3-3-1-80-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-80-07 Otsuse kuupäev 17. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi K. R. kaebus Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri 2006. a korralduse nr 1-14/1564-K õigusvastasuse tuvastamiseks ja Eesti Haigekassa kohustamiseks ravikindlustushüvitise taotlus uuesti läbi vaadata Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-1986 Menetluse alus Riigikohtus K. R. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsus ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-1986. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldus nr 1-14/1564-K. Kohustada Eesti Haigekassat uuesti läbi vaatama K. R. taotlust ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks. Tagastada kautsjon. Mõista Eesti Haigekassalt K. R. kasuks välja menetluskulud 2660 krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 26. juulil 2006 toimus Lääne-Virumaal Kuie külas liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai vigastada sõiduautot juhtinud K. R.. Kiirabi toimetas K. R. AS Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonda. Patsiendikaardile märgiti, et pärast haiglasse saabumist mõõdeti K. R. veres alkoholisisaldust ja tulemuseks saadi 0,96?. Välise vaatluse põhjal kiirabi joobetunnuseid ei tuvastanud. 23. augustil 2006 esitas AS Rakvere Haigla haigekassale 26. juuli 2006. a raviasutuse arsti allkirjastatud teatise "Liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest" nr 147, milles kannatanu K. R. kohta oli lahtrisse "joobe tunnus" märgitud "jah". 2. 1. septembril 2006 esitas K. R. haigekassale töövõimetuslehe nr 18419 ajavahemiku 26. juuli - 25. august 2006 kohta. Töövõimetuslehel oli tööst vabastamise põhjusena märgitud liiklusvigastus. 3. Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri 2006. a korraldusega nr 1-14/1564-K keelduti hüvitise määramisest ja maksmisest töövõimetuslehe nr 18419 ja selle järglehtede alusel. Keeldumist põhjendati Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitust, kui kindlustatud isiku haigestumine või vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist.

4. Haigekassa keeldumise hüvitise määramisest ja maksmisest vaidlustas K. R. Tallinna Halduskohtus. Kaebaja taotles Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri 2006. a korralduse nr 1- 14/1564-K tühistamist. Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2006. a määruse täitmiseks muutis kaebaja nõuet ja taotles eelnimetatud korralduse kui haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist K. R. ravikindlustushüvitise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on K. R. joobeseisund tuvastamata. Olemasoleva meditsiinilise dokumentatsiooni hulgas pole ühtegi dokumenti, millest nähtuks K. R. joobeseisundi tuvastamine Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 18 kohaselt. 5. Haigekassa kirjalikus seletuses leitakse, et kaebus on põhjendamatu. Vastustaja selgitab, et K. R. patsiendikaardile on diagnoos pandud vereuuringust tulenevalt vastavalt proovile nr 214. RaKS § 60 lg 1 p 2 kohaselt võib joobeseisund olla tuvastatud mitte üksnes Liiklusseaduse alusel, vaid ka arsti tehtud ekspertiisiga. Seletusest nähtub, et vaadeldaval juhul oli tegemist joobe tuvastamisega arsti tehtud ekspertiisi kaudu. 6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule taotluse viia läbi DNA-ekspertiis, millega tuvastada, kas AS Rakvere Haiglas 26. juulil 2006 võetud veri, mis oli paigutatud anumasse markeeringuga nr 214, oli võetud K. R.-lt. Kaebaja seletas täiendavalt, et ta ei olnud enne liiklusõnnetust alkoholi tarbinud. Küll aga oli alkoholi tarbinud üks sõidukis viibinud kaasreisijatest. Kaebaja arvates võis patsientide veri minna vahetusse. Nimetatud taotluse osas leidis haigekassa, et taotlus on põhjendamatu ning seda ei tuleks rahuldada. AS Rakvere Haigla 22. veebruari 2007. a vastuses kohtunõudele eitatakse võimalust analüüside vahetamiseks. Samas selgitatakse, et analüüsitavat verd säilitatakse sügavkülmas -20° C juures ning utiliseeritakse vastavalt jäätmete hävitamise eeskirjadele kuu aja möödudes. Seega pole raviasutusel säilinud 26. juulil 2006 analüüsideks võetud verd. Eeltoodust tulenevalt jättis Tallinna Halduskohus 27. veebruari 2007. a määrusega haldusasjas nr 3- 06-1980 K. R. taotluse rahuldamata. 7. Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pole joobeseisundi tuvastamine seotud üksnes Liiklusseaduse alusel tehtava ekspertiisiga. RaKS § 60 lg 1 p 2 annab võimaluse tuvastada joobeseisund ka arsti tehtud ekspertiisiga. Kohus järeldas, et eelnimetatud sätte kohaselt saab töövõimetushüvitise maksmisest keelduda mis tahes arsti tehtud joobeekspertiisi positiivsete tulemuste esinemisel. Seejuures ei sea Ravikindlustusseadus arsti tehtud ekspertiisile tingimusi. Asja materjalidele tuginedes kohus järeldas, et olemasolevad tõendid kinnitavad üheselt, et kaebaja oli 26. juulil 2006 liiklusõnnetuse hetkel joobes. 8. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitas K. R. apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole K. R. joovet tuvastatud kumbagi menetluslikku võimalust - kas Liiklusseaduses sätestatud korda või arsti läbiviidud ekspertiisi korda - kasutades. Apellant nõustub halduskohtu väitega, et arsti läbiviidava ekspertiisi kord puudub. Samas ei selgu, millal ja mil moel

arstlik ekspertiis läbi viidi ning kuidas on ekspertiisi tulemused fikseeritud. Igasugune ekspertiisi läbiviimine peab olema täpselt reglementeeritud ning nimetatu tuleb dokumenteerida nii, et ekspertiisi läbiviimise õigust ja nõuetele vastavust peab olema hiljem võimalik kontrollida, seda ka kaebeõiguse realiseerimise läbi. Kui reegleid pole kehtestatud, siis puudub ka võimalus vastavasisulist ekspertiisi läbi viia. Tõendid, mis kohtu arvates kinnitavad apellandi joobe olemasolu, ei asenda arstlikku ekspertiisi, milleks kohustab RaKS § 60 lg 1 p 2. Apellant leiab, et kohtu põhjendustes toodud dokumendid ei kinnita joobe olemasolu. 9. Eesti Haigekassa palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Haigekassa leiab, et K. R. joobeseisund on arsti poolt tuvastatud. RaKS § 60 lg 1 p 2 mõttes on eksperdiks arst. Üldjuhul on eksperdil õigus valida ekspertiisi läbiviimiseks sobivad meetodid. Arst teeb sõltumatu otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ja oma teadmistele. Haigekassa leiab samas, et kohus peaks kaaluma, kas siis, kui joove ei ole antud juhul tuvastatud arsti ekspertiisiga, on kohaldatav Korra § 18, mis näeb ette joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise vältimatu arstiabi osutamise käigus. 10. Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsusega jäeti K. R. apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tõendeid õigesti hinnanud. Kohus möönab, et arstliku ekspertiisi tegemise kord võiks olla täpsemalt reguleeritud, kuid käesolevas asjas ei jäta eelnimetatud tõendid ruumi kahtluseks, et arst tuvastas kaebajal joobe. Kaebaja joobeseisund on vastavalt RaKS § 60 lg 1 p 2 tuvastatud arsti tehtud ekspertiisiga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 11. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas K. R. kassatsioonkaebuse. Selle kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, mis on viinud ebaõige lahendi tegemisele. Kassaator leiab, et K. R. joobeseisund pole tuvastatud ei Liiklusseadusest tulenevas korras ega ka arstliku ekspertiisi teel. Tõendid, mis kohtu arvates kaevatavas kohtuotsuses kinnitavad K. R. joovet, ei asenda arstlikku ekspertiisi, milleks kohustab RaKS § 60 lg 1 p 2. Kaebaja väitel on vastava regulatsiooni puudumine arstliku ekspertiisi osas võtnud talt Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse. Kassaator leiab, et joobe tuvastamine peab vastama haldusakti nõuetele Haldusmenetluse seaduse mõttes, see tõend käesolevas asjas aga puudub. Kassaatori arvates ei nähtu kohtuotsusest ka need põhjused, miks kohus on eelistanud joovet tõendava dokumendi (tl 89, tl 103) üht kuju teisele. Kohus peab hindama tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. 12. Eesti Haigekassa vastuses leitakse, et vaidlustatud kohtulahendi tühistamiseks alused puuduvad. Haigekassa on seisukohal, et käesoleval juhul on isiku joobeseisund tuvastatud arsti ekspertiisiga nii välise vaatluse põhjal kui ka arsti saatekirja alusel võetud vereanalüüsiga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p 2 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui isiku haigestumine või vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Käesoleva kohtuasja lahendamisel on esmase tähtsusega küsimus sellest, kas K. R. joove on nõuetekohaselt tuvastatud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga. Liikluses osalenud isiku joobeseisund tuleb sunnivahendi kohaldamiseks või süüteomenetluse läbiviimiseks tuvastada Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras. Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord on vastavalt Liiklusseaduse § 20 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120. Ravikindlustuse seaduse kohaselt on joobeseisundi tuvastamine, mis välistab õiguse töövõimetuse hüvitisele, alternatiivselt võimalik ka arsti tehtud ekspertiisiga. Vastustaja ning kohtud on leidnud, et K. R. joove on tuvastatud arsti tehtud ekspertiisiga. 14. Kolleegium nendib, et RaKS § 60 lg 1 p 2 kohast arsti tehtava ekspertiisi täpsemat korda ei ole õiguslikult sätestatud, määratlemata on joobeseisundi hindamise metoodika valiku põhimõtted, järeldusotsuse sisu ja järeldusotsuste liigid. Kuid asjakohase regulatsiooni puudumine või ebapiisavus ei ole iseendast asjaoluks, mis välistaks sellise ekspertiisi läbiviimise või muudaks teostatava ekspertiisi õigusvastaseks. Asjakohase regulatsiooni puudumisel peab arsti ekspertiis vastama ekspertiisile tavapäraselt esitatavatele õiguslikele nõuetele. Oluline on arvestada seda, et joobeseisundi tuvastamine arsti tehtava ekspertiisiga RakS § 60 lg 1 p 2 tähenduses ei ole käsitatav raviteenuse alaliigina või toiminguna raviteenuse osutamisel ning selline ekspertiis pole vahetult taandatav üksnes laboratoorsete uuringute tulemustele. Arsti ekspertiis joobeseisundi tuvastamiseks peab vastama haldusmenetluses ekspertiisile esitatavatele põhinõuetele. Kolleegiumil puudub mõistlik alus arvata, et RaKS § 60 lg 1 p-s 2 nimetatud ekspertiisi tuleks mõista õiguslikes menetlustes teostatavatest ekspertiisidest erinevas tähenduses. 15. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt mõõdeti vältimatu abi korras raviasutusse toimetatud K. R.-l alkoholisisaldust veres, mille tulemus kajastub arsti allkirjastatud patsiendikaardil. Tervishoiuasutus väljastas haigekassale ka arsti allkirjastatud teatise liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. Sellise teatise väljastamise aluseks on Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 68 "Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra" § 14. Nimetatud teatise kohaselt esinevad K. R.-l joobe tunnused. Nimetatud teatis on asja materjalidest nähtuvalt olnud selleks tõendiks, millele tuginedes haigekassa keeldus ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest. Järgnevalt hindab kolleegium, kas selline teatis on käsitatav haldusmenetluses nõutava ekspertiisiaktina ning kas teatis sisaldab eksperdiarvamust. Õiguslikes menetlustes läbiviidavad ekspertiisid peavad kajastuma ekspertiisiaktides. Viimased peavad sisaldama läbiviidud uuringute kirjeldust, uuringute hindamise andmeid ning uuringutele tuginevat põhjendatud eksperdiarvamust. Vaadeldavast teatisest ei nähtu, milline on olnud eksperdi kasutatud metoodika, millised uuringud on läbi viidud ning millised on nende uuringute tulemused. Seega ei nähtu teatisest ka need asjaolud,

millel saab põhineda teatisele alla kirjutanud arsti veendumus joobeseisundi kohta. Nimetatud teatise eesmärgiks on informeerida konkreetsel juhul haigekassat liiklusõnnetuses kannatanust. Nimetatud teatis ei pea täitma ega täidagi halduspraktikas ekspertiisiaktina mõistetava dokumendi funktsiooni. Kolleegiumi arvates ei puudu asjas mitte üksnes ekspertiisiakt, vaid tegemata on ka haldusmenetluse nõuetele vastav ekspertiis RaKS § 60 lg 1 p 2 tähenduses. 16. Vastustaja on viidanud võimalusele lugeda joobeseisund tuvastatuks joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise vaidlustamise korra § 18 alusel, s.o vältimatu arstiabi osutamise käigus. Osundatud sätte kohaselt tuleb isiku toimetamisel vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuasutusse fikseerida ravidokumentides joobeseisund või selle puudumine. Joobeseisundi tuvastamisel tuleb arstliku läbivaatuse tulemustes fikseerida tunnused, mille alusel joobeseisund on tuvastatud. Teatise joobeseisundi kohta võib arst väljastada isikule, politseile, prokuratuurile või kohtule viimaste nõudmisel. Eelnimetatud isikute nõudmisel väljastatakse neile ka joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt või bioloogiliste vedelike uuringu akt. Kolleegium leiab, et selles asjas ei ole joobeseisundi tuvastamine toimunud ka kooskõlas Korra § 18 nõuetega. Puudub arstliku läbivaatuse akt, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt või ka bioloogiliste vedelike uurimise akt. Määramata on alkoholijoobe raskusaste. Kuigi laboratoorse uuringu tulemusena on määratud alkoholisisaldus veres, pole hinnatud alkoholist tulenevat võimalikku kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumist või muutumist. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et Korra § 18 alusel koostatud teatist või ka joobeseisundi tuvastamise akti ei saa väljastada haigekassale, kuivõrd Korra § 18 lg 3 sisaldab ammendava loetelu isikutest, kellel on õigus taotleda selle dokumendi esitamist. 17. K. R. on vaidlustanud haigekassa keeldumise ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest, mis on vormistatud Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldusega nr 1-14/1564- K. Korraldust põhjendati asjaoluga, et Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 punkti 2 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isiku haigestumine või vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Eesti Haigekassa loeb joobeseisundi tuvastatuks tervishoiuasutuse teatisega. Kolleegium rõhutab, et RaKS § 60 lg 1 p 2 kohaselt tuleb joobeseisund tuvastada arsti ekspertiisiga. Puuduvad tõendid, et selline ekspertiis oleks läbi viidud. Olukorras, kus RakS § 60 lg 1 p 2 kehtestab joobeseisundi tuvastamise nõude arsti ekspertiisi kaudu ning seda nõuet ei ole järgitud, puuduvad haigekassal alused ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumiseks. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldus nr 1-14/1564 õigusvastane. 18. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel võib ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keelduda, kui haigestumine või vigastus oli tingitud joobeseisundist. Sellisest regulatsioonist tulenevalt peab haigekassa hüvitise määramisel hindama ka seda, kas haigestumise või vigastuse ja joobeseisundi vahel oli põhjuslik seos. Vaidlustatud korralduse põhistustes seda aspekti ei ole käsitletud ning hüvitise määramisest keeldumise akt on õigusvastane ka sellel põhjusel.

Kolleegium juhib tähelepanu ka Tallinna Halduskohtu ekslikule seisukohale, mille kohaselt ajutise töövõime hüvitise määramisest keeldumine, mis on vormistatud Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldusega, on haldustoiming. Ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumine RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel eeldab haldusakti andmist ning eelnimetatud korraldus on haldusakt. K. R. muutis Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2006. a määruse alusel oma kaebuse nõuet ning taotles ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumise kui toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Viimast nõuet K. R. hilisema menetluse käigus pole muutnud, mistõttu kolleegiumil puuduvad võimalused tühistamisnõude hindamiseks. 19. Kuivõrd eeltoodud asjaoludel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ei käsitle kolleegium kaebaja neid väiteid, mis seonduvad võimalike eksimustega laboratoorsete uuringute läbiviimisel ja nende tulemuste fikseerimisel, samuti õigusliku regulatsiooni puudustest tuleneva sisulise võimatusega kontrollida ja vaidlustada joobeseisundi tuvastamise õiguspärasust. 20. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-1986 ja teeb uue otsuse. Kolleegium tunnistab õigusvastaseks Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korralduse nr 1- 14/1564-K ja kohustab vastustajat uuesti läbi vaatama K. R. taotluse ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks. Kautsjon kuulub tagastamisele. Kassaator on ringkonnakohtus kandnud esindajakulusid 2500 krooni ning on tasunud riigilõivu halduskohtus ja ringkonnakohtus kokku 160 krooni. K. R. menetluskulud kokku 2660 krooni tuleb tema kasuks Eesti Haigekassalt välja mõista. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld