3-1-2-2-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-2-2-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 7. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi P.M. süüdistuses KarS § 372 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 1-1040/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint, teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev 7. november 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta P.M. kaitsja avaldus Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse teistmiseks läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistati P.M. süüdi KarS § 372 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 240 miinimumpäevamäära ehk 12 000 krooni. Karistusseadustiku § 73 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. P.M. tunnistati süüdi selles, et tema osutas alates 2003. aastast kuni 22. novembrini 2005 talle kuuluvas garaaž-autopesulas tasulise autopesu teenust, ilma et tal oleks olnud selleks kaubandustegevuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt nõutav registreering. Tartu Maakohtu süüdimõistev otsus jõustus 27. detsembril 2005. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 2. 24. aprillil 2007 esitas P.M. kaitsja Aivar Hint Riigikohtule teistmisavaldusena pealkirjastatud avalduse, milles taotleb kriminaalmenetluse uuendamist KrMS § 366 p 5 alusel, Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse tühistamist ja P.M. KarS § 372 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et 15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 9 p-ga 59 muudeti KarS § 372 sõnastust nii, et alates 15. märtsist 2007 ei ole registreeringuta majandustegevus karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona. Seega on tegu, mille eest P.M. kannab jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust, dekriminaliseeritud. Põhiseaduse § 23 lg 2 näeb ette, et kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. 3. Vastuses P.M. kaitsja avaldusele märgib Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak, et prokuratuuril ei ole sellele vastuväiteid. 4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2007. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 5. P.M. kaitsja avalduses taotletakse Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse teistmist ja tühistamist põhjusel, et vastavalt 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusele ei ole tegu, mille eest P.M. karistati, enam kuritegu. Sisuliselt väidetakse kaitsja avalduses seega, et Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse jõussejätmine rikuks P.M. õigust saada osa kergendava karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust (PS § 23 lg 2, KarS § 5 lg 2). 6. 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26). 28. aprilli 2004. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas 17. märtsi 2003. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega - iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale

kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. 7. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, millises menetluses on võimalik kontrollida, kas 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatused annavad alust P.M. osaliseks või täielikuks vabastamiseks Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsusest tulenevatest karistusõiguslikest järelmitest. 8. Kaitsja leiab, et 15. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele vastava asjaoluna. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §- s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist kaitsja poolt osutatud KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. Selline järeldus tuleneb Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsusest asjas nr 3-1-2-1-98 (RT III 1998, 19, 190). Viidatud otsuses asuti KrMS § 366 p-s 5 sätestatuga analoogilise teistmise aluse ette näinud apellatsiooni- ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 771 lg 3 p 5 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes tuleb "muu olulise asjaolu" all mõista faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et üldkogu kõnealune seisukoht on tulenevalt KrMS § 364 lg-st 3 siduv ka kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, kuna süüdimõistetut puudutavas osas kattub KrMS § 366 p 5 sõnastus sisuliselt AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastusega. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka 2. aprilli 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-1-07 (RT III 2007, 15, 116). Eeltoodud põhjustel ei ole P.M. kaitsja avalduses toodu käsitatav teistmise alusena, mistõttu puudub võimalus Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a kohtuotsuse teistmiseks. 9. P.M. kaitsja avalduse esitamise alus välistab selle menetlemise ka kassatsiooni- või määruskaebe korras. Seega puudub Riigikohtul P.M. kaitsja avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus. Samas saab Riigikohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104 , p 4; 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 8; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 - RT III 2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114 , p-d 6-7; 17. mai 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07 - RT III 2007, 21, 170 , p 4). Seejuures on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt märkinud, et PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06, p 9; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07, p 6; 17. mai 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07, p 4). Seega sõltub P.M. kaitsja avalduse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas avaldajal on mingi muu tõhus võimalus taotleda kohtult oma põhiõiguste väidetava rikkumise kontrollimist. 10. Kolleegium märgib esmalt, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda enda vabastamist jõustunud kohtuotsusest tulenevatest piirangutest põhjusel, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendab isiku olukorda. Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga. 11. Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda kolleegiumi hinnangul siiski veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §- dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus

taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. 12. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. 13. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. 14. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku 15. peatükist tuleneva menetluskorra rakendamine P.M-le piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus P.M. kaitsja avalduse sisuliseks lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. II 15. Õiguspraktika ühtlustamiseks meenutab Riigikohtu kriminaalkolleegium väljaspool käesoleva avalduse lahendamise piire neid põhimõtteid, millest lähtudes on võimalik hinnata, kas ja kuidas mõjutab pärast kohtuotsuse jõustumist seaduses tehtud isiku olukorda kergendav muudatus süüdimõistetule kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike järelmite püsimist. 16. Riigikohtu üldkogu on kinnitanud, et PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 27), lugedes kõnealuste põhiõiguste riive legitiimseteks põhjusteks muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise (vt otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28), karistusotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja õigusrahu (määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p 29). Kolleegium meenutab, et Riigikohtu üldkogu hinnangul on jõustunud (kohtu)otsusega karistatud isikute poolt nendele mõistetud karistuse endisel kujul edasikandmine ka kergendava karistusseaduse kehtivusajal käsitatav sobiva ja vajaliku abinõuna kohtusüsteemi efektiivse toimimise, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks (vt otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 31 ja määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 31-32). Seega sõltub kergendava karistusseaduse tagasiulatuva mõju laienemine süüdimõistetule sellest, kas konkreetsel juhul oleks tema põhiõiguste riive, mis tuleneb karistusõiguslike õigusjärelmite endisel kujul püsimajäämisest, mõõdukas või mitte. Sobiva ja vajaliku põhiõiguste riive mõõdukuse hindamisel tuleb silmas pidada, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15, 146, p 7.) 17. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast. 17.1 Nii on Riigikohus pidanud vajalikuks vähendada karistusseaduse eelmise redaktsiooni järgi mõistetud vangistust kandva isiku karistust karistusseaduse uues redaktsioonis samasuguse teo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärani või vabastada isik, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-3-10-02). 17.2 Üldjuhul tuleb vähendada ka nende isikute karistust, kes kannavad karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi mõistetud vabaduskaotuslikku karistust sellise kuriteo eest, mille eest karistusseaduse uus redaktsioon võimaldab karistada üksnes rahalise karistusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-113-03 - RT III 2003, 28, 293, p 8.2). Siiski tuleb seejuures silmas pidada, et vangistuse asendamine rahalise karistusega on välistatud, kui see võiks KarS § 5 lg 3 tähenduses "muul viisil halvendada isiku olukorda" (vt viimativiidatud otsuse punkti 8.3). 17.3 Vähendada tuleb ka liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2003. a määrus asjas nr 3-1-3-15-03 - RT III 2003, 35, 361; 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-2-03 - RT III 2004, 2, 21 ja 26. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-6-04 - RT III 2004, 28, 308). 17.4 Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-122-02 - RT III 2002, 35, 381 ja 19. märtsi 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-33-03 - RT III 2003, 10, 100). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumis ja ta kuulub neist mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-134-02 - RT III 2003, 2, 21 ja 10. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-5-03 - RT 2003, 13, 130).

17.5 Samas on Riigikohus leidnud, et karistuste vähendamata jätmine nendel isikutel, kes kannavad karistust, mis on mõistetud uues karistusseaduses sätestatuga võrreldes rangema sanktsiooni järgi, kuid jääb siiski uues karistusseaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära piiridesse, on käsitatav küll karistust kandvate isikute PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg- s 1 sätestatud põhiõiguste riivena, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-40-03). Karistusseaduses mingi teo eest ette nähtud sanktsiooni kergendamine ei anna alust korrata jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute suhtes ühte kohtuotsuse tegemise etappi - karistuse mõistmist -, mille käigus kaaluks kohus uuesti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ning asendaks seega varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-112-03 - RT III 2003, 26, 261). Näiteks puudub alus lühendada karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et karistusseaduse uues redaktsioonis on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse alammäära vähendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-111-03 - RT III 2003, 26, 263, p 6). 17.6 Samuti puudub alus isiku vabastamiseks karistusseaduse eelmise redaktsiooni järgi mõistetud obligatoorsest lisakaristusest, mis kehtivas õiguses on asendatud lisakaristusega, mille kohaldamine sõltub menetleja kaalutlusotsustusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-69-03 - RT III 2003, 20, 190). 17.7 Kergendava karistusseaduse tagasiulatuv toime ei mõjuta süüdimõistetult menetluskuludele ja teiste kriminaalmenetluslike koormiste väljamõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a määrus asjas nr 3- 1-1-23-03 - RT III 2003, 5, 54). 17.8 Kriminaalkolleegium on ka leidnud, et kohus ei ole õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Kui kohus asja läbivaatamisel motiveeritult leiab, et tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka karistusseaduse uue redaktsiooni järgi, kuid mitte enam vangistusega, vaid rahalise karistusega, ja isik on rikkunud temale määratud kontrollnõudeid ning kohustusi, siis tuleb isikule mõista teiseliigiline karistus või asendada mõistetud karistus teiseliigilise karistusega. Kui kohus on tuvastanud, et kontrollnõuete rikkumise tõttu tulnuks mõistetud vabadusekaotuslik karistus täitmisele pöörata, siis ei ole kohus õigustatud isikut asenduskorras kohaldatud kergemast karistusest tingimuslikult vabastama. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-1-03 - RT III 2003, 10, 102.) Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe