3-3-1-76-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-76-07

Otsuse kuupäev

20. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Pjotr (ka Petr) Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kaebused

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks võtma

tähtajalise elamisloa taotlused menetlusse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-369

Menetluse alus Riigikohtus

Pjotr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pjotr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-369 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. oktoobril 2005 esitasid Pjotr Dmitruk ja Nadežda Dmitruk Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse, põhjendades seda

kehtivate reisidokumentide, materiaalsete võimaluste ja välisriigis elukoha puudumisega ning halva

tervisliku seisundiga.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas 30. novembri 2005. a kirjaga nr 15.3-09/52780

P. Dmitrukile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmisest ja

elamisloa taotluse läbivaatamata jätmisest viitega Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a

määrusega nr 364 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks

tunnistamise korra ja tähtaegade ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete

loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist

eemalviibimise registreerimise korra" § 11 lg-le 6, mille kohaselt jäetakse tähtajalise elamisloa taotlus

läbi vaatamata, kui välismaalasel on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti

välisesinduses. Kirja kohaselt on taotlejal Vene Föderatsiooni kodanikuna võimalik taotleda

reisidokument Vene Föderatsiooni Eesti esindusest. Sooviavalduses toodud asjaolusid ei saa käsitada

mõjuva põhjusena, mis takistaksid elamisloa taotluse esitamist Eesti Vabariigi välisesinduses. Viisa

taotlemisel ja viisa alusel Eestisse saabumisel oli taotleja teadlik, et ta on kohustatud viisaga lubatud

viibimisaja lõppedes Eestist lahkuma ja puudub seaduslik alus tema edasiseks Eestis viibimiseks.

Asjaolu, et taotlejal puudub väljaspool Eestit elukoht ja materiaalsed vahendid, ei ole mõjuvaks

põhjuseks, miks ei ole võimalik esitada elamisloa taotlust Eesti Vabariigi välisesinduses. Avaldusele

lisatud dokumendid ei tõenda, et taotleja tervislik seisund ei luba reisida.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas 30. novembri 2005. a kirjaga nr 15.3-09/47082-1

N. Dmitrukile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmisest ja

elamisloa taotluse läbivaatamata jätmisest samal alusel ja põhjendustel. Kirjas märgiti veel, et

sooviavaldusele lisatud dokumentide kohaselt kuulus taotleja Vene Föderatsiooni kodakondsusesse,

kuid loobus sellest ja tema kodakondsus on määratlemata. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

andmetel elab Venemaal taotleja täisealine tütar, kelle juures on taotlejal võimalik elamisloa taotluse

esitamise ajal peatuda.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 23. jaanuari 2006. a vaideotsustega nr 1-06 ja 2-06 jäeti

P. Dmitruki ja N. Dmitruki vaided rahuldamata.

3. P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebustes paluti Tallinna Halduskohtul teha Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile ettekirjutus tähtajaliste elamislubade taotluste menetlusse võtmiseks. Kaebuste

täpsustustes paluti tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 30. novembri 2005. a otsused

nr 15.3-09/47081-1 ja 15.3-09/47082-1 ning teha Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettekirjutus

asi uuesti läbi vaadata.

Kaebajad elavad perekonnaelu Eestis alates aastast 1999, siin on nende püsiv elukoht. Nad on elanud

Eestis eraelu 20 aastat. Kaebajate tervislik seisund ei võimaldada neil elada ilma sugulaste

hoolitsuseta, kuna nad vajavad regulaarset kontrolli ja kõrvalist abi. P. Dmitruk võib saada Vene

Föderatsiooni saatkonnast tagasipöördumise tunnistuse, kuid see ei asenda välispassi. Kaebajatel

puudub raha Eestist väljasõitmiseks ja seal viibimiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse

langetamiseni. Kaebajate tütrel on Eesti kodakondsus ja pojal elamisluba. Elamisloa taotluse

siseriigis esitamisest keeldumisel kaob kaebajatel võimalus legaliseerida oma viibimist Eestis. Otsus

on ebaproportsionaalne, ebapiisavalt motiveeritud ja järeldused tõenditega vastuolus. Rikutud on ka

võrdse kohtlemise põhimõtet. 9. juulil 2003 rahuldati kaebajate sooviavaldus taotleda erandina

elamisluba siseriiklikult samadel asjaoludel, mis toodi 2005. a sooviavalduses. Kodakondsuse

puudumise tõttu ei ole N. Dmitrukil võimalik vabalt liikuda ja esitada elamisloa taotlus Eesti

Vabariigi välisesindusele. Kaebajatel on võimalik elada perekonnaelu Põhiseaduse ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (konventsioon) tähenduses vaid Eestis.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata järgmiste põhjendustega:

1) Välismaalaste seaduse (VMS) § 111 lg 1 kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse

Eesti välisesindusele. VMS § 111 lg 2 p 6 alusel võib Kodakondsus- ja Migratsiooniametist tähtajalist

elamisluba taotleda välismaalane, kellele on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet selleks erandina loa

andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti

välisesinduses. Kaebajatel ei esine erandlikke asjaolusid, mida võiks pidada objektiivseks takistuseks

elamislubade taotluste esitamiseks Eesti välisesinduse kaudu;

2) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsustega keelduti kaebajatele elamislubade

andmisest ja neile tehti ettekirjutused Eestist lahkumiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2005. a

otsusega asjas nr 2-3/300/05 jäeti lahkumisettekirjutused jõusse. Jõusolevad kohtuotsused on

täitmiseks kohustuslikud. Kohus ei tuvastanud ühtegi objektiivset takistust, mis ei võimaldaks

kaebajatel Eestist lahkuda. Kaebajad moodustavad perekonna, kes liitus vabatahtlikult rahvusvahelise

abiprogrammiga ja sai selle raames tasuta elamispinna Vene Föderatsioonis. Sellega kaasnes kohustus

lahkuda Eestist. Vene Föderatsioonis elab ka N. Dmitruki täisealine tütar ja lapselapsed. Seega on neil

säilinud side Venemaaga. Kaebajad võivad elada perekonnaelu ka väljaspool Eestit. Seaduse mõistes

ei kuulu perekonda kaebajate Eestis elavad täisealised lapsed, alaealisi lapsi kaebajatel ei ole. Samas

ei võta keegi kaebajatelt õigust külastada Eestis elavaid sugulasi viisa alusel. Perekonna

taasühinemine võib tulla kõne alla, kui keegi pereliikmetest asub välisriigis;

3) VMS § 51 alusel on Eestis viibimise seaduslikuks aluseks kehtiv viisa või elamisluba. Kaebajad ei

oma seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Samas ei soovi nad täita seadust ja lahkuda Eestist. Nende

tervislik seisund ei ole takistuseks Eestist lahkumiseks, asjas puuduvad vastupidist kinnitavad

tõendid. Kaebajatele on Venemaal tagatud samal tasemel meditsiiniline abi. Kaebajad ei tõendanud,

et neil ei ole Venemaal võimalik ennast ravida;

4) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotles 25. oktoobril 2005 kaebajate paigutamist

väljasaatmiskeskusesse. Tartu Halduskohus ei ole veel lahendit teinud. Kaebajad ei ole

lahkumisettekirjutust käesoleva ajani täitnud. Seega on nad väljasaadetavad Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse tähenduses;

5) vaidlustatud kirjad, mis on sisult haldusaktid, on piisavalt motiveeritud, üheselt mõistetavad ja

kontrollitavad. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole nende väljaandmisel ületanud diskretsiooni

piire, need on kaalutlusvigadeta ja kooskõlas kehtiva seadusega.

5. P. Dmitruki ja N. Dmitruki apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus.

1) kodakondsusjärgse riigi reisidokumendi olemasolu ei taga igal konkreetsel juhul võimalust esitada

elamisloa taotlus Eesti välisesinduses. See fakt ei tõenda sooviavalduse põhjendamatust.

2) kohtu seisukoht kaebajate tervisliku seisundi kohta on vastuolus tõenditega. Asjaolu, et P. Dmitruk

on väga haige, on tõendatud arstitõenditega. Arstide arvamusel vajab ta regulaarselt arsti kontrolli ja

kõrvalist abi. Ta on mitu korda põdenud südamelihaste infarkti ja tal püsib kõrge vererõhutase.

Faktiliselt on ta abitu ega ole võimeline elama iseseisvat elu. Eestist lahkudes jääb ta ilma lähedaste

järelvalveta, mis on ohtlik tema elule. Närveerimine, mis seondub sunniviisilise väljasõiduga Eestist,

võib negatiivselt mõjuda tema tervisele: võib süveneda liigeste jäikus, on võimalik müokardi infarkt,

peaaju insult või isegi exitus letalis.

3) kohus jättis tähelepanuta, et N. Dmitruk on kodakondsuseta isik, st puudub riik, kuhu teda võib

välja saata ja kus tal oleks võimalik asuda elama. Kodakondsuse puudumise tõttu puuduvad

N. Dmitrukil isikut tõendavad ja reisidokumendid ning tal ei ole kusagilt neid saada. Seega pole tal

võimalik Eestist välja sõita ja esitada elamisloa taotlus välisriigis.

4) kaebajad elavad Eestis alates aastast 1999. Siin elavad ka nende täisealised lapsed, Eesti alalised

elanikud, kellel on alaline sissetulek ja elamispind. Kaebajad vajavad kestvat abi ja hooldust. Nad on

Eesti pikaajalised elanikud de facto. Väljaspool Eestit ei ole kaebajatel vara, elukohta ega ajutise

peatumise kohta.

5) kohus jättis piisava tähelepanuta, et kaebajad soovivad seadustada oma viibimist Eestis ja pööras

ülemääraselt tähelepanu sellele, et kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutus on täitmata. Kaebajate

arvates ei oma see käesoleva asja läbivaatamisel tähtsust. Kuna seda haldusakti ei ole täidetud ja

kaebajad viibivad jätkuvalt Eestis, ei saa nende siinviibimine ka elamisloa taotluse läbivaatamise ajal

olla ülemäära avalikku huvi kahjustav. Kaebajad on vaidlustanud Tartu Halduskohtus ka nende

väljasaatmise kui toimingu, kuid lahendit veel pole.

6) ka Eesti seadusandja leidis, et pikaajaline elamine Eestis ilma seadusliku aluseta on mõjuv põhjus

taotleda elamisluba siseriigis. Kaebajad vastavad peaaegu kõikidele VMS § 111 lg 2 p-s 10 toodud

tingimustele, v.a Eestisse elama asumise tähtaeg. Nad on elanud Eestis 7 aastat ja kaotanud sidemed

Venemaaga, mistõttu oleks humaanne võimaldada neil esitada elamisloa taotlused siseriigis.

Konventsiooni art 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ja karistada.

Sooviavalduste rahuldamata jätmine ja selle tagajärjel Eestist väljasaatmine seab kaebajad elu ja

tervist kahjustavasse olukorda, kus nad peavad elama rahaliste vahenditeta ja elamiskohata, mis teeb

ka nende perekonnaelu võimatuks. Sooviavalduste rahuldamisest keeldumine on ebaproportsionaalne

ega vasta selle eesmärgile, milleks on ka PS-s kehtestatud põhimõte inimõiguste tagamiseks.

7) avalduste rahuldamata jätmine rikub ka Euroopa Nõukogu direktiivi nr 2003/86/EÜ, sest art 5

par 3 järgi võib erandina võtta vastu siseriigis elamisloa taotluse perekonna taasühinemiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis P. Dmitruki ja N. Dmitruki apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 6. detsembri 2006. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus

on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse

norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pidanud HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist:

1) kuna kaebajatel ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis oleks takistanud neil elamislubade taotluste

esitamist Eesti välisesinduses, ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil alust anda kaebajatele

luba taotleda erandina elamisluba siseriigis ega halduskohtul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kohustamiseks võtma kaebajate tähtajalise elamisloa taotlused menetlusse. Halduskohus on piisavalt

põhjendanud, miks ainuüksi kaebajate soov legaliseerida Eestis viibimine ja elada Eestis ei ole

asjaolu, mis kohustab vastu võtma nende elamisloa taotluse siseriigis ning miks sooviavalduste

vastuvõtmisest keeldumine on õiguspärane;

2) kaebajad eksivad, väites, et kohtu seisukoht nende tervisliku seisundi kohta on vastuolus

tõenditega. Halduskohtule esitatud perearsti tõendist ja arvamusest (tl 12?13), tervisekaardi

väljavõttest ja haigusloo väljavõttest (tl 34?36, 38?40) nähtuvad P. Dmitrukil diagnoositud haigused

ja operatsioonil viibimine ning tervisekaardi väljavõttest (tl 52) N. Dmitrukil diagnoositud haigused.

Samas kinnitavad Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt ringkonnakohtule esitatud kaebajate

suhtes enne kaevatava halduskohtu otsuse tegemist Tartu Halduskohtu 4. mai 2006. a määruse alusel

kohtupsühhiaatria ekspert Ilmar Laasi 26. mail 2006 koostatud ambulatoorse meditsiinilis-

kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktide nr 46 (P. Dmitruki osas) ja 47 (N. Dmitruki osas)

psühhiaatrilised osad ning N. Dmitruki komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi 21. novembri 2006. a

akt nr 14 ja P. Dmitruki komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi 21. novembri 2006. a akt nr 15, et

kaebajate tervislik seisund võimaldab neil reisida Venemaale, kus saab ravida mõlema kaebaja

haigusi ja ka nende vaimset seisundit. Asjaolu, et kaebajate poolt apellatsioonkaebusele lisatud

perearsti 20. detsembri 2006. a tõendite kohaselt on kaebajate tervislik seisund pärast kaevatava

halduskohtu otsuse saamist halvenenud ja on oht kaebajate elule, ei muuda kohtuotsust ebaõigeks.

Samuti ei tõenda Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-1045, millega jäeti

rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus ja andmata luba kaebajate

väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ning peatati kaebajate paigutamine väljasaatmiskeskusesse

kuni nende tervise paranemiseni, et kaebajate tervislik seisund ei võimaldanud neil Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile sooviavalduse esitamist ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt erandina

siseriigis elamisloa taotluse esitamiseks lubade andmisest keeldumise ajal ega kohtuotsuse tegemise

(6. detsember 2006) ajal reisimist Vene Föderatsiooni. Seega leidsid Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet ja halduskohus õigesti, et kaebajate tervislik seisund ei ole mõjuvaks põhjuseks

soovivalduse rahuldamiseks. Kaebajate tervislik seisund võimaldas kaebajatel reisida Vene

Föderatsiooni ja taotleda Eesti Vabariigi välisesinduses tähtajalist elamisluba;

3) kaebajad eksivad, väites, et nende puhul on faktiliselt tegemist Eesti pikaajaliste elanikega.

Kaebajate puhul ei ole tegemist pikaajaliselt Eestis elanud välismaalastega, sest nad saabusid Eestisse

viisa alusel alles 1999. aastal. VMS § 4 lg 1 kohaselt on alaline elanik Eestis elav Eesti kodanik või

Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa võib

anda välismaalasele, kes vastab VMS § 144 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Muu hulgas peab

välismaalane olema elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne

pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 4

näeb samuti ette, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes

on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase

taotluse esitamist. Kaebajate puhul pole tegemist ka välismaalastega, kellele laieneks Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitus nr 15, sest nad ei ole viibinud

seaduslikult Eestis vähemalt viis aastat ja tegemist ei ole ka perekonna taasühendamisega;

4) kaebajate arvamus, et Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiivist nr 2003/86/EÜ

võib tuleneda nende õigus taotleda elamisluba siseriigis, ei ole põhjendatud. Direktiivi artikli 5 punkt

3 näeb ette, et taotlusi esitatakse ja vaadatakse läbi, kui pereliikmed elavad väljaspool selle

liikmesriigi territooriumi, kus elab perekonna taasühinemist taotlev isik, ning erandina võib

liikmesriik asjakohastel asjaoludel võtta taotlusi vastu siis, kui pereliikmed juba elavad tema

territooriumil. Seega näeb direktiiv elamisloa taotluse esitamiseks ette sarnase korra, nagu on

kehtestatud Eesti seadusandluses ? siseriigis taotluse esitamine on erand;

5) kaebajad ei vasta ka VMS § 111 lg 2 p 10 tingimustele (välismaalased, kes võivad taotleda

tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametist) ja seda mitte üksnes Eestisse elama

asumise aja (enne 1. juulit 1990) suhtes, vaid ka seetõttu, et neile on keeldutud elamislubade

andmisest. VMS § 111 lg-s 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise õigust omavate isikute

ühisteks tunnusteks on üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul alusel ja/või suur tõenäosus, et

tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele. Sellest saab järeldada, et nõue taotleda elamisluba

Eesti välisesinduses teenib muu hulgas eesmärki mõjutada välismaalasi kinni pidama Eestisse

sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida elamisloa menetlemise ajal

välismaalaste viibimist riigis ilma seadusliku aluseta. Kui ebaseaduslikult Eestis viibiv isik peab

elamisluba taotlema Eesti välisesinduse kaudu, ei oma ta faktilisi eeliseid õiguskuulekate

välismaalaste ees, kelle puhul viibimisaluse saamine eelneb riiki sisenemisele;

6) ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt sellest, et kaebajad soovivad elamisloa taotluse menetluse

ajal elada koos oma täisealaste lastega, teha järeldust, et elamisloa taotlemine Eesti välisesinduses

kujuneks kaebajatele eriti koormavaks. Samuti on kaebajatel võimalik elada perekonnaelu Vene

Föderatsioonis, kus elavad ka N. Dmitruki täisealine tütar ja lapselapsed. Ringkonnakohtu hinnangul

on sooviavalduste rahuldamata jätmine põhjendatud ning ei ole ebaproportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. N. Dmitruk ja P. Dmitruk esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. N. Dmitruk ja P. Dmitruk paluvad ka teha

eelotsustustaotluse Euroopa Ühenduste Kohtule järgmiste küsimustega: "a) kas EL Nõukogu

direktiivis nr 2003786/EÜ, 22. september 2003 toodud tagatised laiendatakse ka Eestis alaliselt elava

isiku vanematele; b) kas elamisloa taotluse siseriiklikult taotlemise võimaluse välistamine rikub

direktiivis sätestatud õigusi?". Kassaatorid väidavad järgmist:

1) kohus ületas oma pädevust, asudes kontrollima, kas Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli alus

lubada tähtajalise elamisloa taotlemist siseriiklikult. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toiming oli

diskretsiooniotsus, mis on üksnes täitevvõimu pädevuses. Kohtu ülesanne oli kontrollida

kaalutlusreeglitest kinnipidamist. Kohus ei saa hakata ümber tegema täitevvõimu poliitilisi otsuseid,

kui need on seadusega lubatud piirides. Antud juhul pidanuks kohus kontrollima, kas Kodakondsus-

ja Migratsiooniameti toiming on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega;

2) haldusasja esimesest staadiumist alates on kassaatorid juhtinud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti ning kohtute tähelepanu sellele, et tervise tõttu puudub neil võimalus lahkuda

Eestist ja esitada elamisloa taotlus Eesti välisesindusele. Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. a

otsusega asjas nr 3-05-1045 on tõendatud, et mõlema kassaatori tervislik seisund on nii kriitiline, et

lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel võib olla reaalne oht nende elule. Sama otsusega peatati

kassaatorite suhtes väljasaatmistoimingud kuni nende tervise paranemiseni. Seega on selle

kohtuotsusega tõendatud mõjuv põhjus, et kassaatoritel pole elamisluba võimalik taotleda

välisesinduse kaudu;

3) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et N. Dmitruk on kodakondsuseta isik ja seega puudub tal

riik, kelle reisidokumenti ta saab taotleda, ja mille alusel võiks ära sõita Eestist, et esitada elamisloa

taotlus Välismaalaste seadusega ettenähtud üldkorras;

4) kassaatorid viitavad Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-

45-06 ja leiavad, et nende suhtes on tuvastatud nende väljasaatmise võimatus, mistõttu Kodakondsus-

ja Migratsiooniamet on kohustatud vastu võtma nende elamisloa taotlused siseriiklikult. Sellest

tulenevalt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatorite tervislik seisund pole halduskohtu otsuse

ebaõigeks tunnistamise aluseks;

5) mõlemad kassaatorid elavad juba pikemat aega Eestis ja seega on selge, et nende sooviavalduste

rahuldamata jätmine pole proportsionaalne. Kassaatorite eesmärgiks oli ja on seadustada viibimine

Eestis, kus elab nende perekond (poeg ja tütar). Need on põhjendatud huvid, mille tähelepanuta

jätmine on diskretsiooniviga;

6) ringkonnakohus ei arvestanud, et puudub ülekaalukas avalik huvi N. Dmitruki ja P. Dmitruki

Eestist lahkumiseks. Asjast ei nähtu, et riigis väga pikka aega viibinud kassaatorid poleks

õiguskuulekad suhetes, mis ei puuduta riigis viibimist. See, et riigis seadusliku aluseta viibimise

ilmsikstulekule eelnenud aastate jooksul pole riigil olnud kassaatorite suhtes pretensioone ja enne

elamisloa taotluse esitamist tehtud lahkumisettekirjutust pole siiani sundtäidetud, annab alust

järeldada, et kassaatorid pole ohuks eesti riigi julgeolekule ega riigi teistele huvidele;

7) kohus jättis tähelepanuta, et direktiivi nr 2003/86/EÜ artikli 5 punktist 3 tuleneb kassaatorite õigus

esitada elamisloa taotlus siseriiklikult. Kuna kassaatorid elavad Eestis juba vähemalt kaheksa aastat,

siis pidi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rakendama direktiivi ja võtma elamisloa taotluse

menetlusse siseriiklikult.

8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. muu

hulgas väidetakse kassatsioonkaebuses, et N. Dmitrukil, kes ise loobus 20. juulil 2000 Vene

Föderatsiooni kodakondsusest, on võimalik taastada see kodakondsus ja seejärel taotleda Vene

Föderatsiooni passi või tagasipöördumistunnistust. Seetõttu ei saa kodakondsuse puudumist tema

puhul käsitada isikust sõltumatu mõjuva põhjusena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesolev asi sai alguse sellest, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis N. Dmitruki ja

P. Dmitruki erandina siseriigis (Eestis) elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata ja elamisloa

taotluse läbi vaatamata, leides, et elamisluba on võimalik taotleda Vene Föderatsiooni Eesti

esindusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud sooviavaldusest ning halduskohtule

esitatud kaebusest, apellatsioonkaebusest ja kassatsioonkaebusest nähtuvalt soovivad N. Dmitruk ja

P. Dmitruk elamisloa taotluse esitada Eestis.

10. VMS § 111 lg 1 sätestab: "Välismaalane esitab tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele,

kes edastab selle pärast taotleja isiku tuvastamist menetlemiseks Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile." Sama paragrahvi lg-s 2 loetletakse juhtumeid, mil tähtajalist elamisluba võib

taotleda Kodakondsus- ja Migratsiooniametist. Nimetatud lõike punkti 6 järgi võib Kodakondsus- ja

Migratsiooniametist tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel

põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Asja materjalidest nähtuvalt võib

N. Dmitruki ja P. Dmitruki puhul selleks, et esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eestis, kõne alla tulla

vaid VMS § 111 lg 2 p 6.

11. Kassaatorid väidavad, et kohus ületas oma pädevust, asudes kontrollima, kas Kodakondsus- ja

Migratsiooniametil oli alus lubada esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult (vt käesoleva

otsuse punkti 7 alapunkt 1).

Riigikohtu halduskolleegium kassaatorite selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leidis, et kuna

kaebajatel ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis oleks takistanud neil elamislubade taotluste esitamist

Eesti välisesinduses, ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil alust anda kaebajatele luba

taotleda erandina elamisluba siseriigis ega halduskohtul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kohustamiseks võtta kaebajate tähtajalise elamisloa taotlused menetlusse (käesoleva otsuse punkti 6

alapunkt 1). Veel leidis ringkonnakohus, et kaebajad ei vasta ka VMS § 111 lg 2 p 10 tingimustele, st

nad ei ole välismaalased, kes võivad taotleda tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja

Migratsiooniametist (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 5).

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaolude tuvastamine ringkonnakohtu

otsuses pole käsitatav kohtu pädevuse ületamise või haldusorgani asemele asumisena.

12. Kassaatorid viitavad Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-

45-06 ja leiavad, et nende suhtes on tuvastatud väljasaatmise võimatus, mistõttu Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet on kohustatud vastu võtma nende elamisloa taotlused siseriiklikult.

Kolleegium märgib, et Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-45-06

pole tehtud kassaatorite kohta. Käesolev asi pole ka analoogiline haldusasjaga nr 3-3-1-45-06.

Nimetatud haldusasjas vaieldi isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise ja tema

väljasaatmise perspektiivikuse üle ning märgiti muu hulgas ka seda, et perspektiiv, et mõni riik võtab

väljasaatmise korras vastu Eestis kaua aega elanud isiku, kes pole tema kodanik, on märgatavalt

väiksem kui vastava riigi kodaniku puhul. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, millises riigis saavad

kassaatorid elamisluba taotleda, mitte aga kassaatorite väljasaatmise üle. Kassaatorite väljasaatmine

oli vaidluse all haldusasjas nr 2-3/300/05, milles Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2005. a otsusega

jäeti jõusse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. märtsi 2004. a otsusega N. Dmitrukile ja

P. Dmitrukile tehtud lahkumisettekirjutused. Kassaatorite väljasaatmisega seondub ka haldusasi nr 3-

05-1045, milles käesoleval ajal veel vaieldakse N. Dmitruki ja P. Dmitruki väljasaatmiskeskusse

paigutamise üle.

13. Kassaatorid väidavad, et nad elavad Eestis juba pikemat aega ja seega on selge, et nende

sooviavalduste rahuldamata jätmine pole proportsionaalne (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 5),

et puudub ülekaalukas avalik huvi nende Eestist lahkumiseks ja nad pole ohuks Eesti riigi

julgeolekule ega riigi teistele huvidele (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 6).

Kolleegium on seisukohal, et VMS § 111 lg 2 p 6 ei seosta võimalust esitada tähtajalise elamisloa

taotlus siseriiklikult kassaatorite poolt nimetatud asjaoludega, vaid sellega, et välismaalasel puudub

mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Seetõttu peab kolleegium

kassaatorite neid väiteid asjasse mittepuuutvateks. Kolleegium märgib, et kassaatorid, väites pikemat

aega Eestis elamist, on selle väite esitamisel jätnud piisava tähelepanuta tõsiasjad, et nad saabusid

Eestisse viisa alusel 1999. aastal ja viibivad viisa lõppemisest Eestis ilma õigusliku aluseta ning

nende suhtes on jõus 2005. aastal tehtud ettekirjutus lahkuda Eestist. Välismaalasest lähtuv võimalik

oht riigi julgeolekule või sellise ohu puudumine ning riik, kus tuleb taotleda tähtajalist elamisluba,

pole omavahel seotud.

14. Kassaatorid väidavad, et Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiivi 2003/86/EÜ

artikli 5 punktist 3 tuleneb nende õigus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult (vt käesoleva otsuse

punkti 7 alapunkt 7).

Nimetatud direktiivi artikli 5 punkt 3 sätestab:

"Taotlusi esitatakse ja vaadatakse läbi, kui pereliikmed elavad väljaspool selle liikmesriigi

territooriumi, kus elab perekonna taasühinemist taotlev isik.

Erandina võib liikmesriik asjakohastel asjaoludel võtta taotlusi vastu siis, kui pereliikmed juba

viibivad tema territooriumil."

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a

direktiivi nr 2003/86/EÜ artikli 5 punkt 3 ja VMS § 111 lg 2 p 6 ei oma sisulisi erinevusi. Täiendavalt

märgib kolleegium, et nii direktiiv nr 2003/86/EÜ kui ka VMS §-d 121 ja 123 reguleerivad

perekondade (taas)ühinemist. Seejuures ei kohaldata direktiivi tulenevalt selle artikli 3 punktist 3

liidu kodanike pereliikmete suhtes. Asja materjalidest nähtuvalt võiks N. Dmitruki ja P. Dmitruki

puhul kõne alla tulla elamisloa taotlemine Eestis elava täisealise lapse kui (taas)ühinemist taotleva

isiku juurde asumiseks. Kassaatorid küll väidavad, et nende tütrel on Eesti kodakondsus ja pojal

elamisluba (vt käesoleva otsuse punkt 3), kuid asja materjalidest ei nähtu, et taotletud on perekonna

(taas)ühinemist.

15. Kassaatorid väidavad, et nende tervislik seisund ei võimalda lahkuda Eestist ja esitada elamisloa

taotlus Eesti välisesinduses ja viitavad Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. a otsusele asjas nr 3-05-

1045 (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 2).

Kolleegium on seisukohal, et isiku tervislik seisund, mis ei võimalda lahkuda Eestist ja esitada

elamisloa taotlus Eesti välisesinduses, on tähtajalise elamisloa taotluse siseriikliku esitamise

sooviavalduse rahuldamise aluseks VMS § 111 lg 2 p 6 alusel.

Nimetatud kohtuotsusest tõepoolest nähtub kassaatorite halb tervislik seisund. Kuid see kohtuotsus ei

puuduta riiki, kus saab esitada elamisloa taotluse, vaid lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Nimelt

leidis halduskohus haldusasjas nr 3-05-1045 tehtud otsuses , et mõlema kassaatori tervislik seisund

on nii kriitiline, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel võib olla reaalne oht nende elule. Ka ei

tulenenud nimetatud kohtuotsusest see, et kassaatorite tervislik seisund oli halb juba Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse esitamise ja selle

rahuldamata jätmise ajal. Käesoleva haldusasja toimikus olevate 20. detsembril 2006, s.o pärast

käesolevas asjas halduskohtu otsuse tegemist välja antud perearsti tõenditega Eestis elamisloa

taotlemiseks (tl 112 ja 113) ei saa tõendada kassaatorite tervislikku seisundit 30. novembril 2005, mil

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas N. Dmitrukile ja P. Dmitrukile erandina siseriigis elamisloa

taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmisest ja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.

Ringkonnakohus on õigesti lähtunud Tartu Halduskohtu 4. mai 2006. a määruse alusel 26. mail 2006

koostatud ambulatoorse meditsiinilis-kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktidest nr 46 ja nr 47

ning komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi 21. novembri 2006. a aktidest nr 14 ja 15 (vt käesoleva

otsuse punkti 6 alapunkt 2). Seega ei saa ringkonnakohtu otsust tühistada põhjusel, et kohus pole

arvestanud N. Dmitruki ja P. Dmitruki tervisliku seisundiga.

Kolleegium on seisukohal, et kui ilmneb, et N. Dmitruki ja P. Dmitruki tervislik seisund pärast

erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmist kestvalt ei võimalda sõita

Eesti välisesindusse, et esitada seal taotlus elamisloa saamiseks, siis on neil uuesti võimalik esitada

nimetatud sooviavaldus, lisades sellele tervislikku seisundit tõendav dokument.

16. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et N. Dmitruk on

kodakondsuseta isik ja seega puudub riik, kelle reisidokumenti ta saab taotleda ja mille alusel võiks

ära sõita Eestist, et esitada elamisloa taotlus välismaalaste seadusega ettenähtud üldkorras (vt

käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 3). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leiab vastuses

kassatsioonkaebusele, et vabatahtlikult Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobunud N. Dmitruk

võib taotleda selle kodakondsuse taastamist selleks, et esitada taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks

Venemaal olevas Eesti välisesinduses (vt käesoleva otsuse punkt 8).

Kolleegium on seisukohal, et kodakondsuse taastamise võimalusele viitamine võib olenevalt

kodakondsuse kaotamise asjaoludest olla asjakohane lahkumisettekirjutuse puhul, kuid ei saa olla

asjakohane vaidluses selle üle, millises riigis peaks isik esitama tähtajalise elamisloa taotluse.

Asja materjalidest nähtuvalt on N. Dmitruk isik, kellel pole ühegi riigi kodakondsust. Sellisel isikul

võib tõepoolest tekkida raskusi sellise riigi leidmisega, kes väljastaks talle reisidokumendi, eriti

olukorras, kus pole kindel, et elamisloa taotlemiseks riiki sisenev isik saab vabatahtlikult sealt ka

naasta elukohajärgsesse riiki. Kuid Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 29 võimaldab

Eesti Vabariigil anda ajutise reisidokumendi Eestis viibivale välismaalasele. Selline dokument

iseenesest ei taga aga võimalust siseneda välisriiki. Kui pärast ajutise reisidokumendi andmist

ilmneb, et kodakondsust mitteomav isik ei saa välisriigist sõltuvatel asjaoludel selle dokumendi alusel

siseneda välisriiki, et esitada taotlus elamisloa saamiseks, siis tekib VMS § 111 lg 2 p-s 6 sätestatud

alus taotleda tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametist, s.o siseriiklikult.

Kolleegium märgib, et VMS § 111 lg 1 jätab täpsustamata, millises välisriigis peaks kodakondsust

mitteomav isik esitama sooviavalduse. Seega on riigi valik jäetud isiku enese teha ja taotlust ei tule

ning vahel pole ka võimalik ning ohutu esitada riigis, kelle kodakondsusse isik viimati kuulus. See

valik peab olema aga mõistlik.

Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et N. Dmitruk on ITDS § 29 lg 1 või lg 2 alusel taotlenud

ajutist reisidokumenti. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks olla ka see

kassatsioonkaebuse väide, et puudub välisriik, kellelt N. Dmitruk saaks taotleda reisidokumenti.

17. Abikaasad moodustavad perekonna ja õigus elada perekonnaelu on Põhiseaduse § 26 kaitse all.

Kolleegium on seisukohal, et elamisloa taotluse esitamise kord ei tohi üldjuhul kaasa tuua olukorda,

kus õigus elada perekonnaelu on takistatud selle tõttu, et erinevates riikides elamisloa taotluse

esitamise tõttu jäävad abikaasad elama erinevatesse riikidesse. Kui ilmneb, et N. Dmitrukil ei ole

võimalik sõita välisriiki, kus esitada elamisloa taotlus, ja P. Dmitrukil puudub õiguslik võimalus

pärast välisriigis elamisloa taotluse esitamist naasta abikaasa juurde, siis tuleb, lähtudes perekonnaelu

kaitse põhimõttest, nii P. Dmitrukile kui ka N. Dmitrukile anda võimalus esitada elamisloa taotlus

siseriiklikult.

18. N. Dmitruki ja P. Dmitruki kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann