3-1-1-37-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 14. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-14475

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2007

Istungil osalenud isikud

T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa, riigi peaprokurör Norman Aas

RESOLUTSIOON

Anda kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. T. tunnistati Viru Maakohtu 6. veebruari 2007. a otsusega süüdi KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest

alkoholijoobes. T. T.-d karistati vangistusega kuueks kuuks, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheksaks kuuks, mis KarS § 69 lg 1 alusel asendati

540 tunni üldkasuliku tööga. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti T. T.-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise

õigus üheks aastaks ning KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti temalt süüteo toimepanemise vahendiks olnud sõiduauto.

Maakohus märkis, et KarS § 83 lg 1 kohaselt võib kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub

otsuse tegemise ajal toimepanijale. Käesoleval juhul kuulus süüteo toimepanemiseks kasutatud sõiduauto Audi 80 kohtuotsuse

tegemise ajal T. T.-le. Kuna süüdistatav juhtis vähem kui aasta jooksul kolmel korral mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, oli

kohtu arvates põhjendatud ja otstarbekas konfiskeerida talle kuuluv sõiduauto, mis oli süüteo toimepanemise vahendiks.

2. T. T. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles otsuse tühistamist lisakaristuse tähtaja ja

konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja leidis, et maakohus ei põhjendanud, miks tuleb T. T.-lt juhtimisõigus ära võtta nii

pikaks ajaks kui üks aasta, samuti puudus kohtul õiguslik alus konfiskeerida T. T.-le kuuluvat sõiduautot, sest KarS §-s 424

sätestatud kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei ole õiguskorra huvides. Mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud

isikult sõiduvahendi konfiskeerimine ei ole proportsionaalne, sest see meede ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Apellant

märkis, et konfiskeerimine on õiguskorras ebaõiglust tekitav, sest konfiskeerida on võimalik üksnes isikule kuuluvat

sõiduautot, konfiskeerimine ei tule aga kõne alla, kui isik kasutab ühisomandis olevat või liisitud sõidukit.

3. Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Seoses apellandi taotlusega lühendada T. T.-le mõistetud lisakaristuse tähtaega märkis ringkonnakohus, et KarS § 50 lg 1 p 1

kohaselt võib kuriteo toimepanemise korral lisakaristusena võtta ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks. T. T. juhtimisõigus

võeti ära üheks aastaks, seega ei kohaldatud lisakaristust isegi mitte keskmises lubatud määras. Seejuures juhtis

kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et T. T. oli kaheksaks kuuks juhtimisõigusest ilma jäetud juba eelmise kohtuotsusega

ning ta pani uue kuriteo toime katseajal.

Ringkonnakohus leidis, et T. T.-le kuuluv sõiduauto konfiskeeriti kui kuriteo toimepanemise vahend. Maakohus on seda oma

otsuses motiveerinud asjaoluga, et vähem kui aasta jooksul juhtis T. T. sõiduautot alkoholijoobes kolmel korral.

Juhtimisõigusest ilmajätmine ei sundinud teda alkoholijoobes ja lubadeta sõitmisest hoiduma.

Mis puutub konfiskeerimisse kui õiguskorras ebaõiglust tekitavasse sättesse mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise korral,

siis märkis ringkonnakohus, et tema pädevusse ei kuulu ühe või teise seadusesätte ühetaolise kohaldamise õiguslikud või

õigluslikud küsimused, vaid kohus vaatab läbi üksnes konkreetset kriminaalasja konkreetse isiku süü ja temale kohaldatava

karistuse suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolud, et konfiskeerimist ei saa kohaldada liisitud autodele, ühisomandis

olevatele autodele ning et autode hinnad võivad väga suures osas erineda, aluseks T. T. sõiduvahendi konfiskeerimise

tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja hinnangul konfiskeeriti T. T.-lt sõiduauto

ebaseaduslikult, sest karistusseadustiku eriosast ei nähtu õigust KarS § 424 järgi süüditunnistamisel konfiskeerimise

kohaldamiseks, samuti ei ole konfiskeerimine meetmena proportsionaalne. Selline meede ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas.

Konfiskeerimine ei ole sobiv, sest isikul on võimalus koheselt endale uus sõiduvahend soetada või kasutada teistele isikutele

kuuluvaid sõiduvahendeid. Konfiskeerimine pole ka vajalik, sest sellega taotlevat eesmärki on võimalik saavutada rakendades

juhtimisõiguse äravõtmist kui vähem koormavat abinõu. Kaitsja hinnangul pole konfiskeerimine mõõdukas, sest see kujutab

endast topeltkaristamist. Konfiskeerimine toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, sest konfiskeerida saab üksnes teo toimepanija

omandis olevaid autosid, mitte aga ühisomandis olevaid või liisitud autosid. Seetõttu on mootorsõidukit joobeseisundis

juhtinud isikult sõiduki konfiskeerimine vastuolus Põhiseadusega.

5. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata ning kassatsiooni rahuldamata

jätmist järgmistel põhjustel. Kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise õigus tugineb KarS § 83 lg-le 1 ning ei vaja enam

täiendavat legitimatsiooni karistusseadustiku eriosas. Konfiskeerimine on proportsionaalne, kui kuriteo toimepanemise vahend

on ohtlik. Vahendi ohtlikkus võib teatud juhtudel avalduda aga alles läbi konkreetse süüteo toimepanemise ja toimepanija

isiku. Kuna T. T. juhtis mootorsõidukit joobeseisundis korduvalt ja temale selle eest varem kohaldatud karistused ei avaldanud

mõju, oli konfiskeerimine käesoleval juhul õigustatud. Konfiskeerimise kohaldamine ei tekita ebaõiglust ning ei ole seetõttu

vastuolus Põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Erinevused sõiduki omandisuhetes on piisavad,

legitimeerimaks erinevat konfiskeerimise regulatsiooni.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas T. T. kaitsja kassatsiooni kolmeliikmelises koosseisus avalikul kohtuistungil 29.

augustil 2007. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, anti kriminaalasi

KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Karistusseadustiku §-s 424 sätestatakse kriminaalvastutus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on

varem sellise teo eest karistatud. Seega tuleb esmalt vastata küsimusele, kas mootorsõidukit saab joobes juhtimise korral

käsitada süüteo toimepanemise vahendina KarS § 83 lg 1 mõttes või on tegemist süüteo vahetu objektiga sama paragrahvi teise

lõike tähenduses. Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos

kasutab (nt varga poolt majja sisenemiseks kasutatud redel või tapmise toimepanemiseks kasutatud nuga). Vahend on seega

ese, mis n.ö tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine

või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu

objekt on ühelt poolt nn kuritegelik looming (piraatkaup, võltsing, puskar jms). Teisalt hõlmatakse vahetu objekti mõistega ka

süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või ese. Vahendi ja vahetu objekti vahetegu taandub sellele, kas mingi tegu on

suunatud esemele või saab seda selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või

mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab vaieldamatult seda liikluses osalemiseks ning seetõttu asub

kriminaalkolleegium seisukohale, et mootorsõiduk on KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

8. Järgnevalt peatub kolleegium konfiskeerimise eesmärgil ja kinnitab oma varasemat seisukohta, et KarS § 83 lg-s 1

ettenähtud tahtliku süüteo vahendi konfiskeerimise eesmärk on ühiskonna julgeolekut ohustavate asjade, mis ohustavad

ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada selliste õigusvastaste tegude toimepanemiseks, toimepanijalt

äravõtmine. Ei saa kitsalt lähtuda üksnes eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb tuvastada

konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Konfiskeerimise eesmärgiks ei saa olla täiendava, varalise iseloomuga karistusliku

meetme kohaldamine süüdimõistetule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-27-07 - RT

III 2007, 29, 239, p 14).

9. Vara konfiskeerimine toob enesega vältimatult kaasa isiku ühe põhiõiguse - omandiõiguse riive. Põhiseaduse § 32 lg 1

esimene ja teine lause sätestavad, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta

võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi

kasutada üldiste huvide vastaselt.

10. Käesolevas asjas on kohtud konfiskeerinud T. T.-lt KarS § 83 lg 1 alusel sõiduauto, s.o piiramatu tsiviilkäibega asja, mille

omandamisele ja omamisele ei ole riik seadnud piiranguid ja kitsendusi. Samuti on tegemist turul vabalt saada oleva

asendatava asjaga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul võib käesoleva kriminaalasja asjaolude pinnalt tekkida kahtlus,

kas süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimine ei too kaasa omandipõhiõiguse ja

õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) ebaproportsionaalset riivet. Seega eeldab käesolev kriminaalasi

vastamist küsimusele, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva eseme tasuta võõrandamine täidab

konfiskeerimise eesmärki, kas selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad sama tõhusad, ent leebemad meetmed ning kas avalikes

huvides rakendatud meetme kasulikkus kaalub üles isiku põhiõiguse piirangu. Samuti on vaja selgitada, kas olemasolev

regulatsioon ei too kaasa sarnases olukorras olevate isikute mõistliku põhjuseta erinevat kohtlemist.

11. Kolleegium tõdeb, et pärast konfiskeerimist ei saa isik enam sama vahendiga uusi süütegusid toime panna ja üldine

turvalisus (nt liiklusohutus) võib paraneda, kuid seda üksnes juhul kui isiku kasutuses ei ole teist sama funktsiooni täitvat

süüteo toimepanemise vahendit või piisavalt vara uue vahendi soetamiseks. Sisuliselt on piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt

saadaoleva süüteo vahendi konfiskeerimisel tõkestuslik toime märgatav üksnes juhul, kui konfiskeeritud vahendi väärtus

moodustab suhteliselt suure osa selle omaniku vara koguväärtusest. Kuid ka sellises olukorras on süüteo toimepanemise

vahendi konfiskeerimise toime võrreldav rahalise karistuse mõjuga, arvestades eriti asjaolu, et ka rahalise karistuse

sundtäitmisel võidakse täitemenetluse käigus üldjuhul sissenõue pöörata ka sellele samale süüteo toimepanemise vahendile.

Toime poolest ei ole erinevust, kas isikult võetakse ära piiramatu tsiviilkäibega turul vabalt saadaolev süüteo toimepanemise

vahend või selle turuväärtusele vastav muu vara (nt rahasumma). Seega modifitseerub konfiskeerimine piiramatu tsiviilkäibega

ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi puhul oma toimelt rahaliseks karistuseks, kuna sel juhul lisandub

meetmele karistuslik mõju, mis hakkab selgelt ületama tõkestuslikku toimet. Sellises olukorras tuleb aga silmas pidada, et

rahalise karistuse mõistmisel on võimalik omandiõiguse riivet tunduvalt enam individualiseerida kui sisuliselt samal eesmärgil

konfiskeerimise kohaldamisel. Kui konfiskeerimise puhul on võimalikud üksnes kaks n.ö äärmist lahendust - konfiskeerida või

mitte - siis mõistetava rahalise karistuse suurus on kindlaksmääratav tunduvalt paindlikumalt. Näiteks mootorsõidukite kui

KarS § 424 järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise vahendite konfiskeerimisel võivad sattuda alusetult

eelisolukorda need isikud, kes on pannud süüteo toime sõidukiga, mille väärtus moodustab nende varast üksnes väikese osa.

Kuna piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise toime on saavutatav

teise abinõu - rahalise karistusega, mille kohaldamisel on võimalik täpsemalt arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega, s.t

tegemist on põhiõiguslikult vähemkoormava meetmega, tekib küsimus eelnimetatud tunnustele vastava süüteovahendi

konfiskeerimise vajalikkusest PS § 11 teise lause mõttes.

12. Lisaks märgitule võib tekkida küsimus, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi

konfiskeerimisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka muude omandiõigust vähem riivavate abinõudega (nt

vahendi ajutine hoiulevõtmine) ja kas oletatav liiklusturvalisuse suurenemine kaalub üles tagajärjed, mis sõiduauto tasuta

võõrandamine võib isikule kaasa tuua.

13. Eeltoodud põhjustel on kriminaalkolleegiumi täiskogul tekkinud kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see võimaldab

konfiskeerida piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi, kooskõlas PS §-ga 32 koostoimes PS § 11 teise

lausega.

14. Vastavalt KrMS § 356 p-le 3 antakse kriminaalasi kohtumäärusega lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, kui

kriminaalkolleegiumi täiskogu kriminaalasja läbi vaadates leiab, et kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu

üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti,

selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 356 p-st 3, annab

Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe