3-3-1-101-06 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-101-06,

millega on ühinenud riigikohtunikud Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque ja Harri Salmann

1. Üldkogu lahendatud asjas ei olnud konkreetse normikontrolli objektiks Kodakondsuse seaduse

§ 21 lg 1 p 5 osas, mis puudutab välisriigi julgeolekuteenistuses parajasti töötavat isikut, samuti

isikut, kes varem töötas välisriigi julgeolekuteenistuses, täites nimetatud teenistuse põhiülesandeid.

Konkreetse normikontrolli objektiks oli KodS § 21 lg 1 p 5 vaid selles osas, mis puudutab ENSV

RJK-s abistavaid ülesandeid täitnud isikut. Eriarvamus puudutabki ainult selliste isikute gruppi ega

laiene isikutele, kes kodakondsuse sooviavalduse menetlemise ajal töötavad välisriigi

julgeolekuteenistuses mistahes ametikohal või on varem töötanud nimetatud teenistuses, täites

teenistuse põhiülesandeid.

2. Nõustun üldkogu enamusega selles, et KodS § 21 lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende

isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel, kes on töötanud

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Selle sätte järgi tuleb keelduda kodakondsuse andmisest,

kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik

missugust tööd.

Ma ei saa aga kuidagi nõustuda selle arutluskäiguga, mida mööda üldkogu enamus jõudis järeldusele,

et KodS § 21 lg 1 p 5 pole vastuolus üldise võrdsuspõhiõigusega ning pole ka riivet õigusega

korraldusele ja menetlusele. Olen seisukohal, et üldkogu hoidus sisulise küsimusega tegelemast.

Üldist võrdsuspõhiõigust puudutavas osas vältis üldkogu lähtumist ringkonnakohtu poolt tuvastatud

asjaoludest. Selle analüüsimisest, kas põhiseaduspäraselt on piiratud õigust korraldusele ja

menetlusele, vabastas üldkogu end sellega, et leidis, et viimatinimetatud põhiõigust pole üldse

riivatudki.

3. Sisuliseks küsimuseks oli see, kas KodS § 21 lg 1 p 5 on põhiseaduspärane osas, mille alusel

Vabariigi Valitsus jättis rahuldamata T. Gorjatšova sooviavalduse mehhaaniliselt, kaalutlusõigust

teostamata põhjendusega, et T. Gorjatšova töötas 14. veebruarist 1978 kuni 8. maini 1979 ENSV

RJK-s asjaajajana ja vanem-asjaajajana.

4. Üldisemal tasandil taandub vaidlusalune probleem minu arvates lõppkokkuvõttes sellele, kas isikut

tohib käsitada riigivõimu objektina, kelle suhtes tehakse otsustusi grupitunnuste alusel, hindamata

konkreetset isikut. Möönan, et teatavate otsustuste puhul võib kaalutlusõigust mittevõimaldav

regulatsioon olla põhiseaduspärane. Kaalutlusõigust mittevõimaldava regulatsiooni

põhiseaduspärasust võib erandjuhtudel möönda ka siis, kui kaalutlusõigust mittevõimaldav tunnus

saadab isikut kogu tema elu. Kuid kaalutlusõiguse puudumise õigustamiseks peab seadusandjal

olema eriline põhjendus. Kui kaalutlusõiguse puudumine on kohasel viisil põhjendamata ja

kaalutlusõiguse puudumise õiguspärased põhjused pole ka ilmselged, siis on tegemist isiku

käsitamisega riigivõimu objektina, mis on vastuolus inimväärikuse põhimõttega.

5. Sisulist küsimust, antud juhul KodS § 21 lg 1 p 5 põhiseaduspärasust võrdse kohtlemise

seisukohalt, saab konkreetse normikontrolli raames lahendada, lähtudes tuvastatud asjaoludest.

Riigikohtu otsus peab rajanema eelnevate kohtuinstantside poolt tuvastatud asjaoludel ja/või

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 50 lg 2 alusel Riigikohtu enda kogutud

tõenditel ja/või Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg 1 järgi kohtu poolt üldtuntuks loetud

asjaolul.

6. Üldkogu enamus on põhiküsimusest mööda läinud, püüdmatagi välja selgitada KodS § 21 lg 1 p 5

eesmärki ja käesoleva asja "ära lahendanud" otsuse punkti 23 teises lõigus sisalduva abstraktse

aruteluga, kogumata ise tõendeid ning ignoreerides ringkonnakohtu poolt tuvastatut.

7. Üldkogu otsuse punkti 23 teine lõik on alljärgnev: "Üldkogu leiab, et isikud, kes on täitnud luure-

või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid, ja isikud, kes on täitnud abistavaid ülesandeid

väljaspool luure- või julgeolekuteenistust, ei ole omavahel võrreldavad. Need isikute grupid ei olnud

analoogilises olukorras, kuna luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid täitnud töötajad

olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga

vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks. Ühtlasi puudub võimalus

tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades

tegelikult täitis, ja sellest lähtuvalt võrreldavaid gruppe moodustada."

7.1. Ma ei pea õigeks isikut kogu elu saatva negatiivse õigusliku tagajärje õiguspärasuse põhistamist

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses üksnes sellega, et teatud gruppi kuuluvad isikud "olid

tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt

tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks". Eesti lähiajaloost on teada, et riigipoolseid

mehaanilisi, ilma kaalumata kohaldatavaid negatiivseid tagajärgi põhjendati sellega, et isikul oli

puutumus kuriteoga. Minu arvates tuleb isiku suhtes kohaldatavate negatiivsete tagajärgede

põhjendamiseks välja selgitada isiku enese tegevus.

7.2. Seisukoht, et puudub üldse võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi

välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis, on minu arvates eluvõõras ega saa paika

pidada aastakümneid Eestis tegutsenud endise NSVL julgeolekuorganite kõigi töötajate suhtes. Igal

juhul ei kujuta üldkogu enamuse seisukoht endast üldtuntud asjaolu TsMS § 231 lg 1 mõttes. Ma ei

pea tõsiseltvõetavaks, et Eestis toiminud totalitaarse režiimi julgeolekuorganite abiteenistujate

teenistusülesandeid pole üldse võimalik tuvastada. Mis puutub täidetud tööülesannete tuvastamise

võimatusse, siis senine halduspraktika kinnitab, et isegi ENSV RJK kaadriohvitseride puhul on isiku

teenistusülesandeid tuvastatud. Näiteks on Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a korralduses nr 420-k

suudetud tuvastada, et isik töötas aastatel 1980 kuni 1989 majori auastmes Eesti NSV Riikliku

Julgeoleku Komitee (RJK) II osakonnas operatiivvolinikuna välisturistide alal. Tema tööülesandeks

oli Eestis viibivate välisturistide kohta informatsiooni kogumine ja nende kontaktide väljaselgitamine

(RTL 1998, 169/170, 645).

8. Üldkogu enamus on otsuse punktis 25 järgmisel seisukohal: "Käesolevas kohtuasjas tuvastatud

asjaoludest ei tulene, et T. Gorjatšovat oleks koheldud kodakondsuse andmisest keeldumisel

võrreldes mõne muu sarnases olukorras oleva isikute grupiga erinevalt (ebavõrdselt). Seega ei ole

T. Gorjatšovale kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks olnud KodS § 21 lõike 1 punkt 5

põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega vastuolus."

8.1. Millised need T. Gorjatšova suhtes ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud on, see jääb

üldkogu otsuse motivatsiooni lugedes minu jaoks saladuseks.

8.2. Selleks, et mõista, milles käesolevas asjas probleem seisneb, tuleb adekvaatselt esitada

ringkonnakohtu arutluskäik ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud. Ringkonnakohus on oma otsuse 8.

punktis leidnud järgmist:

"Töö kestusest, isiku erialasest kvalifikatsioonist, ametikohast ja sõjaväelise ametikoha puudumisest

võib nähtuda isiku ütluste usutavus tema tööalase tegevuse kohta Eestit okupeerinud riigi

julgeolekuorganis. Käesoleval juhul töötas apellant ENSV RJK-s asjaajajana ja vanem-asjaajajana,

enne seal töötamist töötas ta Pöögelmanni nim. elektrotehnika tehases kontrolörina, tehases "Punane

RET" monteerijana, hiljem autobaasis tehnikuna, AS-s Bertalis müüjana ja OÜ-s E-Rigonda

tehnikuna. ENSV RJK-s töötas apellant vähem kui ühe aasta ja kolm kuud. Apellandi ütluste kohaselt

tegeles ta ainult formaalse küljega, võttes vastu, sorteerides ja registreerides kirju ja jagades neid

laiali.

Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise töö eripära arvestades ei ole põhjust pidada apellanti

ohtlikumaks võrreldes isikutega, kes Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis ei ole töötanud. Oht

riigi julgeolekule saab tekkida vaid juhul, kui isik on asjakohase väljaõppega või praktiliste

kogemustega, mis võimaldab tal teise riigi julgeolekuorgani heaks tulevikus töötada."

8.3. Minu arvates on üldkogu täiesti mööda läinud sellest, et ringkonnakohus tuvastas, et

T. Gorjatšovat pole tema töö eripära arvestades põhjust pidada ohtlikumaks võrreldes isikutega, kes

Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis ei ole töötanud. Olen veendunud, et üldkogu enamus pole

soovinud lähtuda ringkonnakohtu poolt T. Gorjatšova suhtes tuvastatud asjaoludest. Üldkogu on

nendest asjaoludest üldse mööda vaadanud ja pole otsuse motivatsioonis ka märkinud, kas

ringkonnakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõigust. Ringkonnakohtu otsus tühistati

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (üldkogu otsuse punkt 34).

8.4. Arvan, et ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude pinnalt olnuks üldkogul võimalik moodustada

võrreldavaid gruppe. Kui ei peetud võrreldavateks selliseid gruppe, mida on märgitud Riigikohtu

halduskolleegiumi määruses ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses, siis olnuks võimalik moodustada ka

muid võrreldavaid gruppe. On mõeldamatu, et teatav grupp on nii iseäralik, et teda ei saagi kellegagi

võrrelda.

9. Üldkogu enamus on seisukohal, et kuna KodS § 21 lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm,

siis ei saa tegemist olla ka õiguse korraldusele ja menetlusele riivega (otsuse punkt 28).

Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda. Nimelt on kaalutlusõiguse võimalus ja ulatus haldusmenetluses

väga sageli määratud ära mitte menetlusõigusega, vaid just materiaalõigusega. Käesoleval juhul ongi

nii, et KodS § 21 lg 1 p 5 kui materiaalõiguse norm määrab haldusmenetluse piirid, välistades

haldusmenetluses sisulise kaalumise. Seepärast olen seisukohal, et õiguse korraldusele ja menetlusele

riivet tulnuks üldkogu otsuses tunnistada ja pärast riive olemasolu tunnistamist tulnuks hakata

analüüsima seda, kas regulatsioon, mis ei võimalda kodakondsuse andmise üle otsustamisel kasutada

kaalutlusõigust, on põhiseaduspärane sekkumine õigusesse korraldusele ja menetlusele. Üldkogu

vabastas end probleemi analüüsimisest, leides, et riivet õigusega korraldusele ja menetlusele pole.

Arvan, et nõustumine üldkogu enamusega tähendaks lõppkokkuvõttes nõustumist sellega, et õigus

korraldusele ja menetlusele on tagatud ka sellise materiaalõigusliku normistikuga, mis taandab

otsustusele jõudmise mehaaniliseks toimingute jadaks.