3-3-1-92-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-92-07

Määruse kuupäev

6. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Rene Vainiku kaebus Tallinna Vangla tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2007. a määrus

haldusasjas nr 3-07-1551

Menetluse alus Riigikohtus

Rene Vainiku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2007. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. oktoobri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-1551.

Vabastada Rene Vainik riigilõivu tasumisest halduskohtule kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-

07-1551.

Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vastavalt Harju Maakohtu 6. septembri 2006. a määrusele kriminaalasjas nr 06730000233 vahistati

Murru Vanglas kinnipeetavana karistust kandnud Rene Vainik kahtlustatuna kuriteole kaasaaitamises.

Seejärel viibis R. Vainik erinevates kinnipidamisasutustes, sealhulgas ka Tallinna Vanglas.

Murru Vangla direktor karistas 29. detsembri 2006. a käskkirjaga nr 1410-dm R. Vainikut

kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Karistus pöörati täitmisele Tallinna Vanglas 1. augustil

2007.

2. R. Vainik esitas Tallinna Halduskohtule 2. augustil 2007 kaebuse, milles palus tunnistada tema

kartserisse paigutamine õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt määrati distsiplinaarkaristus ajal, mil isik

oli vahistatu staatuses. Kaebaja arvates oli lubamatu karistus täitmisele pööramine 7 kuud pärast selle

määramist, kuna vangistusseaduse (VangS) § 101 lg 3 kohaselt ei täideta vahistatule määratud

distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele ühe kuu jooksul arvates karistuse

määramisest. Koos kaebusega esitas R. Vainik taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

maksejõuetuse tõttu.

3. Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1551 jäeti riigilõivu

tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata ja kaebajale anti 10 päeva määruse jõustumisest 80

krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja maksejõuetus

tõendatud. Tallinna Vangla koostatud isikuarve väljavõtte alusel leidis kohus, et 1. augustil 2007

laekus kaebaja isikuarvele 80 krooni, millest 36 krooni kulutas kaebaja vangla kaupluses. Samuti

tasus kaebaja vanglale koopiate tegemise ja elektri eest. Vanglasiseselt kasutatavat raha oli kaebuse

esitamise ajal kaebaja arvel 38 krooni ja 5 senti. Kohus leidis, et tingimustes, kus kaebaja

ülalpidamiskulud katab riik ning tema kontole on enne kaebuse esitamist laekunud piisavalt raha

riigilõivu tasumiseks, ei saa teda lugeda maksejõuetuks. Riigilõivu tasumisest vabastamisel ei oma

tähtsust asjaolu, et kaebaja eelistab kulutada oma raha muul otstarbel.

Kuna samas asjas tehtud Tallinna Halduskohtu 3. augusti 2007. a määruse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 29. augusti 2007. a määruse kohaselt on kaebus ilmselgelt perspektiivitu, leidis

kohus, et kaebaja olulised huvid ei saa riigilõivust vabastamata jätmise ja kaebuse tagastamise korral

jääda kaitseta. Kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et kinnipeetavale tõkendi - vahistamine -

kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning vahistamise korral

kohalduvad süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristuse täideviimisele kinnipeetava

distsiplinaarset mõjutamist käsitlevad vangistusseaduse §-d 63-651.

4. Määruskaebuses palus R. Vainik halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse esitaja leidis, et

riigilõivu tasumise nõue pole põhjendatud, kuna tema isikuarvel on kasutamiseks raha vaid 23 krooni

ja 5 senti. Ta on kulutanud vangla kaupluses küll 36 krooni, kuid seda sobivas suuruses ümbrikute

ostmiseks, et saata dokumente kohtutesse ja ametiasutustesse. Elektri kasutamise eest arvab vangla

igakuiselt tema arvelt automaatselt maha 5 krooni.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2007. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning rõhutas

täiendavalt, et riigilõivu tasumiseks vajaliku raha puudumine kaebuse esitamise hetkel ei ole määrava

tähtsusega olukorras, kus isik, teades kohtusse pöördumise ja riigilõivu tasumise vajadust, on omal

valikul ära kulutanud raha, mida ta võinuks kasutada riigilõivu maksmiseks. Selline isik ei ole

ringkonnakohtu hinnangul maksejõuetu HKMS § 91 lg 1 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. R. Vainik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist.

Määruskaebuse esitaja leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisega rikuvad kohtud tema

kaebeõigust. Kohtud on varem R. Vainiku riigilõivust vabastanud ja tema varaline seisund pole

vahepeal muutunud. Ta on töötu, kellel pole realiseeritavat kinnisvara ning tema isikuarvel on

määruskaebuse esitamise ajal raha 23 krooni ja 5 senti. Kuigi kohus märgib, et kinnipeetava

ülalpidamiskulud katab riik, oli kinnipeetaval vaja soetada vangla kauplusest erinevas suuruses

ümbrikke, et saata dokumente kohtutesse ja ametiasutustesse. Määruskaebuse esitaja märgib veel, et

ringkonnakohus, jättes 30. oktoobri 2007. a määrusega muutmata halduskohtu määruse käesolevas

asjas, on 18. oktoobri 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-212 rahuldanud tema taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna Tallinna Vangla esitatud isikukonto

väljavõtte kohaselt puuduvad R. Vainikul rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks.

7. Kirjalikus vastuses määruskaebusele osundab Tallinna Vangla Riigikohtu 21. novembri 2007. a

määruse seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-55-07, kus käesolevale sarnase määruskaebuse alusel on

R. Vainik täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Tallinna Vangla

lisab oma vastusele R. Vainiku vanglasisese isikuarve väljavõtte, millel on kajastatud tema

sissetulekud ja väljaminekud ajavahemikus 6. juuni 2007 kuni 19. november 2007. Vastustaja

hinnangul on R. Vainikul olnud võimalik oma vahendite piires valida, milliseid kulutusi teha.

Ümbrike ostmise vajaduse kohta märgitakse vastuses, et ametiasutusele kirjade ja materjali

saatmiseks võimaldab vangla vajadusel ümbriku. Riigikohtule esitatud isikuarve väljavõtte kohaselt

on R. Vainikul 10. novembri 2007. a seisuga kasutamiseks vaba raha 13 krooni ja 5 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Leides, et isik on maksejõuetu, võib kohus ta HKMS § 91 lg 1 alusel riigilõivu tasumisest

vabastada. Senises praktikas (6. septembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07 ja

11. detsembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07) on kolleegium märkinud, et kohus peab

riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid

asjakohaseid kaalutlusi. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust,

peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.

Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega

halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku

olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.

9. Kohtute hinnangul polnud põhjust pidada R. Vainikut maksejõuetuks ning tema taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks jäeti rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas esitatud faktilised asjaolud, mis puudutavad R. Vainiku rahalist olukorda ja

tema maksejõulisust riigilõivu tasumiseks halduskohtusse kaebuse esitamisel, on kokkulangevad

nende andmetega, mis olid tuvastatud Riigikohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-3-1-83-07.

Nimetatud haldusasjas R. Vainiku määruskaebust rahuldades leidis Riigikohus, et kohtud on

haldusasja asjaolude põhjal vääralt järeldanud, et R. Vainik oli maksejõuline (Riigikohtu

halduskolleegiumi 11. detsembri 2007. a määrus). Selline järeldus tuleb teha ka käesolevas asjas.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et samasugusele tulemusele R. Vainiku maksejõulisuse

hindamisel on jõutud ka 6. veebruari 2008. a määrustes haldusasjades nr 3-3-1-91-07 ja 3-3-1-93-07.

Kolleegium soovib rõhutada viidatud lahendites väljendatud seisukohta, et kinnipeetavale peab ka

pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks.

10. Vastavalt Riigikohtu varasematele seisukohtadele (halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-

1-83-07, p 11) saab maksejõuetu isiku jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida

kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt

perspektiivitu.

11. Kuna kohtud pidasid R. Vainikut maksejõuliseks, pole nad riigilõivu tasumisest vabastamise

taotlust lahendades kaebuse perspektiivikuse küsimusega põhjalikumalt tegelenud.

Kohtud on siiski hinnanud kaebuse perspektiivikust varasemas menetluses. Halduskohus tagastas

esmalt kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel (halduskohtu 5. septembri 2007. a määrus), leides, et

kaebuse rahuldamine oleks ilmselgelt võimatu ka siis, kui kaebuses väidetud faktilised asjaolud

leiaksid tõendamist. Halduskohtu hinnangul oli esitatud nõue ilmselgelt perspektiivitu.

Ringkonnakohus tühistas 4. oktoobri 2007. a määrusega halduskohtu eelnimetatud määruse, leides, et

HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel saab kaebuse läbivaatamatult tagastada üksnes kaebeõiguse ilmselge

puudumise korral, ning märkis, et kaebuse tagastamine sel alusel pole võimalik, kui kohus peab

kaebust perspektiivituks, kuid kaebajal on kaebeõigus. Käesolevas asjas möönis ringkonnakohus, et

R. Vainikul on vaieldamatult kaebeõigus, kuna vaidlus puudutab distsiplinaarkaristuse täideviimist.

Esitatud kaebuse perspektiivitust on mõlemad kohtud väitnud esialgset õiguskaitset kohaldamata

jättes (Tallinna Halduskohtu 3. augusti 2006. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti

2007. a määrus).

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on

vajalik veel kord tulla perspektiivikuse hindamise juurde ja mitte piirduda esialgse õiguskaitse

küsimuse lahendamisel antud hinnanguga. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et esialgse

õiguskaitse kohaldamine või mittekohaldamine tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub

paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus

jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (halduskolleegiumi 21. detsembri 2001. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-67-01 ja 22. novembri 2004. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise

otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib

anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse

kohaldamise otsustamise ajal.

12. Käesoleval juhul on vaidlus tekkinud distsiplinaarkaristuse täideviimise tähtaegsusest.

Halduskohus, tuginedes varasemas kohtumenetluses väljendatud seisukohtadele kaebuse

perspektiivituse osas, on kohtupraktikale osundades märkinud, et R. Vainiku suhtes, hoolimata tema

vahistamisest vahepealsel ajal, kehtis ikkagi kinnipeetavale kohaldatav režiim ja tema

distsiplinaarkaristust võis täitmisele pöörata kinnipeetava suhtes VangS §-s 65 sätestatud aja jooksul,

mitte vahistatu jaoks ette nähtud ühekuulise tähtaja jooksul.

VangS § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. VangS § 65 lg 6

näeb ette, et distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul

arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Käesoleval juhul määrati karistus 29. detsembril 2006 ja

pöörati täitmisele 1. augustil 2007, st kaheksanda kuu alguses. Kaebuse perspektiivikuse seisukohast

ei saa välistada, et asjakohaseks võib osutuda karistuse täideviimise õiguspärasuse kontrollimine.

Kolleegium leiab, et kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine)

täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.

13. Eeltoodu alusel peab kolleegium põhjendatuks rahuldada R. Vainiku taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel selles haldusasjas. Halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb

tühistada ning asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann