3-1-1-92-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-92-07

Otsuse kuupäev

11. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi O.D. süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2007. a otsus nr 1-06-12034

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.D. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2007. a otsus O.D. süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 121 ja

120 järgi muutmata.

2. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. juuni 2007. a otsusega tunnistati O.D. süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks üheksa kuud

vangistust. Samuti tunnistati O.D. süüdi KarS § 120 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1

alusel mõistis kohus O.D-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks üheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel

suurendas kohus mõistetud karistust 29. aprilli 2004.a Tallinna Linnakohtu otsuse järgi ärakandmata karistuse, kaheksa kuu

võrra, mõistes liitkaristuseks üks aasta ja viis kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 4 järgi

süüdi Kaja Habilainen, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

1.1 O.D. ja K.H. tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et nad 16. mail 2005 kella 21.30 paiku Tallinnas X asuva maja juures

peksid N.R. keha ja pea piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. KarS § 120 järgi tunnistati O.D. süüdi selles, et ta

samal ajal ähvardas kannatanu tappa juhul, kui viimane hakkab karjuma või osutab muul viisil vastupanu. Ähvarduse

kinnituseks võttis O.D. jope alt välja ning näitas N.R-le püstolitaolist eset.

1.2 Maakohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist kannatanu N.R. peksmine süüdistatavate poolt (KarS § 121), samuti

kannatanu ähvardamine O.D. poolt (KarS § 120). N.R. peksmine süüdistatavate poolt on tõendatud kannatanu ja tunnistaja

M.K. ütlustega. Nii kannatanu, tunnistaja M.K. kui ka süüdistatava K.H. ütlused langevad kokku kohtuarstliku ekspertiisiga

tuvastatuga. Kohtu hinnangul leidis kannatanu ja tunnistaja M.K. ütlustega tõendamist ka see, et O.D. ähvardas kannatanu

maha lasta, kui ta ei kuuletu neile ja näitas talle jope hõlma vahelt püstolisarnast eset.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas O.D. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson apellatsiooni, milles palus alternatiivselt O.D.

talle esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista või süüdijätmise korral mõista talle karistuseks rahaline karistus.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2007. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 6. juuni 2007. a otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsi, motiivide ja järeldustega faktiliste asjaolude osas.

Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et maakohus on põhjendanud O.D-le karistuse mõistmist. Maakohus on õigesti märkinud, et

O.D. pani süüteo toime katseajal, st ajal, mil vabadusekaotuslik karistus oli jäetud tingimuslikult kohaldamata, mistõttu ei ole

talle rahalise karistuse mõistmine põhjendatud.

3.2 Tallinna Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses ei nõustu kohtunik Paavo Randma maa- ja ringkonnakohtu poolt

O.D. tegevusele antud õigusliku hinnanguga. O.D. on süüdi tunnistatud nii KarS § 121 kui ka § 120 järgi, kusjuures kohtud on

nimetatud süütekoosseise käsitlenud reaalkogumina. Kohtunik P. Randma leiab, et seadusekonkurentsi põhimõttest tulenevalt

neeldub KarS § 120 KarS §-s 121. Eelnevast tulenevalt tulnuks ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada O.D.

süüdimõistmises KarS § 120 järgi ning O.D. tulnuks selles osas õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2007. a otsuse peale esitas O.D. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson kassatsiooni,

milles palutakse alternatiivselt O.D. talle esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista, O.D. õigeks mõista süüdistuses KarS §

120 järgi või süüdijätmise korral mõista O.D-le karistuseks rahaline karistus. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 O.D. ei ole kannatanut löönud ning süüdistus põhineb vaid kannatanu vastuolulistel ütlustel. O.D. on kogu aeg seletanud, et

tema püüdis vaid kaklevaid naisi lahutada, tõugates seejuures kannatanut eemale. Selles puudub aga tahtlus kehaliseks

väärkohtlemiseks. Samuti ei kinnitata kohtu poolt viidatud tunnistaja M.K. ütlused, et O.D. oleks kannatanut löönud.

4.2 O.D. ei ole kannatanut püstolisarnase esemega ähvardanud. Kannatanu ütlused on ähvardamise osas olnud vasturääkivad

ning mingit ähvardamist ei kinnita ka tunnistaja M.K.

4.3 Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik on eriarvamuses märkinud, et arvestades toimunut tervikuna, neeldub

seadusekonkurentsi põhimõttest tulenevalt KarS § 120 KarS §-s 121. Seetõttu tuleb O.D. süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks

mõista.

4.4 Kohtud ei ole motiveerinud O.D-le reaalse vangistuse mõistmist - mõlemad süüteokoosseisud näevad sanktsioonina ette ka

rahalise karistuse mõistmise võimalust. Kohtud on küll märkinud, et varasemalt mõistetud karistus ei ole avaldanud O.D-le

parandavat mõju, kuid jätnud seejuures tähelepanuta, et viimati karistati

O.D. kolm aastat tagasi ja käesoleva ajani pole ta õigusrikkumisi toime pannud. Kui O.D. mõistetakse õigeks kas või ühes

süüdituses, muutub süüdistuse maht ning sellega peab kaasnema karistuse kergendamine.

5. Vastuses kassatsioonile leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Voronin, et maa- ja ringkonnakohtu

otsused O.D. süüdimõistmisese KarS § 121 ja § 120 järgi on põhjendatud. Prokuröri hinnangul on kohtud õigesti käsitanud

O.D. poolt toime pandud süütegusid reaalkogumina. O.D-le karistust mõistes ei ole kohtud ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust,

mõistes O.D. süüdi nii KarS § 120 kui ka KarS § 121 järgi. Seejuures on kohtud õigesti käsitanud O.D-le süüksarvatud tegusid

reaalkogumina.

6.1 Olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu

subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks. Tuntakse kolme liiki seaduskonkurentsi - spetsiaalsust,

kus kohaldamisele kuulub üldnormi (nt KarS § 209) asemel erinorm (nt KarS § 210); subsidiaarsust, kus subsidiaarkoosseis (nt

KarS § 143) tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (nt KarS § 141) ei kohaldata; ning konsumeerimist ehk

äratarvitamist.

6.2 Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures

on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes

siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga

kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse

kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva

ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei

toimu juhtudel kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati

põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev

ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning

lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu

põhideliktis ei neeldu.

6.3 Käsitletavas kriminaalasjas pani O.D. esmalt kannatanu suhtes toime kehalise väärkohtlemise ning järgnevalt ähvardas

kannatanu tappa, kui viimane peaks appi karjuma, näidates kannatanule püstolitaolist eset. Käsitades kehalist väärkohtlemist

põhiteo ning ähvardamist järelteona, tuleb tõdeda, et O.D. ründas järelteoga sama kannatanut ning ei tekitanud uut kahju, vaid

üksnes süvendas kannatanu hirmu ja üritas maha suruda kannatanu vastupanu. Ühtlasi ei kahjustanud O.D. uut õigushüve,

kuivõrd nii kehalise väärkohtlemise kui ka ähvardamise puhul on kahjustatavaks õigushüveks isiku elu või tervis. Vaatamata

eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ähvardamine kehalises väärkohtlemises

ei neeldu. Kehaline väärkohtlemine kasvas üle ähvarduseks isik tappa, mis on eelnevaga võrreldes hoopis teistsuguse

kvaliteediga süütegu. Kuigi ka ähvardamisega kahjustatakse isiku tervist, tuleb ähvardusega kaasneva ebaõiguse

kindlaksmääramisel lähtuda ähvarduse sisust. Kuna O.D. ähvardas kannatanut mitte tervisekahjustuse tekitamisega, vaid

tapmisega, on ähvarduses sisalduv ebaõigus piisavalt suur, et mitte võimaldada ähvardamise kui järeldelikti neeldumist

põhideliktis - kehalises väärkohtlemises.

7. Lisaks eelnevale peab Riigikohus vajalikuks märkida, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti käsitanud O.D. poolt toime

pandud süütegusid reaalkogumina, kuna teod, millega O.D. täitis KarS §-s 120 ja KarS §-s 121 sätestatud süütegude

koosseisud, omavahel ei kattu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus nr 3-1-1-120-06 - RT III 2007,

17, 139; 3. aprilli 2006. a otsus nr 03-1-1-2-06 - RT III 2006, 12, 114; 11. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-1-24-03 - RT III 2003, 9,

88).

8. Ülejäänud osas põhineb kassatsioon väidetel, et maa- ja ringkonnakohus on tõendeid hinnates rikkunud

kriminaalmenetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ühtegi selletaolist rikkumist. Ühtlasi on Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtud on põhjalikult motiveerinud O.D-le mõistetud karistust.

9. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

18. septembri 2007. a otsuse O.D. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 ja § 120 järgi muutmata ja kaitsja

kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg