3-3-1-95-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-95-07

Määruse kuupäev

13. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla direktori 22. juuni 2007. a

käskkirja nr 1-3/65 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2007. a määrus haldusasjas

nr 3-07-1557

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Romeo Kalda määruskaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 20. septembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri

2007. a määrused haldusasjas nr 3-07-1557 ning saata asi halduskohtule eelmenetluse

jätkamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 22. juuni 2007. a käskkirjaga nr 1-3/65 määrati kindlaks avatud sektsiooni

kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed.

Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr 1-3/65 tühistada.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on käskkiri antud volitusi ületades. Vangistusseadus ei anna vangla

direktorile õigust sellise üldakti andmiseks. Käskkiri ei ole proportsionaalne ega mõistlik.

Selgusetuks jääb riietusesemete valikulise lubamisega taotletav eesmärk. Käskkiri on motiveerimata.

2. Tartu Halduskohtu 20. septembri 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1557 lõpetati kaebuse

menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Kohus leidis, et Romeo Kalda poolt vaidlustatud käskkiri ei ole

antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid on suunatud abstraktsele isikute hulgale. Seega on tegemist

õigustloova aktiga, mille peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

3. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse

põhjenduste kohaselt on kaebaja eesmärk kanda Tartu Vanglas isiklikke riideid. 5. juulil 2007 võeti

kaebaja kambrist ära kõik tema isiklikud riideesemed, mis ei olnud vaidlustatud käskkirjaga lubatud.

Tartu Vangla 20. juuli 2007. a vastusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus, milles ta palus luba kanda

käskkirjas nimetamata isiklikke riideesemeid. HKMS § 19 lg 8 võimaldab esitatud taotlust muuta

kuni kohtuvaidluseni. Kaebaja soovis kohtuistungil kaebust täiendada taotlustega tunnistada Tartu

Vangla vastus õigusvastaseks ning teha vanglale ettekirjutus tema taotluse uueks lahendamiseks.

Halduskohus võttis kaebuse menetlusse, kuid otsustas istungit korraldamata menetluse lõpetada,

andmata seega kaebajale võimalust kaebuse muutmiseks. Muutunud olukorra tõttu palus kaebaja ka

käskkirja nr 1-3/65 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

4. 5. oktoobri 2007. a määruses leidis Tartu Halduskohus, et R. Kalda määruskaebus on

põhjendamatu ning edastas selle Tartu Ringkonnakohtule.

5. Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus R. Kalda Tartu Halduskohtu määruse

tühistada. Kaebuse kohaselt ei muuda vaidlustatud akti üldaktiks asjaolu, et sellega reguleeritakse

lisaks kaebajale ka teiste kinnipeetavate riietumisvõimalusi. Vangla direktor ei saa oma

administratiivselt positsioonilt lähtuvalt tegeleda kohtulikule kontrollile mittealluva õigusloomega.

Arvestades regulatsiooni subjektide piiratud ringi ning regulatsiooni vähest ulatust, saab käskkirja

käsitada üksikjuhtumit reguleeriva aktina. Enne menetluse lõpetamist oleks kohus pidanud R. Kaldale

selgitama tema õiguste parema kaitsmise võimalusi.

6. Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2007. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Määruse

põhjenduste kohaselt lõpetas halduskohus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel õigesti R. Kalda kaebuse

menetluse. Vaidlustatud käskkiri ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid on käsitatav

õigustloova aktina. Alusetu on kaebaja väide kohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta. Asja

materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus kaebuse käiguta ning palus kaebajal selgitada, milliseid

tema subjektiivseid õigusi vaidlustatud käskkiri rikub. Vastuses kohtule selgitas kaebaja üksnes seda,

et käskkiri rikub tema õigust kanda vanglas oma riideid. Kaebaja ei märkinud kaebuses ega selle

täienduses ühtki muud haldusakti või toimingut, mille vaidlustamise kaudu tal oleks võimalik oma

eesmärki saavutada. Kaebaja võib soovi korral vaidlustada Tartu Vangla 20. juuli 2007. a vastuse

eraldi menetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. R. Kalda määruskaebuses palutakse Tartu Ringkonnakohtu määrus tühistada. Kaebuse

põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu määrus vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri

2007. a otsusega asjas nr 3-3-1-54-07, milles kolleegium leidis, et Tartu Vangla direktori käskkirjaga

kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus, mis on halduskohtus vaidlustatav.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Vangla, et vaidlustatud käskkiri ei piira R. Kalda õigusi,

mistõttu tal puudub õigus selle vaidlustamiseks. Käskkirjaga on kinnipeetavatele antud õigus kanda

lisaks vangla riietusele ka käskkirjas loetletud isiklikke riideesemeid. Seega on tegemist hoopis

kinnipeetavate õiguste laiendamisega. Kaebaja õigusi võib riivata üksnes Vangistusseadus, mille § 46

lg 1 kohaselt kannavad kinnipeetavad vangla riietust. See on aga üldakt, mille õiguspärasust saab

kontrollida üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kohtud lõpetasid R. Kalda kaebuse menetluse põhjendusega, et sellega vaidlustati üldakti

õiguspärasust, mille kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebaja on aga seisukohal, et

tegemist on halduskohtus vaidlustatava üldkorraldusega.

10. 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 leidis kolleegium, et üld- ja üksikaktide vahel

ei ole selget piiri (p 15). Analüüsides Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud "Pirita jõeoru

maastikukaitseala kaitse-eeskirja" õiguslikku olemust, leidis kolleegium, et konkreetse objektiga

seotud vaidlusi ei ole, hoolimata puudutatud isikute suurest ringist, mõistlik lahendada õigustloovate

aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses,

mille vahetuks algatamiseks pole puudutatud isikul võimalust. Üksikakti on aga halduskohtus

võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. 31. oktoobri 2007. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-54-07 asus kolleegium seisukohale, et Tartu Vangla direktori 15. detsembri

2004. a käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses.

HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kolleegium leidis, et kuigi

Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring aktist otseselt ei nähtu, on adressaadid

objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-

1-31-03 märkis kolleegium, et üld- ja üksikaktide eristamise üheks tunnuseks võib olla ka akti

regulatsiooni territoriaalne ulatus (p 13).

11. Tartu Vangla direktori käskkirja, mis määrab kindlaks vangla avatud sektsiooni kinnipeetavatele

lubatud isiklikud riideesemed, toimeulatus piirdub Tartu Vanglaga. Selle adressaatide ring on

objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav - käskkirja adressaatideks on eeskätt Tartu

Vangla avatud sektsiooni kinnipeetavad. Sellise akti õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses oleks ebamõistlik. Kolleegium leiab, et tegemist on

üldkorraldusega, mis on vaidlustatav halduskohtus.

12. Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka kaebetähtaja ja kaebeõiguse küsimusi üldkorralduste

vaidlustamisel.

HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga

on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti

tühistamiseks esitada halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui

seadus ei sätesta teistsugust tähtaega. Üldkorralduste vaidlustamiseks ei ole kehtestatud

eriregulatsiooni.

13. Kolleegium leiab, et üldkorraldus võib sisaldada abstraktse iseloomuga ettekirjutusi, millega

reguleeritakse haldusakti adressaatide käitumist määratlemata arvul juhtudel. Ka vangla

administratsiooni kehtestatud üldkorraldustes võib esineda kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi

reguleerivaid ettekirjutusi, mille toime ei piirdu reeglina ühe sündmusega, vaid hõlmab

kinnipeetavate elukorraldust ja käitumist üldiselt.

Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi

seega ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning

tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa

isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Selleks ajaks, kui

üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla möödunud oluliselt

rohkem aega. Üldkorraldusega kehtestatud regulatsiooni rakendamine haldusorgani poolt võib

toimuda toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu. Vangla juhtkonna kehtestatud kinnipeetavate

käitumis- ja elutingimusi reguleerivate aktide käsitamine üldkorraldustena ei saa aga kaasa tuua

olukorda, kus kinnipeetavatel ei ole võimalik vaidlustada nende õigusi rikkuvaid, kuid

üldkorraldusega kooskõlas olevaid toiminguid või haldusakte põhjusel, et nad ei ole vaidlustanud

toimingute või aktide aluseks olnud üldkorraldust 30 päeva jooksul pärast selle teatavakstegemist.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema

hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse

säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse

teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti

adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse

tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema

suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks

kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või

haldusakt.

15. Kuna halduskohus ja ringkonnakohus on käesolevas asjas vääralt järeldanud oma pädevuse

puudumist, tuleb kohtute määrused tühistada. Asi tuleb HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel saata esimese

astme kohtule eelmenetluse jätkamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque