3-2-1-128-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Eesti Maapank (pankrotis) hagi Vladimir Lenski vastu

laenulepingust tuleneva võlgnevuse 1 790 036 krooni 22 sendi

nõudes ning AS Nigula Õlu (pankrotis) vastu kohustuse

täitmisele sundimiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 1. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-01-123

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Lenski kassatsioonkaebus

AS Nigula Õlu (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Eesti Maapank (pankrotis, registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov

Kostja Vladimir Lenski (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja AS Nigula Õlu (pankrotis, registrikood xxxxxxxx),

seaduslik esindaja pankrotihaldur Tiia Kalaus, esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Ringkonnakohtu 1. juuni 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Maapank (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 30. augustil 2001. a hagi Vladimir Lenski

(edaspidi kostja I) ja AS Nigula Õlu (edaspidi kostja II) vastu, paludes kostjalt I välja mõista

laenulepingust tuleneva võlgnevuse 1 790 036 krooni 22 senti ja tunnustada hageja õigust nõuda

kostjalt II nõude garanteerimiseks pandi seadmist vastavalt lepingule.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Virumaa Kommertspank ja kostja I 30. oktoobril

1996. a laenulepingu nr 35, mille järgi hageja andis kostjale I laenu 300 000 krooni. Tasumise

tähtpäev oli 30. oktoobril 2001. a, intressimäär 16% aastas ja viivisemäär 0,5% võlgnetavalt summalt

päevas. 1. oktoobri 2003. a seisuga võlgnes kostja I hagejale 1 790 036 krooni 22 senti, millest

põhiosa võlgnevus oli 300 000 krooni, intressid 178 528 krooni 52 senti, põhiosa viivis 1 051 500

krooni ja intressi viivis 260 007 krooni 70 senti.

Laenulepingu kohase täitmise tagamiseks väljastas kostja II 29. novembril 1996. a hagejale

garantiikirja nr 158. Sellega garanteeris kostja II vastavalt oma juhatuse otsusele firma töötaja kostja I

laenulepingut nr 35 kinnisvaraga. See vara oli panditud Virumaa Kommertspangale

põllumajanduslaenu katteks summas 350 000 krooni. Kostja II kohustus pärast põllumajanduslaenu

tasumist 15. märtsil 1997. a kindlustama nimetatud objekti pandilepingu sõlmimise kostja I laenu

tagamiseks.

Kostjad ei ole laenulepingu ega garantiikirjaga võetud kohustusi nõuetekohaselt täitnud.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Laenusumma üleandmine on tõendamata ja võlgnevuse arvestus on

ebaselge. Laenulepingust ei tulene intressimäära 16% aastas. Garantiikirjas ei ole näidatud

konkreetset tähtaega pandilepingu sõlmimiseks. Lõppenud (lõpetatud) kohustise täitmise tagamine on

võimatu.

3. Lääne-Viru Maakohus jättis 1. detsembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis tõendeid ja poolte seletusi, tunnistajate ütlusi, laenulepingut, 29. novembri 1996. a

garantiikirja, võlgnevuse arvestusi, 31. oktoobri 1996. a maksekorraldust nr 342, kostja II

majandusaasta aruandeid ja maksekorraldusi hagejale ning konto väljavõtteid kogumis hinnates, et

hagi on tõendamata.

Hageja õiguseelneja Virumaa Kommertspank ja kostja I allkirjastasid 30. oktoobril 1996. a

laenulepingu, mille kohaselt pidi pank andma kostjale I laenu 300 000 krooni. Kostja I seletuse

kohaselt pidas ta seda eellepinguks, mille alusel ta laenu ei saanud. Laenulepingus nimetatud summa

kanti üle laenaja asemel kolmandale isikule - kostjale II. Samuti ei ole kostja I asunud laenulepingust

tulenevaid kohustusi täitma. Kostja I seletuse kohaselt ei ole ta andnud ühtegi korraldust raha

ülekandmiseks kostjale II. Nimetatud asjaolu ei lükka ümber ka tunnistajate ütlused. Möönmine, et

raha ülekandmiseks pidi olema laenusaaja sellekohane kirjalik avaldus, ei ole piisav, tõendamaks

käsundi olemasolu poolte vahel, kuivõrd kirjalikku avaldust laenusumma ülekandmiseks kostjale II

kohtule esitatud ei ole. Kostja I laenu kajastumine kostja II majandusaasta aruannetes ei tõenda seda

samuti.

Laenulepingut ei sõlmitud, sest raha üleandmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 2 järgi ei ole

toimunud.

Kuna laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei saa rahuldada ka hageja nõuet pandilepingu

sõlmimiseks. Hagejal on õigus esitada rahaline nõue kostja II vastu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus

maakohus menetlusõiguse norme, hinnates vääralt asjas esitatud tõendeid.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

6. Viru Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata

selle põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega

tuvastanud ekslikult, et kostja I ei ole andnud hagejale käsundit raha üleandmiseks. Asjas ei ole

esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks seda, millal ja kui suure laenusumma andis hageja õiguseelneja

kostja I käsutusse. Maakohtu järeldus selle kohta, et kostja I laenusumma kanti üle kostjale II, on

kooskõlas hageja õiguseelneja maksekorralduse nr 342 tekstiga. Kostja II majandusaasta aruannete ja

kontode väljavõtteid selle kohta, et kostja II on tasunud kostja I laenu pealt hagejale intressi, ei saa

lugeda sellisteks usaldusväärseteks tõenditeks, mis kinnitaksid, et kostja I sai laenulepingus

nimetatud laenusumma ja andis Virumaa Kommertspangale korralduse selle laenusumma

ülekandmiseks kostjale II.

Kuna laenulepingust tulenev nõue jäi rahuldamata, siis jäeti põhjendatult rahuldamata ka

laenulepingu täitmise tagamisega seotud nõue kostja II vastu.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud tähelepanuta hageja tõendid ja argumendid.

Tõendeid vääralt hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et raha üle ei antud. Raha kanti üle kostjale

II, kelle majandusaasta aruannetes see ka kajastub. Samuti tasus kostja II kostja I laenu intresse.

Maksekorralduselt nähtub, et 31. oktoobril 1996. a kanti laenusumma kostja I laenukontolt üle

kostjale II. Seega anti laenusumma üle kostjale I, misjärel kanti see üle kostjale II. Kohus ei ole

hageja esitatud tõendeid sisuliselt analüüsinud.

8. Kostjad palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud.

9. Riigikohus tühistas oma otsusega (vt Riigikohtu 27. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

67-06) ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel ja saatis asja TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus seisukohale, et kohtud leidsid nimetatud asjaolude alusel õigesti, et

vaidlus tuleb lahendada TsK § 272 lg 2 alusel ja et TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping sõlmitud nii

raha üleandmisel laenusaajale kui ka raha laenusaaja käsundi alusel kolmandale isikule üleandmisel.

Riigikohus leidis, et kohtutel tuli vaidluse lahendamisel tuvastada raha üleandmine kas kostjale I või

kostja I korraldusel kolmandale isikule. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus jõudis kõiki tõendeid

kogumis hinnates järeldusele, et hagi on tõendamata, analüüsimata iga üksikut tõendit eraldi.

Ringkonnakohus nimetatud asjaolule tähelepanu ei pööranud ega analüüsinud ka ise otsuses kõiki

asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks üks või teine tõend tuleb vaidluse lahendamisel jätta

tähelepanuta. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks esitatud tõenditega ei ole tõendatud raha

üleandmine kostjale I. Kuna Riigikohus TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid ei uuri, tuleb asi saata

tõendite hindamiseks ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus asus seisukohale, et

ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitama, kas

raha anti kostjale I üle, st kanti kostja I kontole (mh laenukontole) või kanti kostja I korraldusel kohe

kolmanda isiku pangakontole, ning põhjendama, miks üks või teine tõend hageja väiteid ei tõenda.

Asja lahendamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et kostja II ei olnud kostjale I tundmatu. Kolleegium

leidis, et korraldus raha ülekandmiseks kolmandale isikule ei pidanud olema kirjalik.

Maksekorralduse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 91 lg 1 järgi võisid

pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud ei korralduse

tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist ega ka poolte laenulepingust. Kolleegium asus seisukohale, et

ringkonnakohtul tuleb TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning selgitada lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Viru Ringkonnakohus tühistas 1. juuni 2007. a otsusega Lääne-Viru Maakohtu 1. detsembri

2004. a otsuse ning rahuldas hageja hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja laenulepingujärgse

võlgnevusena põhiosa võlgnevuse 300 000 krooni, intressid 178 528 krooni, põhiosa viivise

1 051 500 krooni (kokku 1 530 028 krooni). Samuti tunnustas ringkonnakohus hageja õigust nõuda

kostjalt II pandilepingu sõlmimist talle kuuluvate ehitiste, mis asuvad Unukse külas Viru-Nigula

vallas Lääne-Virumaal, pantimiseks hagejale pärast nimetatud ehitiste vabanemist pandi alt või

ehitistealuse või ehitiste juurde kuuluva maa kinnistusraamatusse kandmise korral.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on kohtule esitatud tõendeid kogumis vääralt

hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele ning see on viinud ebaõige otsuse tegemiseni, mistõttu tuleb

maakohtu otsus menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Pooled ei vaidle selle üle, et 297 000 krooni

kostja I laenukontole üle kanti. Kostja I vaidleb hagile vastu motiivil, et ta ei ole andnud korraldust

kanda raha tema laenukontolt üle kostja II pangakontole.

Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule 30. oktoobri 1998. a laenulepingu nr 35, millest

nähtuvad kostja I laenuarve nr 778521, laenusumma 300 000 krooni ning teenustasu laenu

vormistamise eest 3000 krooni. Samuti on esitatud maksekorraldus nr 342, millega on 31. oktoobril

1998. a kantud kostja I laenuarvelt nr 778521 kostjale II üle 297 000 krooni. Hageja tõendite

hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kostja I töötas kostja II juures varustusosakonna juhatajana,

seega ei olnud ta kostjale II tundmatuks isikuks. Maakohtus on kostja I selgitanud, et lepingu

sõlmimise tingis soov aidata kaasa firmale, ettepanek laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjalt II ja

kostjal II oli nimetatud laenulepingu sõlmimiseks eelnev kokkulepe Virumaa Kommertspanga

esindajaga. Omakorda kostja II majandusaasta aruannetest nähtub, et kostjalt I on saadud 297 000

krooni ja kostja II käsitas tema arvele laekunud summat kostjalt I saadud laenuna. Tähelepanu

väärivaks asjaoluks kostja I ja kostja II vahelise kokkuleppe tuvastamisel on ka see, et kostja II tasus

kostja I eest intresse. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud tõenditega on tõendatud, et kostja I andis

pangale korralduse kanda enda laenukontol olev laenusumma 297 000 krooni kostja II pangakontole.

Alust teistsuguseks seisukohaks ei anna ka tunnistaja T. Kuusmiku ütlused, mille kohaselt pidi raha

ülekandmiseks kolmanda isiku arvele olema laenukonto omaniku kirjalik avaldus. Hageja esindaja on

selle kohta andnud selgituse, et nimetatud avaldus oli ilmselt olemas, kuid on kaduma läinud.

Maksekorralduse tegemise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu mis tahes

vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu

kohustuslikku vormi. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud ei korralduse tegemise ajal

kehtinud tsiviilkoodeksist ega ka poolte laenulepingust. Ebatüüpiline on ka asjaolu, et äriühing

garanteerib oma kinnisvaraga (turuhind 2 400 000 krooni) oma töötajate erahuvides (töötaja isikliku

elamu ehitamiseks) sõlmitud laenulepinguid (kumbki 300 000 krooni) ja tasub töötajate

laenulepingutest tulenevaid intresse.

Ringkonnakohus nõustus hageja põhjendustega, et laenulepingus lepiti kokku intressimääras 16%

aastas. Nimetatud intressimäära on aktsepteerinud ka kostja II oma maksekorraldustes.

Maksekorraldustes näidatud intressi suurus vastab hageja intressiarvestusele.

Ringkonnakohus leidis, et hagis nõutud põhiosa viivise nõue 1 051 500 krooni tuleb põhinõude

rahuldamise tõttu rahuldada tervikuna, sest kostja I ei ole taotlenud viivise vähendamist.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et rahuldada tuleb ka hageja teine nõue, s.o tuleb tunnustada

hageja õigust nõuda kostjalt II pandilepingu sõlmimist viimasele kuuluvate ehitiste pantimiseks

hagejale pärast nimetatud ehitiste vabanemist pandi alt või ehitistealuse või nende juurde kuuluva

maa kinnistusraamatusse kandmise korral. Nimetatud kohustus tuleneb kostja II poolt eelnimetatud

laenulepingule nr 35 antud garantiikirjast, kus kostja II garanteeris vastavalt oma juhatuse otsusele

kostja I laenulepingu nr 35 kinnisvaraga, mis oli panditud Virumaa Kommertspangale

põllumajanduslaenu katteks summas 350 000 krooni notariaalse pandilepinguga 6. juunil 1996.

Kostja II kohustus oma garantiikirjas pärast põllumajanduslaenu tasumist 15. märtsil 1997

kindlustama (tagama) nimetatud objekti pandilepingu sõlmimise kostja I laenu tagamiseks.

Ringkonnakohus mõistis välja kostjalt I riigilõivuna riigi tuludesse 96 500 krooni ja kostjalt II

(pankrotis) riigilõivuna riigi tuludesse 1060 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi

uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule, kuna ringkonnakohus on valesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohad on vastuolulised. Ringkonnakohus on lugenud

tõendatuks tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud vaatamata sellele, et nõuetekohased tõendid

puuduvad. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Riigikohus kohustas 27. septembri

2006. a otsusega ringkonnakohut kontrollima, kas raha kanti kostja I laenukontole või kanti kostja I

korraldusel kolmanda isiku pangakontole. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostja I andis

korralduse 297 000 krooni ülekandmiseks kostja II pangakontole. Seega välistas Ringkonnakohus

otsusega võimaluse, et ainult laenukonto avamine toob kaasa laenusumma tagastamise kohustuse.

Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostja I laenukontolt summa ülekandmiseks pidi olema kostja I

kirjalik korraldus, kuid hageja lepingulise esindaja seletuste järgi on vastavad materjalid kadunud,

kuid need olid olemas. Et kirjalik korraldus pidi olemas olema, on kohtumenetluse käigus kinnitanud

tunnistaja Teet Kuusmik, kes 1996. a töötas Virumaa Kommertspangas. Need tunnistaja väited jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, tuginedes hageja lepingulise esindaja eelviidatud seletustele.

Eeltoodud seisukohast tulenevalt ei saanud ringkonnakohus kohaldada 1996. a kehtinud TsÜS § 91

lg-t 1 ja asuda seisukohale, et tehingu võisid pooled teha mis tahes vormis, sh suulises vormis.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja oli end allutanud laenukontodelt summade

edasikandmisel kirjalikule tehingu vormile ja sellest oli teavitatud ka kostjat I. Kostja I andis

maakohtus seletusi, mille kohaselt ta teadis, et raha ülekandmiseks pidi ta andma kirjaliku korralduse

ning sama põhimõte oli sätestatud laenulepingu p-des 1 ja 2. Pooled olid TsÜS § 91 lg 1 kohaselt

kokku leppinud, et tehing tehakse kirjalikus vormis. Sellel põhjusel on ringkonnakohtu otsuses

toodud järeldused vasturääkivad ja vastuolulised. Kostja I ei ole andnud kirjalikku korraldust, mille

olemasolul saaks tema vastu esitatud hagi rahuldada.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata ka 31. novembri 1996. a maksekorralduse nr 342 sisu, mille

kohaselt on maksjaks LAENSKI V LAEN ja saajaks Nigula Õlu. Makse sisuks on vahendite

krediteerimine. Maksekorraldusel ei ole kostja I allkirja, vaid selle on allkirjastanud üksnes kolm

pangatöötajat - Tiiu Pontus, Teet Kuusmik ja tuvastamata teller. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel

tuginenud tõenditele, mis tulenevalt TsK §-st 272 ei saa olla lubatud tõenditeks laenusumma

üleandmise tõendamisel.

Ringkonnakohus on otsust tehes rikkunud tehingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg-t 3, mis

kohustab kahtluse korral tõlgendama tehingut kohustatud isiku kasuks. Praegusel juhul oli kohustatud

isikuks kostja I. Meelevaldne on tõlgendus, mille kohaselt intressimäärana sätestatud 16%

kohaldatakse intressimäärana 16% aastas. Kuna intressimäär oli 16%, siis nimetatud intressimäära

rakendamisel kogu lepingu kehtivuse aja jooksul tulnuks kostjal I tasuda intresse 48 000 krooni.

Kostja I esindaja taotles ringkonnakohtult kohtuistungil alternatiivselt, et juhul kui kohus asub

seisukohale, et on tõendatud kostja I nõusolek laenusumma ülekandmiseks kostjale II, siis vähendada

kostjalt I väljamõistetav viivis miinimumini. Varem oli hageja esindaja taotlenud, et kohus ei

vähendaks väljamõistetava viivise summat. Kohus on nimetatud taotluse jätnud tähelepanuta ja

asunud seisukohale, et kostja I ei ole vastavat taotlust esitanud. Kostja I vastav taotlus esitati

ringkonnakohtu istungil ja see ka protokolliti. Nimetatu pidi andma kohtule aluse VÕS § 162 sätete

kohaldamiseks, mille kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Sama

põhimõte oli sätestatud TsK § 194 lg-s 1. Praegusel juhul on kohtumenetlus poolte vahel kestnud

alates 2001. a kuni 2007. a ning seda kostja I tahtest sõltumata. Vahepeal kohtumenetlus peatati, kuna

hageja ja kostja II pidasid läbirääkimisi. Seega on arusaamatu ja põhjendamatu, kui sellises olukorras,

kus kostja I ei ole laenu tegelikult saanud ja seda on kinnitanud erinevad kohtud oma otsustes,

otsustab ringkonnakohus, et kostja I peab tasuma 1 051 500 krooni viivist, kusjuures nimetatud

viivisesumma arvestus on ebaselge ja selle suurust ei ole kohus kontrollinud. Ringkonnakohtu otsuses

puuduvad igasugused viited tõenditele, mille alusel on kohus lugenud põhjendatuks ja õigeks viivise

arvutuse ning millise ajavahemiku eest on viivis arvestatud.

12. Kosja II leidis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, mille kohaselt kohus hindab seadusest tulenevalt

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja II on seisukohal, et hageja ja kostja I

vahel puudusid igasugused laenusuhted ning hageja ei ole kostjale I laenanud 297 000 krooni. Samuti

ei ole kostja I ja kostja II kokku leppinud, et hageja kannab 297 000 krooni kostjale I ja kostja I

kannab summa üle kostjale II. Kuna laenusuhet ei ole tekkinud, siis on põhjendamatu ka nõuda

tagatist selle kohustise täitmiseks.

Kostja II oli hageja õiguseellasele väljastanud garantiikirja, mille kohaselt pidi kostja II garanteerima

oma töötajate Vladimir Lenski ja Sergei Arefjevi laenulepinguid nr 35 ja 36 kinnisvaraga, mis on

panditud Virumaa Kommertspangale põllumajanduslaenu katteks 6. juuni 1996. a pandilepinguga.

Garantiikirja kohaselt pidi kostja II pärast põllumajanduslaenu tasumist 15. märtsil 1997. a

kindlustama nimetatud objekti pandilepingu sõlmimise Arefjevi ja Lenski laenude tagastamiseks.

Garantiikirjas puuduvad igasugused viited varale, mille pantimisega kavatsetakse kohustise täitmist

tagada. 6. juunil 1996. a sõlmitud pandilepingu kohaselt on tagatud 2 laenu - kostja II laen ja Arefjevi

laen. Selle pandilepingu kohaselt on kostja II pantinud hageja õiguseellasele samad varad, mille

pantimist on hageja hagis taotlenud. Kuna pandileping ei ole seotud ainult põllumajanduslaenuga, siis

ei ole võimalik ilma täiendavaid tõendeid kontrollimata lugeda tõendatuks asjaolu, et garantiikirja

alusel pidi kostja II pantima varad, mida hageb hageja. Sellekohaseid kostja II väiteid ei ole

ringkonnakohus hinnanud.

Kohus ei ole välja selgitanud, kas ja millal on 6. juuni 1996. a sõlmitud pandileping lõppenud. Kohus

on jätnud tähelepanuta, et pandipidajaks oli 6. juunil 1996. a sõlmitud pandilepingu alusel Virumaa

Kommertspank (hageja õiguseellane) ja 29. novembril 1996. a sõlmitud garantiikirja alusel pidi

selleks samuti olema Virumaa Kommertspank. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta vabastas kostjale

II kuuluvad varad pandi alt ega seadnud nendele varadele uut panti garantiikirjas sätestatud

tingimustel. Kostjale II (pankrotihaldurile) üleantud materjalidest selgus, et hageja vormistas pärast

pandilepingu lõppemist uue pandilepingu 5. märtsil 1998. a, et tagada arvelduskrediidi lepingut, ja

loobus seega garantiikirjas nimetatud lepingute tagamisest. Pärast hageja suhtes pankrotiotsuse

tegemist omandas hagejalt arvelduskrediidi alusel tekkinud nõude Eesti Ühispank ja nimetatud

nõudega koos läksid hagejalt Eesti Ühispangale üle kõik nõude täitmise tagamiseks antud tagatised,

sh pandileping. Kostja II on seisukohal, et hageja on loobunud pandilepingu sõlmimisest, kuna ta

tagas pandiga temal kostja II vastu olevaid teisi nõudeid. asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 132 lg 2 kohaselt ei või samale ehitisele või ehitise osale seada mitut panti. Hagi

esitamise ajal oli nimetatud vara koormav pandileping üle antud Eesti Ühispanga nõude tagamiseks ja

nimetatud pant oli hoonetel kuni hoonetealuse maa kinnistamiseni, pärast seda seati kinnistule

hüpoteek Eesti Ühispanga kasuks.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaõigusseaduse sätted, mis käsitlevad kinnisasja õiguslikku

regulatsiooni. Kui ehitisealune maa kinnistatakse, tähendab see ehitise muutumist kinnisasja oluliseks

osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui pandilepingu objektina hagetava ehitise hävimine.

Hävimisega aga lõppeb omand vallasasjale. Seega tuleb hagi ehitiste pandilepingu sõlmimise õiguse

tunnustamiseks jätta rahuldamata.

Kostja II palub kassatsioonkaebuse arutamisel arvesse võtta kassatsioonkaebusele lisatud 5. märtsil

1998. a hageja ja kostja II vahel sõlmitud pandilepingut. Kostja II seaduslikul esindajal

(pankrotihalduril) puudus võimalus esitada eelnimetatud leping, kuna juhatus esitas selle talle alles

pärast kaevatava kohtuotsuse tegemist.

13. Hageja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei ole alust.

15. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel järginud Riigikohtu

juhiseid. Samas asjas 27. septembril 2006. a tehtud otsuses (Riigikohtu 27. septembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-67-06) leidis kolleegium, et kohtud leidsid õigesti, et vaidlus tuleb lahendada TsK

§ 272 lg 2 alusel ja et TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping sõlmitud nii raha üleandmisel laenusaajale

kui ka raha laenusaaja käsundi alusel kolmandale isikule üleandmisel. Kolleegium asus nimetatud

otsuses seisukohale, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kõiki asjas esitatud tõendeid

analüüsides selgitama, kas raha anti kostjale I üle, st kanti kostja I kontole (mh laenukontole) või

kanti kostja I korraldusel kohe kolmanda isiku pangakontole. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei

vaidle selle üle, et 297 000 krooni kanti üle kostja I laenukontole. Hinnates esitatud tõendeid (muu

hulgas 30. oktoobri 1998. a laenulepingut nr 35 ja maksekorraldust nr 342), tuvastas ringkonnakohus,

et kostja I andis pangale korralduse kanda tema laenukontol olev laenusumma 297 000 krooni kostja

II pangakontole. Seega tuvastas ringkonnakohus, et raha kanti alguses kostja I laenukontole ja sealt

edasi kostja I korraldusel kostja II pangakontole.

Kolleegium ei nõustu kostja I väitega, et ringkonnakohus luges alusetult tõendatuks, et kostja I

laenukontolt summa ülekandmiseks oli olemas kostja I kirjalik korraldus. Ringkonnakohus üksnes

viitas hageja esindaja selgitusele, et ilmselt oli kirjalik avaldus olemas. Seejärel märkis

ringkonnakohus Riigikohtu juhistele (Riigikohtu 27. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-

06, p 12) tuginedes, et maksekorralduse tegemise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled

teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud ei korralduse

tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist ega ka poolte laenulepingust. Seega võis korraldus olla ka

suuline. Kuna korraldus raha ülekandmiseks võis olla ka suuline, ei oma otsustavat tähendust ka

asjaolu, et maksekorraldusel nr 342 puudus kostja I allkiri.

16. Ringkonnakohus leidis veel, et laenulepingus lepiti kokku intressimääras 16% aastas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja

arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud

ja hinnatud tõendeid. Kuna ringkonnakohus on tõendeid hinnates lugenud tuvastatuks, et kokku oli

lepitud intressimääras 16% aastas, puudub Riigikohtul pädevus ringkonnakohtu poolt juba tuvastatud

asjaolu ümber hinnata.

17. Ringkonnakohus leidis, et hagis nõutud põhiosa viivise nõue 1 051 500 krooni tuleb põhinõude

rahuldamise tõttu rahuldada tervikuna, sest kostja I ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kostja I

seevastu väidab, et tema esindaja taotles ringkonnakohtult kohtuistungil alternatiivselt, et juhul kui

kohus asub seisukohale, et on tõendatud kostja I nõusolek laenusumma ülekandmiseks kostjale II, siis

vähendada kostjalt I väljamõistetav viivis miinimumini. Kolleegium märgib, et Riigikohtu varasema

praktika kohaselt ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt

Riigikohtu 13. märtsi 1997. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-97, 16. aprilli 2001. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-32-01 ning 14. juuni 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05). Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde. Ringkonnakohtu istungil on kostja I esindaja märkinud, et kui leitakse, et Lenski

pole seda raha saanud, siis jätta viivise osas hagi rahuldamata (II kd, tlk 134). Kolleegium leiab, et

kostja I esindaja öeldut ei saa pidada viivise vähendamise taotluseks. Seega, kuna asja materjalidest

ei tulene, et kostja I oleks taotlenud viivise vähendamist, on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

viivisenõue tuleb rahuldada tervikuna. Kostja I väide viivise suuruse ebaselguse kohta on

põhjendamatu, sest vastava arvestuse on hageja esindaja esitanud juba esimese astme kohtu

menetluses (I kd, tlk-d 193-195).

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et rahuldada tuleb ka hageja nõue

tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt II pandilepingu sõlmimist talle kuuluvate ehitiste (asukohaga

Unukse küla, Viru-Nigula vald, Lääne-Virumaa) pantimiseks hagejale pärast nimetatud ehitiste

vabanemist pandi alt või ehitistealuse või nende juurde kuuluva maa kinnistusraamatusse kandmise

korral. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole kostja II väited selle kohta, et hageja pole esitanud

põhjendusi, mis põhjusel vabastas hageja kostjale II kuuluvad varad pandi alt ega seadnud nendele

varadele uut panti garantiikirjas sätestatud tingimustel, ning et hageja on loobunud pandilepingu

sõlmimisest, kuna ta tagas pandiga kostja II vastu olevaid teisi nõudeid. Kostja II, andes garantiikirja,

et ta garanteerib muu hulgas kostja I laenulepingut nr 35, kohustus pärast põllumajanduslaenu

tasumist 15. märtsil 1997 kindlustama nimetatud objekti (põllumajanduslaenu katteks panditud

kinnisvara) pandilepingu sõlmimise kostja I laenu tagamiseks. Seega pidi kostja II ise hoolitsema

selle eest, et pärast põllumajanduslaenu tasumist ja vara pandi alt vabastamist sõlmitaks pandileping

ja seataks kostja II eelnimetatud ehitistele pant. Asjakohane pole kostja II väide, et pank on loobunud

pandilepingu sõlmimisest.

Kuna kostja II pidi ise hoolitsema selle eest, et pärast põllumajanduslaenu tasumist ja vara pandi alt

vabastamist sõlmitaks pandileping ja seataks kostja II ehitistele pant, on põhjendamatud kostja II

väited 5. märtsil 1998. a sõlmitud pandilepingu kohta.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu