3-2-1-134-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. jaanuar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Lembit Künnapase hagi Janek Tischleri vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-21556

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lembit Künnapase kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lembit Künnapas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Kostja Janek Tischler (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 2. aprilli

2007. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule menetlemiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Lembit Künnapasele kassatsioonkaebuselt 11. oktoobril 2007. a tasutud kautsjon

4474 (neli tuhat nelisada seitsekümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. augustil 2006. a esitas Lembit Künnapas (hageja) Harju Maakohtule hagi Janek Tischleri

(kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täiteasjas nr 034/2006/289 kostja avalduse alusel

alustatud sundtäitmine.

2. Hagiavalduse kohaselt alustas Harju tööpiirkonna kohtutäitur Kristiina Feinman 2. juunil 2006. a

kostja avalduse ja Tallinna notar Piret Pressi juures koostatud 24. aprilli 2003. a laenu- ja

käenduslepingu alusel täitemenetlust laenu- ja käenduslepingust tuleneva solidaarnõude täitmiseks

hageja ja J. Mürkhaini vastu.

24. aprillil 2003. a sõlmitud laenu- ja käenduslepinguga kohustus kostja andma OÜ-le

OOO...Grupp&Partnerid (edaspidi osaühing) laenu 400 000 krooni, kandes laenusumma osaühingu

pangakontole Sampo Pangas hiljemalt 1. juulil 2003. a. Osaühing kohustus laenusumma tagastama

hiljemalt 10. aprillil 2004. a ning tagastamisega viivitamisel kohustus tasuma viivist iga viivitatud

päeva eest 0,5% laenusummalt päevas. Pooled ja J. Mürkhain leppisid lepingu punktis 4.1 kokku, et

hageja ja J. Mürkhain võtavad käendajatena kohustuse tagada laenuandja ees osaühingu lepingust

tulenevad kohustused koos kõrvalkohustustega. 24. aprillil 2003. a sõlmisid hageja ja J. Mürkhain

pantijatena ning kostja pandipidajana hagejale ja J. Mürkhainile kuuluvate osaühingu osade

notariaalse pandilepingu, mille punkti 1.3 kohaselt on pandiga tagatud kõik kostja osaühingu ja

pandipidaja vahelisest 24. aprilli 2003. a laenulepingust tulenevad nõuded, sh intress, leppetrahv,

kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused.

Sundtäitmine on lubamatu, kuna tegelikkuses laenuandja laenusummat osaühingu kasutusse ja

käsutusse andnud ei ole ning on jätnud kõik lepinguga võetud kohustused täitmata. Sellest tulenevalt

puuduvad hagejal kostja ees mis tahes võlgnevused või muud kohustused. Kostja ise on osaühingu

osanik ja juhatuse liige ning kostjapoolne lepingu täitmata jätmine on põhjuseks, miks osaühingu

majandustegevus on lõppenud ja ettevõte sattus finantsraskustesse. Praeguseni ei ole kostja sellise

nõudega osaühingu poole pöördunud ega ka ise osaühingu osaniku ja juhtorgani liikmena lepingu

täitmise otsust teinud ega vastavat arutelu algatanud. Laenuandja võetud kohustuse täitmata jätmise

korral laenulepingu kohtutäiturile sundtäitmiseks esitamine on lubamatu. Samuti ei saa laenuandja

käenduslepingust tulenevat rahalise nõude sundtäitmisele allumise kohustust pöörata sundtäitmisele,

kui laenuandja on jätnud täitmata sellele eelneva kohustuse nõuda laenusumma tagastamist ennekõike

laenusaajalt.

Kostjal ei ole sissenõudjana hageja vastu tegelikult nõudeid tekkinud. Laenulepingu järgi pidi

laenusumma kantama osaühingu Sampo Pangas asuvale kontole, mida kasutati tagatiste andmiseks

erinevatele lepingupartneritele, kes on seadnud selle tingimuseks. Hagejal ja kostjal olid osanikena

usalduslikud suhted, iga osanik juhtis erinevat valdkonda. Põhivõlgniku rahalised vahendid olid

kostja kontrolli all, kuna kostja oli ainuke allkirjaõiguslik isik pankades. Hageja leppis olukorraga,

kui kostja teatas, et tal ei ole ikkagi võimalik laenu anda. Kuna laenusuhet tegelikult ei tekkinud, ei

pidanud hageja vajalikuks lepingut vaidlustada. Osaühingu Hansapangas asuvale kontole tegi kostja

varem sissemakseid suuliste kokkulepete alusel, 24. aprilli 2003. a leping neid laenusummasid ei

puuduta. Kohustust ei ole tekkinud, mida tõendab Sampo Panga väljavõte.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole, sest

hageja ei ole nõuet täitnud ja puuduvad muud kokkulepped. Kostja nõue on pangakonto väljavõtetega

tõendatud ja puudub alus väita, nagu oleks laenuleping rahatu. 24. aprillil 2003. a sõlmitud

laenulepingu kohaselt oli poolte tahteks fikseerida, mis tingimustel kostja osaühingule laenu annab,

sealhulgas ka tingimuste fikseerimise ajaks tegelikult üle antud laenusummad. Laenulepinguga

fikseeriti laenu lõppsumma ning laenulepingu notariaalse tõestamise hetkeks oli osa laenust

osaühingu vajadustest lähtudes temale juba üle antud. Poolte sõlmitud käendusleping on kehtiv

tehing. Hageja käenduskohustus on tekkinud, kuna põhivõlgnik ei ole suutnud kostjale laenu

tagasimaksmise kohustust täita, mida tõendavad kostja 30. detsembri 2004. a, 12. septembri 2005. a

ja 6. märtsi 2006. a nõuded osaühingule, millele võlgnik kirjalikult ei vastanudki.

4. Harju Maakohus jättis 2. aprilli 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja soovib täitemenetluse lubamatuks tunnistamist põhjusel, et lepingu alusel

laenu ei antud ja võlaõiguslikku suhet poolte vahel tegelikult ei ole tekkinud. Hageja väidetel lepingu

notariaalsele tõestamisele vaatamata sisuliselt lepingut olemas ei ole ning selle alusel täitemenetluse

korraldamine tuleb tunnistada lubamatuks. Kuna laenuleping on rahatuse tõttu tühine, siis hageja

arvates ei olnud vajalik ametlikult lepingust taganeda või lepingut üles öelda. Laenulepingu

puudumise tõttu ei ole tekkinud ka käenduskohustust. Selline hageja seisukoht on ekslik.

Pooled ja osaühing on 24. aprillil 2003. a sõlminud notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingu

ning lisaks pandilepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik. Lepingu võib lõpetada või seda muuta lepingupoolte kokkuleppel või

lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel (VÕS § 13 lg 1). VÕS § 76 lõike 1 järgi tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid

kohustuse rikkumise korral. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda

kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, taganeda lepingust või öelda

leping üles. VÕS § 114 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda

võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei

täida, või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast

teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda

kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 116

lg 1 annab lepingupoolele samuti õiguse lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on nn kujundusõigused, mida teostatakse ühepoolse

tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt

kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub

kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult

teatavaks tehtud (TsÜS § 69 lg 2). Tsiviilasjas ei vaielda selle üle, et lepingut ei ole nõuetekohaselt

üles öeldud ega lepingust taganetud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et algul nõuti lepingu täitmist,

kuid kui kostja teatas, et tal ei ole siiski võimalik laenu anda, siis teised juhatuse liikmed, sh hageja,

leppisid sellega. Hageja hinnangul oli tegemist poolte vastastikusel kokkuleppel lepingust

loobumisega. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud.

Hageja on notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingule alla kirjutanud ja juhatuse liikmena

nõudnud kostjalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1

p 18 kohaselt on täitedokumendiks rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille

kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele

sundtäitmisele. Eeltoodu alusel on põhjendamatu ja seadusega vastuolus hageja seisukoht, et

notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingut tegelikkuses ei eksisteeri ja sellest lepingust ei ole

kohustusi tekkinud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on põhivõlgnikule laenu andnud ja kas hagejal on tekkinud

käenduskohustus. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise menetluses ei saa lahendada vaidlust

laenulepingu rahatusest tuleneva tühisuse üle. Hageja kohustus kostja vastu tuleneb pooltevahelisest

notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingust. Tulenevalt TMS § 221 lõikest 1 ei mõjuta

tsiviilasjas tehtav lahend täitedokumendiks oleva lepingu kehtivust. Lepingust ei ole taganetud ega

seda üles öeldud. Käendajal on VÕS § 149 lõikest 1 tulenev õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Eelneva alusel on hagejal õigus tehingut

rahatuse tõttu vaidlustada eraldi menetluses. Hageja võimalik õigus tehingu vaidlustamiseks aga ei

anna alust enne vastava kohtulahendi jõustumist sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Kui tehingu

vaidlustamiseks esitatava hagi rahuldamise korral muutub täitedokument kehtetuks, on hagejal

täitemenetluses sissenõutud summade tagasinõudeõigus.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. septembri 2007. a otsusega maakohtu lõppjärelduse muutmata,

arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja ja osaühing sõlmisid

laenulepingu, mille tagamiseks sõlmisid vaidluse pooled käenduslepingu, mille punktis 4.1

(alapunktid 4.1.1 ja 4.1.2) andis hageja laenu tagamiseks käenduse ja mille punktis 5 lepiti kokku, et

hageja kui käendaja kohustub lepingus võetud rahaliste kohustuste täitmata jätmisel alluma kohesele

sundtäitmisele kogu oma varaga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (tl 7). Pooled ei vaidle

ka selle üle, et kostja pöördus kohtutäituri poole käenduslepingu kui täitedokumendi täitmiseks ning

et hageja sai täitmisteate kätte 15. juulil 2006. a.

Hageja on põhjendanud tema suhtes alustatud täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõuet väitega, et täidetava täitedokumendi alusel ei ole tal kohustust tekkinud. Ringkonnakohus

leidis, et hageja on oma õiguste kaitseks valinud ebaõige viisi.

TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud; hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sättes esitatud

loetelu on küll näitlik, kuid see ei tähenda, nagu võiks niisuguse hagi esitada suvalistel normis

loetlemata alustel, kui võlgnik leiab, et täitedokumenti ei tohiks sundtäita. Sättes nimetamata alused,

mis võimaldavad niisuguse hagi esitada, peavad olema sättes nimetatud alustega võrreldavad. Kõigi

sättes loetletud näidete ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid

pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Seega saab

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda, kui sundtäitmine on välistatud seetõttu, et täitmise

aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud, näiteks kui kohustus on täidetud või

on nõue tasaarvestatud või kui võlgnik on kohustuse täitmisest vabastatud või on pooled sõlminud

võla tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppe või on täitmisnõue aegunud. Tegemist on

täitmisõigussuhte kujundamise hagiga, mille eesmärgiks on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Nii ei saa selle hagi

eesmärgiks olla tuvastada, et täitmisõigussuhet ei ole tekkinud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi ei saa põhjendada väitega, et täitedokumendi alusel ei olegi kohustust tekkinud ning

täitedokument ei ole seetõttu täidetav. Hageja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis võiks olla aluseks

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagile.

Nõustuda ei saa hagejaga selles, nagu ei oleks võlgnikul võimalik end täitemenetluses esitatud nõude

vastu kaitsta teisiti kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Isikul, kes leiab, et tal

täitedokumendi alusel ei ole kohustust tekkinud, on võimalik hagi esitamisega täitedokument

vaidlustada ja hagi tagamisabinõuna taotleda TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatamist,

täitemenetluse jätkamise lubamist üksnes tagatise vastu või täitetoimingu tühistamist. Põhjendatud ei

ole hageja väide, nagu oleks hagi pooltevahelise õigussuhte sisu tuvastamiseks saanud esitada üksnes

vastaspool, nõudes hagejalt vaidlusaluse rahasumma väljamõistmist. Nii on hagejal võimalus esitada

hagi vaidlusaluse kohustuse puudumise tuvastamiseks. Tegemist on TsMS § 368 lõikes 1 sätestatud

õigussuhte puudumise tuvastamisele suunatud hagiga, mille lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas

täitedokumendi alusel on vaidlusalune kohustus üldse tekkinud ning kas seega on olemas

täitedokumenti, mida sundtäita. Niisugust hagi ei ole hageja esitanud. Lisaks võimaldab TsMS § 368

lg 2 täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral sissenõudjal või

võlgnikul esitada tuvastushagi teise poole vastu täitmiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks ja

täitedokumendi selgitamiseks. Sellestki nähtub, et täitemenetluses ei ole võlgniku ainsaks

kaitsevahendiks ebaõige täitmise vastu TMS § 221 lõikes 1 sätestatud hagi, nagu hageja on väitnud.

Kuna hagi rahuldamiseks ei ole õiguslikku alust, on see õigesti jäetud rahuldamata. Et vaidlusaluses

asjas ei tule hinnata täitedokumendi kehtivust ega sellest kohustuste tekkimise või tekkimata jäämise

asjaolusid, siis ei pidanud maakohus neid hindama ja ka ringkonnakohtul ei ole vajalik ega võimalik

võtta seisukohta selle kohta, kas kostja andis äriühingule laenu ning kas põhivõlgnikul on kohustus,

mille täitmist võib kostja hagejalt nõuda. Sellest tulenevalt ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik ka

hinnata nende asjaolude kohta poolte esitatud tõendeid. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et

valitud hagiga ei ole selle eesmärk saavutatav, ei ole ülejäänud asjaoludel vaidluse lahendamiseks

tähtsust ja maakohtu otsusest tuleb neid käsitlevad motiivid välja jätta.

Nõustuda ei saa hageja väitega, nagu tuleks vaidlus hagejal täitedokumendi alusel kohustuse

tekkimise üle lahendada vaidlusaluses asjas seetõttu, et maakohus on määranud hagilt tasutava

riigilõivu suuruse täidetavast nõudesummast 447 372 krooni lähtudes. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi on tuvastushagi, mille hind TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hüve

väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kuna sundtäitmisel

on hageja enda väitel nõue suurusega 447 372 krooni, siis on sellega võrdne hüve väärtus, mille

hageja hagi edu korral saaks: just niisuguse väärtusega kohustuse täitmisest hageja sel juhul

vabaneks. Seega on maakohus hagihinna määranud esitatud hagist lähtudes õigesti ja võetud riigilõiv

vastab hagihinnale.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, nagu oleks maakohus rikkunud TsMS § 436, kui ei arutanud

hagejaga TMS § 221 lg 1 võimalikku tõlgendust. Kohtu kohustuse on hageja eeldatavasti tuletanud

TsMS § 436 lõikest 4, mille kohaselt kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu

ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Selles sättes on silmas peetud faktilisi asjaolusid,

millega pooled on oma nõudeid või vastuväiteid põhjendanud, mitte seaduse kohaldamise küsimusi,

nagu apellant on leidnud. See järeldub ka sama paragrahvi lõikest 7, mille kohaselt kohus ei ole

otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, ja TsMS § 400 lõikest 5, mis küll võimaldab

kohtul arutada pooltega nende seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist,

kuid ei kohusta seda tegema. Pooltega õiguse kohaldamise küsimuste arutamine aitab reeglina kaasa

tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele (TsMS § 2), kuid arutamata jätmine ei muuda kohtuotsust

iseenesest ebaõigeks. Hageja on esitanud oma seisukohad TMS § 221 lg 1 kohaldamise kohta nii

apellatsioonkaebuses kui ka apellatsioonikohtu istungil. Eespool toodud põhjendusest nähtub, miks

ringkonnakohus hageja tõlgendusega ei nõustu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel

lähtunud TMS § 221 lõikest 1, kohtutäituri poolt talle saadetud täitmisteatel olnud juhisest ja

asjaolust, et kostja ei ole kunagi põhivõlgnikule laenu andnud. TMS § 221 lõikega 1 on vastuolus

ringkonnakohtu tõlgendus, et hageja oleks pidanud enda õiguste kaitseks esitama muu hagi. Hageja

esitatud hagi alusel oli kohtutel võimalik hinnata, kas põhivõlgnik on laenu saanud ja kas hagejal on

tekkinud käendusest tulenev solidaarkohustus. Piisanud oleks hageja tõendite hindamisest. Hagejal

puudus vajadus esitada hagi õigussuhte puudumise või olemasolu tuvastamiseks, kuna see asjaolu oli

tuvastatav hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes.

Otseselt väär on ka ringkonnakohtu kitsendav tõlgendus TMS § 221 lõikele 1. Sundtäitmise

lubatavuse seisukohalt ei ole oluline, kas nõue võlgniku vastu on mingil hetkel tekkinud või mitte.

Oluline on see, et nõuet ei eksisteeri. Kuna kostja ei ole põhivõlgnikule laenu andnud, puudub tal

täitemenetluse alustamise hetkel ka nõue hageja vastu.

Kui kohtud leidsid, et esitatud hagiga ei ole valitud eesmärk saavutatav, tulnuks hagi jätta

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas

kohustada hagejat tasuma riigilõivu 447 372-kroonise hagihinna järgi ja otsuses avaldada, et hagiga

polegi võimalik hageja eesmärki saavutada.

Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline. Esmalt leiab ringkonnakohus viitega TsMS § 368 lg-le 1,

et hageja oleks pidanud esitama tuvastushagi. Otsuse samal leheküljel allpool märgib aga

ringkonnakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on tuvastushagi (seoses riigilõivu

määramisega).

8. Vastus kassatsioonkaebusele ei ole esitatud TsMS § 218 lg 3 esimese lause nõuete kohaselt ning

Riigikohus vastusega ei arvesta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu

otsus ja asi tuleb saata menetlemiseks Harju Maakohtule.

10. Praeguses asjas on põhiline õiguslik küsimus see, kas hageja võis esitada TMS § 221 lg-s 1

sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille põhjendusena tõi hageja eelkõige välja

väite, et kostja ei saa temalt kui käendajalt nõuda kohtutäituri kaudu laenu tagasimaksmist, kuna

kostja ei ole laenu põhivõlgnikule üle andnud.

Ringkonnakohus on leidnud, et tegemist ei ole õige õiguskaitsevahendiga, kuna sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi ei saa põhjendada väitega, et täitedokumendi alusel ei olegi kohustust

tekkinud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist saab nõuda, kui sundtäitmine on välistatud seetõttu,

et täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud. Tingimus on veel see, et

täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi

õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et tegemist ei ole õige

õiguskaitsevahendiga.

11. Täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tegemist on hagiga, mille eesmärk on

täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise

kõrvaldamine.

Kolleegiumi arvates ringkonnakohus eksis, kui tõlgendas TMS § 221 lg-t 1 kitsendavalt (vt otsuse

p 10). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1

sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral

(eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile

esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang

sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Samas on osa

täitedokumentide korral (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud) tegemist olukorraga, mil ükski

sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud.

Kolleegiumi arvates tuleb viimati mainitud juhtudel tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning

lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest

saadik tekkinud. Praegusel juhul on kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping.

Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset. Arvestada tuleb ka sellega,

et hagilt tuleb tasuda riigilõivu (vt otsuse p 14) ja hagi esitamiseks on TMS § 221 lg 3 järgi sätestatud

lühike aegumistähtaeg. Lühikese aegumistähtaja eesmärk on selgitada enne täitemenetluse tegelikku

toimumist, kas täitedokumendi täitmine on lubatav. See aitab vältida tulevast võimalikku

tagasitäitmist.

Samuti leiab kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on õigesti leidnud TMS § 221 lg 1 näidisloetelus

esitatud võlgniku vastuväidetele ühise nimetaja - kõigi näidete ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev

nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis

täitmist ei võimalda -, ei ole see määrava tähendusega. Näidisloetelu on esitatud kõige

üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Samas möönab kolleegium, et võlgniku vastuväited

nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud

asjaoludel, mis täitmist ei võimalda. Õiged on ringkonnakohtu täiendavad näited nõude aegumise

vastuväite ja võlgniku kohustuse täitmisest vabastamise vastuväite kohta. Lisaks võib veel välja tuua

näited tehingu tühistamise või tühisuse vastuväite kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel,

äramuutva tingimuse saabumise, lepingust taganemise, sissenõudja poolt nõude loovutamise,

sissenõutavuse puudumise jms vastuväite esitamise kohta.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et võlgnikul on võimalus kasutada ka teisi

õiguskaitsevahendeid, kuid käesoleva otsuse p-s 11 esitatud põhjustel tuleb eelistada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Võlgnikul on ringkonnakohtu märgitud võimalus esitada ka

tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi, kuid see ei pruugi tema õiguste kaitseks olla piisav. Kui võlgnik

taotleks tuvastushagis näiteks selle tuvastamist, et temal ei ole käendajana laenu tagastamise

kohustust, kuna kostja laenuandjana ei andnud põhivõlgnikule laenu üle, ning kohus selle hagi

rahuldaks, ei kõrvaldaks see lahend kohtutäiturile esitatud notariaalse lepingu sundtäidetavust.

Otstarbekaks võib osutuda sellise hagi esitamine, milles sisaldub kaks taotlust - mainitud tuvastuslik

taotlus ja selle rahuldamise juhuks taotlus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, st ühendada

tuvastushagi ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võimalused. Kolleegium märgib veel, et

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest

selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht

sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis

õigustaks hagi rahuldamist.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamata jätmise kohta märgib

kolleegium järgmist. Riigikohus on 5. juuni 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07 leidnud

TsMS § 371 lg 2 p 1 kohta, et sätte peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise

hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse

menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab

hageja kandma menetluskulud (TsMS § 162 lg 1). Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371

lg 2 p 1 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv. Kolleegiumi

arvates kehtib see järeldus ka TsMS § 371 lg 2 p 2 kohta. Siiski on Riigikohus viidatud lahendis

leidnud ka seda, et kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 1 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse

võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse

menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast

põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas

hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kolleegiumi arvates kehtib samasugune kõrgendatud

põhjendamis- ja kaalumiskohustus ka TsMS § 371 lg 2 p 2 korral. Siit saab järeldada ka seda, et kui

tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka

õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Nii on kohtud toiminud ka praegusel juhul. TsMS § 371

lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.

14. Kolleegium märgib, et õige on ringkonnakohtu seisukoht riigilõivu suuruse kohta. Riigikohus on

14. novembri 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidnud, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. TsMS § 125

esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi korral hagihind hüve väärtusega, mida hageja on

eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei

täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda,

et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või

täitedokumendis märgitud summat. Kolleegium märgib, et TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga (vt otsuse

p 12), kuid olemuslikult on TsMS § 125 hagihinna määramiseks eelnevalt esitatud põhjusel sobiv.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtu otsus selles küsimuses ka vastuoluline.

15. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Harju Maakohtu 5. veebruari 2007. a määruse (I kd, tl-

d 90-91) kohaselt on maakohus tuvastanud, et hagejale on täitmisteade kätte toimetatud 17. juulil

2006. a. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruses on aga tõenäoliselt ekslikult leitud järgmist:

"Vaieldav ei ole ka, et kostja pöördus kohtutäituri poole käenduslepingu kui täitedokumendi

täitmiseks ning et hageja sai täitmisteate kätte 15. juulil 2006. a." Täitmisteate kättetoimetamise aeg

on oluline hagi aegumise küsimuse otsustamiseks. Harju Maakohus on viidatud määruses otsustanud

jätta kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu