3-3-1-17-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-17-07 Otsuse kuupäev 22. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Leho Ruusi kaebus Põhja Politseiprefektuuri ülekuulamise protokolli väljastamisest keeldumise ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-587 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Leho Ruusi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 6. november 2007 Istungil osalenud isikud Leho Ruus RESOLUTSIOON Jätta Leho Ruusi kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-587 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Leho Ruus ületas jalakäijana 22. aprillil 2005. a väidetavalt vales kohas sõidutee. Politseiametnik alustas tema suhtes väärteomenetlust, koostas ülekuulamisprotokolli ja piirdus suulise hoiatusega. L. Ruus ei tunnistanud väärteo toimepanemist, kuid ei keeldunud ka hoiatamismenetluse läbiviimisest ega taotlenud väärteoasja menetlemist kiirvõi üldmenetluse korras. L. Ruus esitas 16. mail 2005 Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonnale teabenõude, milles palus väljastada 22. aprillil 2005 koostatud ülekuulamisprotokolli koopia. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond keeldus 20. mai 2005. a kirjaga nr PHJ9.4-1.13/37 teabenõude täitmisest põhjusel, et päringut ei saa käsitada teabenõudena. Kirjas märgiti, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) alusel ei ole hoiatamismenetluse puhul võimalik pärast väärteomenetluse lõpetamist materjalidega tutvuda ning nendest koopiaid teha. 2. Leho Ruus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna keeldumine hoiatamismenetluses koostatud ülekuulamisprotokolli väljastamisest ja hoiatusmenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli koostamine. Kaebuse esitaja leidis, et pole väärtegu toime pannud. Kohtuistungil taotles L. Ruus suulise hoiatuse tühistamist. Kaebaja oli seisukohal, et politseiametnik tõlgendas meelevaldselt liikluseeskirja §-e 26 ja 27. VTMS § 53 lg-s 2 ei ole sätestatud ülekuulamisprotokolli koostamist ega allkirja võtmist selle kohta, et menetlusalune isik on nõus hoiatamismenetlusega juhul, kui menetleja piirdub menetlusaluse isiku

suulise hoiatamisega. VTMS § 53 lg 1 sedastab selgelt, et hoiatamismenetlus on suuline, mitte kirjalik, mistõttu on ülekuulamisprotokoll õigustühine. Veel väitis kaebaja, et politsei on kogunud ebaseaduslikult isikuandmeid ja kandnud need juhtumina politsei infosüsteemi POLIS. Leho Ruus leidis, et kui ta peaks veel millalgi rikkuma liikluseeskirja, siis arvestab politsei sunnivahendi kohaldamisel eelnevat juhtumit, tuginedes infosüsteemis tehtud sissekandele. Leho Ruusi arvates oli tal PS § 44 lg 2 ning isikuandmete kaitse seaduse § 30 lg 1 alusel õigus tutvuda ning saada koopia tema kohta koostatud ülekuulamisprotokollist. 3. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond palus oma seletuses jätta kaebus rahuldamata. Teabenõude täitmisest keeldumine oli põhjendatud, kuna väärteomenetluse käigus kogutud teabe on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks (AvTS § 35 lg 1 p 1). Väärteomenetluse seadustik ei näe ette hoiatamismenetluse dokumentidega tutvumist. Vastavalt karistusregistri seaduse § 4 lg 1 p-le 2 ei kanta karistusregistrisse kohtuvälise menetleja otsust hoiatamismenetluses ehk hoiatustrahvi otsust, rääkimata suulisest hoiatusest. VTMS § 82 lg 1 kohaselt peab kohtuväline menetleja väärteoasjade kohta registrit. Infosüsteemis POLIS, mille Andmekaitse Inspektsioon on lugenud nõuetele vastavaks, registreeritakse kõik väärteoasjad, seega ka hoiatamismenetlused. Kuigi infosüsteemi POLIS tehakse vastavad kanded ka suulise hoiatuse puhul, ei tähenda see veel kirjalikku menetlust. Kirjalikuks menetluseks tuleb eelkõige pidada menetlust, kus kogu menetlus on algusest lõpuni kirjalik, sealhulgas ka lahend. VTMS § 53 lg 4 sätestab üheselt, et menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta protokollitakse, arvestades erisust, et ülekuulamisprotokollis annab menetlusalune isik eraldi allkirja hoiatamismenetlusega nõusoleku kohta ja selle kohta, et talle on selgitatud samas paragrahvis sätestatud hoiatamismenetluse korda. 4. Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2006. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus leidis, et vastustaja keeldumine kaebuse esitajale protokolli koopia väljastamisest oli õigusvastane. Protokoll on menetlusdokument, mis koostatakse isiku suhtes mingi rikkumise toimepanemisel. Isikul, kelle suhtes protokoll koostatakse, on õigus sellega tutvuda ning vajadusel saada sellest koopia. Kaebuse esitaja palus protokollist koopiat põhjendatult, kuna soovis õiguskantslerilt selgitusi hoiatamismenetluses protokolli koostamise õiguspärasuse kohta. Kohtu põhjendustel saab suuline hoiatamine toimuda vaid siis, kui menetlusalune isik on nõus tema suhtes hoiatamismenetluse läbiviimisega. Protokollist nähtub, et kaebajale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, sh õigust hoiatamismenetlusest keelduda. Suuline hoiatamine ei ole karistus, see on preventiivne haldussunnivahend, mida võib kohaldada vähetähtsa väärteo puhul isiku nõusolekul, kui rikkumise toimepanemise üle vaidlus puudub. Suulist hoiatamist ei kanta karistusregistrisse. Vastavalt VTMS § 54 lg-le 1 ei koostata hoiatamisotsust, kui kohtuväline menetleja piirdub menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega. Ülekuulamisprotokolli koostamine iseenesest ei riku menetlusaluse isiku õigusi ega piira tema vabadusi. Suuline hoiatus on toiming, mille kohta hoiatamisotsust ei tehta. Kohus ei saa toimingut tühistada ega kehtetuks tunnistada. Kuna kehtiv väärteomenetluse seadustik võimaldab väärteomenetluses vaidlustada üksnes kiirvõi üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsust, puudub kohtuvälisel

menetlejal õiguslik alus hoiatamismenetluses tehtud suulise hoiatuse muutmiseks ning sellist õigust ei ole antud ka kohtule. 5. Apellatsioonkaebuse esitanud Leho Ruus palus halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus. Apellandi arvates jättis halduskohus hindamata selle, kas kaebuse esitaja on üldse toime pannud väärteo. Kaebuse kohaselt seadis politseiametnik Leho Ruusi valiku ette, kas ta nõustub hoiatamismenetlusega või kohaldatakse üldmenetluse käigus talle 100 trahviühiku suurust trahvi. Menetluse läbiviimisel kohtuvälise menetleja ametnik ei esitanud pädevust tõendavat tunnistust (vastav nõue sisaldub VTMS § 10 lg-s 4) ning menetlusalune isik ei saanud piisavat informatsiooni talle süüks arvatava õigusvastase teo toimepanemise kohta. Suulise hoiatamise korral ei ole protokollimine vajalik ning koostatud protokoll ei vasta justiitsministri kehtestatud näidisvormile. Seadusandja ei ole sätestanud, et väärteomenetluses on kohtuvälisel menetlejal õigus võtta menetlusaluselt isikult nõusolek, mis välistaks isiku kohtusse pöördumise õiguse. Selline võimalus ei tulene ka põhiseadusest. 6. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vastuses paluti apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustuti halduskohtu põhjendustega. 7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsusega tühistati halduskohtu 4. aprilli 2006. a otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata ning lõpetati selles osas HKMS § 24 lg 1 p 1 ning § 46 lg 1 p 5 alusel menetlus asja halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et VTMS § 114 lg 2 kohaselt ei saa VTMS §-s 54 sätestatud otsuse peale kaebust esitada. Ringkonnakohtu arvates ei ole väärteomenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koostamine vaidlustatav eraldi väärteomenetluses tehtud lõplikust otsusest. VTMS § 114 lg-s 2 sätestatud piirang hõlmab ka menetlustoimingute vaidlustamist. Ringkonnakohus leidis, et välistatud ei ole mitte ainult halduskohtu pädevus, vaid kohtulik kontroll üldse, mistõttu ei rakendu Riigikohtu erikogu 10. aprilli 2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10) toodud põhimõte. Ringkonnakohus ei nõustunud samuti kaebaja väitega, et suulise hoiatuse vaidlustamise piirang kohtus on vastuolus põhiseaduse §-ga 15, sest menetlusaluse isiku õigusi piiratakse suulise hoiatuse näol vähesel määral ning seadustes ei ole ette nähtud isiku õigusi kitsendavaid suulise hoiatuse tegemise tagajärgi. Kuigi protokollist ei nähtu selgelt, et isikul puudub kaebeõigus suulise hoiatuse peale ja hoiatamismenetluseks tuli isikul anda nõusolek kohe ilma kaitsja osavõtuta või väärteomenetluse seadustikuga tutvumise võimaluseta, ei too ka see kaasa kaebeõiguse piirangu põhiseadusevastasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Leho Ruus kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ning ringkonnakohus käsitlenud esitatud materjali valikuliselt ning oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kaebaja palub tunnistada VTMS § 53 lg 4, millele tuginedes on kohtuväline menetleja ja Tallinna Halduskohus põhjendanud VTMS § 53 lg 2 kaebeõigust välistavat

rakendamist, vastuolus olevaks põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Kaebaja arvates on käesoleval juhul piiratud tema õigusi, mis on sätestatud põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses, §-s 13 ja § 15 lg 1 esimeses lauses. Kassaator leiab, et suulise hoiatamise menetluses ülekuulamisprotokolli koostamine on samuti vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega, mistõttu on piiratud isiku põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses, §-s 13 ja § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud õigusi. Ringkonnakohus on käsitanud suulist hoiatamist erinevalt halduskohtu käsitusest ning on sisuliselt samastanud hoiatamisotsuse ja suulise hoiatamise. VTMS § 114 lg 2 välistab hoiatamisotsuse vaidlustamise, kuid seaduses puudub vastav regulatsioon suulise hoiatamise kohta. Menetlusaluse isiku nõustumine hoiatamismenetlusega ja temalt allkirja võtmine ei saa olla aluseks, mis välistab isiku õiguse pöörduda kohtusse. Selline olukord on vastuolus põhiseaduse § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Ringkonnakohus on kohtuasja lahendamisel jätnud tähelepanuta menetlustoimingu õiguspärasuse küsimuse. Menetlustoiming ning selle aluseks olev menetlusdokumendi vorm on halduskohtus vaidlustatavad, tuginedes seejuures Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrusele haldusasjas nr 3- 3-1-69-03 (p 23) ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2002. a määrusele asjas nr 3-3-1-2- 02. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et Leho Ruusile oleks selgitatud hoiatamismenetluse korda. Protokolli plangi pöördel puudub viide VTMS §-le 53. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu väitega, et suuline hoiatamine ei too isikule kaasa mingeid kitsendavaid tagajärgi. Igasugune sunnivahend, ka preventiivne haldussunnivahend, rikub isiku õigusi, kui seda on kohaldatud alusetult. VTMS § 51 alusel justiitsministri koostatud menetlusdokumentide vormid on kohustuslikud kõikidele kohtuvälistele menetlejatele, sh ka politseile. Politseiamet on ise koostanud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli vormi, milleks tal puudus õigus. Ringkonnakohus pole esitatud vastuväitele tähelepanu pööranud ja on ekslikult asunud seisukohale, et ebaseaduslikult koostatud menetlusdokument ei ole üldse vaidlustatav. 9. Vastuses kassatsioonkaebusele nõustus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond täielikult Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2007. a otsusega ning palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. MENETLUS RIIGIKOHTUS 10. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäi kassaator oma kassatsioonkaebuse juurde. 11. Riigikohtu halduskolleegium leidis 20. juuni 2007. a määruses, et kuigi asja lahendamine ei kuulu olemuslikult mitte halduskohtu, vaid üldkohtu pädevusse, oleks üksnes selle järeldusega piirdumine ebaõige seetõttu, et kolleegiumi arvates ei saaks kaebaja VTMS § 114 lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu pöörduda oma õiguste kaitseks ka üldkohtusse. Kuigi seadusandja ei ole sõnaselgelt välistanud suulise hoiatamise vaidlustamist maakohtus, hõlmab halduskolleegiumi arvates VTMS § 114 lg-s 2 sätestatud piirang ka suulist hoiatamist kui hoiatamismenetluse ühte alaliiki.

12. Kaebaja oli tõstatanud küsimuse suulise hoiatuse rakendamisel kaebeõiguse puudumise kooskõlast põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lausega. Kuivõrd väärteoasjade lahendamine kuulub kriminaalkolleegiumi pädevusse ning käesoleva asja lahendamisel, sealhulgas kaebaja väidete hindamisel on kaebeõiguse regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas oluline nimetatud kolleegiumi seisukoht, andis halduskolleegium asja HKMS § 68 lg 1 alusel lahendamiseks haldusja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule. 13. Erikogu 6. novembri 2007. a istungil jäi Leho Ruus varem esitatud seisukohtade juurde. Riigikohtu erikogu istungil väitis kassaator, et kui ta oleks olnud teadlik, et hoiatamismenetlusega nõustumisel puudub tal kohtusse pöördumise õigus, ei oleks ta hoiatamismenetluse läbiviimisega nõustunud. ERIKOGU SEISUKOHT 14. VTMS § 53 lg 1 ja lg 2 koosmõjust tulenevalt võib kohtuväline menetleja väärteomenetluses vähetähtsa väärteo puhul piirduda menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et menetlusaluse isiku hoiatamine teda hoiatustrahviga trahvimata on piisav. Väärteomenetluse seadustiku regulatsiooni kohaselt on menetlusaluse isiku suuline hoiatamine kohtuvälise menetleja poolt vormiliselt väärteomenetluse toiming, millega ka lõpetatakse menetlus konkreetses väärteoasjas. 15. Suuline hoiatamine nagu ka hoiatustrahvi määramine ei kujuta endast karistust väärteo toimepanemise eest. Nimetatud vahendi eesmärgiks on eelkõige juhtida menetlusaluse isiku tähelepanu väärteona kvalifitseeritava õiguserikkumise toimepanemisele. Selline hoiatus sisaldab endas ka avaliku võimu esindaja poolset negatiivset, etteheitvat hinnangut isiku käitumisele. Erikogu nendib, et kuigi suulist hoiatamist ei kanta karistusregistri seaduse § 4 lg 1 p 2 kohaselt karistusregistrisse ning isikule suulise hoiatuse kohaldamist ei arvestata väärteo korduvuse kindlakstegemisel, on suulise hoiatuse tegemine mitmeski aspektis võrdsustatav lõpliku süüdimõistva lahendiga. Suulise hoiatuse kohaldamine on võimalik juhtudel, kui on tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning ei esine asjaolusid, mis tingivad väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 ja § 30 alusel. Suulise hoiatuse tegemine on eeltoodust tulenevalt takistuseks ka sama teo suhtes uue menetluse läbiviimisel, samuti menetluse uuendamisel. Väärteomenetlus, mis lõpeb suulise hoiatuse tegemisega, kajastub kohtuvälise menetleja väärteomenetluse registris. Praegusel juhul on kassaatori toimepandud väärtegu ja selle eest kohaldatud vahend - suuline hoiatus - fikseeritud politsei andmekogus POLIS. 16. Isik, kelle suhtes kohaldatakse väärteomenetluses suulist hoiatust, on menetlusaluseks isikuks VTMS § 18 lg 1 tähenduses. Samas ei saa VTMS §-st 4 tulenevalt teda VTMS § 18 lg 2 mõttes käsitada süüdlasena. Menetlusaluse isiku õigused sätestab VTMS § 19. Nimetatud säte ei sisalda nende isikute õiguste piiranguid, kelle suhtes on väärteoasja lahendamisel piirdutud suulise hoiatusega. Sõnaselged piirangud ei tulene ka VTMS §-st 53. VTMS § 19 lg 1 p 7 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus vaidlustada kohtuvälise menetleja või

kohtu menetlustoiming või lahend väärteomenetluse seadustikus sätestatud korras. VTMS § 114 lg 1, mis sätestab maakohtule kaebuse esitamise õiguse, ei näe ette kaebuse esitamist hoiatusmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuste peale. Väärteomenetluse seadustik ei välista aga kaebuste esitamist kohtuvälise menetleja tegevuse peale VTMS §-des 76-80 sätestatud korras ka sellise menetlusaluse isiku poolt, kelle suhtes viiakse läbi hoiatusmenetlust. Samas ei ole otsustus teha suuline hoiatus menetlustoiminguks eelnimetatud sätete tähenduses. Kohtud on käesolevas asjas tõlgendanud VTMS § 114 viisil, mis välistab kaebuse esitamise suulise hoiatuse peale. Kuigi VTMS § 114 lg 2 välistab selgesõnaliselt kaebuse esitamise üksnes väärteomenetluse seadustiku § 54 kohaselt tehtud hoiatamisotsuse peale, ei saa sellest tuletada isiku kaebeõigust suulise hoiatuse peale. Erikogu möönab, et suulise hoiatuse tegemine VTMS § 53 lg 2 alusel ei ole samastatav sama seadustiku §-s 54 sätestatud hoiatusotsusega. Samas järeldub VTMS § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1, et suuline hoiatamine on leebem vahend, mis asendab hoiatamisotsusega määratavat hoiatustrahvi. Nn suulise hoiatamise menetlust ei saa käsitada iseseisva hoiatamismenetluse liigina. Väärteomenetluse seadustik näeb ette ühtse hoiatamismenetluse, mis menetluse lõpetamist välistavate asjaolude puudumisel võib päädida kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. Seetõttu on põhjendatud ka VTMS § 114 tõlgendamisel järeldada, et seadusandja on menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt välistanud kaebuse esitamise mitte üksnes hoiatamisotsusele, vaid ka suulisele hoiatusele. 17. Kaebeõiguse puudumise hoiatamisotsusele kompenseerib isiku õiguslik võimalus mitte tasuda hoiatustrahvi. Sellisel juhul kohtuväline menetleja saab asja menetluse uuendada kiirvõi üldmenetluses. Nimetatud menetlustes tehtavate otsuste peale saab menetlusalune isik kaevata VTMS § 114 lg 1 alusel ja sel viisil lõppastmes kasutada kaitseõigust. Suulise hoiatuse tegemine aga välistab kehtiva õiguse pinnalt igasuguse võimaluse pöörduda selle otsustuse vaidlustamiseks kohtusse. 18. Hoiatusmenetluses menetlusaluste isikute erinev kohtlemine sõltuvalt nende suhtes kohaldatavast mõjutusvahendist ja kaebeõiguse välistamine suulise hoiatuse korral riivab isiku PS § 15 sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Isikute põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ei saa välistada ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt. Sisulised argumendid hoiatusmenetluses suulise hoiatuse tegemise korral kaebeõiguse välistamise õiguspärasuse kasuks võivad seonduda põhiliselt kahe asjaoluga: 1) isiku teadva nõustumisega kaebeõigust välistava menetlusega, kusjuures isikule on selgitatud tema õigusi (õigust keelduda hoiatamismenetlusest ja hoiatamismenetluse korda) ning 2) suulise hoiatamise korral isikute teiste õiguste ja vabaduste riive puudumise või selle ebaolulise ulatusega. Esimeses aspektis erikogu möönab, et väärteomenetluse alustamisel hoiatusmenetluse vormis ei pea kohtuvälisel menetlejal olema selge, milline on menetluse tulemus: menetluse lõpetamine, hoiatamisotsuse tegemine või suuline hoiatamine. Erinevate mõjutusvahendite valik saab tugineda menetluse käigus väljaselgitatavate rikkumise asjaolude ja menetlusaluse isiku eripära arvestamisele. Seetõttu ei saa ka menetlusalune isik eeldada, et hoiatusmenetluse tulemuseks on suuline hoiatus, mis välistab kaebeõiguse. Kuivõrd isikul ei ole hoiatusmenetlusega soostumisel kaebeõiguse kaotamine ilmselge, ei saa hoiatusmenetlusega nõustumist käsitada kaebeõiguse välistamise piisava alusena.

Selles asjas ei teavitanud kohtuvälise menetleja ametnik L. Ruusi eelnevalt sellest, et hoiatusmenetluse tulemiks on suulise hoiatuse tegemine, millele L. Ruus ei saa esitada kaebust. Eeltoodud asjaoludel ei ole L. Ruus ka teadvalt loobunud kaebeõigusest. Sisulist hinnangut vajab argument, et suulise hoiatusega ei riivata isiku teisi õigusi ja vabadusi. Erikogu nendib, et suuline hoiatus ei ole karistus formaalses ega materiaalses tähenduses. Suuline hoiatus ei koorma vahetult isikut ning ei kitsenda vahetult tema õigusi ja vabadusi, tema eesmärgiks ei ole repressioon. Ebatõenäolised ja õiguslikku alust mitteomavad on suulise hoiatuse faktilised mõjud võimalikele järgnevatele sama isiku suhtes menetletavatele süüteoasjadele. Samal ajal tähendab isikule suulise hoiatuse tegemine selle isiku poolt väärteo toimepanemise lõplikku fikseerimist. Suulises hoiatuses sisalduv avaliku võimu väide, et isik on toime pannud väärteo, et ta on selles süüdi, võib hüpoteetiliselt riivata isiku PS §-s 17 sätestatud õigust aule ja heale nimele. Kohtuvälise menetleja poolt hoiatusmenetluses tuvastatud süüteo toimepanemise fakti ümberlükkamiseks rehabiliteerivatel kaalutlustel võib isikul seega olla põhjendatud huvi. Oluline on märkida lisaks seda, et kehtivas õiguses võib õiguserikkumine olla asjaoluks, mis välistab mitmete eriõiguste omandamise või kasutamise. Eeltoodust tulenevalt võib kaebeõiguse välistamine väärteomenetluses suulise hoiatuse kohaldamisel olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 juhul, kui suulise hoiatuse kohaldamine toob kaasa olulise sekkumise isiku õigustesse ja vabadustesse. 19. Selles kohtuasjas ei ole kassaator osundanud neile põhiõigustele ja vabadustele, mida väärteomenetluses suulise hoiatuse tegemine rikub. Kohus ei saa konkreetse haldusasja lahendamisel väljuda toimingu või akti mõju hindamisel kaebuse asjaolude piiridest ka uurimispõhimõtet kohaldades. Asja materjalidest ei nähtu, et suulise hoiatusega on oluliselt sekkutud L. Ruusi õigustesse või vabadustesse. Seetõttu puuduvad erikogu arvates ka alused kontrollida, kas hoiatusmenetluses kohaldatud suulise hoiatuse peale kaebeõiguse välistamine on põhiseaduspärane või mitte. 20. Eeltoodu alusel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Kohus jätab jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsuse haldusasjas nr 3-05-587. Märt Rask, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Jüri Põld