3-2-1-122-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi Leho Reesalu ja

A. M vastu 32 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. aprilli 2007. a otsus asjas

nr 2-05-2280

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Balti Investeeringute Grupi Pank AS (registrikood

xxxxxxxx)

Kostja Leho Reesalu (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Rein Napa

Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. aprilli 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 13. veebruari

2006. a otsus ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A. M kassatsioonkaebuselt 23. mail 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. oktoobril 2004. a sõlmisid hageja ja kostja Leho Reesalu (kostja I) tarbijakrediidilepingu, mille

alusel kostja sai laenu 17 000 krooni. Tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise

tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingu kostja A. M (kostja II). Käendaja vastutuse

maksimumsummaks lepiti kokku 53 907 krooni ning käendusleping sõlmiti tähtajaga 1. november

2010. Kostja on tasunud eelnimetatud tarbijakrediidilepingu alusel ainult 187 krooni 16 senti. Hageja

teavitas kostjaid maksete tasumata jätmisest kolmel korral. 30. märtsil 2005 ütles hageja

tarbijakrediidilepingu üles ning teavitas sellest ka kostjaid.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 000 krooni, mis koosneb tagastamata

krediidisummast 17 000 krooni, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata

intressist 3111 krooni 51 senti, viivisest seisuga 16. mai 2005. a 783 krooni, leppetrahvist 3400

krooni, võla sissenõudmisega seotud kulust 1450 krooni ja saamata jäänud tulust 6255 krooni.

2. Kostja I hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.

3. Kostja II hagi ei tunnistanud. Vaatamata tema majandusliku olukorra halvenemisele ei ole hageja

nõudnud L. Reesalult teise käendaja leidmist või muud täiendavat tagatist.

Kostja II esindaja vandeadvokaat Rein Napa kohtuistungil antud seletustest nähtub, et sisulisi

vastuväiteid tal ei ole, kuna hageja nõue on igati põhjendatud. Kostja II on võtnud endale kohustuse

vastutada kostja I võetud laenu tagasimaksmise eest. Viivist ja leppetrahvi võiks vähendada.

4. Tartu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2006. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt välja

solidaarselt 32 000 krooni hageja kasuks.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad jätsid täitmata lepingutest tulenevad kohustused. Vaatamata

hageja meeldetuletustele ei tasunud kostjad hagejale maksegraafiku alusel makseid. Hageja ütles

30. märtsil 2005. a tarbijakrediidilepingu üles ja nõudis kostjatelt võla tasumist. Kostjad ei ole

lepingu ülesütlemist vaidlustanud.

Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja lepingu

üldtingimuste p-st 6.1 võib krediidiandja nõuda krediidisaajalt krediidisumma tagasimaksmisega

viivitamisel, samuti lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega

viivitamisel viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 (31. detsembrini 2005 kehtinud

redaktsioon) sätestas, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 158 lg 1

kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on

krediidisaaja kohustatud lepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20% ülesütlemise

hetkeks tagastamata krediidisummalt.

Võlgniku kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda koos kohustuse täitmisega või selle

asemel võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik

kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada

(VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1). VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline

kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks

vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu

saamise võimaluse kaotamises. Lepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda

krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud

kulude hüvitamist vastavalt hinnakirjas sätestatule.

Kostja II väited, esitatud tõendid ja avaldused ei anna alust hagi rahuldamata jätta. Maakohus mõistis

kostjatelt solidaarselt välja tagastamata krediidisumma 17 000 krooni, sissenõutavaks muutunud

tasumata intressi 3111 krooni 51 senti, viivise 783 krooni, leppetrahvi 3400 krooni, võla

sissenõudmisega seotud kulud 1450 krooni ja saamata jäänud tulu 6255 krooni 46 senti.

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse ilma esindajata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6

alusel korrata.

VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas. Praegusel juhul on tegemist kehtiva käenduslepinguga, kuna

vaidlusaluses käenduslepingus on käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma kokku lepitud.

Laenuandja on VÕS § 146 lg-ga 1 kooskõlas teavitanud käendajat põhivõlgniku kohustuse täitmata

jätmisest mõistliku aja jooksul. Kostja II väited, et ta pöördus laenuandja poole taotlusega leida uued

tagatised või uus käendaja põhjusel, et ta on muutunud maksejõuetuks, ei anna alust hagi rahuldamata

jätmiseks. Kostja II pöördus hageja poole peaaegu samal ajal, kui hageja otsustas krediidilepingu

lõpetada lepingu rikkumise tõttu. VÕS § 148 sätestab käendaja õiguse nõuda täiendavat tagatist või

kohustuse täitmist, kuid seda juhtudel, kui see on seotud põhivõlgniku majandusliku seisundi

halvenemisega.

7. Kostja II väited, et käendusleping on tühine, kuna tegemist on pettusega, kuna laenusaaja oli

maksejõuetu juba laenu saamise ajal ning teda on ära kasutatud, ei ole tõendatud. 13. jaanuaril 2005

taotles kostja II hagejale esitatud avalduses võla ajatamist ja maksegraafiku pikendamist.

Ringkonnakohus märgib, et kostja II on teinud vastuolulisi avaldusi hagejale ning ka nendest ei nähtu

aluseid, mis võimaldaksid lugeda käenduslepingu tühiseks.

Samuti ei saa hagi rahuldamata jätmise aluseks olla kostja II viited oma halvale tervislikule

seisundile. Kostja II sõlmis vabatahtlikult käenduslepingu ning pidi kaaluma oma riske, mis võiksid

realiseeruda, kui laenusaaja ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt.

Kostja II väide, et kostja I ei osalenud aktiivselt menetluses ja ei esitanud oma vastuväiteid, on õige,

kuid ei anna samuti alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna hageja reageeris pärast võlgnevuse

tekkimist mõistliku aja jooksul, teavitas võlast kohe ka kostjat II ja ütles krediidilepingu üles

kooskõlas seadusega, siis VÕS § 145 lg 1 alusel vastutab kostja II tekkinud võlgnevuse eest

solidaarselt kostjaga I. VÕS § 149 lg 1 võimaldab käendajal esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist

loobus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja II väidab kassatsioonkaebuses, et põhivõlgnik kasutas ära tema seisukorda. Kostja sai

1996. aastal trauma, mille tagajärjel on talle antud parandamatust kesknärvisüsteemi häiritusest

tingituna teise grupi invaliidsus ehk ta on kaotanud oma töövõimest 80%. Ta on intellektihäirega isik,

kelle vaimne seisund ei võimaldanud tal käendajana aru saada reaalsest olukorrast.

Kostja II leiab, et riigi määratud advokaat on tema suhtes käitunud ebakompetentselt ja ei ole

toetanud kohtuistungil ühtegi kostja esitatud vastuväidet.

Kassatsioonkaebuse kohaselt palub kostja II enda käendajaks meelitamise kohta Riigikohtul

kohaldada hea usu (VÕS § 6 lg 2) ja mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7 lg 2), eelkõige silmas pidades

laenu eesmärki.

9. Hageja ja kostja I ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ning materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise aluse alusel saata uueks läbivaatamiseks Tartu

Maakohtule.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 11. oktoobril 2004. a tarbijakrediidilepingu

ning hageja ja kostja II sõlmisid samal kuupäeval käenduslepingu. Samuti ei vaidle pooled selle üle,

et kostja I jättis täitmata hagejaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu ja kostja II käenduslepingu.

11. Kassaator vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Muu hulgas väitis kassaator, et kohus ei

pööranud tähelepanu, et talle on määratud parandamatu kesknärvisüsteemi häiritusest tingituna

invaliidsus, mille tagajärjel võib kõne alla tulla tema teovõime piiramine. Kolleegium leiab, et

kassatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 204 lg 1 võimaldab kohtul kontrollida menetlusosalise

tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet ja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning kohus ei luba nende

puudumisel isikul menetluses osaleda. Kohtule on antud õigus kahtluse korral füüsilisest isikust

menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes nõuda isikult arsti arvamuse esitamist või korraldada

ekspertiisi. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada

tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. TsMS § 204 lg 2 järgi algatab kohus menetluse

menetlusosalisele eestkostja määramiseks, kui isik keeldub esitamast arsti arvamust või keeldub

ekspertiisist või kui esitatud dokumendid ei kõrvalda kohtu kahtlust. Seega kahtluse korral

menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes saab kohus ise olla aktiivne ja sekkuda

menetlusosalise kaitseks selliselt, et oleks tagatud isiku kaitse, kes seda kohtu hinnangul vajab. Kui

menetlusosalist esindab advokaat või muu kohane esindaja, ei pea tsiviilkohtumenetlusteovõimetule

isikule esindajat määrama (TsMS § 219 lg 3). Esindaja olemasolu menetluses ei võta kohtult piisava

kahtluse korral kohustust siiski kontrollida menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet, kui

menetlusosaline on ise korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et tema arusaamine toimunust

ei ole adekvaatne.

12. Kassaator on juba esimeses vastuses maakohtule teatanud, et ta ei ole iseseisvalt võimeline

seostama oma vastuväiteid seadusega ega tuginema konkreetsetele sätetele. "Taolise väite aluseks

toon oma praeguse füüsilise tervise ja vaimse terviserikke, mille sain EV Kaitseväes teenimise ajal."

(Tlk 50.) Kolleegium osutab kostja II menetluse kestel esile toodud asjaoludele, mis oleks pidanud

kohtul tekitama kahtlust tema tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Toimiku lehelt 51 nähtub kostja II

selgitus: "Pensionitunnistuse väljavõtte koopiad - 3 eks. Antud tõendiga näitan, et kohtule hageja

esitatud peatrauma kahjustus on jääv, ja et reaalselt ei ole ma täielikult õigusvõimeline, kaitsmaks end

petturite eest. Samuti apelleerin ma õiguskaitse vajadusele antud hagiavalduse vaidlustamisel."

Maakohtu istungi protokollis on märgitud järgmist: "Kui ma alla kirjutasin, olin haige. [...] Kas

pangatöölised ei saanud aru, et ma pole harilik inimene, et ma olen haige? Ma olen puuetega inimene.

Mu aju on sodi. Ma ei oska reageerida ega rääkida." (Tlk 81.) Maakohtu 25. jaanuari 2006. a istungil

teatas kostja II kohtule: "Ma tahan hakata tõendama, et ma olin teovõimetu." (Tlk 105.)

Apellatsioonkaebuses (Tlk 120) märkis kostja II: "Austatud kohus ei vaadelnud A. M tekitatud kahju

ega hinnanud tema reaalset tervislikku seisundit - 80%-list vaimse tervise jäävat kaotust." Kostja II

saatis hagejale enne menetluse algust kirja, milles märkis: "Põen juba alates 1997-ndast aastast

psühhotraumat / peaaju põrutuse järgne seisund tugeva funktsiooni häirega (sensomoorne afaasia).

[...] Ja loomulikult võib Kohtus tõusetuda ka minu õigusvõime küsimus, mille tingimata tõstatab

minu perekond." (Tlk 124.) Parandatud apellatsioonkaebuses esitas ta ringkonnakohtule järgmise

taotluse: "Palun ringkonnakohtul, asja sisulisel arutlusel lugeda apellandi- ja vastustaja-vaheline

käendusleping kehtetuks - kui pettuse teel tehtud tehing, milleks on kasutatud apellandi

otsustusvõimetust vastavalt TsÜS § 15 lg 1 ja lg 2." Samas kaebuses märkis kostja II: "Asja sisulisel

arutamisel peaks (oleks pidanud! - käendaja esindaja, advokaat Rein Napa) käendaja nõudma:

käenduslepingu kehtetuks tunnistamist, vastavalt TsÜS § 72 lg-le 2. Kahjuks on käendaja esindaja

olnud hoolimatu ja pole käenduslepingu kehtetuks tunnistamist nõudnud ega näinud käendaja

vastuväidetes õigustatud kahtlusi - petturluses." (Tlk 129) Lisaks on kostja II apellatsioonkaebust

teist korda esitades teatanud: "Esitatuga soovin asja sisulisel arutusel kaalumaks apellandi nii vaimse

kui ka füüsilise vastutuse ulatust ja otstarbekust asutatud Kohtu poolt." (Tlk 176.)

Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta ka seisukoht,

kas kostja tugineb sellele, et ta oli käenduslepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu või piirarud

teovõimega.

13. Samuti tugineb kassaator kassatsioonkaebuses sellele, et tema esindaja on tema suhtes käitunud

ebakompetentselt. Vastuseks sellele märgib kolleegium, et advokatuuriseadusest (AdvS) tuleneb

advokaadi kohustus kasutada kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise,

säilitades kutseau ja väärikuse (AdvS § 44 lg 1 p 1). Sarnaselt on reguleeritud advokaadi kui

käsundisaaja kohustused võlaõigusseaduses. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi

täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele

käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud

kutseoskuste tasemel. Seega tuleneb eelnimetatud sätetest esindajale kohustus tegutseda kõigiti

esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on esindataval võimalik esitada kahju

hüvitamise nõue.

Maakohtu 25. jaanuari 2006. a istungil soovis kostja II tõendada oma teovõimetust. Protokollis on

märgitud: "Kostja on tõstatanud küsimuse käenduslepingu kehtivuse suhtes." Tema esindaja teatas

kohtule: "Kui dokumentide põhjal otsustada, siis ei ole võimalik sellist seisukohta võtta, et leping

oleks kehtetu." Esimesel korral apellatsioonkaebust esitades tugines kostja II ka sellele, et tema

esindaja oli hoolimatu ja ei nõudnud käenduslepingu kehtetuks tunnistamist. Teisel korral

apellatsioonimenetluses kassaatoril esindajat ei olnud. Sellisel juhul oli ka ringkonnakohtul

TsMS § 204 alusel kohustus kontrollida kassaatori tsiviilkohtumenetlusteovõimet (vt otsuse p 11).

14. Lisaks märgib kolleegium, et käsitledes lepingu ülesütlemisele järgnenud krediidi kasutamata

jätmise aja eest intressi saamise võimaluse kaotust hageja kahjuna (saamata jäänud tuluna) jätsid

kohtud arvestamata VÕS § 416 lg-s 3 sätestatu. Selle sätte kohaselt vähendatakse vastavalt tasumata

krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude

võrra, kui lepingu ütleb üles krediidiandja. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja

eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas

võimaluse saada kasu tasutava intressina. Seoses kahju hüvitamise nõudega juhib kolleegium

tähelepanu VÕS § 113 lg-le 5, mille järgi, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju

suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on

olemas. Seega, kui hageja nõutav viivis oli 783 krooni, siis seda ületav kahju (väidetav kulu seoses

võla sissenõudmisega 1450 krooni) oleks 667 krooni.

15. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik