3-1-1-95-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-07

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

4. veebruar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Arnold Meri süüdistusasi KarS §-de 90 ja 97 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

16. oktoobri

2007

määrus

kriminaalasjas

nr 1-07-10297

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arnold Meri kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta läbi vaatamata määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2007 määruse peale

Arnold Meri süüdistusasjas KarS §-de 90 ja 97 järgi.

ASJASOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Ringkonnaprokuratuur saatis 16. augustil 2007 Pärnu Maakohtule üldmenetluse korras

arutamiseks süüdistusakti Arnold Meri süüdistusasjas, keda süüdistatakse genotsiidis ja

tsiviilelanikevastases ründes 1949 aastal Hiiumaal.

2. A. Meri kaitsja S. Sillari esitas 22. augustil 2007 Pärnu Maakohtule taotluse, milles palus

korraldada eelistung A. Meri kriminaalasja kohtualluvuse kontrollimiseks. Nii süüdistusakt kui ka

kaitsja taotlus jõudsid Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja Kärdlas 24. augustil 2007.

3. Pärnu Maakohtu kohtuniku Mart Reino 24. septembri 2007 määrusega jäeti kaitsja taotlus

eelistungi korraldamiseks rahuldamata põhjendusel, et KrMS §-s 258 ei ole sätestatud sellist

eelistungi korraldamise alust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 24 lg 1 järgi allub kriminaalasi

maakohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi. Kuna A. Meri süüdistatakse hiidlaste

küüditamises Hiiumaal, siis on tema kuriteo toimepanemise koht Hiiumaa ning kriminaalasja tuleb

arutada Pärnu Maakohtus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 24 lg-s 2 sätestatud asjaolusid

kohtualluvuse erandlikuks muutmiseks kohus ei tuvastanud. Määruses leiti, et kõik analoogilised

asjad on lahendatud Eesti Vabariigi pädevates kohtutes rahvusvahelist kohut moodustamata. Enamik

kriminaalasjas ülekuulatud kannatanuid on eakad inimesed, kelle elukoht on Hiiumaal. Kohtu

hinnangul ei ole süüdistataval mõjuvaid takistusi osalemiseks kohtuistungil Hiiumaal.

Lõpetuseks märkis kohus, et määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule

10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

4. A. Meri kaitsja S. Sillari esitas kohtuniku määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtusse, milles

ta taotles maakohtu määruse tühistamist. Kaebaja leidis, et A. Meri kriminaalasja kohtualluvus tuleb

kindlaks määrata eelkõige genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni (edaspidi Konventsioon)

sätteid arvestades. Alternatiivina taotles kaitsja kriminaalasja arutamist erandliku kohtualluvuse

korras Harju Maakohtus, põhjendades seda nii KrMS § 25 lg-s 2 kui ka § 24 lg-s 2 sätestatud

asjaoludega. Kaitsja juhtis tähelepanu A. Meri halvale tervislikule seisundile, mis ei võimalda tal

osaleda kohtuistungitel Kärdlas.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2007 kohtumäärusega tühistati Pärnu Maakohtu

24. septembri 2007 määrus täies ulatuses. A. Meri kaitsja taotlus kriminaalasja kohtualluvuse

muutmiseks edastati Tallinna Ringkonnakohtu esimehele. Ringkonnakohtu sama määruse põhiosa

5. punktist aga nähtub, et kuigi maakohtu määrus tühistatakse, jäetakse kaitsja määruskaebus läbi

vaatamata. Tuginedes KrMS §-des 24 ja 25 sätestatule, leidis ringkonnakohus, et kohtualluvuse

muutmise taotluse sisuline menetlemine ei ole maakohtu pädevuses. Sellise taotluse läbivaatamine

maakohtus on ebaseaduslik ning määrus, millega seda tehti, kuulub tühistamisele. Ringkonnakohus

leidis, et ka tema ei ole pädev sellist taotlust sisuliselt lahendama ja seetõttu saatis taotluse

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele. Määruse edasikaebeõigust või selle puudumist

ringkonnakohtu määruses ei selgitatud.

6. Tallinna Ringkonnakohtu esimees Igor Amann selgitas 17. oktoobri 2007 kirjas A. Meri kaitsjale,

et kriminaalasjas ei ole põhjendatud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandliku kohtualluvuse põhimõtte

rakendamine ja kriminaalasja arutatakse üldise kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtus. Millises

kohtumajas arutamine toimub, on Pärnu Maakohtu töökorralduslik küsimus, mille lahendamine ei

eelda kohtualluvuse muutmist.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. A. Meri kaitsja S. Sillari esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

16. oktoobri 2007. a määruse tühistada ja kriminaalasja tagastada Tallinna Ringkonnakohtule

kohtualluvuse küsimuse otsustamiseks. Alternatiivina palub kaitsja edastada asi vaidlusaluses

küsimuses Riigikohtu esimehele.

8. Määruskaebuses ei heideta ringkonnakohtule ette asja Harju Maakohtusse saatmata jätmist, vaid

seda, et kohus jättis lahendamata kaitsja põhitaotluse saata A. Meri asi arutamiseks rahvusvahelisesse

kohtusse. Kaitsja möönab, et Konventsioon võimaldab tõepoolest genotsiidikuritegude arutamist ka

siseriiklikus kohtus, kuid talle teadaoleva rahvusvahelise kriminaalkohtupraktika järgi arutavad neid

kuritegusid üksnes rahvusvahelised kohtud. Eesti Vabariigil ei ole õigust seda tava eirata.

9. Ringkonnaprokurör Sirje Hunt leiab määruskaebusele esitatud vastuses, et Eesti Vabariik on

seaduslikul alusel taganud tõhusa riigisisese õiguskaitsesüsteemi genotsiidikuritegude objektiivseks

lahendamiseks, mistõttu puudub igasugune vajadus kaaluda võimalust arutada A. Meri kriminaalasja

Konventsiooni VI artiklist tulenevalt rahvusvahelises kohtus. Samuti vaidleb prokurör vastu kaitsja

alternatiivsele taotlusele anda kriminaalasi erandliku kohtualluvuse korras üle Pärnu Maakohtult

Harju Maakohtule ja leiab, et seda võimaldavad seaduslikud alused puuduvad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Tulenevalt KrMS §-st 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud lahend

lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2007. a määruse

põhiosa 5. punktist nähtub, et

A. Meri kaitsja määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata, on ringkonnakohus sisuliselt määruskaebuse

läbi vaadanud ja tühistanud Pärnu Maakohtu 24. septembri 2007. a määruse täies ulatuses. Seega on

ringkonnakohtu vaidlustatud lahend käsitatav määrusena, millega vaadati läbi määruskaebus alama

astme kohtu määruse peale ning sellist määrust ei saa Riigikohtusse edasi kaevata. Seetõttu jätab

Riigikohus kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil obiter dictum korras vajalikuks käsitleda kohtute pädevust

kontrollida kohtualluvust.

II

11. Põhiseaduse § 24 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega

määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte

eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest

tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel, vältides sellega kohtumenetluse poole lootust saada

kohtualluvuse muutmise abil soovitud sisuga kohtulahend. Kohtualluvuse küsimus taandub sellele,

millisele maakohtule konkreetse kriminaalasja arutamine allub. Kohtualluvuse reeglistik on

sätestatud KrMS §-des 24-28. Siinjuures märgib Riigikohus, et KrMS § 24, mis reguleerib üldist

kohtualluvust, pealkiri ei vasta osaliselt paragrahvi sisule, kuna 2. lõikes on sätestatud erandlik

kohtualluvus ja neljandal lõikel puudub vähemgi seos kriminaalasja kohtuliku arutamisega.

Erandlikku kohtualluvust reguleerib ka KrMS §-s 25 ja § 27 lg-s 1 sätestatu.

12. Kriminaalmenetluse seadustiku § 257 lg 1 kohaselt peab kohus süüdistusakti saamisel kontrollima

kriminaalasja kohtualluvust. Maakohtuniku selline kohustus tuleneb KrMS § 28 lg-st 1,

ringkonnakohtu kohtunikul aga KrMS § 325 lg 1 p-st 1. Enamikul juhtudel tuleb kohtualluvuse

määramisel lähtuda KrMS § 24 lg-s 1 sätestatust, et kriminaalasja arutamine allub maakohtule, kelle

tööpiirkorras on kuritegu toime pandud. Kui kuriteo toimepanemise kohta pole võimalik üheselt

tuvastada (nt jätkuv kuritegu) või kui sama kriminaalasja raames alluks erinevad kuriteod erinevatele

kohtutele seoses erineva toimepanemise kohaga, tuleb kriminaalasi saata KrMS § 24 lg 3 alusel

kohtueelse menetluse lõpuleviimise koha järgsele kohtule. Kui aga esinevad KrMS § 24 lg-s 2

kirjeldatud asjaolud - kuriteo tagajärgede saabumise või süüdistatavate või kannatanute või

tunnistajate enamuse asukoht ei lange üldise kohtualluvusega kokku - tuleb asi saata kas

ringkonnakohtu esimehele (ühe ringkonnakohtu piires) või Riigikohtu esimehele. Veendunud

kohtualluvuse õigsuses, annab kohus KrMS § 257 lg 1 kohaselt süüdistatava oma määrusega kohtu

alla. Süüdistatava kohtu alla andmine võib toimuda kas KrMS §-s 258 sätestatud alustel eelistungil

või ilma istungita kohtuniku ainuisikulise määrusega. Kohtu alla andmisel lahendatakse ka kõik

esitatud taotlused ja nende taotluste lahendus peab sisalduma kohtu alla andmise määruses

(KrMS § 63 p 8).

13. Käesolevas asjas sai kohus koos süüdistusaktiga A. Meri kaitsja taotluse, milles seati kahtluse alla

prokuratuuri otsustus saata kriminaalasi üldise kohtualluvuse korras arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Kaitsja oli veendunud, et

A. Meri kriminaalasja peab Konventsioonis sätestatu järgi arutama hoopis rahvusvaheline kohus,

alternatiivselt pidas kaitsja võimalikuks kohaldada erandliku kohtualluvuse põhimõtteid. Nende

küsimuste kontrollimiseks taotles kaitsja Pärnu Maakohtult eelistungi läbiviimist.

14.1 Seoses kaitsja taotlusega korraldada eelistung ja maakohtu järeldusega eelistungi pidamise

võimatusest, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab

kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis

reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud

aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia

pinnalt leiab kriminaalkolleegium, et see loetelu ei ole ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui

kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt käesolevas asjas kaitsja taotlus

kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik

lahendamine. Sellist seisukohta toetab ka tõdemus, et seadusandja on vastava õiguse KrMS § 327 lg 1

p-s 2 sõnaselgelt ette näinud ringkonnakohtule. Seega võib ka maakohtu kohtunik vajadusel

korraldada eelistungi KrMS §-s 258 loetlemata küsimuste otsustamiseks. Kui aga eelistungi pidamine

pole kohustuslik või kohus ei pea selle korraldamist vajalikuks, lahendab ta kõik kriminaalasjaga

seonduvad taotlused kohtu alla andmise määrusega KrMS § 263 p 8 järgi. Kriminaalkolleegium leiab,

et selliselt võinuks toimida ka Pärnu Maakohtu kohtunik.

14.2 Pärnu Maakohus A. Meri kaitsja taotluse lahendamiseks eelistungit ei korraldanud, vaid

kohtunik koostas määruse, millega lahendas kohtualluvuse muutmise taotluse. Maakohus leidis, et A.

Meri kriminaalasi on saabunud seadusjärgselt kohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi

(KrMS § 24 lg 1). Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks anda kriminaalasi üle teisele kohtule

erandkorras (KrMS § 24 lg 2). Nende küsimuste lahendamise järel oleks aga kohtunik pidanud

A. Meri kohtu alla andma, koostades kohtu alla andmise määruse. Kaitsja poolt tõstatatud küsimuse

õiguslik lahendamine olekski pidanud sellega piirduma. Maakohtu määruse vaidlustamine on

KrMS § 385 p 16 järgi välistatud ja seega ebaseaduslik, sest selle määrusega lahendati sisuliselt

kaitsja taotlust. Maakohtu märge kaebeõiguse olemasolu kohta ei tulenenud seadusest ja oli eksitav.

Menetlusosaliste kaebeõigus ja kohtute sisuline pädevus kaebuste lahendamiseks tuleneb seadustest,

mitte kohtulahendites kirjapandust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas 3-1-1-97-02, RT

III 2002, 24, 271).

15. Heites maakohtule ette pädevuse ületamist, tegi ringkonnakohus ise sama vea ning menetles

määruskaebust, mille läbi vaatamine on kõrgema astme kohtus välistatud. Ringkonnakohtu pädevuses

oli määruskaebuse läbivaatamata jätmine ja tagastamine kaebuse esitajale, kuid ringkonnakohus

võttis kaebuse menetlusse ja tegi määruse, millega tühistas maakohtu määruse täies ulatuses.

Ringkonnakohtu määruse resolutiivosast ei nähtu, kas kohus rahuldab määruskaebuse või mitte, kuid

põhiosa 5. punktist selgub, et määruskaebuses vaidlustatud määrus tühistatakse, samas, kui

määruskaebus ise jäetakse läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium osundab ringkonnakohtu määruse

vastuolulisusele ja märgib, et vastuolud kohtulahendite eri osade vahel on lubamatud. Kuid kuna

Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub seaduslik alus ringkonnakohtu määruse läbivaatamiseks (vt

määruse p 10), ei ole võimalik seda määrust ka tühistada.

16. Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu määruses väljendatud üldistava seisukohaga, et

nii maakohtul kui ka ringkonnakohtul puudub pädevus menetleda ja lahendada kohtule esitatud

taotlust kohtualluvuse muutmiseks. Selle arusaama ekslikkust on selgitatud käeoleva määruse punkis

12. Ringkonnakohtu määruses osundatud kohtualluvuse määramise ja muutmise taotluse saatmine

ringkonnakohtu esimehele oli samuti põhjendamatu. Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama

kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt

saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud. Selliseid

asjaolusid A. Meri kriminaalasjas tuvastatud ei ole.

III

17. Genotsiidikuritegude kriminaalasjade seadusjärgse kohtualluvuse kindlaksmääramise küsimuses

märgib kriminaalkolleegium, et genotsiidikuritegudes süüdistatavate isikute üle mõistetakse kohut

eelkõige selle riigi kompetentse kohtu poolt, mille territooriumil kuritegu toime pandi (Konventsiooni

art VI). Artikkel näeb ette, et alles õiguspädeva kohtu puudumisel arutab genotsiidikuritegusid selline

rahvusvaheline kriminaalkohus, kelle pädevust konventsioonile allakirjutanud lepinguosalised

tunnistavad. Eesti Vabariigis on genotsiid kriminaalkorras karistatav tegu ja on olemas

kriminaalmenetluse normistik kuritegude objektiivseks menetlemiseks pädeva kohtu poolt. Seega

puudus kohtutel mõistlik põhjus kaaluda A. Meri kriminaalasja kohtualluvuse kontrollimisel

Konventsiooni VI artiklis sätestatud esimese alternatiivi kohaldumise järel ka teist.

18. Tallinna Ringkonnakohtu esimehe 17. oktoobri 2007 kirjast selgub, et A. Meri kriminaalasja

arutab Pärnu Maakohus, kuid täpne kohtumaja määratakse kindlaks kohtu töökorralduse parimat viisi

silmas pidades. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtunik, kelle menetlusse käesolev asi määratakse,

peab lahendama süüdistava kohtu alla andmise küsimuse.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe