3-1-1-89-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-89-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 28. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi K.S. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrus

kriminaalasjas nr 1-06-13945

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2007. aasta otsusega tunnistati K.S. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 356 lg 1 järgi ning teda

karistati vangistusega vastavalt kaheksaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis kohus K.S-le

liitkaristuseks üheaastase vangistuse, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele

pööramata. Kohus mõistis kannatanute tsiviilhagide aluselt K.S-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 115 320 krooni ja R.E.

kasuks 80 000 krooni.

1.1 Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4 järgi tunnistati K.S. süüdi selles, et tema ajavahemikus detsember 2004 kuni märts 2005

võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil langetas ebaseaduslikult Tartu maakonnas U vallas asuvalt R.E-le

kuuluvalt A kinnistult 200 tihumeetrit kasvavat metsa, mille ta seejärel varastas. Varastatud metsamaterjali väärtus oli 80 000

krooni. Puitmaterjali metsast äraviimisel kasutas K.S. M.S., kellele ta lõi pettekujutluse selle kohta, et töö on tellinud metsa

omanik. K.S. pani nimetatud kuriteo toime isikuna, kes on ka varem varguse toime pannud.

1.2 Karistusseadustiku § 356 lg 1 järgi tunnistati K.S. süüdi selles, et ta ajavahemikus detsember 2004 kuni märts 2005 tegi

Tartu maakonnas U vallas asuvalt R.E-le kuuluval A kinnistul (eraldustel 14 ja 19) ebaseadusliku raie, rikkudes 9. jaanuaril

1999 jõustunud metsaseaduse § 20 lg-st 1 ja § 17 lg-st 2 tulenevaid nõudeid. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a

määrusega nr 186 kehtestatud metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määradest, tekitas

K.S. ebaseadusliku raiega keskkonnale olulise kahju summas 115 320 krooni. Nimelt viis K.S. eraldusel 14 0,7 ha suurusel alal

metsa rinnaspindala nõutavast 10,2 m2/ha võrra väiksemaks, mille tagajärjel tekkis keskkonnakahju 42 840 krooni, ja eraldusel

19 0,8 ha suurusel alal 15,1 m2/ha võrra väiksemaks, mille tagajärjel tekkis keskkonnakahju 72 480 krooni.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.S. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Muu hulgas märkis apellant, et maakohus oleks

pidanud K.S-le süüksarvatava keskkonnakahju suuruse üle kontrollima lähtudes 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest.

3. Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti

samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja apellatsiooni ringkonnakohus rahuldas.

3.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on jätnud kontrollimata tegeliku keskkonnakahju suuruse lähtuvalt

1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Nimelt võib ümberarvestuste korral muutuda tekitatud keskkonnakahju suurus ja kui see kergendab süüdistatava olukorda, siis

tuleb uut metsaseadust kohaldada tagasiulatuvalt.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et ta ei saa enesele võtta ebamäärast rolli süüdistuse seisukohalt olulise asjaolu ehk

keskkonnakahju arvestuse osas. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte ning

olukord, kus ringkonnakohus peaks ise aktiivselt rakenduma süüdistuse sisustamiseks töösse ning tõendite otsingule, ei sobi

kokku eelnimetatud kriminaalmenetluse primaarse printsiibiga.

3.3 Ringkonnakohus, leides, et prokuröri esitatud tõendid süüdimõistmiseks ja maakohtu otsuse jõustamiseks on puudulikud, ei

pidanud võimalikuks omal initsiatiivil tõendeid juurde koguda. Samas on keskkonnakahju täpne suurus oluline ka süüdistatava

kaitseõiguse tagamisel. Kohtumenetluse poolte passiivsuse juures ei saa apellatsioonikohtu ülesanne võistlevas protsessis olla

oluliste tõendite kogumine, spetsialistide kohtusse kutsumine vms. Kui kohus asuks omal initsiatiivil tõendeid koguma, siis

tähendaks see võistleva protsessi põhimõttest taganemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör Ene Timmi, kes taotleb kohtumääruse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendatud, milles konkreetselt seisneb maakohtu poolne kriminaalmenetluse oluline

rikkumine tegeliku keskkonnakahju tuvastamisel ning mille vastu on maakohus eksinud, tuvastades kahju suuruse teo

toimepanemise ajal kehtinud metsaseaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse sätete alusel. Apellatsioonis ei olnud esitatud

põhjendusi, mis võinuksid tingida kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

4.2 Samuti ei nõustu prokurör ringkonnakohtu poolt maakohtule tehtud etteheitega 1. jaanuaril 2007 kehtima hakanud

metsaseaduses sätestatud kahju arvestamise määrade tähelepanuta jätmise osas. Nimelt on nii K.S-le süüksarvatud teo

toimepanemise ajal kehtinud metsaseaduse alusel Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrusega nr 186 kehtestatud

"Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad" lisa 1 tabel 2 ja 1. jaanuaril 2007

jõustunud metsaseaduse lisas 3 kehtestatud kahju arvestamise määrad identsed. Seega ei ole seadus muutunud ning ei saa

rääkida ka vajadusest kontrollida KarS § 5 lõikest 2 tulenevat võimalikku leevendavat mõju.

4.3 Ühtlasi leiab prokurör, et ringkonnakohus on rikkunud KrMS §-s 14 sätestatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet

ja see rikkumine on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Apellatsioonikohus ei ole

võtnud arvesse, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja vaidlustanud

keskkonnakahju suurust ega selle arvestamise aluseid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 321 lõike 6 kohaselt võib apellant

tugineda esimese astme kohtus uurimata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta nende esimeses astmes esitamata jätmist põhjendab.

Antud juhul ei ole apellant aga millegagi põhjendanud, miks ta esimese astme kohtus keskkonnakahju suurust ja selle

arvestamise aluseid vaidlustanud ei ole. Kaitsja on esitanud üksnes paljasõnalise väite, et seoses uue metsaseaduse

jõustumisega võib keskkonnakahju suurus olla muutunud. Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et tõendite esitamise

kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega oli

maakohus olukorras, kus kumbki pool ei vaidlustanud keskkonnakahju suurust ega taotlenud ümberarvestuste tegemist, ja

sellest tulenevalt ei saanud maakohus ka otsustada, kas ei esine süüdistatava olukorda kergendavaid asjaolusid. Olukorras, kus

ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsuse langetamisel kõiki asjaolusid arvesse võtnud, pidanuks ta KrMS § 340 lg-st 1

tulenevalt ise uue otsuse tegema.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada selle põhistamatuse, s.o KrMS § 339 lg 1 p-

s 7 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kolleegium põhistab oma seisukohta järgmiselt.

6. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et seoses K.S-le KarS § 356 lg 1 järgi esitatud süüdistusega tuleb teha

kindlaks, milline on toimepandud raiele vastava keskkonnakahju suurus lähtudes 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest ja

selle alusel antud õigusaktidest.

6.1 Karistusseadustiku § 356 lg 1 sätestab vastutuse puude või põõsaste ebaseadusliku raie eest, kui sellega on tekitatud oluline

kahju keskkonnale. Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb

lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud

kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie

tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab

karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang

ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium meenutab, et olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse

süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku

üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p 10.4.) Kui pärast

ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega

keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes

tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav

kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.

6.2 K.S-le KarS § 356 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on talle inkrimineeritava keskkonnakahju arvestamisel lähtutud

9. jaanuarist 1999 31. detsembrini 2006 kehtinud metsaseaduse § 56 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a

määrusest nr 186 "Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade kinnitamine" ja sama

seaduse § 17 lg 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 1. aprilli 1999. a määrusest nr 39 "Harvendusraie tegemisel metsa

rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärade kinnitamine". 1. jaanuarist 2007, mil jõustus uus metsaseadus (RT I 2006, 30,

232), kaotasid kõik eelnimetatud aktid tulenevalt uue metsaseaduse §-st 73 ja haldusmenetluse seaduse § 93 lg-st 1 kehtivuse.

Seega tekkis KarS § 5 lg 2 kohaselt ka vajadus kontrollida, kas ja kui, siis millises ulatuses tekitaks K.S-le süüksarvatav raie

keskkonnale kahju alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse järgi.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et see, kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav

või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus

õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel. Selleks, et teha kindlaks, milline oleks enne 1. jaanuarit 2007 toime

pandud metsaraiele vastav keskkonnakahju kehtiva õiguse järgi, on uute tõendite kogumine vajalik vaid siis, kui kahju

arvestamise uus metoodika nõuab selliseid lähteandmeid, mille kohta pole senises menetluses tõendeid kogutud.

7.1 Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks ainuüksi

seetõttu, et maakohus jättis kontrollimata, kui suur oleks K.S-le KarS § 356 lg 1 järgi süüksarvatud ebaseadusliku raie

tagajärjel tekkinud koosseisuline keskkonnakahju 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse alusel. Kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks saatmist põhjendas apellatsioonikohus asjaoluga, et tulenevalt kriminaalkohtumenetluse võistlevuse

põhimõttest (KrMS § 14), ei saa ringkonnakohus omal initsiatiivil koguda uusi tõendeid, mis on vajalikud K.S-le

süüksarvatava ebaseadusliku raie tagajärjel tekkinud keskkonnakahju arvestamiseks alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva

metsaseaduse järgi. Seejuures jättis ringkonnakohus aga märkimata, millised on konkreetselt need maakohtu poolt tuvastamata

jäetud kahju arvestamiseks tarvilikud faktilised asjaolud, mille kindlakstegemiseks oleks vaja täiendavaid tõendeid koguda.

7.2 K.S.i süüdistatakse KarS § 356 lg 1 järgi keskkonnale kahju tekitamises seeläbi, et ta viis metsaraiega A kinnistu eraldustel

14 ja 19 metsa rinnaspindala alla lubatud alammäära. 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse § 67 lg 2 p 1 kohaselt

tekitatakse keskkonnale kahju muu hulgas siis, kui metsaraiel ei peeta kinni puistu rinnaspindala või täiuse lubatud määrast.

Tulenevalt sama seaduse § 67 lg-test 3 ja 11, metsaseaduse lisast nr 3 "Metsa raiumisel metsa rinnaspindala lubatud

alammäärast

väiksemaks

viimisega

keskkonnale

tekitatud

kahju

arvestamise

määrad"

ja

keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 88 "Metsa majandamise eeskiri" (RTL 2007, 2, 16) lisast nr 1, on

kehtivas õiguses selleks, et teha kindlaks puistu rinnaspindala alla alammäära viimisega tekitatava keskkonnakahju suurus,

vaja tuvastada järgmised lähteandmed:

1) metsa kategooria;

2) puistu enamuspuuliik;

3) puistu vanus aastates;

4) puistu pindala hektarites;

5) puistu kõrgus meetrites;

6) puistu rinnaspindala summa ruutmeetrites hektari kohta pärast metsaraiet.

7.3 Tehes kindlaks, kui suur oli K.S. tekitatud keskkonnakahju tulenevalt 31. detsembrini 2006 kehtinud metsaseadusest ja

selle alusel antud õigusaktidest (vt käesoleva määruse punkti 6.2), luges maakohus sisuliselt tuvastatuks faktilised asjaolud,

mis kajastuvad ringproovide metsalugemislehtedel (tl 16-17) ja A metsade majandamise kavas (tl 10-15). Muu hulgas nähtub

nimetatud andmetest, et A kinnistu eraldise nr 14 suurus oli 0,7 hektarit, sellel kasvas 85 aasta vanune tulundusmets, mille

enamuspuuliik oli kask. Puistu keskmine kõrgus oli 25 meetrit ja rinnaspindala summa pärast raiet 8,3 m2/ha. Eraldise nr 19

suurus oli 0,8 hektarit, sellel kasvas 80-aastane tulundusmets, mille enamuspuuliik oli kuusk. Puistu keskmine kõrgus oli 25

meetrit ja rinnaspindala summa pärast raiet 8,8 m2/ha. Ringkonnakohus ei ole oma määruses esitanud põhistusi selle kohta, et

need maakohtu otsuse tegemise aluseks olnud andmed ei ole usaldusväärselt tõendatud. Siinkohal meenutab

kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu

esimese astme kohtul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-8-05 - RT III 2005, 10, 97,

p 8). Eeltoodud asjaolude kontrollimise ja nendele õigusliku hinnangu andmise asemel piirdus apellatsioonikohus tõdemusega,

et K.S.i teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks pole kogutud piisavalt tõendeid.

7.4 Kokkuvõttes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuna ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust tühistades viidanud

ühelegi konkreetsele faktilisele asjaolule, mille tuvastamatuse tõttu ei olnud apellatsioonikohtul võimalik uusi tõendeid

kogumata K.S-le süüksarvatud metsaraiega tekitatud keskkonnakahju suurust 1. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse alusel hinnata,

rikkus kohus KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule uues

kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe