3-2-1-133-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-133-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. jaanuar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing hagi AS-i EESTI

RAUDTEE vastu sotsiaalfondi asutamise kohustamiseks ja

kollektiivlepingu mittelaiendamiseks ametiühingu liikmeks

mitteolevatele töötajatele vastava avalduse esitamiseta ja

solidaarsustasu tasumiseta ning AS-i EESTI RAUDTEE

vastuhagi MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing vastu

kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi

asutamise kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-19298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Kostja AS EESTI RAUDTEE (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marko Tiiman

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing (edaspidi hageja) esitas 1. novembril 2005. a Tallinna

Linnakohtule hagiavalduse AS-i EESTI RAUDTEE (edaspidi kostja) vastu, paludes

võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 alusel kohustada kostjat asutama sotsiaalfond ning mitte

laiendama kollektiivlepingut ametiühingu liikmeks mitteolevatele töötajatele ilma nende vastava

avalduseta ja solidaarsustasu maksmata.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17. detsembril 2004. a kollektiivlepingu, mille

punktis 1.1.1 lepiti kokku, et leping laieneb ka nendele ametiühingu liikmeks mitteolevatele

töötajatele, kes on kirjutanud vastava avalduse kollektiivlepingu pooltele; punktis 1.1.2 lepiti kokku,

et kostja on nõus asutama kolme kuu jooksul alates lepingu jõustumisest ametiühingu liikmeks

mitteolevate töötajate sotsiaalfondi, mille põhimõtted fikseeritakse pooltevahelises kokkuleppes;

punktis 1.1.3 lepiti kokku, et sotsiaalfondi maksete tegemine on kõikidele töötajatele vabatahtlik.

17. detsembril 2004. a sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe sotsiaalfondi asutamise põhimõtete

kohta. Kokkuleppe punktis 1 lepiti kokku, et ametiühingu liikmeks mitteolevad töötajad, kes

soovivad, et kollektiivleping laieneks ka neile, maksavad igakuist solidaarsustasu, mis on 0,5%

töötaja brutopalgast, kuid mitte rohkem kui 100 krooni kuus; punktis 2 lepiti kokku, et

solidaarsustasu peab töötaja avalduse alusel tema palgast kinni kostja; punktis 3 lepiti kokku, et

töötajatelt kinnipeetud solidaarsustasu kantakse üle lepingupoolte asutatud sotsiaalfondi

arvelduskontole; punktis 4 lepiti kokku, et töötajal ei ole kohustust lepingut endale laiendada; punktis

5 lepiti kokku, et kõik ülejäänud sotsiaalfondi puudutavad küsimused (sh maksete ja maksudega

seotud) lepitakse kokku kolme kuu jooksul.

Kostja ei asutanud kolme kuu jooksul sotsiaalfondi, vaid laiendas kollektiivlepingut töötajatele, kes ei

ole ametühingu liikmed, ilma et nad oleksid selleks soovi avaldanud või maksnud solidaarsustasu.

Sellega rikkus kostja VÕS §-s 100 sätestatud kohustust täita lepingut.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tööandja peab rakendama kollektiivlepingu sätteid kõigile töötajatele,

mitte üksnes ametiühingu liikmetele. Töölepingu seaduse (TLS) §-ga 10 on keelatud töötajate

ebavõrdne kohtlemine tulenevalt nende kuulumisest ühingutesse. Töötaja õigusi võib TLS §-de 14 ja

17 järgi laiendada. Ka põhiseaduse (PS) § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. See põhimõte

on sätestatud ka palgaseaduse (PalS) §-s 5 ja ametiühingute seaduse (AÜS) §-s 19.

Kollektiivlepinguga ei ole võimalik kohustada kostja töötajaid astuma fondi liikmeks ning enda

palgast sinna makseid tegema.

Kostja täitis kollektiivlepinguga võetud kohustusi osas, mille täitmine sõltus kostjast. Kuivõrd

sotsiaalfondi kokkulepe puudutab isikuid, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks, ei saa kostja sellise

kokkuleppe täitmist tagada. Kuna ei lepitud kokku sotsiaalfondi õiguslikus seisundis, ei ole hagejal

alust süüdistada kostjat selle asutamata jätmises. Seni, kuni ükski kostja töötaja ei ole avaldanud

soovi sotsiaalfondi liikmeks astuda, ei ole mõistlik ega otstarbekas asutada sotsiaalfondi eraldi

juriidilise isikuna. Kostja ei ole avaldanud, et ta ei ole nõus sotsiaalfondi asutamisega.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning

sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe tühisust. Seadusega on keelatud isikute ebavõrdne kohtlemine

mis tahes alusel (TLS § 15 ja § 16). Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine. Töötaja palgast võib tema nõusolekuta teha

vaid seaduses ettenähtud kinnipidamisi (PalS § 36 lg 1). Need kinnipidamised ei hõlma sotsiaalfondi

makseid.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe punkt 2 ei ole vastuolus PalS

§ 36 lg-ga 1, sest solidaarsustasu peetakse töötaja palgast kinni viimase nõusolekul.

Kollektiivlepingu punktides 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkuleppes ei kohelda

isikuid ebavõrdselt. TLS § 101 p 2 kohaselt ei loeta töölepingu seaduse tähenduses ebavõrdseks

kohtlemiseks eeliste andmist töötajaid esindavasse ühingusse kuulumise või töötajate huvide

esindamise tõttu. Kuna kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping

neile tööandjaile ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui

kollektiivlepingus ei ole ettenähtud teisiti, on eeliste andmine ühingusse kuulumisel lubatud, mis oli

ka üheks kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks. Kollektiivleping ei riku teiste töötajate õigusi.

5. Harju Maakohus rahuldas 23. novembri 2006. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kollektiivlepingu punktid 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise

kokkulepe vastuolus seadusega ega tühised, mistõttu peab kostja neid täitma.

Kuivõrd KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad

kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti,

laieneb vaidlusalune kollektiivleping ja selle alusel sõlmitud sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe

üksnes hageja liikmetele. Teistele töötajatele laieneb see vaid juhul, kui töötaja on täitnud lepingus ja

kokkuleppes kokkulepitud lisatingimused.

Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigus kostjalt nõuda kollektiivlepingus kokkulepitud kohustuste

täitmist. TLS § 101 p 2 kohaselt ei ole töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele eeliste

andmine teiste töötajate ebavõrdne kohtlemine. VÕS § 76 lg 1 järgi peab kostja täitma

kollektiivlepingu punktis 1.1.2 ja selle lisaks olevas sotsiaalfondi asutamise kokkuleppes sätestatud

sotsiaalfondi asutamise kohustust. Asjas ei kohaldu TLS §-d 15 ja 16, sest pooled ei vaidle töölepingu

sõlmimise ega tööandja ühepoolse otsuse üle, vaid kollektiivlepingu kehtivuse üle. Ka PalS § 36 lg 1

ei saa olla kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe tühisuse

aluseks, sest PalS § 36 lg 1 kehtestab, milliseid kinnipidamisi tohib töötaja palgast teha töötaja

nõusolekuta. Kokkuleppe punkti 2 kohaselt peetakse solidaarsustasu kinni töötaja palgast tema

avalduse alusel.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning

uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi ja tunnustada kollektiivlepingu p 1.1.1

ja sotisaalfondi asutamise kokkuleppe tühisust.

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. augusti 2007. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt.

Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning rahuldas

osaliselt vastuhagi, tunnustades kollektiivlepingu punkti 1.1.1 ja sotsiaalfondi asutamise kokkuleppe

tühisust. Ühtlasi jaotas ringkonnakohus ümber menetluskulud.

TLS §-st 101 ei tulene võimalust rakendada kollektiivlepingut üksnes ametiühingu liikmeks olevatele

töötajatele. TLS §-d 15 ja 16 ei luba tööandjal kohaldada kehtivast kollektiivlepingust halvemaid

tingimusi ühegi töötaja suhtes. Samuti kaitseb töötajaid ametiühingusse mittekuulumisest tuleneva

ebavõrdse kohtlemise eest AÜS § 19 lg 2, mille kohaselt ei või piirata töötaja õigusi sõltuvalt tema

mittekuulumisest ametiühingusse.

TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on

keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et

teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kuna kollektiivleping on kollektiivlepingu seadusest tulenevalt

lepingu pooleks olnud tööandjale täitmiseks kohustuslik, ei ole tal õigust kohaldada lepingut töötajate

suhtes valikuliselt ega seada seda sõltuvusse mingitest täiendavatest tingimustest. Eelnimetatud

seaduste mõttest tuleneb üheselt, et neis viidatud norme rikkuv kokkulepe on tühine. Kuigi

kollektiivlepingu punkt 1.1.1 ei sisalda sõnaselget keeldu laiendada lepingut neile töötajaile, kes ei

ole ametiühingu liikmed ega ole esitanud vastavat avaldust lepingu pooltele, tõlgendavad nii hageja

kui ka kostja seda punkti sellekohase keeluna, mistõttu on kollektiivlepingu punkt 1.1.1 vastuolus

seadusega ja seega tühine.

Eeltoodud põhjusel on seadusega vastuolus ja tühine ka sotsiaalfondi asutamise kokkulepe.

Ametiühingu liikmeks mitteolevate töötajate suhtes kollektiivlepingu laienemise sidumine nn

solidaarsustasu maksmisega ei ole seadusega kooskõlas. Lepinguga ei saa panna kohustusi

lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate

tingimustega.

Kuna nii kollektiivlepingu punkt 1.1.1 kui ka sotsiaalfondi asutamise kokkulepe on tühised, ei ole

võimalik rahuldada hageja nõuet kohustada kostjat mitte kohaldama kollektiivlepingut ametiühingu

liikmeks mitteolevatele töötajatele vastava avalduse esitamiseta. Seadusega vastuolus ei ole

kollektiivlepingu punkt 1.1.2, mille kohaselt on kostja nõus asutama sotsiaalfondi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. KLS § 4 lg-st 1 tulenevalt laieneb

vaidlusalune kollektiivleping ja selle alusel sõlmitud sotsiaalfondi asutamise kokkulepe ainult hageja

liikmetele. Teistele kostja töötajatele laieneb see üksnes juhul, kui töötaja on täitnud lepingus ja

kokkuleppes sätestatud lisatingimused.

TLS § 101 p 2 võimaldab töötajatele, kes kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse, eelistuse andmist

võrreldes ühingusse mittekuuluvate töötajatega. Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et seadus ei

võimalda teha erandeid ega anda eeliseid töötajatele, kes kuuluvad ametiühingusse, ning et see on

töötajate ebavõrdne kohtlemine.

Kuna pooled vaidlevad kollektiivlepingu kehtivuse, mitte töölepingu sõlmimise ega tööandja

ühepoolse otsuse üle, ei kohaldu asjas TLS §-d 15 ja 16. Ringkonnakohus leidis vääralt, et need

sätted ei luba tööandjal kohaldada kollektiivlepingust halvemaid tingimusi ühegi töötaja suhtes.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliseid ametiühingusse mittekuuluvate töötajate õigusi on

piiratud. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millise seadusega on vastuolus

kollektiivlepingu laiendamise sidumine nn solidaarsustasu maksmisega ning millest lähtuvalt ei saa

kollektiivlepinguga panna kohustusi lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate

õiguste rakendumist täiendavate tingimustega.

Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti AÜS § 16 ja § 17, leides, et ametiühingu eesmärkide ja

pädevusega on vastuolus see, kui kollektiivlepingut ei laiendata töötajatele, kes ei kuulu

ametiühingusse.

10. Kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ning palub jätta otsuse muutmata ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 alusel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuna Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, järgib

kolleegium kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks

kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

12. Ringkonnakohus on jõudnud õigele järeldusele, et tööandjal on kohustus rakendada

kollektiivlepingut kõigile töötajatele, olenemata sellest, kas nad kuuluvad töötajaid esindavasse

ühingusse või mitte. Kollektiivlepingu rakendamine üksnes töötajate ühingusse kuuluvatele

töötajatele on vastuolus töötajate ebavõrdse kohtlemise keeluga.

KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad

kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti.

Seega kohaldub kollektiivleping selle sätte järgi üldjuhul üksnes töötajaid esindavasse ühingusse

kuuluvatele töötajatele. Kollektiivlepinguga võib selle rakendusala laiendada ka teistele töötajatele.

Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kollektiivlepingu p-s 1.1.1 kokku, et leping laieneb ka

töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed, kuid on kirjutanud vastava avalduse lepingu pooltele.

Keeld kohelda töötajaid ebavõrdselt tuleneb mitmetest normidest. TLS § 10 lg-te 2 ja 3 järgi ei või

tööandja töötajaid töösuhtes ebavõrdselt kohelda mh töötajate ühingusse kuulumise tõttu. Lisaks

tuleneb tööandja kohustus kohelda kõiki töötajaid võrdselt ka nt AÜS § 19 lg-st 2 ja PalS § 51 lg-st 3.

AÜS § 19 lg-ga 2 kooskõlas ei või piirata töötaja õigusi sõltuvalt tema kuulumisest või

mittekuulumisest ametiühingusse, ametiühingu valitud esindajaks olemisest või muust seaduslikust

ametiühingualasest tegevusest. Töötajal on PalS § 51 lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda sama või

võrdväärse töö eest võrdset tasu ning võrdse tasustamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist.

Ebavõrdseks kohtlemiseks ei loeta TLS § 101 lg 1 p 2 kohaselt eeliste andmist töötajaid esindavasse

ühingusse kuulumise või töötajate huvide esindamise tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

seisukohaga, et see säte ei võimalda kitsendada kollektiivlepingu kehtivuse ulatust. Eeliste andmine

TLS § 101 lg 1 p 2 mõttes ei tähenda kollektiivlepingu tingimuste kohaldamist. Selle sätte tähenduses

tuleb kolleegiumi arvates mõista soodustusi, mis antakse töötajale tema ühingusse kuulumise tõttu.

Praegusel juhul on selliste eelistena käsitatavad nt kollektiivlepingu p-des 7.12, 7.13 ja 7.14

sätestatud soodustused, mis ei kohaldu töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed, ning on TLS § 101

lg 1 p 2 alusel lubatud.

Tõlgendus, mille järgi kollektiivleping laieneb kõigile töötajatele, on kooskõlas AÜS § 16 lg-ga 1.

Selle sätte kohaselt on kollektiivsetes töösuhetes ametiühingul oma pädevuse piires õigus esindada ja

kaitsta töötajate õigusi ja huve. Seega esindab ametiühing kollektiivsetes töösuhetes kõiki töötajaid,

mitte ainult oma liikmeid. Kõikide töötajate õiguste ja huvide esindamine, teostamine ja kaitsmine on

ametiühingu pädevuses ka AÜS § 17 p-des 1-6 sätestatud juhtudel. Muu hulgas kuulub töötajate

ühingu pädevusse kollektiivlepingu sõlmimine tööandjaga (AÜS § 17 p 1).

13. Kolleegium märgib, et juhul, kui kollektiivlepingut rakendatakse üksnes töötajaid esindavasse

ühingusse kuuluvatele töötajatele, rikutakse ühingusse mittekuuluvate töötajate neid õigusi, mida

tööleping ette ei näe, kuid mis on sätestatud kollektiivlepingus. Kollektiivlepingu sõlmimise

eesmärgiks on anda pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi.

Töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus

ette nähtust, on TLS § 15 alusel kehtetud. Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse

töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et TLS §-d 15 ja 16 asjas ei kohaldu. Nende paragrahvide

kohaselt on töötaja olukorda halvendavad töölepingu tingimused ja tööandja ühepoolsed otsused

kehtetud ning nende asemel tuleb kohaldada seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus

(töölepingus) sätestatut. Kuivõrd kollektiivleping laieneb kõigile kostja töötajatele, märkis

ringkonnakohus õigesti, et ka nimetatud sätted keelavad kollektiivlepingu rakendamist üksnes

töötajate ühingu liikmeks olevatele töötajatele.

14. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks kollektiivlepingu laiendamise sidumine

solidaarsustasu maksmisega on vastuolus seadusega. Kuna kollektiivleping laieneb ka töötajatele, kes

ei kuulu töötajaid esindavasse ühingusse, ei ole selle laiendamise sidumine solidaarsustasuga

kooskõlas TLS § 10 lg-tega 2 ja 3 ning §-dega 15 ja 16. Kollektiivlepinguga ei saa panna kohustusi

lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate

tingimustega, sest VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik üksnes lepingu pooltele.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik