3-1-1-93-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-93-07

Otsuse kuupäev

7. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

G.M. süüdistusasi KarS § 202 lg 2 p 3 ja § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2007 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-300

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.M. kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. mai 2007. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2007. a otsused osas, millega

G.M. mõisteti süüdi KarS § 202 lg 2 p 3 järgi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmises, ja lugeda see

tegu hõlmatuks vara omandamisega KarS § 202 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. mai 2007. a otsusega tunnistati G.M. süüdi KarS § 202 lg 2 p 3 ja § 424 järgi ning talle mõisteti

karistuseks vastavalt kaks aastat ja kolm kuud vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskeimaga ja kuritegude kogumi eest mõisteti liitkaristus kaks aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel mõisteti

G.M-le kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristus neli aastat ja üks kuu vangistust.

G.M. tunnistati KarS § 202 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta omandas kohtueelses menetluses tuvastamata isikult sõiduauto

Mercedes Benz, mis oli varastatud P.K-lt septembris 2005. G.M. hoidis varastatud sõiduautot temale kuuluvas furgoonautos,

kuni politsei selle temalt 15. veebruaril 2006 Narvas ära võttis.

2. G.M. kaitsja vandeadvokaat S. Sillari esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et tema kaitsealuse tegevus ei

vasta KarS § 202 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele ning kohtu järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et G.M. oli teadlik sõiduauto kuritegelikust päritolust. Furgoonauto, milles

varastatud sõiduautot hoiti, omandas G.M. variisiku kaudu ja see oli kuriteo toimepanemise ajal tema faktilise võimu all.

Eeltoodu põhjal tuvastas ringkonnakohus, et G.M. mitte ainult ei hoidnud varastatud sõiduautot, vaid eelnevalt ka omandas

selle. Ringkonnakohus leidis, et G.M. on põhjendatult süüdi tunnistatud nii varastatud sõiduauto omandamises kui ka

hoidmises, sest tegemist on kahe erineva teoga, mille puhul ei ole tuvastatav teoühtsus ja ühine tahtlus. Ringkonnakohus

märkis, et G.M-le mõistetud karistus on seaduslik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. G.M. kaitsja vandeadvokaat S. Sillari esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub kaitsealuse süüdistuses

KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista ja kergendada tema karistust KarS § 424 järgi. Kassaator põhjendab oma seisukohta

järgmiselt.

4.1 Kohtud on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud sellega KrMS § 61 lg 2 sätteid. Kohtus ülekuulatud tunnistajad ei kinnita,

et G.M. oleks olnud selle furgoonauto valdaja, millest leiti varastatud sõiduauto. Ei ole tõendatud, et

G.M. teadis, kus kõnesolev furgoonauto asub ja mida selles hoitakse. Neid asjaolusid kindlaks tegemata on G.M. süüdistamine

KarS § 202 järgi põhjendamata.

4.2 Arvestades õigussüsteemi ühtsust, tuleb kuriteokoosseisudes kasutatud tsiviilõiguslikke termineid sisustada tsiviilõiguse

reeglite järgi. Seetõttu peab KarS §-s 202 sätestatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise mõiste

avamisel juhinduma AÕS §-dest 68 ja 95. Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, mis

hõlmab ka asja hoidmise. Kohtud on tuvastanud, et furgoonautost leitud sõiduauto oli ilmselgete varastamistunnustega

(peidetud, numbrimärgita jm). G.M. pidi mõistma sõiduauto kuritegelikku päritolu ja seetõttu on tema süüdistamine asja

omandamises KarS § 202 tähenduses välistatud tema pahausksuse tõttu.

4.3 Kassaator palub mõista G.M-le KarS § 424 järgi karistuseks rahalise karistuse, leides, et mõistetud kolm kuud vangistust

on ülemäärane ja vastuolus kohtupraktikaga.

5. Riigiprokurör Triin Bergmann leiab, et kohtud on materiaalõigust õigesti kohaldanud ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kohtud on lugenud tõendatuks, et süüdistuses märgitud furgoonauto, millest leiti varastatud sõiduauto, tegelik valdaja ja

ainukasutaja oli G.M.. Sellest tulenes, et furgoonautost leitud sõiduauto kuulus G.M-le ja et G.M. kirjeldatud tegevus on

käsitatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisena ja hoidmisena KarS § 202 tähenduses.

Kriminaalkolleegium nõustub sellise järeldusega osaliselt.

7. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleb karistusõiguses kasutatavaid tsiviilõiguslikke termineid üldjuhul

sisustada tsiviilõiguse reegleid arvestades. See põhimõte ei ole karistusõiguses järgitav, kui konkreetse termini kasutamise

kontekst annab termini sisule karistusõigusliku eritähenduse. Sellist eritähendust kannabki KarS §-s 202 kirjeldatud üks

koosseisutegu - omandamine.

7.1 Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil.

Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviil- kui ka

karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine

pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel

puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.

7.2 Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et furgoonautost leitud varastamistunnustega sõiduauto oli G.M. faktilises valduses

ja täielikult tema võimu all. Seda arvestades leiab kriminaalkolleegium, et G.M. tunnistati õigesti süüdi KarS § 202 lg 2 p 3

järgi sõiduauto omandamises.

8. Kuid kriminaalkolleegium ei nõustu kohtute järeldusega, et G.M. pani kõnesoleva sõiduauto omandamisega ja furgoonautos

hoidmisega toime kaks eraldi tegu, mis erinevad üksteisest nii olemuselt kui ka toimepanemise tahtluselt. Kohtud tuvastasid, et

G.M. sai kohtueelses menetluses kindlaks tegemata isikult enda faktilisse valdusesse varastatud sõiduauto, omandades selle

KarS § 202 tähenduses. G.M. valdas sõiduautot, hoides seda oma furgoonautos, kuni auto leidmiseni. Teoühtsuse aspektist

lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et omandatud sõiduauto hoidmine furgoonautos oli asjale kehtestatud valduse üks

realiseerimise viis ning seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-4-04 - RT III 2004, 10, 117 ja asjas nr 3-1-1-99-04 - RT III 2004, 28, 306).

Sõiduauto hoidmisega kui iseseisva teoga KarS § 202 tähenduses oleks olnud tegemist näiteks siis, kui G.M. hoidnuks

furgoonis sõiduautot kolmanda isiku palvel, seda eelnevalt omandamata.

9. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmise hõlmamine sellise vara omandamisega on eeskätt karistusseaduse

tõlgendamise küsimus ega tähenda sisuliselt süüdistuse mahu vähendamist ja seetõttu ei tule G.M-le mõistetud karistust

kergendada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-51-05 - RT III 2005, 23, 237). Riigikohus ei leia ka, et

G.M-le mõistetud karistus on ülemäära range. Kohtud on arvestanud kõiki KarS §-s 56 sätestatud karistuse kohaldamise

aluseid ning põhjendatult leidnud, et G.M. karistuse üld- ja eripreventiivse eesmärgi täidab vaid vangistus.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 16. mai 2007 kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2007 kohtuotsuse osas, millega G.M. tunnistati

süüdi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sõiduauto hoidmises, ja loeb selle tegevuse kaetuks sõiduauto omandamisega

KarS § 202 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kassatsiooni

rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi