3-1-1-94-07 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-07

Otsuse kuupäev

29. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi K.T. süüdistuses LS § 7436 lg 2 p 1 ja § 276 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. augusti 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-

1774

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hinti kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2008

Istungil osalenud isikud

K.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint

RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt Tartu Maakohtu 2. augusti 2007. a otsus K.T. karistamises LS § 7436 lg 2 p 1

järgi LE § 42 rikkumise eest, tema karistamises KarS § 276 järgi ja K.T-lt menetluskulude

väljamõistmise osas.

2. Lõpetada punktis üks nimetatud osades K.T. suhtes väärteomenetlus.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 2. augusti 2007. a kohtuotsus K.T. suhtes muutmata.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Riigieelarves selleks eraldatud vahendite arvel välja mõista K.T. kaitsjale riigi õigusabi osutamise

eest kaitsjatasu 997 (üheksasada üheksakümmend seitse) krooni ja 10 senti.

6. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati K.T. LS § 7436 lg 2 p 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o.

2400 krooni ja KarS § 276 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o. 6000 krooni. K.T-d karistati selle eest,

et ta 3. märtsil 2007. a ei olnud sõidukis nõuetekohaselt kinnitatud turvavarustusega ja lahkus sõidukist

kontrollija sellekohase loa või korralduseta. Ta eiras korduvalt politseiametniku poolt antavat seaduslikku

korraldust autosse tagasi minna.

2. K.T. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist, kohtuvälise

menetleja kohtukulude jätmist menetleja kanda ja talle maakohtus esindamiseks riigi õigusabi määramist.

K.T. arvates karistati teda liikluseeskirja (edasiselt LE) § 72 rikkumise eest ebaõigesti, sest kontrollimine

selles paragrahvis sätestatu mõttes oli lõppenud, kui politseinik kutsus juhi väärteotoimingute tegemiseks

oma autosse. Tema autost väljumine ei leidnud aset kontrollimise momendil, vaid teise isiku suhtes alanud

väärteomenetluse ajal. Ühestki seadusest ei tulene nõuet, et kõrvalistuja peab jääma autosse ka ajaks, mil

politsei teeb juhi suhtes menetlustoiminguid. Politseiga vaidlemise suhtes väljendas K.T. kahetsust.

K.T. leidis, et kinnitamata turvavööga sõidu eest karistati teda ebaõigesti, sest seda rikkumist talle 3. märtsil

2007 ette ei heidetud, vaid teda süüdistati ainult ilma loata sõidukist väljumises. Väidetavast lahtise

turvavööga sõitmisest sai ta teada alles 10. märtsil 2007. a väärteoprotokollist. Kaebaja kinnitusel oli ta

peatamise hetkel kinnitatud turvavööga, mida võib kinnitada ka juht.

3. Tartu Maakohtu 2. augusti 2007. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja K.T. kaebus

rahuldamata.

3.1 Maakohus märkis, et LE § 72 kohaselt peab mootorsõiduki juht andma kontrollimiseks vajalikud

dokumendid kontrollijale juhikohalt lahkumata, autost läbi avatud küljeakna. Juht ja sõitja peavad jääma

oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Kohus märkis ka, et K.T. on

kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses nõustunud, et ta rikkus sõidukist lahkumisega LE § 72

nõudeid. Politsei andis K.T-le seejärel korduvalt korralduse autosse tagasiistumiseks, mida ta aga ei täitnud,

sest pidas politsei käitumist tema suhtes ülbeks ja üleolevaks. Politsei poolt K.T-le antud korraldus autosse

tagasi istuda oli korrektne ja selge. K.T-l oli autost lahkumise järel võimalus politseilt selleks luba küsida,

kuid ta ei kasutanud seda võimalust. K.T-le ei antud korraldust autost väljuda ja temaga ei alustatud

menetlust samades asjaoludel nagu U.T-ga, s.o turvavööta sõitmises. Kohtu hinnangul sõltub LE § 72 teise

lause mõtte kohaselt kontrollimise järgselt oma kohal püsimise aeg kontrollijate korraldustest või vastavatest

lubadest ning kestab loani sündmuskohalt lahkuda. Kuna K.T-le sellekohast luba ei antud, ei oleks ta

tohtinud autost väljuda.

3.2 K.T-le väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses etteheidetud LE § 42 rikkumisest kohtuvälise

menetleja esindaja kohtuistungil loobus. Väärteoprotokollile esitatud vastulause sisust järeldub, et K.T. sai

kuni otsuse tegemiseni aru, et ta rikkus LE § 72 nõudeid, täites oma käitumisega nii LS § 7436 lg 1 kui ka

KarS § 276 ettenähtud väärteokoosseisud. Maakohus leidis, et K.T. vastutust raskendavaks koosseisuliseks

asjaoluks LS § 7436 lg 2 p 1 järgi oli alkoholijoove. Politseiametnike korraldus autosse tagasi istuda tulenes

seadusest ja anti LS § 3 lg 2 alusel kehtestatud LE § 72 alusel. K.T. käitumises ei tuvastatud õigusvastasust

ega süüd välistavaid asjaolusid.

3.3 Kohus ei tuvastanud K.T. karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Talle kohtuvälise menetleja

poolt LS § 7436 lg 2 p 1 järgi määratud karistus jäi alla sanktsiooni keskmise määra ja KarS § 276 järgi

määrati kergemaliigiline karistus sanktsiooni keskmises määras. Karistused määrati põhjendatult KarS § 63

lg 3 järgi. Arvestades K.T. maksevõimet, pidas kohus vajalikuks määrata KarS § 66 lg 2 alusel trahvi

maksmine ositi üheksa kuu jooksul.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja leiab, et K.T.

karistamine LS § 7436 lg 2 p 1 järgi LE § 72 rikkumise eest oli ebaõige, sest K.T. ei viibinud enam

kontrolliolukorras, kus ta ei oleks tohtinud sõidukist lahkuda. Samuti on kaitsja hinnangul väär K.T.

karistamine KarS § 276 järgi, sest K.T. ei eiranud politseiniku seaduslikku korraldust (selleks ei saa olla

korraldus istuda autosse). Kaitsja märgib, et üldse on kohtus arutluse alt jäänud välja küsimus K.T. poolt

turvavööta sõitmise süüdistuses, seega tema poolt LE § 42 rikkumisega LS § 7436 lg 2 p-s 1 sätestatud

väärteokoosseisu realiseerimises.

5. Kohtuistungil toetas kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium hindab esmalt kassaatori väiteid K.T. karistamise osas LS § 7436 lg 2 p 1 järgi

vastavalt LE § 72 nõuete (p 7) ja LE § 42 nõuete (p 8) rikkumise eest ning viimasena tema

vastutuselevõtmist KarS 276 alusel politseiametniku seadusliku korralduse eiramise eest.

7. Liikluseeskirja § 72 kohaselt peavad juht ja sõitja dokumentide kontrollimise ajaks jääma oma kohale ja

võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Käesolevas väärteoasjas on maakohus

tuvastanud, et 3. märtsil 2007. a pidas politseipatrull kinni U.T. juhitud sõiduki. U.T. dokumentide

kontrollimise järel kutsuti ta politseiautosse väärteoprotokolli vormistamiseks selle eest, et ta juhtis sõidukit

nõuetekohaselt kinnitamata turvavarustuseta. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et sama

sõiduki kaassõitjana ei viibinud K.T. pärast politseiametniku poolt U.T. suhtes väärteomenetluse alustamist

enam kontrollisituatsioonis, kus sõidukist lahkumine oli LE § 72 alusel lubatud üksnes kontrollija loal.

Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 vastu võetud liiklusjärelevalve teostamise korra

(Kord) § 8 kohaselt tähendab sõidudokumentide kontroll seadustes juhile, sõidukile, sõitjate- ja veoseveole

ettenähtud dokumentide olemasolu ning nende kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimist. Sedastades

dokumentide järele vaatamise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72

tähenduses lisaks Korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist.

Liikluseeskirja §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad,

on põhjendatav lisaks vajadusele kindlustada patrullijate turvalisus (liiklusjärelevalve teostamise korra § 35)

muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude

väljaselgitamine (nt sõidukis olevate isikute asukohtade tuvastamine). Kriminaalkolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, et väljudes omavoliliselt sõidukist pärast selle juhi U.T. kutsumist politseiautosse,

rikkus joobeseisundis K.T. LE § 72 nõudeid ja pani toime LS § 7436 lg 2 p-s 1 kirjeldatud väärteo. Seejuures

ei saa tähelepanuta jätta ka maakohtu tuvastatut, et K.T. mitte ainult ei väljunud politseipatrulli loata

sõidukist, vaid asus samas aktiivselt segama politseinike tegevust U.T.-le menetlusdokumentide

vormistamisel.

8. Samas nõustub kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga, et maakohus on jätnud sisuliselt käsitlemata

menetlusaluse isiku kaebuse osas, mis puudutab tema karistamist lahtise turvavööga sõitmise eest.

Kriminaalkolleegium osundab esmalt, et VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega oleks maakohus pidanud otsuses andma hinnangu ka K.T-le LS §

7436 lg 2 p 1 järgi omistatud LE § 42 nõuete rikkumisele. Riigikohtu praktikas on VTMS § 123 lg 2 nõuete

rikkumine tunnistatud väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 järgi, mis toob endaga

kaasa väärteoasjas tehtud otsuse tühistamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2005. a otsus

asjas nr 3‑1-1-30-05 - RT III 2005, 15, 152, p 7). Teiselt poolt juhib aga kriminaalkolleegium tähelepanu

asjaolule, et maakohtu istungil asus kohtuvälise menetleja esindaja pärast asjas kogutud tõendite uurimist

kohtuvaidluse käigus seisukohale, et K.T-le ei heideta enam ette 3. märtsil 2007 toimunud LE § 42 nõuete

rikkumist, s.o kinnitamata turvavööga kaasasõitmist (tl 62 prd-l). Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri,

kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil

väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või

täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtul sellises olukorras

juhinduda VTMS §-st 2, mis näeb ette kriminaalmenetlusõiguse kohaldamise väärteomenetluses, kui

väärteomenetluse seadustik ise ei sätesta teisiti. Seega teeb kohus KrMS §-s 301 kohaselt menetlust

jätkamata õigeksmõistva otsuse (resp lõpetab väärteomenetluse), kui prokurör (resp kohtuvälise menetleja

esindaja) loobub kohtuvaidluses süüdistusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et vaatamata

väärteomenetluse olulisele rikkumisele VTMS § 150 lg 2 järgi, tuleb väärteomenetlus LE § 42 rikkumise

osas K.T. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

9. Vaatamata eelmärgitule ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud vähendada K.T-le mõistetud

karistust. Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 1 näeb sanktsioonina ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. K.T-le

karistuse mõistmisel tuleb tema süü suuruse hindamisel silmas pidada, et K.T. mitte ainult ei väljunud

politseipatrulli loata sõidukist, vaid asus seejärel ka politseinike tegevust aktiivselt segama. K.T.-d karistati

kohtuvälise menetleja otsusega rahatrahviga 40 trahviühikut. Seega jääb talle mõistetud karistus alla

sanktsiooni keskmist määra, mis vastab K.T. süüle nig arvestab ka eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra

kaitsmise huvisid.

10. Puutuvalt aga K.T. karistamisse KarS § 276 järgi politseiametniku antud seadusliku korralduse eiramise

eest märgib kriminaalkolleegium järgmist. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt

märgitakse väärteoprotokollis väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo

kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt

väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba

väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3‑1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3 ja 7.

detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 10). Käesolevas asjas on

väärteoprotokollis K.T-le KarS § 276 järgi omistatava teo osas märgitud: „Isik eiras korduvalt

politseiametniku poolt antavat seaduslikku korraldust.” Sisuliselt on seega väärteoprotokollis taasesitatud

üksnes KarS §-s 276 sisalduv süüteokoosseis, s.o seadusandja poolt antud võimuesindaja seadusliku

korralduse eiramise kui väärteona karistatava teo kirjeldus. Seega ei nähtu väärteoprotokollist ega selle alusel

K.T. suhtes kohtuvälise menetleja 2. aprilli 2007 otsusest väärteoasjas menetlusalusele isikule omistatava teo

tehiolusid VTMS § 69 lg 2 p 1 mõttes, vaid üksnes kohtuvälise menetleja poolt K.T. käitumisele antav

õiguslik kvalifikatsioon VTMS § 69 lg 2 p 2 kohaselt. Alles kohtumenetluses ja selle tulemiks olevast 2.

augusti 2007 kohtuotsusest selgub, et KarS § 276 järgi heidetakse K.T-le ette politseinike antud korralduse -

autosse tagasi minna - täitmata jätmist. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et kuna KarS § 276 näeb ette

vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka

õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et

VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS §

19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud

süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RT III

2006, 36, 304, p 6.3). Kuna kirjeldatud vea kõrvaldamine kassatsioonimenetluses pole enam võimalik, siis

tuleb väärteomenetlus KarS § 276 osas K.T. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

11. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 2. augusti 2007. a otsuse K.T. suhtes osaliselt, s.o tema karistamises LS

§ 7436 lg 2 p 1 järgi LE § 42 rikkumise eest ja tema karistamises KarS § 276 järgi ning lõpetab selles osas

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

12. K.T. kaitsja esitas Riigikohtu istungil taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks

summas 940 krooni, mis koosneb tasust väärteoasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest (750

krooni) ja tasust väärteoasja kohtulikus menetluses osalemise eest (190 krooni). Sellele summale lisandub

käibemaks 169 krooni ja 20 senti. Kolleegium leiab, et tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23

lg-st 1 ning justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1

lg-st 2 ja § 11 lg-test 2 ja 3 kuulub esitatud taotlus rahuldamisele osaliselt. Kuna kohtuistung Riigikohtus

kestis pool tundi, tuleb väärteoasja kohtulikus menetluses osalemise eest K.T. kaitsjale välja mõista

95 krooni, väärteoasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest tuleb kaitsjatasuna välja mõista 750

krooni. Nimetatud summale lisandub käibemaks. Väärteomenetluse seadustiku § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1

kohaselt hüvitab need menetluskulud riik.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe