3-2-1-131-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-131-07

Määruse kuupäev

Tartu, 9. jaanuar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

H. A (A) hagi D. K (K) vastu vanema kande vaidlustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-36984

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. A määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

H. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2007. a määrus ja Pärnu Maakohtu

21. detsembri 2006. a määrus ning saata asi Pärnu Maakohtule hagiavalduse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Rüütli Advokaadibüroo H. A määruskaebuselt 16. juulil 2007. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. A esitas 4. detsembril 2006 Pärnu Maakohtule hagi D. K vastu, milles palus perekonnaseaduse

(PKS) § 44 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel tunnistada ebaõigeks Pärnu Perekonnaseisuameti 25. aprilli 1991

isaduse tuvastamise aktis nr xx tehtud kanne A. A põlvnemise kohta H. A ning 19. oktoobril 1989

välja antud sünniaktis nr xxx kanne A. A põlvnemise kohta H. A.

2. Pärnu Maakohus keeldus 21. detsembri 2006 määrusega hagi menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset. Maakohus asus seisukohale, et TsMS § 371 lg 2 p 2 tuleb kohaldada tarbetute

menetluskulude vältimiseks.

Isaduse tuvastamise akti ja selle alusel sünniakti kande tegemise ajal reguleeris Eestis

perekonnasuhteid Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks (APK). APK § 61 kohaselt sai lapse isa

vaidlustada tema kohta tehtud kannet aasta jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või oleks pidanud

teada saama kande tegemisest. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt esitasid hageja ja kostja ühise

avalduse isaduse tuvastamiseks, teadis hageja kande tegemisest 25. aprillist 1991 ning seega oli tal

õigus isaduse kannet vaidlustada 25. aprillini 1992. Tegemist oli absoluutse tähtajaga, mis ei

kuulunud pikendamisele ja oli suunatud lapse huvide kaitsele. 1. jaanuarist 1995 jõustunud

perekonnaseadus (PKS § 44 lg 3) annab võimaluse isaduse kannet vaidlustada ka hiljem ja esitab

selle aegumistähtajana ehk tähtajana, mille möödalaskmine ei võta õigust kohtusse pöörduda.

PKS § 130 lg 1 järgi ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu. 1995. aastaks oli hageja õigus

vanema kande vaidlustamiseks aga APK §-st 61 tulenevalt lõppenud. Seega puudub hagejal

seadusega kaitstud õigus, mille kaitset hagiga nõuda.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. PKS § 135 lg 1 sätestab, et lapse isast

põlvnemist saab perekonnaseaduse sätete kohaselt tuvastada ka lapse suhtes, kes on sündinud enne

perekonnaseaduse jõustumist. Normikonkurentsist tulenevalt tuleb juhinduda PKS § 135 lg-st 1, mis

on erinorm.

4. Pärnu Maakohus jättis 10. jaanuari 2007 määrusega H. A määruskaebuse rahuldamata ja edastas

selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ega pidanud vajalikuks TsMS § 654

lg 6 alusel korrata maakohtu määruse põhjendusi.

TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud

hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Pärnu Maakohus leidis, et

hagejal ei ole seadusega kaitstud õigust ega huvi vanema kande vaidlustamiseks, kuna tähtaeg kande

vaidlustamiseks on möödunud.

Õige on maakohtu seisukoht, et APK § 61 kohaselt sai lapse isa vaidlustada tema kohta tehtud kannet

aasta jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või oleks pidanud teada saama kande tegemisest. Tegemist

oli õigust lõpetava tähtajaga kande vaidlustamiseks. Hageja oli teadlik kande olemasolust, kuna ta

kanti hageja ja kostja ühise avalduse alusel 25. aprillil 1991. a lapse sünniakti isana. Hagejal oli

võimalik isaduse kannet vaidlustada 25. aprillini 1992.

PKS § 44 lg 3 annab võimaluse isaduse kannet vaidlustada ka hiljem ja esitab selle aegumistähtajana

ehk tähtajana, mille möödalaskmine ei võta veel õigust kohtusse pöörduda. PKS § 130 lg 1 järgi ei

ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu, mistõttu eelnimetatud seaduse jõustumise ajaks oli

hageja õigus vanema kande vaidlustamiseks APK §-st 61 tulenevalt lõppenud. Seega puudub hagejal

seadusega kaitstud õigus, mille kaitset hagiga nõuda. Määruskaebuses toodud väited PKS § 135 lg 1

kohta ei puutu asjasse, kuna see säte käsitleb isast põlvnemise tuvastamist, mitte kande vaidlustamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuse esitas H. A. Ta on seisukohal, et kande vaidlustamise tähtaeg algab kande aluseks

olevatest ebaõigetest asjaoludest teadasaamisest. Avaldaja sai 15. novembril 2006 teada, et ta pole

A. A bioloogiline isa. See selgus molekulaargeneetilise ekspertiisi tulemusena. Ta esitas hagi

tähtaegselt. Kande aluseks olevat põlvnemist pole eraldi hagimenetluses vaja tuvastada, sest see

asjaolu on kindlaks tehtud molekulaargeneetilise ekspertiisiga. Avaldaja ei ole A. A isa PKS § 38 lg 3

mõttes.

Kohus leidis ekslikult, et enne perekonnaseaduse kehtima hakkamist tehtud kanded on absoluutsed

ning neid ei muudeta ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud. Kohtu selline käsitlus võtaks ära võimaluse

kõigi enne 1. jaanuari 1995 sündinud laste puhul ebaõiget kannet muuta ka juhul, kui on tuvastatud,

et laps ei põlvne isikust, kes on isana tema sünniakti kantud.

Kohus kohaldas aegumist omal initsiatiivil, kuigi tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143

sätestab, et kohus võib aegumist arvestada vaid kohustatud isiku taotlusel.

8. D. K määruskaebusele vastanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ja asi tuleb saata Pärnu

Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ta nõustus maakohtu seisukohaga, et

vanema kande vaidlustamise hagi menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda.

Maakohus leidis, et APK § 61 kohaselt sai isana lapse sünniakti kantud isik vanema kande

vaidlustada ühe aasta jooksul kandest teadasaamisest. Kuna hageja sai kandest teada 25. aprillil 1991,

on tähtaeg kande vaidlustamiseks möödunud ja PKS § 130 lg 1 kohaselt ei oma perekonnaseadus

tagasiulatuvat jõudu. Maakohus leidis ka, et APK §-s 61 ettenähtud üheaastane tähtaeg oli õigust

lõpetav tähtaeg, ning keeldus, lähtudes TsMS § 371 lg 2 p-st 2, H. A hagi menetlusse võtmast.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu.

11. 1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav,

vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 sõnastuse kohaselt

vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda

saama kande tegemisest. Selle sätte sõnastusest tuleneb, et üheaastase tähtaja algus sõltus sellest,

millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus

tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest. 1. jaanuarist 1995. a kehtiv PKS § 44

lg 3 sätestab sõnaselgelt, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude esitamise üheaastane

tähtaeg on aegumistähtaeg, kuid seob tähtaja alguse asjaoluga, millal isik sai teada või pidi teada

saama kande ebaõigsusest.

Kolleegium leiab, et APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase

aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi

aegumise tähtaja kulgemise algus.

12. Kuna APK § 61 üheaastane tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg, siis võib hageja esitada hagi

vanema kande vaidlustamiseks, kuid tema hagi võidakse jätta rahuldamata, kui kohustatud pool

esitab taotluse aegumise kohaldamiseks ja kohus tuvastab, et nõue on aegunud. TsÜS § 143 järgi

võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool

esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta

küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.

Riigikohtu 14. novembri 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidis kolleegium, et vaidlustes,

kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav

nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu

tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.

13. Maakohus ei saanud järelikult keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel põhjusel, et hageja teadis sünnikandest juba 25. aprillil 1991. a. Kui kohustatud pool ei taotle

aegumise kohaldamist, tuleb kohtul nõue lahendada sisuliselt.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik