3-2-1-145-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. veebruar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Georg Grossi hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i vastu

paranduse avaldamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-3554

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Georg Gross (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Küllike Namm ja vandeadvokaat Nele Tammemäe

Kostja Eesti Ekspressi Kirjastuse AS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad vandeadvokaat Küllike Namm ja

vandeadvokaat Nele Tammemäe. Kostja esindaja vandeadvokaat

Ants Nõmper. Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsust ja jätta kohtuotsuse

resolutsioonis välja lause: "Artikli avaldamise järgselt uuendatud kriminaalmenetluses tehti

kindlaks, et pastor Sermi vara varguse pani toime teine isik, s.o mitte Georg Gross."

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

5. Tagastada OÜ-le Raidla ja Partnerid Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i

kassatsioonkaebuselt 5. novembril 2007 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ajalehes Eesti Ekspress avaldati 15. juulil 2004 artikkel "Pastor Edgar Aleksander Sermi juhtum"

(autorid Jüri Muttika ja Mihkel Kärmas), milles kirjeldati muu hulgas pastor Sermi auto ja selles

olnud asjade kadumist. Artikli kohaselt oli kriminaalasja menetlus peatatud, kuna auto ärandajat ei

leitud. Pärast artikli avaldamist tühistas prokurör kriminaalasja uurimise peatamise ning

24. septembril 2004 tunnistati Lääne-Viru Maakohtu otsusega E. A. Sermile kuuluva sõiduauto VAZ-

21081 ja selles olnud asjade varguses süüdi M. Liivamets.

2. Georg Gross esitas 17. veebruaril 2006 Harju Maakohtule hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i

vastu, mida ta 15. novembril 2006 täpsustas. Hageja taotles avaldada nii ajalehes Eesti Ekspress kui

ka ajalehe võrguväljaandes www.ekspress.ee Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i kulul parandus kujul:

"Väited "kui pastor oma masinale järgi kutsuti, teatasid politseinikud, et tema Lada ajas Viitna

metsast ära kohaliku suurettevõtja Oleg Grossi poeg Georg koos sõpradega" ning "aasta otsa käis

Serm mööda Rakveret ja küsis tuttavatelt nõu, kuidas varastatud asju (s.h vaimulikurüüd ja kuldristi)

tagasi saada, mainides vargana Grossi poega" on ebaõiged - kuivõrd Georg Gross ei ole toime pannud

Edgar Aleksander Sermi sõiduauto VAZ 21081 (s.h vaimulikurüü ja kuldristi) vargust ja teda ei ole

süüdi mõistetud Edgar Aleksander Sermi sõiduauto VAZ 21081 (registreerimismärk 558 APF) ja muu

Edgar Aleksander Sermile kuuluva vara varguse toimepanemises."

Eelviidatud kriminaalasjas oli hageja üle kuulatud üksnes tunnistajana. Süütuse presumptsiooni

põhimõttest tulenevalt oleks kostja pidanud enne hagejat süüstavaid väiteid sisaldava artikli

avaldamist kontrollima, milline on hageja menetlusseisund kriminaalmenetluses, ning sellest lähtuma

artikli avaldamisel. Ebaõiged faktiväited eelnimetatud artiklis olid: 1) "kui pastor oma masinale järgi

kutsuti, teatasid politseinikud, et tema Lada ajas Viitna metsast ära kohaliku suurettevõtja Oleg

Grossi poeg Georg koos sõpradega. Pastorile isegi näidati koridoris ülekuulamisele toimetamise ajal

suurt kasvu ja prillidega jõmmi"; 2) "aasta otsa käis Serm mööda Rakveret ja küsis tuttavatelt nõu,

kuidas varastatud asju (s.h vaimulikurüüd ja kuldristi) tagasi saada, mainides vargana Grossi poega";

3) "kohalikul folklooril (mis, nagu väikeses kohas ikka, on mahlane) on öelda mõndagi ka Grossi

mantlipärija kohta. Alates sellest, kuidas mehehakatis väidetavalt koolis raha eest teistel oma kotti

tassida lasi või isa poest tasuta jäätist võtmas käis, kuni selleni, kuidas Georg võmme kartmata

Mercedese kabrioletiga joobes ringi kihutas." Hageja pöördus kohtusse, kuna tema isiklikke õigusi on

rikutud ja tema au teotatud sellega, et eelviidatud artiklis on hageja nime seostatud pastor Sermi vara

vargusega.

3. Kostja leidis, et hageja nõue paranduse avaldamiseks ei ole kooskõlas valitud õiguskaitsevahendi

mõtte ega hagi alusega. Hageja nõudest ei selgu, milliste andmete paranduse avaldamist nõutakse

ning vaatamata kostja korduvatele palvetele ei ole hageja täpsustanud, missuguseid andmeid hageja

peab ebaõigeteks. Hageja nõude rahuldamine tähendaks kogu artikli ümberlükkamist, samas kui

hageja ei ole hagiavalduse sisus väitnud, et kogu artikkel oleks ebaõige. Nimetatud artikkel on oma

sisult olemuslugu, mis kirjeldab muu hulgas pastor Sermi auto ärandamise juhtumit. Artiklis on ära

toodud nii pastor Sermi kui ka G. Grossi seisukohad ja ka politsei ülemkomissar L. Kalda seisukoht,

mille kohaselt politsei ei ole G. Grossi süüd tuvastanud ning menetlus on peatatud. Artiklis ei ole

hagejat süüdistatud varguse toimepanemises, vaid on toodud selgelt välja, et kriminaalasi on

peatatud, kuna varast pole õnnestunud tuvastada.

Ajakirjandus ei saa kanda vastutust selle eest, et iga inimese seisukoht oleks õige, küll aga selle eest,

et ta kajastab isiku seisukohta õigesti. Nendeks andmeteks, mille parandamist võib nõuda, ei saa olla

isikute hinnangud, juhul kui ajakirjandus on järginud eetikakoodeksi nõudeid ja andnud konflikti

korral võimaluse oma seisukoht välja öelda kõigil pooltel. Vastasel juhul oleks see

ajakirjandusvabaduse rikkumine.

4. Harju Maakohus rahuldas 2. aprilli 2007. a otsusega hagi osaliselt ning kohustas kostjat avaldama

ajalehes Eesti Ekspress ja ajalehe võrguväljaandes (ekspressnet, www.ekspress.ee) kostja kulul

paranduse järgmisel kujul: "Ajalehes Eesti Ekspress 15. juuli 2004 artiklis "Pastor Edgar Aleksander

Sermi juhtum" (autorid Jüri Muttika ja Mihkel Kärmas) avaldatud väited - "kui pastor oma masinale

järele kutsuti, teatasid politseinikud, et tema Lada ajas Viitna metsast ära kohaliku suurettevõtja Oleg

Grossi poeg Georg koos sõpradega" ning "aasta otsa käis Serm mööda Rakveret ja küsis tuttavatelt

nõu, kuidas varastatud asja (s.h vaimulikurüüd ja kuldristi) tagasi saada, mainides vargana Grossi

poega" - on ebaõiged."

Kohus leidis, et hageja nõutud parandus ei ole põhjendatud osas, milles hageja palus avaldada, et ta ei

ole toime pannud E. A. Sermile kuuluva sõiduauto ja muu vara vargust ning teda ei ole varguse

toimepanemises süüdi mõistetud, kuna nimetatud asjaolu kohus praeguse tsiviilasja raames ei hinda.

Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, kuna nõustus kostja seisukohaga, et kohtuskäimine

kuni haginõude muutmiseni oli põhjendamatu.

Hagi osalisel rahuldamisel tugines kohus võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 4,

§ 1046 lg-le 1, § 1047 lg-tele 2 ja 4. Maakohus leidis, et kuna artiklis käsitletud pastor Sermile

kuulunud sõiduauto ja isiklike esemete varguses on jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isik,

kes ei ole hageja, siis on kostja avaldanud hageja kohta au teotavaid ebaõigeid asjaolusid. Artikli

avaldamine, milles isikut nimetatakse vargaks, on juhul, kui seda asjaolu pole tõendatud, isiku au

teotav.

Vaatamata asjaolule, et kostja avaldas artiklis politseinike ja pastor Sermi seisukoha, lasub kostjal kui

avaldajal kohustus tõendada esitatud asjaolude vastavust tegelikkusele. Isiku au teotamine on

võlaõigusseaduse kohaselt võimalik nii väärtushinnangu, muu hulgas ebakohase väärtushinnangu

(VÕS § 1046 lg 1), kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS

§ 1047 lg 2). Viimati nimetatud sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises

kohtupraktikas kasutatud terminiga "faktiväidete avaldamine" (samale seisukohale on asunud ka

Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05). Artiklis on avaldatud kostja suhtes tegelikkusele

mittevastavad õigusvastased asjaolud. Avaldaja vastutab avaldatu sisu õigsuse eest, olenemata sellest,

et avaldatud on kellegi teise seisukohti. Kostja on käsitlenud formaalselt Eesti ajakirjanduseetika

koodeksi p-st 4.2 tulenevat nõuet kuulata ära konflikti sisaldava materjali korral kõik pooled.

Nimetatu ei anna alust minna vastuollu VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud põhimõttega, et teise isiku au

teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu

vastab tegelikkusele. Seetõttu on hagi rahuldamine põhjendatud osas, milles hageja nõudis ajalehe

Eesti Ekspress 15. juuli 2004. a artiklis ilmunud ebaõigete andmete paranduse avaldamist kostja

kulul.

5. Kostja esitas 2. mail 2007 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt on esimese astme kohus väljunud hagi piiridest ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

põhjenduste ja resolutsiooni osas. Ringkonnakohus rahuldas hagi järgmises sõnastus: "Kohustada

Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i avaldama ajalehes Eesti Ekspress ja sama lehe võrguväljaandes

parandus järgmisel kujul: "Ajalehe Eesti Ekspress 15. 07. 2004 artiklis "Pastor Edgar Aleksander

Sermi juhtum" esitatud väited, nagu oleks pastor Sermi auto ja selles olnud isiklike asjade varguse

toime pannud Georg Gross, osutusid ebaõigeteks. Artikli avaldamise järgselt uuendatud

kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et pastor Sermi vara varguse pani toime teine isik, s.o. mitte

Georg Gross."

Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud lausetes otseselt kajastuvad faktiväited iseenesest ei ole valed

ja hageja ei ole taotlenud nendes otseselt sisalduvate väidete (et politseinikud teatasid pastorile, et

asjad varastas Georg Gross koos sõpradega, ning et Serm on tuttavatele maininud vargana Georg

Grossi) ümberlükkamist. Nendest väidetest tuleneb lisaks veel see faktiväide, et Sermi auto ja selles

olnud isiklikud asjad varastas hageja. Isiku süüdistamine ajaleheartiklis varguses on tema au teotava

asjaolu avaldamine ja VÕS § 1047 lg 4 kohaselt on isikul õigus nõuda ebaõigete andmete

ümberlükkamist või parandamist.

Maakohus ei väljunud haginõude piiridest. Andmete ümberlükkamisel ja paranduse avaldamisel ei

ole olulist õiguslikku vahet. Nende vahe on pigem semantiline. Loogiline on järeldada, et

ümberlükkamine tähendab faktiväite (andmete) ebaõigsuse tunnustamist, parandamine aga ebaõige

faktiväite kohta asjaolu avaldamist, millest tavalugeja saab järeldada, et faktiväide oli ebaõige või ei

leidnud kinnitust. Seetõttu ei ole kohus ümberlükkava teksti määramisel protsessuaalses mõttes

jäigalt seotud hageja pakutud tekstiga.

Samas ei ole mõistlikult põhjendatav maakohtu otsuses märgitud ja resolutsioonis väljenduv

keeldumine osundada ümberlükkavas avalduses sellele, et kriminaalasja hilisema menetluse käigus

tunnistati Sermi vara varguses süüdi teine isik, s.o mitte hageja. Artikli avaldamise järel uuendatud

kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et varguse pani toime teine isik, mitte hageja. Hageja tugines

nimetatule kui artiklis G. Grossi kohta esitatud väidete ebaõigsust kinnitavale asjaolule ja

apellatsioonkaebusest nähtub, et selle asjaolu esiletoomisega on nõus ka kostja.

Kostja ei tõendanud, et pastor Sermi vara varastas hageja, s.o et avaldatud väide oli õige. Vaidlustatud

kahest lausest, eriti koos artikli edasise tekstiga, saab tavalugeja aru nii, et hagejat süüdistatakse

Sermi auto ja muu vara varguses.

Ajakirjandusvabadusse sekkumine ei ole see, kui ajakirjandus kajastab konfliktsituatsiooni, järgides

seejuures kõiki ajakirjanduseetika nõudeid, kuid peab hilisema informatsiooni lisandumisel hakkama

parandama ajakirjanduse artikleid. VÕS § 1046 lg 4 kohustab avaldajat ebaõiged andmed ümber

lükkama, olenemata sellest, kas nende avaldamine oli õigusvastane või mitte. Avaldamise

õiguspärasus omab tähtsust teiste õiguskaitsevahendite korral, näiteks mittevaralise kahju tekitamise

eest rahalise hüvitise väljamõistmise otsustamisel.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi täielikult

rahuldamata ilma asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

Kohus ei või tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt ületada nõude piire ega teha

otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus kohustas kostjat ümber lükkama

faktiväidet, mida hageja hagiavalduses välja ei ole toonud, ning rahuldas paranduse avaldamise

nõude asemel andmete ümberlükkamise nõude. Hageja esitas ebaõigete andmete ümberlükkamise

nõude, kuid nimetas seda paranduse avaldamise nõudeks. Ringkonnakohus rahuldas paranduse

esitamise nõude, seega muu nõude, kui oli esitatud.

Hageja esitatud sõnastuse kohaselt ei olnud vaidlusalused väited ebaõiged iseenesest, vaid seetõttu, et

kohus on hiljem tuvastanud tegeliku varga. Hageja ei väitnud, et politseinikud pastor Sermile nii ei

öelnud, ega ka seda, et pastor Serm ei käinud sellise jutuga mööda Rakveret, vaid seda, et politsei ja

pastor Serm eksisid oma hinnangutes. Maakohus tunnistas aga need kaks väidet ebaõigeks ja

kohustas avaldama paranduse. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud lausetes otseselt kajastuvad

faktiväited on õiged. Ringkonnakohus on seega üllatuslikult ja omavoliliselt võtnud seisukoha

kolmanda väite kohta, mida hageja ei ole hagis nõudnud. Sellega ei ületanud ringkonnakohus mitte

üksnes hagi piire, vaid jättis kostja ilma võimalusest esitada vastuväiteid. Selliselt rikkus

ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 3 ja § 439.

VÕS § 1047 lg 4 näeb ebaõigete andmete avaldamisel ette kaks õiguskaitsevahendit, mille

kohaldamise vahel kannatanu võib valida: andmete ümberlükkamise nõue või andmete parandamise

nõue. Olemuslikult on need erinevad nõuded. Andmete ümberlükkamine tähendab ebaõige väite

asendamist õige väitega. Andmete parandamine tähendab lünkliku või puuduliku informatsiooni

täiendamist, kusjuures täiendatav informatsioon ise on õige, kuid puudulik. Parandamise nõude puhul

ei ole vajalik täpselt eristada ebaõiget faktiväidet, sest midagi ei lükata ümber, vaid ainult

täiendatakse. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega. Kohus on

seotud hageja käsitlusega sisuliselt, st ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude esitamise korral

saab kohus otsustada ainult seda, kas ebaõiged andmed tuleb ümber lükata, mitte aga seda, kas tuleb

avaldada parandus. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusalused kaks faktiväidet on õiged, siis

oleks ringkonnakohus pidanud jätma ebaõigete andmete ümberlükkamise hagi rahuldamata, mitte aga

asuma rahuldama paranduse avaldamise hagi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus väljunud hagi

piiridest ning otsust tehes rikkunud TsMS § 439.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 1047. Ringkonnakohus omistas kostjale väite, et Sermi auto

ja selles olnud isiklikud asjad varastas hageja, mis ei ole aga faktiväide, vaid väärtushinnang. Seega

tulnuks ringkonnakohtul kohaldada VÕS § 1046. Seetõttu on ka kostjale omistatud väide, mida ei ole

küll vaidlusaluses artiklis kusagil kirjas, et kostja varastas Sermi auto koos selles olnud asjadega,

väärtushinnang. Põhimõtteliselt on võimalik, et õiguslikku hinnangut sisaldav väide on ka faktiväide

(nt kui väidetakse, et isik on kohtuotsusega süüdi mõistetud kuriteos). Sellisel juhul peab aga üldisest

eeldusest kõrvalekalduja (praegusel juhul hageja) tõendama, et tegemist on faktiväitega. Hageja ei ole

seda menetluse käigus teinud. Sellele faktile, et kostja oli üks nendest, kes võttis pastor Sermi auto ja

viis selle Rakverre, hageja vastu ei vaidle. Seega on objektiivselt toimunud võõra asja võtmine, mida

algselt käsitlesid politseinikud ja pastor Serm vargusena. Kas vargusega oli tegemist ka

karistusõiguslikus mõttes, ei oma väärtushinnangu puhul tähendust. Seda enam, et artiklist tuli välja,

et nende esialgne hinnang ei leidnud kinnitust.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4 seeläbi, et ta ei võtnud seisukohta kostja väite kohta, et

kostja nõudeõigus paranduse avaldamiseks, isegi kui seda nõuet tunnustada, on lõppenud, kuna

parandus on juba avaldatud samas artiklis. Kostja on artiklis selgelt öelnud, et hagejat ei ole varguses

süüdi tunnistatud ning hageja on hoopis eeskujulik kodanikukohuse täitja. See tähendab, et kostja on

artiklis juba väited ka ümber lükanud. Kuna ringkonnakohus kostja sellekohasele väitele tähelepanu

ei pööranud, on see viinud ajakirjandusvabaduse ebaproportsionaalse piiramiseni.

Ringkonnakohus asus sisuliselt seisukohale, et ajakirjandus ei tohi avaldada tasakaalustatud

olemusartiklit konfliktsituatsiooni kohta, sest kumbki konflikti pool saaks esitada hagi

ajakirjandusorganisatsiooni vastu ja nõuda teise poole seisukohtade avaldamise tõttu ajakirjanduselt

nende ümberlükkamist. Sellise lahendi tegemise järel ei ole olemas ajakirjandusvabadust, sest iga

konflikti kajastamine annaks aluse hagi esitamiseks.

Artikli avaldaja kohustamine paranduse avaldamiseks on põhiseaduse (PS) §-de 44 ja 45 koosmõjust

tuleneva ajakirjandusvabaduse riive, mis peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. Riigikohus on

varem leidnud, et PS § 45 lg-s 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ehk Euroopa

inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud sõnavabaduse ja sealhulgas ajakirjandusliku

sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks

olulisemaid sotsiaalseid väärtusi (3-1-1-80-97). Süütuse presumptsiooni tagamine on riigi ja kohalike

omavalitsuste kohustus ning see kohustus ei ole samas absoluutsuses laiendatav eraisikute

omavahelisele käitumisele.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse

resolutsioonist selle osa välja jätmine, mille kohaselt hilisema menetluse käigus tunnistati Sermi vara

varguses süüdi teine isik, s.o mitte hageja, ei olnud mõistlikult põhjendatav. Kostja leiab, et tegemist

ei ole trükiveaga, vaid maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et nõuet ei ole võimalik selles osas

rahuldada. Sõltumata sellest, kas see on ringkonnakohtu arvates mõistlikult põhjendatav või mitte, ei

ole kumbki pooltest maakohtu otsust selles osas vaidlustanud, mistõttu ei olnud ringkonnakohtul

õigust selle kohta seisukohta võtta.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole ületanud hagi piire ega jätnud

kostjat ilma võimalusest esitada vastuväiteid. Hageja on kohtumenetluse kestel viidanud väga üheselt

konkreetsetele faktiväidetele, mis kahjustavad tema isiklikke õigusi, ning kostjal oli võimalus esitada

enda seisukohad ja tõendid selle kohta, et tegemist oli õigete andmetega. Asjaolu, et kohus muutis

mõneti hageja nõude sõnastust, ei muuda selle sisu. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-53-07 leidnud, et

tegemist ei ole üllatusliku kohtuotsusega, kui ringkonnakohus on hinnanud esitatud väiteid teisiti, kui

pooled ja esimese astme kohus seda tegid. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 442 lg-t 5 ja § 439,

kuna ta lahendas hagiavalduses esitatud nõude, muutes üksnes selle sõnastust.

Kostja antud tõlgendus terminitele parandus ja ümberlükkamine ei ole kohtule siduv. Sisuliselt ei ole

andmete ümberlükkamises ja paranduste avaldamises olulist vahet. Loogiline on järeldada, et

ümberlükkamine tähendab faktiväite (andmete) ebaõigsuse tunnustamist, parandamine aga ebaõige

faktiväite kohta asjaolu avaldamist, millest tavalugeja saab järeldada, et faktiväide oli vale või ei

leidnud kinnitust. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 esitatud

kohtuniku eriarvamusele, mille kohaselt kahjustatu õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia

huvides peaks paranduse avaldamiseks kohustamist eelistama ebaõigete andmete ümberlükkamiseks

kohustamisele siis, kui faktiväite sõnastamine on hageja ja ka kohtu jaoks probleemne ning kui

mainet on kahjustatud andmete mittetäieliku ja eksitava avaldamisega.

Kostja väidab esimest korda menetluse jooksul kassatsioonkaebuses, et kostja avaldatud ebaõiged

andmed hageja kohta olid väärtushinnangud. Kohtumenetluses on kindlaks tehtud, et hageja ei olnud

seotud pastor Edgar Aleksander Sermile kuuluvate esemete vargusega, mistõttu on vastupidised, s.o

kostja avaldatud faktiväited ebaõiged.

Kostja väidab kassatsioonkaebuses, et isegi kui tunnustada hageja nõuet paranduse avaldamiseks, on

nõudeõigus lõppenud, sest parandus on juba avaldatud samas artiklis. Riigikohus on lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 väljendanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on.

Kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele

avaldas. Kostja ei ole hagejat süüstavaid andmeid ümber lükanud.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kui ajakirjandus kajastab konfliktsituatsiooni, järgides

seejuures kõiki ajakirjanduseetika nõudeid, ning peab hilisema informatsiooni lisandumisel hakkama

parandama ajakirjanduse artikleid, on see ajakirjandusvabadusse sekkumine. VÕS § 1047 lg 4

kohustab avaldajat ebaõiged andmed ümber lükkama, olenemata sellest, kas nende avaldamine oli

õigusvastane või mitte.

9. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tuleb muuta osas, milles

ringkonnakohus kohustas kostjat avaldama parandusena ka lause: "Artikli avaldamise järgselt

uuendatud kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et pastor Sermi vara varguse pani toime teine isik, s.o

mitte Georg Gross." TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta eelviidatud lause ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonist välja. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

11. Riigikohus kontrollib kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras

üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja väidab kassatsioonimenetluses seda, et ringkonnakohus

on otsuse tegemisel ületanud nõude ja apellatsiooni piire, vaidlusaluses artiklis avaldatud lausetes on

väärtushinnang ja hagi nõutud viisil rahuldamisel on tegemist ajakirjandusvabaduse piiranguga.

TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt on Riigikohus seotud alama astme kohtu otsusega tuvastatud

asjaoludega.

12. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire,

rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale edasi kaevati.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat avaldama enda kulul paranduse järgimisel kujul:

"Ajalehes Eesti Ekspress 15. juuli 2004 artiklis "Pastor Edgar Aleksander Sermi juhtum" (autorid Jüri

Muttika ja Mihkel Kärmas) avaldatud väited - "kui pastor oma masinale järgi kutsuti, teatasid

politseinikud, et tema Lada ajas Viitna metsast ära kohaliku suurettevõtja Oleg Grossi poeg Georg

koos sõpradega " ning "aasta otsa käis Serm mööda Rakveret ja küsis tuttavatelt nõu, kuidas

varastatud asju (s.h vaimulikurüüd ja kuldristi) tagasi saada, mainides vargana Grossi poega" - on

ebaõiged." Samas leidis maakohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja palub avaldada

paranduse, et hageja ei ole varastanud Sermi autot ega isiklikke asju ega teda ei ole süüdi mõistetud

Sermi sõiduauto ja muu vara varguse toimepanemises. Maakohus leidis, et seda asjaolu kohus selle

tsiviilasja raames ei hinda. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust. Maakohtu otsuse vaidlustas

kostja, kes palus teha uue otsuse ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse osaliselt põhjenduste ja resolutsiooni sõnastuse osas ning kohustas kostjat avaldama

paranduse järgmisel kujul: "Ajalehe Eesti Ekspress 15. juuli 2004 artiklis "Pastor Edgar Aleksander

Sermi juhtum" esitatud väited, nagu oleks pastor Sermi auto ja selles olnud isiklike asjade varguse

toime pannud Georg Gross, osutusid ebaõigeks. Artikli avaldamise järgselt uuendatud

kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et pastor Sermi vara varguse pani toime teine isik, s.o mitte

Georg Gross."

Kuna hageja maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud, siis ei saanud

ringkonnakohus maakohtu otsust avaldatava teksti osas laiendada. Ringkonnakohus ületas hagis

nõutud järelduse ümbersõnastamisel ja kostjat sellekohase paranduse avaldamiseks kohustades

apellatsioonkaebuse piire, rikkudes sellega TsMS § 651 lg-t 1. See menetlusõiguse normi oluline

rikkumine on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmise põhjuseks.

13. Kolleegium leiab, et ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 439. Selle sätte kohaselt ei

või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Ringkonnakohus ei ületanud hagi piire. Hageja soovis, et kostja avaldaks enda kulul paranduse

ajaleheartikli kahe väite ebaõigsuse kohta. Ringkonnakohtu järeldus, et kaudselt tuleneb avaldatust ka

see, et hageja on Sermi asjade varas, ei ole hagi piiride ületamine. Riigikohus on 31. mai 2006

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 (p-s 11) asunud seisukohale, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta

sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese

arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Sama otsuse

p-s 12 leidis Riigikohus, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse

kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja

kohta. Ka sellistel juhtudel on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav. Hageja saab sellisel juhul nõuda, et

avaldaja lükkaks ümber asjaolu, mis avaldatust järeldub.

14. Kostja leiab, et ringkonnakohtu lahendi järel ei ole olemas ajakirjandusvabadust, sest iga konflikti

kajastamine annaks aluse hagi esitamiseks. Selline kohtupraktika ei võimalda ajakirjanduses avaldada

tasakaalustatud olemusartiklit konfliktsituatsiooni kohta ja tegemist on ülemäärase

ajakirjandusvabaduse piiramisega. Iseenesest on õige kostja väide, et hageja nõutud ebaõige

faktiväite ümberlükkamine riivab ajakirjandusvabadust. Avaldaja kohustamine lükata ümber või

parandada ebaõiged andmed on kolleegiumi hinnangul ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive.

Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei

avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele. Praeguses vaidluses on kohtud

tuvastanud, et avaldatud artiklist järeldub hagis märgitud kahe väite kaudu ebaõige väide hageja

kohta, mistõttu ebaõigete faktiväidete kohta paranduse avaldamiseks kohustamine on õigustatud. See

järeldus tuleneb VÕS § 1047 lg-st 4, mille kohaselt võib ebaõigete andmete avaldamise eest

vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldaja kulul, sõltumata sellest,

kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ei ole oluline, kas avaldatud väide on au ja head nime

teotav. Oluline on see, et väide on ebaõige. See on kooskõlas PS § 45 lg 1 teise lausega, mis lubab

väljendusvabadust seadusega piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste, sh au ning hea nime kaitseks.

Pole oluline, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või

mittetäielikkusest (VÕS § 1047 lg 1). Samuti pole tähtsust sellel, kas avaldajal oli avaldamise vastu

õigustatud huvi ning kas avaldaja kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab rikkumise raskusele

(VÕS § 1047 lg 3), ning asjaolul, et vaidlustatud andmete esmaavaldajaks ei ole kostja. VÕS § 1047

lg 4 kohaselt on isikul õigus nõuda ebaõigete andmete parandamist. Seega tuleb avaldatud ebaõiged

andmed parandada, sõltumata sellest, kui hoolikas ajakirjandus oli.

15. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et hageja märgitud lausetes ei olnud tegemist

faktiväidetega, vaid kolmandate isikute väärtushinnangutega, märgib kolleegium järgmist.

Kohtupraktikas käsitletakse isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset faktiväitena (vt nt

31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05). Asjaolu, et kostja avaldas kolmanda isiku väidetut,

et muuda faktiväidet väärtushinnanguks. Ka kolmanda isiku väidete avaldamisel on avaldajal

võimalik valida, kas öeldut avaldada või jätta see avaldamata.

16. Kolleegium ei nõustu kassaatori arusaamaga, et ta on paranduse samas artiklis juba avaldanud,

kuna artiklis on selgelt öeldud, et hagejat ei ole varguses süüdi tunnistatud ja ta on hoopis eeskujulik

kodanikukohuse täitja. Artiklis märgiti, et kriminaalasja menetlus on peatatud, kuna ärandajat ei

suudetud kindlaks teha, ja politseiametniku sõnul on Georg Gross täitnud oma kodanikukohust, viies

metsast leitud auto Rakverre. Nimetatu ei kujuta endast kostja poolt nende andmete parandamist,

mida hageja hagis nõudis.

17. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et andmete ümberlükkamisel ja paranduse avaldamisel ei ole

sisulist õiguslikku vahet. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendusega. TsMS § 436 lg 7

kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega. Seega on ainetu kostja käsitlus selle kohta, et

hageja on esitanud materiaalselt andmete ümberlükkamise hagi, formaalselt aga paranduse

avaldamise hagi. VÕS § 1047 lg 4 näeb ette ebaõigete andmete avaldamisel kaks

õiguskaitsevahendit: andmete ümberlükkamise või andmete parandamise nõude. Kolleegium leiab, et

vaidluse korral on oluline, millist teksti hageja soovib avaldada ja kas asjas esile toodud asjaolud

annavad aluse sellise teksti avaldamiseks kas siis ümberlükkamise või parandamise teel. Kolleegium

nõustub hageja seisukohaga, et praeguses asjas oli vaja vaid avaldada hagejat rehabiliteeriva sisuga

parandus, kuivõrd hageja nimetatud väidetest ja artiklist tervikuna jääb mõistlikule lugejale mulje, et

Sermi auto ja selles olnud isiklikud asjad varastas hageja.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kostjale kassatsioonikautsjon.

19. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Lähtuvalt TsMS § 173 lg-st 2 ei

näe kolleegium vajadust muuta menetluskulude jaotust.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Villu Kõve