3-1-1-100-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-07

Otsuse kuupäev

14. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-5814

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsus T. T. süüdistusasjas

KarS § 320 lg 1 järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 21. juuni 2007. a kohtuotsusega tunnistati T. T. süüdi KarS § 320 lg 1 järgi. Ta tunnistati süüdi selles, et ta

andis 3. juulil 2006 Tartu Maakohtus kriminaalasja nr 1-06-167 S. S.-i süüdistuses KarS § 424 järgi kohtuliku arutamise käigus

tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütluse, et ta juhtis 3. aprillil 2005 kella 01.00 paiku Tartus, X tänaval sõiduautot Opel

Omega Caravan reg nr X, parkides selle X tn 179a asuvasse parklasse. T. T.-le mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust, mis

jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga.

1.1 Maakohus leidis, et T. T. süü on tõendatud S. S.-i kriminaalasjas koostatud menetlusdokumentidega, s.t süüdistusakti,

kohtuistungi protokolli ja kohtuotsustega. T. T. andis tunnistajana ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.

Teda oli hoiatatud vastutusest KarS § 318 järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 järgi teadvalt vale

ütluse andmise eest. Kriminaalasjas nr 1-06-167 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub kogumis, et kohtud hindasid

T. T.-i 3. juulil 2006 Tartu Maakohtus tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi ebausaldusväärseks. Ütluste eesmärgiks oli

vältida S. S.-le reaalse vangistuse mõistmist. T. T.-i ütlusi toetavad vaid S. S.-i antud enda süüd eitavad ütlused, mis on

veenvalt kummutatud kohtulikul uurimisel uuritud tõenditega, eelkõige tunnistajate L. S.-i, A. L.-i, A. M. ja J. P. ütluste ja

S. S.-il joobeseisundi tuvastamise protokolliga.

1.2 Ühtlasi tuvastas kohus, et T. T. andis valeütluse kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, kuna ta kujutas endale ette, et tema poolt

teadvalt vale ütluse andmine on hädavajalik tingimus eesmärgi saavutamiseks - välistada sõbra süüdimõistmine kuriteo

toimepanemises.

2. T. T.-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista T. T. õigeks.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1

p-de 7 ja 8 tähenduses. Samuti märkis kaitsja, et T. T.-i karistamine vangistusega ei ole õigustatud, sest teda ei ole varem

kriminaalkorras karistatud ja tal on töökoht. Seetõttu oli võimalik mõista T. T.-le rahaline karistus.

3. Ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on ringkonnakohtu arvates

veenvalt tuvastanud T. T.i süü KarS § 320 lg 1 järgi ja mõistnud karistuse kooskõlas KarS §-ga 56.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. T.-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja T. T.-i õigeksmõistmist või asja saatmist ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. Samuti vaidlustab kaitsja mõistetud karistuse selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja T. T.-i isikule.

4.1 Kassaator leiab, et kohtud on T. T.-i süüdimõistmisel ebaõigesti aluseks võtnud S. S.-i kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse ja

kohtuistungi protokollid. Maa- ja ringkonnakohus on märkinud, et S. S.-i kriminaalasjas tunnistajana antud T. T.-i ütlused

erinevad tunnistajate L. S.-i, A. L.-i, A. M. ja J. P. ütlustest. T. T.-i kriminaalasja arutamisel ei ole neid tunnistajaid välja

kutsutud. Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistataval õigus tunnistajaid küsitleda. S. S.-i kriminaalasja arutamisel puudus T. T.-il

tunnistajana võimalus ise teisi tunnistajaid küsitleda oma menetlusliku staatuse tõttu. Samuti ei saanud ta kohtuotsust

vaidlustada. Kohus võib otsuses tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud

ning mis on protokollitud. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega on kohtud T. T.-i asja arutamisel ja otsuse

tegemisel rikkunud KrMS §-de 14, 15 lg 1 ja § 61 lg 1 nõudeid, rajades kohtuotsuse S. S.-i kriminaalasjas kogutud tõenditele.

Kaitsja peab kirjeldatud olukorda kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses.

4.2 T. T.-i kriminaalasjas koostatud süüdistusaktis ei ole märgitud ühegi tunnistaja nime, kelle kutsumist kohtuistungile

prokuratuur taotleb. Sellest lähtuvalt puudusid T. T.-i kriminaalasja arutamisel tõendid, mis oleksid vastavalt KrMS § 15 lg-le 1

kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud. Asja uuel arutamisel ei koosta prokuratuur uut

süüdistusakti, seega ei ole võimalik enam täiendavaid tõendeid esitada. Seetõttu tuleb T. T. õigeks mõista süütõendite

puudumise tõttu.

4.3 Kaitsja leiab veel, et T. T.-i karistamisel ei ole kohtud arvestanud piisavalt KarS §-s 56 sätestatut. Karistusseadustiku

§ 320 lg 1 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ka rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Karistuse mõistmisel oleks tulnud

igal juhul arvestada, et T. T.-il on töökoht ja tal ei ole takistusi hakata tasuma rahalist karistust.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kassatsioon rahuldamisele ei kuulu.

5.1 Ebaõige on kassatori seisukoht S. S.-i kriminaalasjas koostatud kohtuistungi protokolli ja süüdimõistva kohtuotsuse

tõenditena arvestamise võimatuse kohta. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 saab tõendiks olla mh kohtuistungi protokoll või muu

dokument. Karistusseadustiku § 320 lg 1 kuriteokoosseisu tõendamisesemeks on valeütluse andmine isiku poolt, keda on

eelnevalt hoiatatud sellise teo eest järgnevast vastutusest. Seega kohus ei saanud jätta arvestamata kohtuistungi protokollis

kajastatut, mille kohaselt on T. T. andnud tunnistajana ütlusi ja kohtuotsuseid, millega on tema ütlustele antud kohtupoolne

hinnang. T. T.-i kriminaalasja arutav kohus ei saa võtta teistmisfunktsiooni. Seega puudub vajadus kuulata üle teises

kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajaid.

5.2 Samuti leiab prokurör, et maakohus on piisavalt põhjendanud T. T.-le mõistetud karistust ja ringkonnakohus on õigustatult

sellega nõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud

tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises. T. T.-le on esitatud süüdistus ja ta on süüdi tunnistatud tunnistajana teadvalt vale

ütluse andmises Tartu Maakohtu 3. juuli 2006 kohtuistungil S. S.-i kriminaalasjas. Sellel kohtuistungil arutati süüdistust

kuriteos KarS § 424 järgi, mille objektiivne koosseis seisneb aga mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on

varem karistatud samasuguse teo eest. Seega ei saa S. S.-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad anda ütlusi T. T.-le esitatud

süüdistuses kirjeldatud süüteokoosseisu asjaolude kohta. S. S.-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ei saa anda ütlusi ka T.

T.-i kohtus ülekuulamise asjaolude kohta, sest tunnistajad L. S., A. L. ja A. M. kuulati S. S.-i kriminaalasjas üle 17. aprillil

2006, samas kui J. P. ja T. T. kuulati üle alles 3 juulil 2006. Seejuures kuulati tunnistaja J. P. üle enne T. T.-i ilmumist

kohtuistungile. Kõigi tunnistajate, sh T. T.-i ütlused on kirjas kohtuistungi protokollides. Üksnes nendes protokollides

fikseeritud T. T.-i ütlused saavad olla uurimisesemeks käesolevas kriminaalasjas. Seetõttu ei ole põhjendatud kassaatori väide,

et T. T.-i süüdistusasja arutamisel oleks tulnud uuesti üle kuulata kõik S. S.-i kriminaalasjas kohtus ülekuulatud tunnistajad,

kuna nimetatud kahe kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad.

7. Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises

kriminaalasjas ei ole välistatud. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16,169) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-00 p-s 7.3 (RT III

2000, 20, 225) asuti seisukohale, et kohtuotsus kriminaalasjas, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud

kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 mõttes. Nende dokumentidega saab

põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega

tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise

tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS § 320

järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on

tuginenud otsuse tegemisel. Kolleegium leiab, et need seisukohad kehtivad jätkuvalt ka pärast kriminaalmenetluse seadustiku

jõustumist ja ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada

teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis

ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.

8. Kohtud tuvastasid T. T.-i süüdistusasjas, et S. S.-i kriminaalasjas oli T. T. tunnistajana hoiatatud võimalikust vastutusest

KarS §-de 318 ja 320 järgi. T. T. andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid

teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt vale ütluse andmise aeg ja koht, milleks

on kohtulik arutamine Tartu Maakohtus 3. juulil 2006. a. T. T. valetas teadlikult vaidlusaluste asjaolude suhtes, s.t ta ei eksinud

ega unustanud vms. Seejuures tuginesid kohtud käesoleva otsuse p-s 1.1 märgitud kirjalikele tõenditele, mitte S. S.-i

süüdistusasja kohtuistungil antud tunnistajate ütlustele.

9. Karistusliigi ja määra valikut on maakohus piisavalt põhjendanud (vt maakohtu kohtuotsuse lk 6) leides, et

T. T.-i suhtes puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samas puudub tal sissetulek. Talle väärtegude eest

2003. aastal mõistetud rahatrahv 10 200 krooni on täies ulatuses tasumata. Seetõttu ei pea kohus õigeks karistada T. T.-i

rahalise karistusega. Ringkonnakohus on nende põhjendustega nõustunud. Seega on T. T.-le karistuse mõistmisel KarS § 56

nõudeid täidetud.

10. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kohtud ei ole T. T.-i süüdistusasjas kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Juhindudes

KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsuse T. T.-i süüdistusasjas

KarS § 320 lg 1 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe