3-2-1-125-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M. K hagi K. S vastu pärimisõiguse tunnustamiseks,

pärandvara väljaandmiseks ja kinnistusraamatu kande

muutmiseks nõusoleku saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-15256

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. K (ik xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eha

Lillsaar

Vastustaja K. S (ik xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eva

Tibar

Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Eha Lillsaar kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2007. a tasutud

kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. K (hageja) esitas Harju Maakohtule 16. juunil 2006. a hagiavalduse ja 20. novembril 2006. a

hagiavalduse täienduse K. S (kostja) vastu, nõudes järgmist: 1) tuvastada, et pärimistunnistus, mille

notar andis kostjale H ja O. J pärandi vastuvõtmise kohta, on välja antud isikule, kellel ei ole

pärimisõigust; 2) tunnistada hageja pärimisõigust O. J pärandvarale; 3) kohustada kostjat välja andma

hagejale kogu enda valduses olev pärandvara, mille koosseisus on H. J pärandvara; 4) pärandvara

koosseisu kuuluva korteriomandi väljaandmiseks muuta kinnistusraamatu kannet Saare Maakohtu

kinnistusosakonna Saare jaoskonna registriosas nr xxxxxxx (Valjala vald, Kallemäe küla, Õpetajate

maja, korter nr x), kustutades omanikukande kostja suhtes, ja kanda omanikuna sisse hageja.

Hagiavalduse kohaselt suri H. J 19. jaanuaril 2004. a ja tema abikaasa O. J suri 11. juulil 2004. a. H.

ja O. J olid abielus alates 1964. aastast ning nende ühisomandis oli Saaremaal Valjala vallas Kallemäe

külas Õpetajate majas asuv korter nr x. Korter kanti H. J nimele korteriomandina (registriosa

nr xxxxx) kinnistusraamatusse 19. augustil 2003. a. H. ja O. J vara päritakse seaduse alusel, asjas

puuduvad andmed pärimislepingu või testamendi kohta.

Notar andis 12. oktoobril 2005. a H. ja O. J vara, sh korteriomandi kohta välja pärimistunnistuse

kostjale. Pärimistunnistuse alusel kanti kostja 7. novembril 2005. a kinnistusraamatusse

korteriomandi omanikuna.

Hageja leidis, et kostja ei ole H. ja O. J vara seadusjärgne pärija. Kostja on H. J vanaema alaneja

sugulane, s.t kolmanda järjekorra pärija, kes ei saanud pärimisseaduse (PärS) § 16 lg-t 2 arvestades

H. J abikaasa kõrvalt pärida. Pärast H. J surma päris tema pärandvarana 1/2 korteriomandist

üleelanud abikaasa O. J, kes elas pooltele kuuluvas korteris oma surmani ja võttis sellega ka H. J

pärandi vastu. Korteriomand muutus O. J surma tõttu O. J pärandvaraks. O. J vanaisa tütar, hageja

ema E. K ja tema tütar M. H esitasid 15. mail 2006. a notarile pärandist loobumise avalduse. Samal

päeval esitas hageja O. J vanaisa tütretütrena avalduse pärandvara vastuvõtmiseks. Hageja oli pärast

O. J surma tema pärandi vastu võtnud, asudes seda valdama ja kasutama.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune korter oli H. ja O. J ühisvara.

Korteriomanikuna on kinnistusraamatusse kantud H. J ja kuna O. J ei esitanud avaldust enda

korteriomandi omanikuna kinnitusraamatusse kandmiseks, tuleb järeldada, et ta ei soovinud pärandit

vastu võtta. Kostja esitas 19. juulil 2005. a notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Notar andis

26. juulil 2005. a väljaandes Ametlikud Teadaanded kahekuulise tähtaja O. J ja H. J pärandi

vastuvõtmiseks. Notari antud tähtaja jooksul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks avaldusi

ei esitatud ja seega on hageja õiguse pärandile kaotanud. Kostjale väljastatud pärimistunnistus

tõendab kostja pärimisõigust.

Lisaks märkis kostja, et O. J pärija on PärS § 14 kohaselt hageja ema E. K, kes esitas pärandist

loobumise avalduse. Hageja õigus pärandile tekkis alles 15. mail 2006. a. Hageja pole asunud pärast

seda pärandvara valitsema. Vaidlusalune korter seisab tühjana, kostjal on olemas korteri võtmed ja

korteriomand on tema valduses.

3. Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et vaidlusalune korteriomand oli H. ja O. J ühisvara. H. J surma järel toimus

pärimine seaduse alusel. H. J olid teise järjekorra seadusjärgsed pärijad, kes ei ole pärimismenetlusse

astunud, ning pärida saaks kolmanda järjekorra pärijad, sh kostja. Nende kõrvalt pärides oli O. J PärS

§ 16 lg 1 p 3 kohaselt õigus pärida pool H. J pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka

tema osa. Kuna H. J vanavanemad on surnud, oli kogu vara pärija O. J. Pärast H. J surma elas O. J

korteris edasi ja võttis pärandvara valdamise ja kasutamisega vastu ning kostja ei saanud PärS § 16

lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt H. J järel pärida. Kostja ei ole O. J sugulane. Seega on kostjale O. J

pärandvara pärimisõiguse kohta pärimistunnistus välja antud valesti.

Kuigi hageja on asunud O. J pärandit valdama, ei ole tal pärimisõigust. O. J vara võimalik pärija on

kolmanda järjekorra alaneja sugulane E. K, kes esitas pärandist loobumise avalduse alles 15. mail

2006. a, s.t pärast notari antud kahekuulist tähtaega. PärS § 117 lg 4 kohaselt, kui pärima õigustatud

isik ei ole sama seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või

käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse

pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel

juurdekasvuõiguse alusel. Kuna E. K on pärimisõiguse kaotanud, ei saa tema alaneja sugulane pärida.

Pärijaks oleks E. K, kui ta esitaks notarile või kohtule PärS § 118 lg-s 21 nimetatud tähtaja

ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Pärimisõigus tekiks E. K ka

siis, kui ta esitaks hagi oma pärimisõiguse tunnistamiseks asjaolul, et hagejal oli volitus tema eest

pärand vastu võtta. Sel juhul on E. K pärandist loobumine PärS § 115 lg 2 alusel tühine. Vastavat hagi

kohtule esitatud ei ole. Kostjale väljastatud pärimistunnistus saaks rikkuda E. K õigust, mitte hageja

õigust.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Hageja palus maakohtu otsus tühistada

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Põhiseaduse § 32 lõike 4 järgi on pärimisõigus kodaniku põhiõigus, igale isikule peab olema selle

õiguse kasutamine tagatud. Pärimisõiguse kasutamiseks peab olema isikul võimalus oma tahet

väljendada. Isikule põhiõiguse garanteerimiseks ei ole õige tõlgendada PärS § 117 lg-t 4 kitsendavalt

nii, et isik kaotab pärimisõiguse, kui ta ei ole notari määratud tähtajal pärandvara valdama, kasutama

või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud. Üksnes

pärimisteate avaldamine ei taga isiku pärimisõigust piisavalt. Notar ei ole teiste võimalike pärijate

otsimisega tegelenud. Isikut ei saa jätta ilma põhiõigusest üksnes seetõttu, notar ei ole oma

ametitoiminguid korralikult täitnud. Kostja on käitunud pahausksena. Hagejal on õigus pärida ka

juurdekasvuõiguse alusel.

E. K loobus pärandist 15. mail 2006. a, tegemist on kehtiva pärimistoiminguga, millest on lähtunud

ka hageja oma nõude esitamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on O. J vara vastu võtnud

juba 2004. aasta juulis. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja ei ole H. ja O. J pärija, mistõttu

oleks maakohus pidanud kohaldama pärandvara hoiumeetmeid, juhindudes PärS §-st 110 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 477 lg 1. PärS § 118 lg 2 kohaselt pärima õigustatud

isiku avalduse alusel võib notar pärandi vastuvõtmiseks antud tähtaega mõjuvatel põhjustel

pikendada. E. K 15. mail 2006. a pärandist loobumise avalduse vastuvõtmist sama notari poolt võiks

hinnata pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamisena. Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 1 ja § 351 lg-

t 1. Apellatsioonkaebuses täpsustas hageja ka oma neljandat nõuet ja palus pärandvara koosseisu

kuuluva korteriomandi väljaandmiseks tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu

kande muutmiseks.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuni 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pidanud

vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole O. J vara pärija ja pärimistunnistus

on talle valesti antud.

Maakohus tuvastas õigesti, et O. J võimalik pärija on kolmanda järjekorra alaneja sugulane E. K, kes

esitas pärandist loobumise avalduse alles 15. mail 2006. a, st notari antud tähtaega mitte järgides. Et

maakohtule esitatud asjaolude kohaselt on E. K õiguse pärandile kaotanud, ei saa tema alaneja

sugulane pärida. Õige on maakohtu seisukoht, et E. K võiks tekkida pärimisõigus, kui ta esitaks

notarile või kohtule maakohtu viidatud avalduse või hagi. Kuna E. K ei ole pärandist tähtaegselt

loobunud, ei ole hagejal PärS § 117 lg 4 kohaselt tekkinud ka õigust pärandvara vastu võtta ning

kostjat ei saa kohustada hagejale pärandvara välja andma. Kuni E. K elab, ei riku kostjale välja antud

pärimistunnistus millegagi hageja õigusi. Ebaõige on hageja käsitlus, et pelgalt pärimisteate

avaldamine ei taga isiku pärimisõiguse kasutamist. Kohus järgib ja kohaldab kehtivat seadust selle

sõnastuses, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta hageja väited PärS § 117 lg 4 ebaõnnestunud sõnastuse

kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohus ei ole andnud sisulist vastust hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ja on

jätnud olulises osas otsuse põhjendamata, sh ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebuse

väitele, et E. K 15. mai 2006. a avaldust on võimalik käsitada tähtaja ennistamise avaldusena. Jättes

välja nõudmata notarilt O. J pärimistoimiku, rikkus ringkonnakohus TsMS § 348 lg-t 1.

Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud hageja üht põhiargumenti, mille kohaselt isiku pärimisõiguse

garanteerimiseks ei ole õige tõlgendada PärS § 117 lg-t 4 kitsendavalt, mille tulemusena kaotab isik

pärimisõiguse sõltumata sellest, kas ta oli Ametlikes Teadaannetes avaldatud pärimisteatest teadlik

või mitte. Pärimisõiguse tagamine üksnes Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise kaudu riivab

isiku põhiõigust pärida. Notar ei teinud kindlaks O. J pärijaid. Kostja on avaldanud notarile vale

teabe, mistõttu kehtib kostja suhtes PärS § 140, ja kui sellise varjamise tulemusena jäävad pärijatel

vajalikud toimingud tegemata, siis ei kohaldata neile toimingutele PärS §-s 118 sätestatud lühendatud

tähtaegu. Notari antud lühendatud tähtaeg pärimiseks ei kehti E. K suhtes tema põhiõiguste riive

tõttu.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Seni kuni elab E. K, ei riku kostja millegagi hageja

õigusi. Asjakohased ei ole hageja etteheited notarile.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) O. J ja H. J abiellusid 22. augustil 1964. a;

2) H. J ostis vaidlusaluse korteri 23. detsembril 1998. a ja see muutus korteriomandiks 29. mail

2003. a;

3) H. J suri 19. jaanuaril 2004. a, H. J vara päris tema abikaasa O. J;

4) O. J suri 11. juulil 2004. a;

5) 19. juulil 2005. a esitas kostja notarile avalduse H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks;

6) 26. juulil 2005. a avaldas notar Ametlikes Teadaannetes pärimisteate, milles andis kahekuulise

tähtaja O. J ja H. J pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse esitamiseks;

7) 12. oktoobril 2005. a andis notar kostjale välja pärimistunnistuse H. ja O. J pärandvara kohta;

8) 7. novembril 2005. a kanti kostja Valjala vallas Kallemäe külas asuva Õpetajate maja korteri x

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse;

9) 15. mail 2006. a esitas E. K notarile avalduse, millega loobus O. J pärandist;

10) 15. mail 2006. a esitas hageja notarile avalduse O. J pärandvara vastuvõtmiseks;

11) A. J ja M. J lapsed on E. K (J) ja F. J, O. J on F. J ja S. J poeg.

11. Hageja esitas hagi pärimisõiguse tunnustamiseks, pärandvara väljaandmiseks ja kostja

kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hageja tugines kostja poolt

pärandvara vastuvõtmise tühisusele. Kohtud jätsid hagi rahuldamata PärS § 117 lg 4 alusel.

TsMS § 688 lg 2 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

PärS § 9 kohaselt on pärimise aluseks kas seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud

testamendis või pärimislepingus. PärS § 115 lg-st 1 tuleneb pärija õigus pärand vastu võtta või sellest

loobuda. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb pärimisseaduse §-s 118 sätestatud

tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab (PärS § 117 lg 1). Kui

pärija ei ole esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta,

kuid on asunud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama

või käsutama, loetakse ta PärS § 117 lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks. Pärandi vastuvõtmise või sellest

loobumise üldiseks tähtajaks on 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Pärimisseaduse kohaselt võib notar üldist

pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest

loobumiseks võib notar PärS § 118 lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima

õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei

või olla lühem kui kaks kuud.

12. Kostja esitas H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks notarile avalduse 19. juulil 2005. a ja notar

andis pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks kahekuulise tähtaja. Seejärel andis notar

12. oktoobril 2005. a kostjale pärimistunnistuse H. ja O. J pärandi kohta (tlk-d 7-8). Kohtud on

tuvastanud ja seda ei vaidlusta ka kostja (vt käesoleva otsuse p 10), et kostja ei ole O. J pärija. Samas

pärimisasjas on notar vastu võtnud E. K ja M. H 15. mail 2006. a, s.o pärast notari antud kahekuulist

tähtaega esitatud avaldused pärandist loobumiseks (tlk 11) ja hageja avalduse pärandi vastuvõtmiseks

(tlk 10).

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on PärS § 117 lg-t 4 kohaldanud

vääralt ja andnud seetõttu ebaõige õigusliku hinnangu ka tuvastatud asjaoludele. PärS § 117 lg 4

kohaselt, kui pärima õigustatud isik ei ole PärS §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama,

kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud,

on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel

juurdekasvuõiguse alusel (PärS §-d 127-129). PärS § 117 lg 4 ei takista praegusel juhul hageja emal

pärandist loobuda ega hagejal teostada oma õigust pärida. Kolleegiumi arvates on PärS § 117 lg 4

eesmärgiks kaitsta neid pärijaid, kes on pärandi vastu võtnud tähtaegselt, sh notari antud lühendatud

tähtaja jooksul. Selle sätte eesmärgiks ei ole ilma jätta pärandist pärijat ega kaitsta kohaliku

omavalitsuse seadusjärgset pärimisõigust PärS § 18 järgi või pärimiseks õigustamata isikut. Seega ei

ole kostja isik, kelle õigusi saaks PärS § 117 lg 4 alusel kaitsta. Kohalikul omavalitsusel on PärS § 18

kohaselt seadusjärgne pärimisõigus üksnes siis, kui ei ole teisi pärijaid.

14. Kuigi E. K esitas pärandist loobumise avalduse ja hageja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks

notarile pärast PärS § 118 lg 1 alusel antud tähtaja möödumist, ei ole hageja õigust pärandile

kaotanud. Pärandi vastuvõtnud pärijaid, keda kaitsta PärS § 117 lg 4 alusel, pole tuvastatud. Järelikult

kehtis E. K ja hageja jaoks pärandvara vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks PärS § 118 lg 3

sätestatud üldine tähtaeg, mida nad on järginud.

Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et E. K peab pärimisõiguse teostamiseks esitama notarile

või kohtule tähtaja ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Kuna E. K

on pärandist loobunud, siis PärS § 115 lg 2 teise lause kohaselt ei saa ta pärast pärandist loobumist

seda enam vastu võtta.

Kolleegium märgib, et O. J teiste, pärandvara PärS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vastuvõtnud

pärijate olemasolul saaksid E. K ja hageja oma pärimisõigust teostada tõesti vaid siis, kui nad

taotleksid pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja ennistamist PärS § 118 lg 21

alusel.

15. Kolleegium möönab, et hageja võib olla O. J vara pärima õigustatud isik, kuid kohtud ei ole

nimetatud asjaolu tuvastanud. Kuna hagi on esitatud hageja pärimisõiguse tunnustamiseks, tuleb

kohtul nimetatud hagi aluseks oleva asjaolu kohta võtta seisukoht. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4

ja 5 puudub Riigikohtul pädevus hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada, mistõttu tuleb asi saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada tegelik O. J pärandi pärimisõiguslik

olukord. PärS § 123 lg 1 kohaselt, kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima

õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi

avanemist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab lõikes 1 nimetatud isik pärandi vastu võtma või

sellest loobuma sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Kolleegium on 8. veebruari

2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 märkinud, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine

iseenesest pärimisõigust ei mõjuta. PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku

pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust.

Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et hageja on

O. J pärija, s.o tema pärimisõiguse, asendab kohtuotsus pärimistunnistust.

17. Kui hageja on O. J vara pärija, siis on hagejal õigus ka O. J pärandvara kostja valdusest PärS

§ 139 lg 1 alusel välja nõuda. Asja materjalidest nähtub, et O. J pärandvara hulka kuulub ka

korteriomand (registriosa nr xxxxxxx), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja (lk

19).

18. Kui omanikuks on kinnistusraamatu järgi isik, kes pole pärija ja omanik, siis on kinnistusraamatu

kanne ebaõige. Kuna kohtud on tuvastanud, et kostja ei ole O. J pärija, on õige ringkonnakohtu

seisukoht, et kostjale on pärimistunnistus välja antud valesti. Kui kostja on kinnistusraamatusse

korteriomandi omanikuna sisse kantud selle pärimistunnistuse alusel, on ebaõige ka kinnistusraamatu

kanne kostja kui korteriomandi omaniku kohta.

Isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, võib asjaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt nõuda ebaõige

kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine

puudutab. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendada jõustunud kohtuotsus, millega

tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kui hageja on pärija, siis saab nõude lahendamisel

kohaldada kehtiva TsÜS § 68 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 25. november 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

134-04). Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande

muutmisega nõustunuks.

19. Kuna kassatsioonkaebuse ülejäänud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, ei

pea kolleegium vajalikuks neid otsuses käsitleda. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Henn Jõks, Tambet Tampuu, Lea Laarmaa