja varasemast

kardinaalselt erinevaid V. Gavrilini ütlusi. Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti,

kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina

KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes

erineval ajal antud ütluste lahknemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-100-07 - RT III 2008, 9, 63,

p 7). Kolleegiumi hinnangul ongi kohtud V. Gavrilini suhtes varasemas kriminaalasjas tuvastatut ja

tema poolt käesoleva kriminaalasja arutamisel räägitut kõrvutades jõudnud põhjendatud arusaamale,

et V. Gavrilini ütlused on ebausaldusväärsed ega saa L. Jefremovi süüdistusasjas tõenditena arvesse

tulla.

8. Kassaator leiab, et kohtud on avaldanud kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlusi vastuolus

kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega. Maakohtu istungil avaldasid kannatanud I. P. ja I. A., et

kuna sündmusest on möödunud üle kuue aasta, siis ei mäleta nad enam toimunut ning paluvad

tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohus avaldaski kannatanute eeluurimisel antud

ütlused. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-52-06 -

RT III 2006, 28, 254, p 8). Kolleegium on küll aktsepteerinud, et KrMS § 289 lg 1 võimaldab

ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid

sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks

võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda

ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu

värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada,

mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06 - RT III 2007,

9, 72, p 7.3). Käesoleval juhul maakohus eelnimetatud ütluste avaldamise nõudeid ei järginud.

8.1 Kannatanu E. S. teatas kohtule, et kuna ta elab välismaal, siis ei saa ta kohtusse ilmuda ning et ta

jääb oma kohtueelses menetluses antud ütluste juurde. Maakohus avaldas E. S.-i eeluurimisel antud

ütlused. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 291 sätestatakse alused, mille esinemisel võib avaldada

tunnistaja (kannatanu) kohtueelses menetluses antud ütlused. Ütlused võib KrMS § 291 sätetele

tuginedes avaldada siis, kui isik on surnud, keeldub ütluste andmisest, on raskelt haigestunud,

mistõttu ta ei saa istungile ilmuda, tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha või kui isik ei saa

kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu. Kohus, soovides avaldada isiku kohtueelses

menetluses antud ütlused, peab viitama konkreetsele KrMS § 291 punktile ning põhjendama, miks

võib ütlused avaldada. Käesoleval juhul maakohus ei viidanud ühelegi KrMS §-s 291 toodud ütluste

avaldamise alusele ega selgitanud, miks on kannatanu E. S. eeluurimisel antud ütluste avaldamine

vajalik. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole isiku välismaal elamine iseenesest käsitatav

kohtuistungil tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena.

8.2 Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu tohtinuks maakohus I. P., I. A. ja E. S.-i

kohtueelses menetluses antud ütlused avaldada seoses kuriteo toimepanemisest möödunud pika

ajavahemiku ja inimmälu tuhmumisega, ei tulene seadusest ega või tegelikkuses olla isiku ütluste

avaldamise alus. Seetõttu kolleegium nõustub kaitsja eeltoodud kriitikaga ning asub seisukohale, et

kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb tõendite kogumist välja

jätta.

9. Kriminaalkolleegium ei nõustu aga kassaatoriga osas, milles ta seab kahtluse alla eeluurimisel

teostatud isiku äratundmiseks esitamise protokollide tõendusliku sisu, sest neist ei selguvat, milliste

tunnuste järgi on L. Jefremov ära tuntud. Kaitsja selle argumendi on kummutanud juba

ringkonnakohus, märkides, et kannatanu I. A. puhul ei saa talle olla etteheidetav, et mõlemas

äratundmiseks esitamise protokollis ei kajastu võrdväärselt detailselt, milliste tunnuste järgi ta isiku

ära tunneb. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tähenda asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei

nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, automaatselt, nagu oleks äratundmine

ebausaldusväärne. Kolleegium on varasemates lahendites märkinud, et juhul, kui isiku äratundmiseks

esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse.

Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja

milliseid tunnuseid on ta välja toonud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-33-06 - RT III 2006, 22, 201, p 6.2). Käesoleval juhul esitati L. Jefremov kannatanutele

äratundmiseks kolme sarnase isiku fotode alusel. Sellisel juhul on oluliselt väiksem tähtsus

äratundmiseks esitamise protokollis toodud täiendaval informatsioonil.

9.1 Kaitsja on L. Jefremovi äratundmise kahtluse alla seadnud ka põhjusel, et R. K. on ta ära tundnud

muu hulgas vasaku silma kohal oleva armi järgi, aga L. Jefremovil pole sellist armi. Samuti ei

tundnud keegi kannatanutest

L. Jefremovit kohtuistungil ära. Kolleegiumi hinnangul ei sea asjaolu, et kannatanud ei tunne neid

rünnanud isikut enam aastaid hiljem ära, kahtluse alla tema äratundmist varasemalt. L. Jefremovil

praegusel ajal silma kohal armi puudumine ei osuta kolleegiumi arvates aga muule kui sellele, et

toimepanija väljanägemine on aja jooksul märkimisväärselt muutunud, mis omakorda selgitab, miks

kannatanud teda kohtuistungil ära ei tundnud.

10. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks L. Jefremovi süüditunnistamisel

rikutud süütuse presumptsiooni. Maakohus võis V. Gavrilini kohta tehtud kohtuotsust dokumentaalse

tõendina kasutada, nagu kaitsja kassatsioonis tegelikult ka ise märgib. Seega võis kohus selles

dokumendis sisalduvat informatsiooni tõendina hinnata. Erinevalt kaitsja poolt väidetust ei ole aga L.

Jefremovit sellega juba ette süüdi tunnistatud. Kaitsja väited

I. P. ja I. A. ründamisel kasutatud noa ekspertiisiakti kohta on ringkonnakohtu otsuses täielikult

kummutamist leidnud.

11. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi L. Jefremovit süüstavate tõenditena tuleb tõendite kogumist

kõrvale jätta kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlused, ei too see kaasa L. Jefremovi

õigeksmõistmist.

11.1 Kannatanud on kohtuistungil andnud nii omavahel kui ka muude asjas kogutud tõenditega

kokkulangevaid ütlusi nende ründamise asjaolude kohta. Samuti tõendavad L. Jefremovi osalust nii I.

P., I. A. ja E. S.-i ründamises kui ka R. K.-lt mobiiltelefoni röövimises isiku fotode järgi

äratundmiseks esitamise protokollid, mille kohaselt I. A., E. S. ja R. K. on L. Jefremovi end rünnanud

isikuna ära tundnud.

11.2 Seevastu V. Gavrilini L. Jefremovit õigustavad ütlused pole usaldusväärsed. V. Gavrilin on

kriminaalasja

nr 1-582/2000 raames samadel asjaoludel süüdi tunnistatud. Selle kriminaalasja menetlemisel on

tuvastatud, et

V. Gavrilini väidete kohaselt pani ta temale süüksarvatud teod toime koos L. Jefremoviga. Käesolevas

kriminaalasjas on ta oma ütlusi aga muutnud ning asunud väitma, et varem ta üksnes rõõnas L.

Jefremovit sooviga vabastada vastutusest tegelik kaastäideviija. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on

veenvalt selgitanud, miks tuleb sellises olukorras V. Gavrilini ütlused tervikuna kui

ebausaldusväärsed kõrvale jätta ja kolleegium nõustub nende põhjendustega.

12. Kaitsja märgib kassatsioonis, et juhul, kui Riigikohus siiski leiab, et L. Jefremov osales I. P., I. A.

ja E. S.-i vastu toimepandud ründes, on tema tegu ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 15 lg 2 ja § 101 p

2 ning KrK § 195 lg 3 järgi. Süüdistataval puudus igasugune motiiv ja nõutav tahtlus I. P. tapmiseks

ning tema tegu saaks vaadelda üksnes kui lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamist, millega

tekitati oht inimese elule. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu, leides, et L. Jefremovi

tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kassatsioonist ei nähtu argumente, mis kummutaksid ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendused L. Jefremovil I. P. suhtes tapmistahtluse olemasolu kohta. Samas on

ringkonnakohus veenvalt selgitanud ka L. Jefremovi käitumise motiiviga seonduvat.

13. Kassaatori hinnangul jäeti L. Jefremovile mõistetud karistusest ebaõigesti maha arvamata

varasema kohtuotsusega mõistetud ärakantud karistus. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kuna

L. Jefremovile

19. septembri 2001. a kohtuotsusega mõistetud karistus - vangistus üheks aastaks ja viieks kuuks - oli

Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2006. a otsuse tegemise ajaks kantud, siis olnuks selle mahaarvamine

käesolevas kriminaalasjas mõistetud liitkaristusest vastuolus KarS § 65 lg 1 põhimõtetega.

Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et KarS § 65 lg-s 1 sätestatakse otsesõnu,

et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne

kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64

sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse

liitkaristusest maha. Maakohus jättis L. Jefremovile aga moodustamata liitkaristuse Tartu Maakohtu

19. septembri 2001. a otsusega mõistetud karistusega. Vaatamata apellatsioonis esitatud sellekohasele

taotlusele ei moodustanud L. Jefremovile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristust ka ringkonnakohus. Seega

tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused L. Jefremovile selles osas tühistada.

Kolleegium peab käesoleval juhul olemasolevate tõendite pinnal võimalikuks teha ise uue otsuse,

raskendamata seejuures süüdistatava olukorda. L. Jefremovile tuleb KarS § 65 lg-le 1 tuginevalt

kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristuseks mõista vangistus seitsmeks aastaks ja viieks kuuks.

Mõistetud liitkaristusest tuleb maha arvata eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakantud karistus üks

aasta ja viis kuud vangistust ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb kuus aastat

vangistust. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algusaega tuleb lugema hakata

L. Jefremovi vahi alla võtmisest käesoleva kriminaalasja raames, s.o 23. juulist 2006. Liitkaristuse

moodustamine kergendab L. Jefremovi olukorda võrreldes maa- ja ringkonnakohtu otsustega, sest

KarS § 76 lg 2 sätete alusel võidakse ta liitkaristuse mõistmatajätmisega võrreldes varem tingimisi

ennetähtaegselt vangistusest vabastada.

14. Kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, nagu puuduks ühtne seisukoht küsimuses, kas

vahistuse põhjendatuse kontroll saab toimuda üksnes kohtueelses menetluses. Kolleegium kordab

oma varasemat seisukohta, et kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse

kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse

põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 31 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja

eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole

eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes

kontrollima (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06 -

RT III 2007, 7, 54, p 10). Kaitsja taotluse L. Jefremovi vahistuse põhjendatuse või kautsjoni

kohaldamise võimalikkuse kohta lahendas ringkonnakohus sisuliselt aga maakohtu süüdimõistva

kohtuotsuse muutmata jätmisega.

15. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu

23. augusti 2007. a otsused osaliselt L. Jefremovile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmata

jätmise osas. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhiosas tuleb L. Jefremovit süüstavate tõendite hulgast

kõrvale jätta kannatanute I. P., I. A. ja E. S.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Muus osas jätab

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja kassatsiooni

osaliselt.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg