3-3-1-82-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-82-07 Otsuse kuupäev 28. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Martin Ellervee kaebus keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 osaliseks tühistamiseks ning Maa-ameti toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-997 Menetluse alus Riigikohtus Martin Ellervee kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-997 osas, millega jäeti rahuldamata Martin Ellervee taotlus keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 osaliseks tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 p 1.2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus jõusse. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnaministri 28. septembri 2004. a käskkirja nr 884 "Maa riigi omandisse jätmine" puntiga 1.2 jäeti riigi maareservina riigi omandisse Tallinnas, Suur-Sõjamäe tn 21 asuv maaüksus. Teade maa riigi omandisse jätmise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 18. novembril 2005. 2. 23. mail 2006 esitas Martin Ellervee halduskohtule kaebuse, milles palus keskkonnaministri käskkirja tühistada. Kaebuse kohaselt hävinesid 1992. aastal toimunud tulekahjus pea täielikult Suur- Sõjamäe tn 21 maaüksusel asuvad kaebaja vanavanematele kuulunud ehitised. Säilinud on hoonete vundamendid ja kaev. 6. mail 2005 omandas kaebaja vanavanematelt kinke teel Suur-Sõjamäe tn 21 maakasutusõiguse ühes neile kuulunud õiguslikul alusel püstitatud ja riiklikus ehitisregistris arvel olevate ehitistega: elamu, kuur, piirdeaed, kaev ning puurkaev. 9. mail 2005 esitas kaebaja avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Mais 2006 sai kaebaja teada Keskkonnaministri käskkirjast maa riigi omandisse jätmise kohta. Kaebuse põhjenduste kohaselt on juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse maareserviks, selle omandamise eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist. Käskkirjas pole põhjendatud, miks riik soovib vaidlusalust maaüksust riigi maareservi arvata. Samuti on põhjendamata maa sihtotstarbe muutmine elamumaast tootmismaaks. Käskkirjast ei nähtu senise

maakasutaja õiguste arvessevõtmist. Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse nr 1731- k kohaselt ei ole Tallinna linn nõustunud maa riigi omandisse jätmisega põhjusel, et maatükk asub endisel linnale kuulunud kinnistul ning selle kohta on esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Seega pole KOV nõustunud ka maa sihtotstarbe muutmisega. Maa erastamist korraldab maavanem, Maa-ametil puudub pädevus erastamise võimalikkuse üle otsustamiseks. Erastamisest ei saa keelduda ilma hoonete kordategemiseks tähtaega andmata. 3. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a määrusega jäeti kaebus käiguta ja anti kaebajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kaebusest. Määruse kohaselt avaldati vaidlustatud haldusakt 18. novembril 2005 väljaandes Ametlikud Teadaanded, lisaks nähtub kaebaja poolt 8. veebruaril 2006 Tallinna Linnavalitsusele saadetud kirjast, et kaebaja oli juba sel ajal teadlik maa riigi omandisse jätmise menetlusest. Kuna kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, tuleb kaebajal esitada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. 4. M. Ellervee esitas kohtumäärusele vastuse, mille kohaselt on ekslik halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud aktist teadasaamise ajaks tuleb lugeda selle Ametlikes Teadaannetes avaldamise aeg. Maa riigi omandisse jätmine ja maa sihtotstarbe muutmine puudutasid otseselt kaebaja õigusi, seetõttu oleks haldusorgan pidanud akti kaebajale kätte toimetama. 8. veebruaril 2006 Tallinna linnale ja Maa-ametile saadetud kirjas on kaebaja palunud selgitada, kas ja millistel põhjustel on tema poolt erastada soovitaval maatükil alustatud riigi omandisse jätmise menetlust. Teabe maa riigi omandisse jätmise menetlusest sai kaebaja Maa-ameti ametnikega eelmisel päeval peetud telefonivestlusest. Sellest, et vastu on võetud maa riigi omandisse jätmise otsus, kaebajat ei teavitatud. Ka Tallinna Maa- ametilt 2. märtsil 2006 saadud kirjast sai kaebaja üksnes teada, et esitatud on maa riigi omandisse jätmise taotlus ning et linn pole sellega nõustunud. Maa riigi omandisse jätmise otsusest sai kaebaja teada alles Maa-ameti 5. mai 2006. a kirjast. 2006. a veebruarikuu algust saab üksnes pidada ajaks, mil kaebajal võis tekkida kahtlus, et vastu on võetud tema õigusi rikkuv haldusakt, sellest lähtuvalt asuski kaebaja välja selgitama kaebuse esitamiseks olulisi asjaolusid. Kaebaja palus alternatiivse nõudena teha kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasus, kui kohus leiab, et kaebetähtaja ennistamiseks puudub põhjus. Lisaks täiendas M. Ellervee kaebust taotlusega tunnistada õigusvastaseks Maa-ameti toimingud, millega registreeriti Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksus maakatastris sihtotstarbega tootmismaa. Maa sihtotstarbe muutmine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Tallinna linna registrites on maa sihtotstarbeks määratud 100% elamumaa. 5. Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-997 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Maa riigi omandisse jätmise ajal ei saanud kaebajat pidada menetlusosaliseks, kellele haldusakt oleks tulnud isiklikult teatavaks teha ja kätte toimetada. HMS § 31 lg 5 kohaselt saab vaidlustatud käskkirja 18. novembril 2005 Ametlikes Teadaannetes avaldamisega lugeda kättetoimetatuks. Kaebus on halduskohtule esitatud enam kui pool aastat pärast haldusakti avaldamist. Kaebaja 8. veebruari 2006. a kirjast nähtub selgelt, et kaebaja oli

juba siis teadlik maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamisest. Tallinna Maa-ameti 2. märtsi 2006. a vastuses teatati kaebajale, et keskkonnaminister esitas juba 12. augustil 2004 taotluse maa riigi omandisse jätmiseks. Sellest oleks kaebaja pidanud mõistma, et menetlus võib olla juba lõppenud ning maa riigi omandisse jätmise haldusakt vastu võetud. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta sai vaidlustatavast aktist teada alles Maa-ameti 5. mai 2006. a vastusest. Kaebaja pole esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus lõpetas tähtaja rikkumise tõttu menetluse tühistamisnõude osas ning menetles kaebust alternatiivse nõudena esitatud tuvastamiskaebusena. Kohus möönis kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud akti õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus leidis, et maa riigi omandisse jätmise menetluse ajal puudus isik, kellel oleks olnud õigus maad ostueesõigusega erastada. Maale ei olnud esitatud ei erastamis- ega tagastamisnõudeid. Maa asendiplaanilt nähtuvalt sellel ehitisi ei olnud. Maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamise ajal ei olnud kaebaja veel omandanud seal väidetavalt paiknevaid ehitisi, seega puudus vajadus tema menetlusse kaasamiseks. Kohus leidis, et kohalik omavalitsus peab otsustama diskretsiooniõiguse alusel, kas tegemist on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitisega Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 31 tähenduses ning kas anda ehitise omanikule tähtaeg ehitise kordategemiseks. Ehitise kordategemisena Maareformi seaduse tähenduses ei saa mõista uue ehitise ehitamist. Käesoleval juhul on Maa-amet leidnud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel asuvad varemed ei ole ehitised ning Tallinna Linnavalitsus on selle seisukohaga nõustunud. Maa riigi omandisse jätmise käskkiri vastab Maa riigi omandisse jätmise korras kehtestatud nõuetele, seega on alusetud kaebaja väited selle motiveerimatusest. Maa riigi omandisse jätmisel ja katastriüksuse registreerimisel tootmismaana on Maa-amet järginud linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korraldusega nr 1731-k "Arvamuse andmine Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse jätmise kohta" p-ga 2 määratud sihtotstarvet. Maa-ameti vaidlustatud toimingud ei riku kaebaja õigusi. Kohus mõistis kaebajalt Maa-ameti kasuks välja menetluskulud 15 313 krooni. 6. M. Ellervee esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleks rahuldada. Ajaks, mil vaidlustatud haldusakt avaldati ning kehtima hakkas, oli kaebaja juba esitanud maa ostueesõigusega erastamise taotluse. Seega puudutas haldusakt vahetult kaebaja õigusi ning haldusorgan oleks pidanud kaebajat aktist teavitama. Kohus leidis ekslikult, et kaebaja teadis juba 2006. a veebruaris maa riigi omandisse jätmisest. Selleks ajaks saadud informatsiooni põhjal ei olnud kaebajal vähimatki alust eeldada, et maa on juba pool aastat tagasi jäetud riigi omandisse. Kaebetähtaja kulgemise alguseks saab lugeda alles Maa-ameti 5. mai 2006. a kirja, millest kaebaja sai teada, et maa riigi omandisse jätmise menetlus mitte ei kesta, vaid on juba lõppenud. Kaebaja leiab, et on õigustatud vaidlustama ka neid maa riigi omandisse jätmise menetluse toiminguid, mis leidsid aset ajal, kui ehitiste omanik oli tema vanaisa Gunnar Tõnisson, kuna need toimingud on vaidlustatavad üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Hoolimata maa ostueesõigusega

erastamise avalduse puudumisest, oli maa riigi omandisse jätmine suunatud G. Tõnissoni maakasutusõiguse lõppemisele, seetõttu oleks ta tulnud menetlusse kaasata. Ei Maa-amet ega Tallinna linn pole kogunud piisavalt tõendeid senise maakasutusõiguse ja võimalike puudutatud isikute kohta. Kaebaja leiab, et enne maa omandi küsimuse lahendamist oleks KOV pidanud otsustama, kas lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitisi on võimalik korda teha või mitte. Kui KOV leiab, et ehitisi pole võimalik korda teha, tuleb anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Tähtajaks kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse. Sellist menetlust käesolevas asjas läbi viidud ei ole. Kaebaja leiab, et ehitise kordategemiseks tähtaja andmise üle otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas ehitist on võimalik senisel otstarbel kasutusse võtta. Kaebaja hinnangul on kõiki maaüksusel paiknevaid ehitisi pärast korrastamist võimalik senisel otstarbel kasutada. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse ka menetluskulude jagamise osas. 7. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2007. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati halduskohtu otsus menetluskulude jagamise osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et ei kaebaja ega ka G. Tõnisson olnud maa riigi omandisse jätmise menetluses isikud, kellele oleks haldusakt tulnud kätte toimetada. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema haldusakti kohta teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes. Kaebaja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus leidis, et otsustamisel selle üle, kas võimaldada omanikul MRS § 6 lg 31 alusel ehitise kordategemist, tuleb arvestada ka ehitise kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. MRS ei välista omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja maareformi ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel hävinud elamu asemel samale krundile uue elamu püstitamiseks ehitusloa väljastamist. Üldjuhul tuleb KOV-l ehitise kordategemise või kõrvaldamise küsimus otsustada enne maa omandi küsimuse lahendamist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt lahkusid kaebaja vanavanemad 1991. aastal maale elama ning Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad hooned hävisid tulekahjus 90ndate esimesel poolel. Materjalidest ei nähtu vanavanemate kavatsust hooned korda teha ja nende sihtotstarbelist kasutamist jätkata, samuti ei esitanud nad maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust, et kaebaja vanavanemad olid ehitised sisuliselt maha jätnud ja nende omandist loobunud. Kinkeleping sõlmiti vaid selleks, et kaebaja saaks soodsalt maad omandada. Ehitised muutusid pärast nende omandist loobumist maatüki oluliseks osaks ning jagavad maareformi käigus maa õiguslikku saatust. Seega ei pidanud KOV kaaluma võimalust anda tähtaeg ehitiste kordategemiseks või kõrvaldamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Martin Ellervee esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, milles apellatsioonkaebus rahuldamata jäeti. Kaebuse põhjenduste kohaselt lahkusid kaebaja vanavanemad Suur-Sõjamäe tn 21 asuvaist ehitistest ajal, mil kehtis veel ENSV Maakoodeks. Maakoodeksi kohaselt sai maakasutusõigus lõppeda üksnes vastava organi otsusega ning maakasutaja

enda vastava sooviavalduse esitamisel. Maakoodeksi siiani kehtiva § 144 kohaselt säilib ehitise hävimise puhul loodusõnnetuse või amortisatsiooni tagajärjel selle omanikul maa tähtajata kasutamise õigus. Maareformi seaduse kohaselt lõpeb senine maakasutus selle ümbervormistamisega. Ei Maakoodeks ega hiljem kehtima hakanud seadused näe ette maakasutusest või ehitiste omandist loobumist nende teatud aja vältel faktilise kasutamata jätmisega. Lisaks pole ei riik ega KOV ehitisi vastavat korda järgides peremehetutena hõivamise teel omandanud. Kohtu järeldus ehitiste omandist loobumise kohta ei tugine asjas kogutud tõenditele ega ühelegi õigusaktile. Kohus ei saa võtta endale seadusega KOV-le pandud kohustust lagunenud ehitiste saatuse üle otsustamisel. Kaebuse kohaselt jääb kaebaja tühistamiskaebuse tähtaja ennistamise taotluses oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja leiab endiselt, et maa riigi omandisse jätmise otsus puudutas otseselt tema õigusi ning oleks tulnud talle kätte toimetada. Seetõttu hakkas kaebetähtaeg kulgema alles 5. maist 2006, kui kaebaja haldusaktist teada sai. 9. Maa-ameti vastuses palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on Maa-amet korduvalt kohapeal olukorraga tutvudes välja selgitanud, et Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksusel ei asu ehitisi, mille juurde oleks võimalik maad ostueesõigusega erastada. KOV saab määrata tähtaja üksnes sellise ehitise kordategemiseks, mille kordategemine on tegelikkuses võimalik. Kui hoonest on säilinud vaid vundament, ei oleks tegemist mitte vana hoone kordategemisega, vaid uue ehitamisega. Maa-amet leiab, et kuna kinkelepingu esemeks olnud ehitisi ei ole tegelikkuses olemas, ei saanud kaebajal tekkida ehitiste omandiõigust. Kuivõrd vaidlusalusel maaüksusel ehitisi ei ole, ei pidanud maa riigi omandisse jätmise otsusest kaebajat teavitama. Maa-amet nõustub kohtute seisukohaga, et kaebetähtaeg hakkas kulgema 18. novembrist 2005. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt tühistamiskaebuse esitamise tähtaja küsimust (I). Seejärel kontrollib kolleegium vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning lahendab kaebuse taotlused (II). I 11. HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. HMS § 62 lg 2 p 1 järgi tuleb haldusakt kättetoimetamise teel teatavaks teha isikule, kelle õigusi sellega piiratakse. HKMS § 9 lg 1 kohaselt on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva haldusakti teatavakstegemisest. 12. Nii halduskohus kui ringkonnakohus asusid seisukohale, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaega rikkudes, kuna M. Ellervee esitas kaebuse rohkem kui 30 päeva pärast haldusakti avaldamist väljaandes Ametlikud Teadaanded 18. novembril 2005. Kohtute hinnangul ei ole kaebaja toonud välja mõjuvaid põhjuseid tähtaja möödalaskmiseks, seega puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Kolleegium on seisukohal, et kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks tuleb esmalt selgitada, kas keskkonnaministri käskkiri, millega Suur-Sõjamäe tn 21 maa jäeti riigi omandisse, piirab kaebaja õigusi. Kui käskkiri piirab M. Ellervee õigusi, ei olnud Ametlikes Teadaannetes avaldamine kohane

viis selle teatavakstegemiseks. HMS § 62 lg 2 kohaselt oleks käskkiri sellisel juhul tulnud kaebajale teatavaks teha kättetoimetamise teel. 13. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja M. Ellervee ei olnud maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemise ajal menetlusosaliseks, kuna tema võimalik puutumus riigi omandisse jäetud maaga tekkis alles vanavanematega ehitiste kinkelepingu sõlmimisest 6. mail 2005. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, märkides lisaks, et ka kaebaja vanavanemad G. ja L. Tõnisson ei olnud isikuteks, kellele käskkiri oleks tulnud kätte toimetada. 14. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud käskkirjaga on antud riigi omandisse maa, millel kaebaja väitel asuvad talle kuuluvad ehitised: elamu, kuur, puurkaev, piirdeaed, kaev ja maa-alune kelder. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja vanavanemad loobusid omandiõigusest nimetatud ehitistele, kuna nad asusid 1991. aastal mujale elama, ei avaldanud tahet 90-ndate alguses toimunud tulekahjus kannatada saanud hoonete kordategemiseks ja nende sihtotstarbelise kasutamise jätkamiseks ega esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Ringkonnakohus ei ole märkinud sellise omandist loobumise õiguslikku alust ega selgitanud välja, millal L. ja G. Tõnisson vastava tahteavalduse tegid ning milles see väljendus. Seega on ringkonnakohtu järeldus omandist loobumise kohta paljasõnaline ning oletuslik. 1. detsembrini 1993 kehtinud Eesti Vabariigi omandiseaduses ei olnud reguleeritud omandist loobumise võimalus. 1. detsembril 1993 jõustunud Asjaõigusseaduse § 93 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kolleegium leiab, et isegi siis, kui väidetav omandist loobumine oleks toimunud pärast Asjaõigusseaduse jõustumist, lükkaks väite G. ja L. Tõnissoni omandist loobumise tahte olemasolu kohta ümber asjaolu, et nad 6. mail 2005 kinkisid Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad ehitised oma lapselapsele M. Ellerveele. Sellest asjaolust nähtuvalt pidasid nad end 2005. aastal endiselt ehitiste omanikeks. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et G. ja L. Tõnisson olid kinkelepingu sõlmimise ajal kantud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvate ehitiste omanikena ehitisregistrisse. Ehitisregistri andmetest lähtudes ei saanud haldusorganid maa riigi omandisse jätmise menetluses eeldada ehitiste omandiõigusest loobumist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Suur-Sõjamäe tn 21 asuvad ehitised muutunud maatüki oluliseks osaks, vaid kuulusid maa riigi omandisse jätmise käskkirja andmise ajal G. ja L. Tõnissonile ning käskkirja Ametlikes Teadaannetes avaldamise ajal M. Ellerveele. Maa riigi omandisse jätmise otsus piirab otseselt maatükil asuvate ehitiste omaniku õigusi, seetõttu tuleb otsus HMS § 62 lg 2 p-st 1 lähtuvalt teha teatavaks kättetoimetamisega. Vaidlustatud käskkirja ei toimetatud aga kaebajale kätte, vaid tehti teatavaks avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. 15. 9. mai 2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-23-07 leidis kolleegium, et isikule teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas

pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele. 16. Kohtuasjas kogutud materjalidest nähtuvalt esitas M. Ellervee 8. veebruaril 2006 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles palus selgitada, mis põhjusel on alustatud maa riigi omandisse jätmise menetlust. Tallinna Maa-ameti 2. märtsi 2006. a kirjas teatati M. Ellerveele, et Keskkonnaministeerium esitas 12. augustil 2004 taotluse Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse jätmiseks. Maa-ameti kirjas ei ole mainitud asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise otsus on juba vastu võetud ning väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et M. Ellervee oleks sellest kirjast pidanud aru saama, et maa riigi omandisse jätmise otsus võib juba olla vastu võetud. Kolleegiumi hinnangul võis M. Ellervee eeldada, et kui selline otsus oleks juba vastu võetud, oleks Maa-amet seda oma kirjas märkinud. Teabe maa riigi omandisse jätmise otsuse olemasolu kohta sai M. Ellervee alles Maa-ameti 5. mai 2006. a kirjast. Sellest ajast hakkas kulgema mõistlik aeg haldusakti väljanõudmiseks. Kaebuse halduskohtusse esitas M. Ellervee 23. mail 2006. Toodud asjaoludest nähtub, et M. Ellervee pöördus pärast haldusaktist teadasaamist kohtusse 30- päevase kaebetähtaja jooksul. Tühistamiskaebus on seega esitatud tähtaegselt. II 17. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt jäeti Suur-Sõjamäe tn 21 maa riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et enne maa omandi küsimuse lahendamist tuleb kohalikul omavalitsusel vastu võtta otsus maal asuvate ehitiste saatuse kohta. 18. Vastustaja Maa-amet on välja toonud asjaolu, et kinkelepingu objektiks olnud elamu ja kuur on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Lagunenud ning kasutusest väljalangenud ehitistega toimimiseks annab juhised MRS § 6 lg 31. Otsus selliste ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise või kõrvaldamise osas tuleb langetada kohalikul omavalitsusel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii ehitiste seisundit kui ka nende lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. Niisamuti tuleb enne maa riigi omandisse jätmist välja selgitada, kas maaüksusel on säilinud ka ülejäänud kaebaja nimetatud ehitised (2 kaevu, kelder ja piirdeaed) ning oodata ära kohaliku omavalitsuse seisukoht nende osas. 19. Ehitiste seisukorrast ning nende omaniku taotlustest lähtuvalt oleks seega enne maa riigi omandisse jätmist tulnud otsustada, kas viia läbi ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine (MRS § 6 lg 2, § 22 lg 1), riigimaale hoonestusõiguse seadmine (MRS § 351), ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine, ehitiste kõrvaldamine või sundvõõrandamine (MRS § 6 lg 31). Käesoleval juhul on maa riigi omandisse jätmise otsus aga langetatud, ilma et kohalik omavalitsus oleks maaüksusel asuvate ehitiste seisukorda hinnanud ning sellest lähtuvalt nende suhtes ettevõetava tegevuse osas seisukohta võtnud. Sellisel viisil maa koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse

jätmine kujutab endast kaebaja vara sundvõõrandamist ilma asjakohase menetluse läbiviimiseta. 20. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmise menetlus on toimunud oluliste puudustega, tuleb M. Ellervee kaebus rahuldada ning keskkonnaministri käskkirja p 1.2, millega otsustati Suur-Sõjamäe tn 21 maaüksus riigi omandisse jätta, tühistada. Kolleegium jätab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jõusse osas, millega jäeti rahuldamata M. Ellervee taotlus Maa-ameti toimingu, mis seisnes Suur-Sõjamäe tn 21 katastriüksuse maakatastris registreerimises, õigusvastasuse tuvastamiseks. Ekslik on kaebaja seisukoht, et nimetatud toiminguga määrati kindlaks maaüksuse sihtotstarve. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et maa sihtotstarve määrati Tallinna Linnavalitsuse 8. septembri 2004. a korralduse nr 1732-k p-ga 2. Nimetatud korraldus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Maaüksuse registreerimine informatiivse tähendusega registris (vt Maakatastriseaduse § 11 lg 1) ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ega riku seega kaebaja õigusi. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann