3-3-1-72-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-72-07 Otsuse kuupäev 13. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Sirje Maasika (Maasikas) kaebus Keila Vallavalitsuse ja Keila Vallavolikogu haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-117 Menetluse alus Riigikohtus Sirje Maasika kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 15. november 2007 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaator Sirje Maasikas ja kassaatori esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu RESOLUTSIOON Rahuldada Sirje Maasika kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-117 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 22. oktoobri 1993. a otsusega nr 1710 tunnistati I. Kuldva Keila vallas asuva maaüksuse Altpere 5 pindalaga 37,84 ha õigustatud subjektiks. I. Kuldva loovutas maa tagastamise nõudeõiguse 10. jaanuari 1994. a avaldusega tütar Sirje Maasikale. Keila Vallavolikogu 21. septembri 1994. a otsusega nõustuti AS Spordiklubi EGK taotlusega osta maad Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi alla (p 1) ja otsustati mitte tagastada endistele omanikele AS Spordiklubi EGK Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi maad 204,64 ha senise maakasutuse piires (p 2). Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega nr 217 määrati AS Spordiklubi EGK Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi alla teenindusmaa suurusega 162,49 ha senise maakasutuse piires (p 1) ja otsustati viitega maareformi seaduse (MRS) § 10 lg-le 1 mitte tagastada õigustatud subjektidele teenindusmaad 58,94 ha-l senise maakasutuse piires (p 2). Keila Vallavolikogu 21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 otsustati kinnitada AS Spordiklubi EGK Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi teenindusmaa suurusega 162,49 ha (p 1) ja anti

põhimõtteline nõusolek AS-le Spordiklubi EGK teenindusmaa piires maa ostuks (p 2). Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a korraldusega nr 935-k lubati AS-l Spordiklubi EGK osta ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa Harju maakonnas Keila vallas Niitvälja külas (pindala 162,49 ha) (p 1). Korraldusega kohustati keskkonnaministrit või tema poolt volitatud isikut sõlmima Eesti Vabariigi nimel AS-ga Spordiklubi EGK maa ostu-müügileping ja asjaõigusleping (p 3). Eesti Vabariigi ja AS Spordiklubi EGK vahel sõlmiti 28. novembril 1995 leping maa müümiseks. 28. novembri 1995. a avalduse alusel avati 18. märtsil 1996 Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonnas registriosa nr 1043 "Niitvälja spordiväljakud". Keila Vallavalitsuse 2. septembri 2003. a korraldusega nr 913 tagastati S. Maasikale endisest Altpere maaüksusest 31,08 ha maad. Ülejäänud maa kohta polnud korralduses midagi märgitud. Keila Vallavalitsuse 28. oktoobri 2003. a korraldusega nr 1196 täiendati eelviidatud korraldust märkega, et ülejäänud 6,75 ha maa kompenseerimine lahendatakse maareformi käigus Keila Vallavalitsuse eraldi korraldustega. 2. S. Maasikas esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keila Vallavolikogu 21. septembri 1994. a ja 21. detsembri 1994. a otsustega ja Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega tekitatud kahju 9 643 590 krooni hüvitamist. Kaebaja väitel tekitati talle kahju sellega, et nende haldusaktide tagajärjel jäi talle tagastamata 4,13 ha suurune lahustükk endisest Altpere 5 maaüksusest. Taotletav hüvitis koosnes maa väärtusest (9 416 400 krooni) ning tagastamata jäänud maal kasvanud ja kaebaja väitel 1992. a. raieloata maha raiutud metsa väärtusest (227 190 krooni). Kaebuse kohaselt ei asunud tagastamisele kuuluval 4,13 ha suurusel lahustükil 28. novembril 1994 ühtegi AS-le Spordiklubi EGK kuuluvat ehitist; selleks ajaks ei olnud alustatud ehitust ega välja antud ehitusluba. Ehitise "Niitvälja golfiklubi" projekt kinnitati alles 12. mail 1998, ehitusluba anti 13. mail 1998. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse nr 217 p 2 on vastuolus MRS § 10 lg-ga 1, sest kaebajale ei antud võimalust kokku leppida hoonestusõiguse seadmises või ehitiste väljaostus, kaebajale lubati lahustüki asemel asendusmaad, kuid vallavalitsus lubadust ei täitnud. Keila Vallavolikogu 21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 kinnitati küll teenindusmaa suurus 162,49 ha, kuid ei määratud teenindusmaa piire, need määrati kindlaks hiljem, 15. aprillil 1995, kui Keila valla esindajana võttis maakorraldajana piiride määramisest (piiriprotokolli koostamisest) osa AS Spordiklubi EGK aktsionär Rein Lainevool. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse andmist mõjutas asjaolu, et mitmed vallavalitsusega seotud isikud olid samal ajal ka AS Spordiklubi EGK aktsionärid, seega maa mittetagastamisest huvitatud isikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 kohaselt oleks vallavalitsus pidanud maa tagastamise otsustama 6 kuu jooksul subjektiotsuse kättesaamisest, seega enne 28. novembrit 1994. Keila Vallavolikogu ületas 21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 oma pädevust, sest ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramine kuulus vallavalitsuse pädevusse. Samuti ületas vallavolikogu pädevust 11. septembri 1994. a otsusega, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-de 23 ja 49 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise vallavalitsus.

3. Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised. 1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et kahju ei hüvitata, kui seda oli võimalik vältida või kõrvaldada õiguskaitsevahendiga. See põhimõte on kohaldatav ka enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Käesolevas asjas pole kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ainsatki temale väidetavalt kahju tekitanud aktidest, kuigi tal oli selleks võimalus ja sel viisil kahju kõrvaldamise võimalikkus pidi talle olema arusaadav. Kaebaja pidi olema vaidlusalustest haldusaktidest teadlik hiljemalt 1995. a alguseks. 2. Keila Vallavolikogu pole 11. septembri 1994. a ja 21. detsembri 1994. a otsuste tegemisel oma pädevust ületanud. Maa kaebajale mittetagastamine pole otsustatud nende aktidega, vaid Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega nr 217 (p 2). Ka teenindusmaa määramine on otsustatud Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega. 3. Asja materjalidest nähtub, et Harju Rajooni Keila küla Rahvasaadikute Nõukogu 28. detsembri 1989. a otsusega anti spordiklubile EGK nõusolek golfiväljaku rajamiseks (kd I, tl 39, 131). Harju Maakonna Valitsuse 25. septembri 1990. a määrusega nr 202 "Maade äravõtmine ja kasutamiseks andmine" otsustati võtta ära Vasalemma sovhoosi maast mahaarvamisega 199,2 ha suurune maa-ala ja anda tähtajata kasutamiseks spordiklubile EGK spordiväljakute rajamiseks vastavalt plaanile (kd I, tl 40-42, 132-134). Nimetatud määruse alusel koostati 1. detsembril 1990 ja 24. märtsil 1993 maa looduses eraldamise aktid (kd I, tl 43-44, 46-47, 135-136, 138-139). 3. aprillil 1991 andis Harju Maakonna Valitsuse arhitektuurinõukogu Spordiklubi EGK Niitvälja golfiväljakute ehitamiseks kooskõlastuse (kd II, tl 27-28). See kooskõlastus on käsitatav MaaRS § 6 lg-s 3 märgitud ehitise püstitamiseks välja antud ehitusloana. Sellisele järeldusele lubab tulla kõnealuse kooskõlastuse ajal kehtinud maakasutuse õiguslik regulatsioon. Kuni 1. detsembrini 1993 kehtinud Eesti NSV maakoodeksi (MaaK) 3. peatükk nägi ette järgmise maa kasutamiseks andmise korra: 1) esialgne kooskõlastamine; 2) taotluse esitamine maa kasutusse saamiseks; 3) dokumentatsiooni ettevalmistamine; 4) kooskõlastamine; 5) maa kasutusse andmise otsustamine; 6) maa eraldamine looduses ja 7) maakasutamisõigust tõendavate dokumentide väljaandmine. Üheks maa andmise aluseks oli kohaliku omavalitsuse organi otsus, kusjuures maa eraldamine looduses tähendas selle otsuse elluviimist (MaaK § 21). Muuhulgas nägi kord ette, et asulates ja ehitiste püstitamiseks väljaspool asulaid on vajalik kooskõlastada maa andmine arhitektuuriorganitega (MaaK § 30). Viimasteks olid oma pädevuse piires ka kohalike omavalitsuste arhitektuuriorganid. Kuni 8. novembrini 1994 kehtinud MaaK § 135 lg 2 teise lause kohaselt elamute, kultuur-elukondlike ja tootmishoonete ning teiste ehitiste püstitamine sellel maal kooskõlastatakse kohaliku omavalitsuse organiga. Kuni 17. oktoobrini 1993 kehtinud Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 2 lg 2 kohaselt oli maakond selleaegse kahetasandilise omavalitsussüsteemi teine tasand. Golfiväljakute rajamiseks loa andnud Harju Maakonna Valitsus oli seega kohaliku omavalitsuse organ (sama seaduse § 6 lõige 1). 4. S. Maasikas esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Nõutava hüvitise suurust vähendas S. Maasikas 4 708 200 kroonini. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsusega jäeti S. Maasika apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning mõisteti S. Maasikalt Keila valla kasuks välja menetluskulud. Otsuse põhjendused olid järgmised. 1. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse nr 217 andmise ajal kehtinud MRS § 6 lg 2 p- st 3 ja § 10 lg-st 1 tulenevalt polnud õigustatud subjektil õigust nõuda sellise maa tagastamist, millel asusid teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, ning seda sõltumata sellest, kas ehitusluba nende hoonete või rajatiste ehitamiseks anti välja enne või pärast maareformi seaduse vastuvõtmist. Ringkonnakohus peab tõendatuks, et 28. novembri 1994. a korralduse andmise ajal asusid vaidlusalusel maatükil juriidilisele isikule - AS-le Spordiklubi EGK - kuuluvad ehitised. Maa riigi omandisse jätmise toimiku lehel 23 asuvast 13. aprilli 1995. a õiendist ehitiste ja rajatiste koosseisu ja omandiõigusliku kuuluvuse kohta nähtub, et Keila vallas Niitvälja külas asuval 162,49 ha suurusel maatükil paiknevad AS Spordiklubi EGK töökoda-kontorihoone, laohoone-viilhall, kütusehoidla, kelder, harjutusväljaku ja golfiväljaku II ehitusjärjekorra 18 raja kuivendus- ja niisutussüsteem ja seadmed. Sama toimiku lehtedel 31-32 asub AS Spordiklubi EGK poolt 3. mail 1994 Keila Vallavolikogule esitatud taotlus-põhjendus maa erastamiseks, milles märgitakse, et maakasutusel on hulgaliselt tehtud kuivendus- ja maaparandustöid, heakorrastatud teeninduskompleksi maa-ala teenindus- ja kontorihoonega ning "eraldatav on golfi- ja harjutusväljakute ala I ehitusjärjekord kogupindalaga 79,5 ha", seni teostatud investeeringute maht moodustab ligi 30 miljonit krooni. 1995. a aprillis koostatud ettepanekute ja tingimuste lehel maa ostueesõigusega müügi tehingu korraldamiseks (maa riigi omandisse jätmise toimiku lehed 27-28) nimetatakse maatükil asuvate hoonete ja rajatistena muuhulgas golfiväljaku kaheksateistkümne raja ja harjutusväljaku kuivendussüsteemide torustikke ning kaheksateistkümne raja kastmistorustikke ja -seadmeid. 13. veebruari 1995. a maamüügi taotluses Vabariigi Valitsusele (maa riigi omandisse jätmise toimiku leht 4) märgitakse, et taotletavale maa-alale on spordiklubi EGK rajanud rahvusvahelistele nõuetele vastava esindusliku 18-rajalise golfiväljaku koos kaasaegse automaatikaga juhitava niisutussüsteemiga, käigus on teenindus- ja kontorihoone, laohoone ja hooldustehnika hoiuplats. Keila Vallavalitsuse 15. novembri 1994. a kirjas kaebajale (I kd tl 36) mainitakse samuti golfiväljakute väljaehitatust. Apellant on halduskohtule koos kaebuse täiendusega esitanud joonise, mis kirjeldab AS Spordiklubi EGK kasutuses oleval alal esimeses järjekorras välja ehitatud golfiväljaku piiri (I kd tl 95). Sellelt jooniselt ning sama toimiku eelnevatel lehtedel (alates lk 93) asuvate vaidlusaluse lahustüki (kaebuses ja skeemidel tähistatud kui lahustükk X) asendit kirjeldavalt kaardimaterjalilt nähtub, et vaidlusalune lahustükk jääb väljaehitatud "A-golfiväljaku" piiresse, sealjuures läbivad seda lahustükki kolm golfirada (joonisel tähistatud kui rajad 6A, 7A ja 8A. Kaebuses esitatud väide (I kd tl 3), et lahustükil ei asunud 1994. a. ühtki ehitist ning kogu lahustükk oli kaetud kase- ja männimetsaga, on vastuolus kaebuse hilisemas täienduses (tl 74-78) kahju hüvitamise nõude

põhjenduseks toodud kaebaja enda väitega, et sellel maatükil kasvanud kase- ja männimets "raiuti ilma raieloata maha 1992. a." Kuna viimatinimetatud maatükk oli juba 1992. a spordiklubi EGK kasutuses, sai see metsaraie toimuda just golfiväljaku rajamise ettevalmistamise käigus. Ehitise "Niitvälja golfiklubi" ehitamiseks 13. mail 1998 väljastatud ehitusluba (I kd tl 9-10), millele apellant viitab, anti hoopis golfiklubi hoone püstitamiseks ning ei ole golfiväljakute rajamise seisukohalt asjakohane. Maa riigi omandisse jätmise toimiku lehel 25 asub spordiklubile EGK väljastatud ehitusluba 18- rajalise golfiväljaku rajamiseks, mille kehtivust on 1. veebruaril 1994 pikendatud, millest võib järeldada, et ehitusluba on väljastatud juba varem. Ka eeltoodu võimaldab koosmõjus teiste eelviidatud dokumentidega jõuda järeldusele, et 1994. a. novembriks oli 18-rajalise golfiväljaku rajamine vaidlusalusel maa-alal vähemalt pooleli. MRS § 6 lg 3 28. novembri 1994. a seisuga kehtinud redaktsiooni kohaselt käsitati viidatud paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt maa tagastamist välistava hoone või rajatisena ka ehitusloa alusel alustatud ehitist. Niitvälja golfiklubi Interneti koduleheküljel avaldatud teabe kohaselt avati Niitvälja golfiväljak üheksa raja ja avarate harjutusväljakutega 1993. aastal ning täismõõtmeline golfiväljak valmis 1994. aastal (vt http://www.egk-golf.ee/index.php?lng=est&main=3). Selles teabes ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda. Ka viidatud teave kinnitab, et vaidlusalusel maatükil asusid 1994. aastal juba kasutusele võetud golfirajad. 2. Pole usutav, et AS Spordiklubi EGK, kes tegeles nende rajatiste väljaehitamisega tervikliku spordikompleksina ning soovis saada nendealuse maa omanikuks, oleks olnud valmis apellandiga kokkuleppele jõudma rajatiste müügi või hoonestusõiguse seadmise suhtes maatüki osas, mille tagastamise õigustatud subjekt viimane oli. Seepärast ei ole usutav, et maa tagastamata jätmist võinuks mõjutada kaebuse esitajale võimaluse andmine MaaRS § 10 lg-s 1 nimetatud kokkuleppe saavutamiseks spordiklubiga. 3. Kaebuse esitaja väited teenindusmaa määramise puuduste kohta 28. novembri 1994. a korraldusega (teenindusmaa määramisest pole osa võtnud Riigi Maa-amet, korralduses ei ole märgitud, millistele konkreetsetele ehitistele teenindusmaa määratakse), ei oma määravat tähtsust käesoleva kahjunõude lahendamise seisukohast juhul, kui tegelikult oleks viidatud puudusteta korraldusega tulnud teenindusmaa samas ulatuses määrata. 4. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et vaidlusalusel maatükil, mis kuulus 28. novembri 1994. a korraldusega määratud teenindusmaa hulka, asus kolm golfirada. Tegemist on rajatistega, millele vaidlusaluse korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 10 ja Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 208 kinnitatud hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste kohaselt tulnuks teenindusmaa määrata. Arvestades golfiradade paiknemist vaidlusalusel maatükil ning vaidlusaluse maatüki enda paiknemist golfiväljaku keskpaigas (joonis I kd tl 95), on vaidlusalune maatükk golfiväljaku rajatiste teenindamiseks kahtlemata vajalik. 5. Viidatud Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määruse p 4 kohaselt on hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks hajaasustuses paiknevate hoonete ja rajatiste puhul

ettevõtte või selle ehitusjärjekorra või hoonete ehitusprojekt, liini-, teede või vesiehituse projekt. Hoolimata sellest, kas Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu kooskõlastus geodeetilisel alusplaanil, mis on tähistatud töö nr 9502043 lisana (II kd tl 28-31), millele on kantud golfirajad jm perspektiivsed rajatised, on käsitatav ehitusloana MaaRS § 6 lg 3 mõttes, on viidatud plaan ise käsitatav vähemalt Vabariigi Valitsuse eelviidatud määruse p-s 4 viidatud projektdokumentatsioonina. Ka maa riigi omandisse jätmise toimiku lehel 25 asuvas ehitusloas 18-rajalise golfiväljaku rajamiseks viidatakse projektile nr 9502043. Sellest järeldab ringkonnakohus, et vaidlusaluse maatüki määramine golfiväljaku rajatisi teenindava maa hulka vastab ka Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määruse p-s 4 sätestatud nõuetele. 6. Kuna Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse andmise ajal ei olnud maa tagastamine apellandile võimalik, ei ole apellandil õigust nõuda vallalt kahjuhüvitist selle eest, et nimetatud korraldusega otsustati talle jätta maa tagastamata. Maa tagastamata jätmine selle korraldusega oli sisuliselt õiguspärane. 7. Haldusaktiks, mis viis olukorrani, mis õiguslikult tingis vaidlusaluse maatüki tagastamata jätmise ning selle ostueesõigusega erastamise AS-le Spordiklubi EGK, oli ehitusluba, mille alusel AS Spordiklubi EGK rajas vaidlusalusele maatükile ehitised. Selleks ehitusloaks saab apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ja apellatsioonkaebusele lisatud maa riigi omandisse jätmise toimiku andmetel pidada Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti väljaantud ehitusluba nr 136/90 (maa riigi omandisse jätmise toimiku leht 25), mis on 13. aprilli 1995. a õiendis märgitud selles kajastatud ehitiste ja rajatiste rajamise õigusliku alusena. Selle haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist ei ole apellant käesolevas haldusasjas nõudnud. Seepärast ei ole ringkonnakohtul alust hinnata selles asjas ka nimetatud haldusakti õiguspärasust. Tuleb ka märkida, et viidatud haldusakt ei ole omistatav ühelegi Keila valla organile, mistõttu ei saa selle haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda Keila valla omavalitsusorganeilt. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. S. Maasikas esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1. MRS § 6 lg 2 p 3 välistab maa tagastamise üksnes siis, kui sellel maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised on püstitatud õiguslikul alusel. Kui ehitised on ebaseaduslikud, siis ei takista nende olemasolu maa tagastamist. MRS § 6 lg 4 järgi käsitatakse hoone või rajatisena ka maareformi seaduse vastuvõtmise ajaks, st 17. oktoobriks 1991 väljastatud ehitusluba. MRS § 6 lg 2 p-i 3 ja lg-t 3 tuleb vaadelda koosmõjus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-tega 1 ja 3. AÕSRS § 14 lg 3 järgi ei saa seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis olla aluseks selle maa suhtes MRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamisele. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. mai 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-02 on rõhutatud, et ebaseaduslikud ehitised ei ole ehitised MRS §-de 7, 9 ja 10 tähenduses. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, kas AS-le Spordiklubi

EGK kuuluvad ehitised olid ehitatud seadusliku maakasutusõiguse alusel ning kas nende ehitiste püstitamiseks oli väljastatud ehitusluba hiljemalt 17. oktoobriks 1991. 2. Harju Maakonna Valitsuse 25. septembri 1990. a määruse nr 202 p-ga 13 otsustati anda 199,2 ha suurune maa-ala tähtajata kasutamiseks spordiklubile "EGK" spordiväljakute rajamiseks (halduskohtu toimiku I köide, lehed 40-41). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta (jõustunud 9. jaanuaril 1992) p 2 alap 8 järgi kuulusid seoses maa tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele seaduslikus korras tehtud otsused maa tähtajata kasutamiseks andmise kohta ehitiste püstitamiseks tühistamisele, kui ehitusluba oli välja antud pärast 17. oktoobrit 1991. Seega kuulus Harju Maakonna Valitsuse määrusega nr 202 p-ga 19 antud tähtajata maakasutusõigus tühistamisele, kuna oli esitatud taotlus Altpere 5 maaüksuse lahustüki (X) tagastamiseks. Järelikult puudus AS-l Spordiklubi EGK alates Ülemnõukogu otsuse jõustumisest 9. jaanuaril 1992 seaduslik maakasutusõigus Altpere 5 maaüksuse lahustüki (X) suhtes. 3. AS-le Spordiklubi EGK ei olnud seisuga 17. oktoober 1991 väljastatud ehitusluba spordiväljakute ja teenindava baasi ehitiste teenindamiseks. Ehitusloana 18-rajalise golfiväljaku rajamiseks on vaadeldav Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti poolt väljastatud luba nr 136/90 (maa riigi omandisse jätmise toimiku leht 25). See ehitusluba on väljastatud tagantjärele - ehitusloa esialgse kehtivusaja lõpuna on märgitud 31. detsember 1993, kuid ehitusluba ise on väljastatud 1. veebruaril 1994 ning samaaegselt ehitusloa väljastamisega on pikendatud sama ehitusloa kehtivust kuni 31. detsembrini 1995. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, nagu ei kuuluks maa, millel asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, tagastamisele sõltumata sellest, kas nendele ehitistele on väljastatud ehitusluba enne või pärast maareformi seaduse vastuvõtmist. Käesoleval juhul olid AS Spordiklubi EGK golfiväljakud ehitatud ilma seadusliku maakasutusõiguseta ja ilma 17. oktoobriks 1991 väljastatud ehitusloata, mistõttu oli tegemist ebaseaduslike ehitistega, mis ei saanud takistada Altpere 5 maaüksuse lahustüki (X) tagastamist. 4. Ringkonnakohtu otsusest ei ilmne, et 28. novembril 1994 oleksid Altpere 5 maaüksuse lahustükil (X) paiknenud mingisugused AS-le Spordiklubi EGK kuuluvad ehitised. Ringkonnakohus on viidanud küll mitmetele toimiku lehekülgedele, kuid mitte ühestki viidatud tõendist ei ilmne, et ehitisi oleks paiknenud just vaidlusalusel maatükil. Seega on ehitiste olemasolu vaidlusalusel maatükil tõendamata. 5. Ebaselgeks jääb, millest lähtudes on ringkonnakohus halduskohtu toimiku I köite lehtede 93-95 alusel tuvastanud, et Altpere 5 maaüksuse lahustükil (X) paiknevad golfirajad 6A, 7A ja 8A. Lehel 95 on näidatud ära jooned 6A, 7A ja 8A, mis võivad tähistada golfiradasid, kuid tingmärkide selgitusi ei ole ning seetõttu on arusaamatu, miks ringkonnakohus leidis, et nii on tähistatud just golfirajad. Samuti on arusaamatu, miks leiti, et need jooned paiknevad just vaidlusalusel Altpere 5 maaüksuse lahustükil (X), kuna seda lahustükki ei ole lehel 95 tähistatud. 6. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest lähtudes on kohus jõudnud järeldusele, et golfiraja näol on tegemist ehitisega. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, mida kujutavad endast golfirajad 6A, 7A ja

8A ning kas ja kui suuri ehitustöid tuli nende rajamiseks teha. 7. MRS § 10 lg 1 kohaldamine ringkonnakohtu poolt polnud asjakohane, sest see säte ei kuulu kohaldamisele, kui õigusvastaselt võõrandatud maal ei ole teisele isikule kuuluvaid ehitisi või need on ebaseaduslikud. 8. Kohtuasja menetlemisel on rikutud protsessiõigusnorme. Tähelepanuta on jäetud kassaatori esindaja seisukohad Tallinna Halduskohtu toimiku I köite lehel 37 oleva dokumendi võltsituse kohta ja kassaatori esindaja taotlus ekspertiisi teostamiseks selle dokumendi võltsituse kindlakstegemiseks. Protsessiökonoomia seisukohast olnuks otstarbekas vaadata käesolev haldusasi läbi koos S. Maasika poolt Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a korralduse peale esitatud kaebusega, kuna mõlemad on seotud vaidlusaluse 4,13 ha maatüki tagastamata jätmisega. 7. Keila Vallavalitsuse ja Keila Vallavolikogu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu kooskõlastus 3. aprillil 1991 oli selle andmise ajal käsitatav ehitusloana, lisaks oli väljastatud ka eraldi luba nr 136/90 golfiväljaku rajamiseks. Kassaator leiab ebaõigesti, et asjas on tuvastamata, kas 28. novembri 1994. a seisuga mingeid ehitisi vaidlusalusel lahustükil asus. AS Spordiklubi EGK poolt esitatud kirjalikes dokumentides (3. mail 1994. a taotlus maa erastamiseks ja 13. veebruari 1995. a taotlus maa ostmiseks) on avaldatud, et nende taotluste koostamise ajal oli kogu maakasutusel tehtud hulgaliselt kuivendus- ja maaparandustöid, tehtud oli golfi- ja harjutusväljakute ala I ehitusjärjekord kogupindalaga 79,5 ha, rajatud oli 18-rajaline golfiväljak koos automaatikaga juhitava niisutussüsteemiga, käigus oli teenindus-kontorihoone, laohoone ja hooldustehnika kompleks, alustatud oli teise golfiväljaku ehitustöödega, väljakud olid piiratud võrkaiaga. Kaardimaterjalide kõrvutamisel on võimalik üheselt selgeks teha, kus vaidlusalune lahustükk asus ja millised golfirajad sellel paiknevad. Golfiradade paiknemine koos tingmärkidega nähtub kinnitatud golfiväljakute asendiplaanist, millel on Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu 3. aprilli 1991. a kooskõlastus. Kassaator ei ole varem esitanud väidet, et tema taotlus ekspertiisi tegemiseks toimikus oleva dokumendi kohta on jäetud tähelepanuta. Ka ei ole seda kantud protokolli ega esitatud taotlust protokolli parandamiseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et AS-l Spordiklubi EGK puudus alates Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta jõustumisest 9. jaanuaril 1992 seaduslik maakasutusõigus. Ülemnõukogu otsuse p 2 alap 8 kehtestas, et seoses maa tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele kuuluvad tühistamisele seaduslikus korras tehtud otsused maa tähtajata kasutamiseks andmise kohta ehitiste püstitamiseks, kui ehitusluba on välja antud pärast 1991. aasta 17. oktoobrit. Nimetatud säte nägi ette üksnes maakasutusõiguse andmise otsuse tühistamise kohustuse. Sellest sättest ei tulenenud, et maakasutusõiguse andmise otsused muutuvad automaatselt kehtetuks. Seetõttu ei saa ka väita, et vaidlusalusele maatükile AS Spordiklubi EGK rajatud ehitised oleksid seadusliku

maakasutusõiguseta ja seetõttu õigusliku aluseta AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Käesolevas asjas ei ole ükski haldusorgan AS Spordiklubi EGK maakasutusõiguse andmise otsust tühistanud. Seepärast ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad maakasutusõiguse väidetava puudumisega. 9. Ent kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Tallinna Ringkonnakohus pole tuvastanud, kas vaidlusalusel 4,13 ha suurusel Altpere 5 maaüksuse lahustükil X paiknesid maa mittetagastamise ajal 28. novembril 1994 AS-le Spordiklubi EGK kuuluvad hooned või rajatised. Ringkonnakohtu otsuse p-s 10 on viidetega maa riigi omandisse jätmise toimiku lehtedele 4, 23, 27-28 ja 31-32 tuvastatud üksnes see, et AS Spordiklubi EGK kasutuses oleval maa-alal tervikuna olid AS-le Spordiklubi EGK kuuluvad hooned ja rajatised. Nendele tõenditele tuginedes ei ole tuvastatud seda, et mõni hoone või rajatis oleks paiknenud vaidlusalusel 4,13 ha suurusel lahustükil. 10. Viitega halduskohtu toimiku I köite lehtedele 93-95 on ringkonnakohus leidnud, et vaidlusalust maatükki läbis kolm golfirada (joonisel tähistatud kui rajad 6A, 7A ja 8A). Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on kohus leidnud, et jooned tähistavad just golfiradu. Samuti ei nähtu otsusest, millele tuginedes asuti seisukohale, et joonis lehel 95 kajastab just maa mittetagastamise aja, st 28. novembri 1994. a faktilist olukorda vaidlusalusel lahustükil. 11. Kolleegium leiab, et asjas ei ole piisava kindlusega tuvastatud asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ning seetõttu kuuluvad asjas tehtud kohtuotsused tühistamisele. Asi saadetakse Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, kas maa mittetagastamise ajal asus vaidlusalusel 4,13 ha suurusel lahustükil hooneid või rajatisi või oli sinna antud enne 17. oktoobrit 1991 ehitusluba. Ehitiste olemasolu tuvastamisel tuleb kontrollida ka seda, kas neil oli õiguslik alus, eeskätt õiguspärane ehitusluba. Kolleegium osundab siinkohal oma 25. oktoobri 2007. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-50-07, kus kolleegium leidis, et kuigi maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni, muu hulgas ka haldusakte, mis seadustasid tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised. 12. Kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel maatükil asusid golfirajad, siis tuleb kohtul golfiraja tehnilist teostust ning muid olulisi asjaolusid arvestades otsustada, kas tegemist oli maa tagastamist takistava rajatisega maareformi seaduse mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul arvesse võtta ka teisi seisukohti, mida kaebaja on menetluse kestel esitanud, kuid mida ei ole kohtuotsustes käsitletud, sh küsimus ametniku võimalikust erapoolikusest maa tagastamata jätmise ajal. Samuti on võimalik lahendada uuesti protsessuaalsed küsimused, millele on kassaator kassatsioonkaebuses viidanud, muuhulgas lahendada küsimus menetluste ühendamise või täiendavate vastustajate kaasamise kohta. 13. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta menetluskulude jaotuse kohta. Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann