3-2-1-106-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Margus Saksa hagi AS-i If Eesti Kindlustus vastu

kindlustushüvitise ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-19719

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Saksa kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Margus Saks (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Uno Feldschmidt

Kostja AS If Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karl Saavo

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 28. novembri

2006. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Owe Ladvale 25. juunil 2007 Margus Saksa kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

1754 (üks tuhat seitsesada viiskümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 9. novembril 2005 esitas Margus Saks (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi AS-i If Eesti Kindlustus

(kostja) vastu 175 400 krooni suuruse kindlustushüvitise ja 30 695 krooni suuruse viivise saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23. detsembril 2003 koduvara kindlustuslepingu.

16. augustil 2004 murti hageja valduses olnud korterisse sisse ja varastati sealt hulgaliselt esemeid.

Hageja teatas juhtunust politseile ja kostjale, mille alusel registreeriti kindlustusjuhtum ja algatati

kriminaalasi. 9. novembril 2004 teatas kostja hagejale, et hüvitab vaid kodukino Samsung

maksumuse, ülejäänud osas keeldus kostja kahju hüvitamast, kuna hageja ei tõendanud kindlustatud

esemete olemasolu ostudokumentidega. Dokumendiks, mis tõendab esemete olemasolu, on

kindlustuspoliis. Hageja esitas juhtumi käsitlemise käigus kostjale nimekirja esemetest, mis

kindlustuskohast sissemurdmise teel varastati. Esemete hinnad esitati nii kindlustamisel kui ka pärast

juhtumit. Vara soetamise dokumentide esitamata jätmist ei saa pidada kindlustusvõtja süüks ega

kohustuse tahtlikuks rikkumiseks, kuna osa esemeid soetati ilma dokumentideta, osade puhul ei ole

need säilinud. Ei saa välistada, et osa dokumente võtsid kaasa vargad. Vara dokumentide esitamata

jätmine ei anna kostjale õigust kohustuse täitmisest keelduda. Dokumentide esitamata jätmine ei

mõjutanud kahju tekkimist ega vargusega tekitatud kahju suurust. Kindlustatud esemete

ostudokumentidega ei saa tõendada kindlustatud vara olemasolu ega selle kuuluvust

kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Seega ei oma ostudokumentide olemasolu tähtsust ja kostjal

puudus alus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kostja ei selgitanud hagejale koduvara

kindlustuslepingu sõlmimisel, et kahju ei hüvitata, kui ostudokumendid ei ole säilinud.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kahjunõude menetlemisel selgus, et hagejal ei ole väidetavalt

varastatud asjade soetamise kohta dokumente. Kostja palvetele vaatamata ei soovinud hageja asjade

soetamise asjaolusid täpsustada ega vastavaid andmeid ja tõendeid esitada. Hageja tõendas

kindlustusjuhtumi toimumise ainult kodukino osas, muus osas on nõue tõendamata. Kostja on

kindlustushüvitise kodukino eest hagejale välja maksnud. Kodukindlustuse üldtingimuste (KKÜT)

p 5.2.1.10 kohaselt ei hüvitata vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole

tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Hageja rikkus tahtlikult

endale kindlustuslepinguga võetud kohustusi, eelkõige kohustust anda täielikku ja õiget infot ning

esitada dokumente kahju suuruse kohta. Seega ei ole alust hagi rahuldada. Hageja asus vääralt

seisukohale, et vara olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel tõendab kindlustuspoliis.

Kindlustuspoliis tõendab üksnes kindlustuslepingu sõlmimist. Kindlustuslepingu sõlmimisel

kindlustusvõtja kodust vara üle ei vaadata ja aluseks võetakse kindlustusvõtja esitatud andmed.

Kindlustuspoliis ei saa olla aluseks kahju suuruse määramisel ka seetõttu, et erinevalt

kindlustuslepingu sõlmimise hetkest võivad kindlustusjuhtumi toimumiseks olla kindlustatud asjad

võõrandatud. Koduse vara varguse korral saab kahju olemasolu tõendada üksnes dokumentidega.

Kindlustuslepinguga pandi hagejale kohustus tõendada kahju suurust. Viivist saaks hageja nõuda

üksnes kindlustustingimuste alusel maksimaalselt 17 540 krooni, kuid kuna kostja kahju

hüvitamisega ei viivitanud ega ole pahatahtlikult käitunud, ei ole hagejal õigust viivist nõuda. Isegi

kui hagi tuleks rahuldada, ei saaks rahuldada viivisenõuet.

4. Harju Maakohus jättis 28. novembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielda detsembris 2003 sõlmitud koduvara

kindlustuslepingu sõlmimise asjaolude ja kokkulepitud tingimuste üle. Lepingu sõlmimine ja selle

tingimused on tõendatud kindlustuspoliisiga nr 9163321 ja lepingu lahutamatuks osaks olevate

kindlustuse üldtingimustega (KÜT) ning kodukindlustuse üldtingimustega. Puudub vaidlus

kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude üle.

Vaidlus on selles, kas kostjal oli alus rakendada KKÜT p 5.2.1.10 ja selle alusel keelduda osaliselt

kindlustushüvitise väljamaksmisest. 9. novembri 2005. a teates keeldus kostja osaliselt hüvitise

väljamaksmisest, viidates KÜT p-dele 61 ja 73 ning KKÜT p-le 5.2.1.10. Nimetatud punktide

kohaselt olid pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et selle tingimuseks on mh KÜT p 61, mille

kohaselt on kahjujuhtumi korral kindlustusvõtjal kohustus anda kindlustusandjale õiget ja täielikku

infot juhtumi asjaolude, kahju suuruse ja võimalike vastutavate isikute kohta. Punktis 73 lepiti kokku,

et kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh tõendite esitamise

kohustust), on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda või hüvitist vähendada, kui

rikkumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse

kindlakstegemist. KKÜT p-s 5.2.1.10 leppisid pooled kokku, et kindlustusandjal ei ole kohustust

hüvitada vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud

kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et teevad pärast

kindlustusjuhtumi toimumist kahju suuruse (kindlustusandja hüvitamise kohustuse ulatuse)

väljaselgitamisel koostööd ning kindlustusvõtja esitab kindlustusandjale kogu vajaliku temale

teadaoleva info ja tõendid, mille alusel on viimasel võimalik kindlaks teha hüvitatava kahju suurus.

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et ükski lepingu punkt ei kohusta teda kostjale esitama

ostudokumente. KKÜT p-s 5.2.1.10 leppisid pooled kokku, et vara maksumust tõendatakse mh

dokumentidega. Seega oli hagejal õigus esitada kostjale igasuguseid dokumente, mis tõendaks kahju

suurust. On mõistetav ja loogiline, et kostja küsis esmalt ostudokumente, sest need tõendaksid nii asja

omandamist kui ka selle soetusmaksumust.

VÕS § 489 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitatava kahju suuruse.

Pärast kindlustusjuhtumist teada saamist asus kostja seda kohustust täitma. Hageja esitas olemas

olnud soetamisdokumendid osa vara kohta, ülejäänud vara (elektroonika, riided, jalanõud,

aksessuaarid, kokku 22 nimetust) osas teatas ta, et dokumendid puuduvad. Tõendatud on, et hageja

teatas kostjale muu vara osas soetamise viisi ja/või koha, kuid keeldus neid täpsustamast, keeldudes

ka teatamast konkreetset isikut, kellelt ta teatud asjad omandas. Kadunud asjade nimekirja kohaselt

olid asjad omandatud erinevatest kohtadest. 4. oktoobri 2005. a seletuse kohaselt ostis hageja asjad

kas tuttava käest, Soomest, Rootsist või Hollandist ning keeldus ütlemast tuttava nime, kelle käest ta

asju ostis. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostjal võimalik täiendavat infot koguda, kuna hageja

keeldus nimetamast isikut, kellelt ta asjad ostis.

Eeltoodust tulenevalt ei piirdunud kostja ainult ostudokumentide nõudmisega ega keeldunud nende

puudumisel kohe ülejäänud kahju hüvitamast, vaid andis hagejale võimaluse kahju suurust tõendada

ka muude tõenditega. Täiendava tõendina esitas hageja vaid tunnistaja H. Kalause ütlused, mis ei

sisaldanud teavet kahju suuruse kindlakstegemiseks. Eeltoodust tulenevalt oli kostja osaline

keeldumine kahju hüvitamisest põhjendatud, kuna hagejalt saadud teabe/tõendite põhjal ei olnud

tõendatud talle kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud tegelik kahju. VÕS § 476 lg 1 järgi peab

kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, kuid VÕS § 477 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud

täitma lepingut kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus. VÕS § 479 lg-test 1 ja 2

tulenevalt loetakse asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks summat, mis on vajalik samasuguse

asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat väärtuse vähenemist.

Maakohus ei nõustunud hageja viitega VÕS § 452 lg-le 2, nagu oleks kostja keeldumine vastuolus

selle lõike p-ga 1. Nimetatud sätte kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille

kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja

rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis

tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist, ja rikkumine toimub muul

põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju

suurust. Praeguses asjas rikkus hageja kohustust (esitada tõendeid kahju suuruse kindlakstegemiseks)

pärast kindlustusjuhtumit ning see mõjutab kahju suuruse kindlakstegemist.

KKÜT p 5.2.1.10 saab olla pooltevahelise lepingu osa VÕS § 37 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte

kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või

sõlmimise ajal neile kui lepingu osale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust

teada saada. Samuti on tüüptingimused lepingu osaks siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt

võis nende olemasolu eeldada ja teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja sai

tüüptingimused lepingu sõlmimisel enda kätte. Seega oli tal võimalik nende sisust teada saada ja

puudub alus neid lepingu osaks mitte lugeda. Hageja oli teadlik, et juhtumi toimumisel tuleb tal kahju

suurust (vara väärtust) tõendada ja teha seda dokumentidega. Vara väärtust ei saa tõendada hageja

koostatud nimekiri, mis oli aluseks lepingu sõlmimisele.

Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, puudub kohustus rahuldada viivisenõuet. Kohtul puudub

vajadus analüüsida kõrvalnõude aluseks olevate asjaolude põhjendatust ja tõendatust.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palus

kostjalt välja mõista viivise hageja kasuks kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise eest alates

novembrist 2004 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. mai 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega

pidanud TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled eeskätt selle üle, kas

kindlustusjuhtumi toimumise korral lasub kahju olemasolu ja suuruse tõendamise kohustus

kindlustusvõtjal või kindlustusandjal. Õige ei ole hageja seisukoht, nagu asetaks VÕS § 489 lg 1

kahju tekkimise ning ulatuse osas tõendamiskoormuse üksnes kindlustusandjale ning vabastaks

kindlustusvõtja kohustusest tõendada kindlustatud esemete olemasolu kahju tekkimise hetkel.

VÕS § 489 kohaldamisel tuleb eristada kahju tekkimise tõendamist ja kahju suuruse

kindlakstegemist. Kui kahju tekkimine seisneb kindlustatud esemete varguses või kaotsiminekus, on

esemete olemasolu kahju tekkimise vältimatuks eelduseks. Kahju tekkimist peab TsMS § 230 lg 1

kohaselt tõendama pool, kes sellele tugineb. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks kostja rikkunud

VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kohustust kahju suurus kindlaks teha. Kostjal oli võimalus teha kahju

suurus kindlaks peamiselt hageja esitatud andmete ja tõendite põhjal, mida hageja pidi pooltevahelise

lepingu kohaselt kostjale esitama. Nii on kostja leidnud, et kahju on tõendatud kodukino maksumuse

osas, ja see on hagejale ka hüvitatud.

Maakohus on õigesti kohaldanud pooltevahelise lepingusuhte osaks olevaid kindlustuse üldtingimusi

ja kodukindlustuse üldtingimusi. KÜT p-st 61 tulenes kindlustusvõtja kohustus anda

kindlustusandjale kahjujuhtumi korral õiget ja täielikku informatsiooni kahjujuhtumi asjaolude, kahju

suuruse ja võimalike vastutavate isikute kohta. Samade tingimuste p 63 kohaselt oli kindlustusvõtja

kohustatud esitama kindlustusandjale dokumente ning vastama suuliselt ja kirjalikult kindlustusandja

küsimustele. Punkti 73 kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat

kohustust (sh tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjal õigus keelduda kindlustushüvitise

maksmisest või hüvitist vähendada, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või

kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist. Samuti olid pooled kodukindlustuse

üldtingimuste p-s 5.2.1.10 kokku leppinud, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada sellise vara

maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha

ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega.

Asjakohased ei ole hageja viited Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05, mille kohaselt

vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole

end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda

kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2

tähenduses. Nimetatud tsiviilasjas puudus vaidlus konkreetse vara (sõiduki) kaotsimineku fakti ning

ka kahju tekkimise suuruse üle, seevastu praegu vaidlevad pooled selle üle, kas kahju tekkis

kindlustusvõtja näidatud suuruses. Vaieldav on seega küsimus, kas hagejale tema loetletud vallasasjad

tõepoolest kuulusid, millest tulenevalt sai tal asjade varguse korral tekkida kahju. Eeltoodust tulenes

ka hageja kohustus tõendada vaidlusaluste vallasasjade olemasolu.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05 väljendatud

seisukohtadest märkis ringkonnakohus, et ehkki KÜT ja KKÜT näol on tegemist tüüptingimustega, ei

ole alust pidada eelviidatud tingimusi VÕS § 42 alusel kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks

ja seetõttu tühiseks. Kindlustusvõtja kohustus esitada andmeid ja dokumente vm tõendeid

kindlustatud vara olemasolu kohta vastab kindlustussuhte olemusele ega kitsenda kindlustusvõtja

võimalusi saada kahjujuhtumi korral hüvitist, kuivõrd vara kohta tõendite hankimine ja nende

säilitamine on kindlustusvõtja enda võimuses ning selle võimalikkus ei sõltu kindlustusandja

tegevusest.

Pooltevaheline leping ei kohustanud hagejat esitama kostjale just nimelt vara soetamisdokumente

ning hagejal oli võimalus esitada kostjale igasuguseid dokumente, milles sisalduv info oleks

tõendanud kahju suurust. Ka kostja on menetluse käigus korduvalt avaldanud, et aktsepteerinuks ka

muid dokumente ja tõendeid vara olemasolu kohta. Seega ei ole hagejale hüvitise maksmisest

keeldutud ainuüksi põhjendusel, et puudusid just esemete soetamisdokumendid. Samas on asjakohane

maakohtu otsuses märgitu, et vallasasjade soetamist tõendavad tavapraktikas kõige sagedamini

ostudokumendid, nagu ostutðekid, arved jmt. Vallasasjade soetamise fakt on asjassepuutuv seetõttu,

et omandi tekkimise tuvastamisel saab eeldada omandiõiguse jätkuvust, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. Kui hageja oleks tõendanud, et ta oli vaidlusalused vallasasjad omandanud, tulnuks

vaidluse korral kostjal tõendada, et hagejal varguse toimumise ajal nimetatud asju enam ei olnud (nt

et asjad olid eelnevalt võõrandatud).

Maakohus on andnud otsuses hinnangu ka tunnistaja H. Kalause ütlustele, märkides, et tunnistaja

ütlused ei sisaldanud teavet kahju suuruse kindlakstegemiseks. Puudub alus hinnata tunnistaja ütlusi

erinevalt maakohtust. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus juhtinud hageja tähelepanu sellele, et

esemete soetamise asjaolud vajavad täiendavat tõendamist, ning teinud hagejale sellekohase

ettepaneku, andes ühtlasi tõendite esitamiseks tähtaja (26. aprilli 2006. a korraldava kohtuistungi

protokoll).

Õige ei ole hageja seisukoht, nagu tõendaks kindlustusvõtjal kahju tekkimist ainuüksi

kindlustuslepingu sõlmimisel esitatud esemete nimekiri ning pärast kindlustusjuhtumi toimumist

koostatud varastatud esemete nimekiri. Eelmärgitu kohaselt tulenes pooltevahelisest lepingust

kindlustusvõtja kohustus esitada kindlustusandjale vara kohta dokumente või muid tõendeid, millest

nähtuks esemete omandamine. Asjakohane on kostja seisukoht, et kindlustusandjale esitatavate

andmete õigsuse eest vastutab kindlustusvõtja. Seega mõjutab kindlustusvõtja kindlustatava vara

nimekirja esitamisel ise kindlustusmakse suurust, kuivõrd viimane arvestatakse nimekirjas esitatud

andmete põhjal.

Asjakohased ei ole hageja väited, et kostja eksis hea usu põhimõtte vastu. Hageja kohustus esitada

kostjale andmeid ja dokumente kindlustatud vara kohta tulenes pooltevahelisest lepingust ning

hagejal oli võimalik lepingutingimustega tutvuda, mistõttu ei ole tal alust tugineda nimetatud

kohustusest mitteteadmisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 175 400 krooni kindlustushüvitist ja 30 695 krooni viivist.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 489 lg-t 1. Kahju

tekkimist tõendavad kindlustuslepingu sõlmimisel esitatud vara nimekiri ning pärast

kindlustusjuhtumi toimumist koostatud varastatud esemete nimekiri. Kostja aktsepteeris lepingu

sõlmimisel esemete olemasolu ja nende väärtust. Dokumentide esitamise nõue oleks põhjendatud siis,

kui taoline kohustus oleks hagejale kindlustuslepinguga sõnaselgelt pandud.

Kostja tuginemine üldsõnalistele kindlustustingimustele, asudes neid konkretiseerima alles pärast

kindlustusjuhtumi toimumist, on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Ringkonnakohus

on jätnud kohaldamata ka VÕS § 452 lg 2 p-s 3 sätestatu.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tühistada. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vaieldavas asjas jaotanud tõendamiskoormise valesti.

Iseenesest õige on ringkonnakohtu järeldus, et kahju tekkimist peab tõendama kindlustusvõtja, kuid

seejuures tuleb arvestada järgnevat.

Toimiku materjalide kohaselt on kostja väljastanud hagejale sõlmitud kindlustuslepingu kohta

kindlustuspoliisi (I kd, tl-d 16-21). Kindlustuspoliisile on kantud need varaesemed (sülearvuti,

videokaamera, kodukino, nahkpintsak jpm), mis väidetavalt varastati hageja kasutuses olnud

eluruumist. Poliisil on märgitud eraldi ka nende esemete kindlustussummad. Seega olid pooled kokku

leppinud just nende poliisil loetletud varaesemete kindlustamises, muu hulgas varguse riski vastu.

Kostja ei ole väitnud, et kindlustuslepingu sõlmimisel oleks kontrollitud poliisil märgitud

varaesemete olemasolu kas ülevaatusega või soetamisdokumentide abil. Seega kindlustusandja eeldas

hagejal selliste varaesemete olemasolu.

Kolleegium on seisukohal, et sellistel tingimustel sõlmitud kindlustuslepingu korral kestis hageja

kasuks tekkinud eeldus edasi ja tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed olid alles ka

kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kostjal kindlustusandjana on aga võimalik esitada tõendeid, mis

hageja kasuks kehtiva eelduse ümber lükkavad. Muu hulgas on võimalik esitada ka tõendeid selle

kohta, et kindlustusvõtja sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mis on

poliisil loetletud. Riigikohus on 23. jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 (RT III 2006,

5, 46) asunud seisukohale, et laenulepingu rahatuse tõendamisel võib laenaja tugineda asjaolule, et

laenuandjal puudus laenamiseks raha, mistõttu ei olnud võimalik seda laenusaajale üle anda.

Kolleegium lisab, et erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et eespool nimetatud eeldus ei

kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite

puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud.

Kolleegium juhib tähelepanu VÕS § 448 lg 2 teisele lausele, mille kohaselt võib kindlustusandja

nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

Kolleegium märgib, et ka varastatud asjade soetamisdokumentide esitamine kindlustusandjale enne

või ka pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei tõenda iseenesest veel seda, et need asjad olid

kindlustusjuhtumi toimumise ajal olemas. Ka siin tekib soetamisdokumentide esitamisega

kindlustusvõtja kasuks eeldus, et asjad olid olemas. Kindlustusandjal on võimalus eeldus ümber

lükata, st tõendada vastupidist. Samuti on kindlustusandjal õigus pöörduda politsei poole, kui tal on

tekkinud kahtlus kuriteo toimepaneku kohta.

Kuna kohtud on jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti ning asja õigeks lahendamiseks on vaja muu

hulgas hinnata kostja esitatud ja/või esitatavaid tõendeid ning hageja kasuks tekkinud eelduse

kehtivust, tuleb mõlema kohtu lahendid tühistada ning asi tuleb saata tagasi maakohtule uueks

menetlemiseks.

11. Kolleegium märgib, et VÕS § 489 reguleerib kindlustusandja kohustust teha viivitamatult

kindlaks hüvitatava kahju suurus, nt juhul, kui asjad on saanud kahjustada. Sätte eesmärk on suunata

kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks

võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kostja kodukindlustuse üldtingimuste

p 5.2.1.10 ei ole kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Viidatud punkti

kohaselt ei hüvitata vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud

kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on

lepingus, mille teine pool on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kolleegium ei näe mõistlikku

põhjendust, miks ei võiks kindlustusvõtjal olla õigust tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele

ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Lisaks sätestab VÕS § 448 lg 2 teine lause, et

tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult

oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike

asjade olemasolu kohta (nt DVD-plaadid), mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult

inimeselt tavajuhul oodata.

13. Kolleegium leiab, et asjakohane ei ole kassatsioonkaebuse väide, et kostja käitumine

tüüptingimuste konkretiseerimisel pärast vaidluse tekkimist on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna

tegemist on tüüptingimustega, tuleb muu hulgas analüüsida, kas tüüptingimus võib olla

ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42). Kolleegium on ühe tüüptingimuse suhtes sellisele järeldusele

jõudnud (käesoleva otsuse p 12), mistõttu puudub vajadus analüüsida TsÜS § 138 alusel kostja

käitumist.

14. Kolleegium märgib, et kui kohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et kindlustushüvitise

maksmise nõue tuleb rahuldada, siis hageja esitatud viivisenõue tuleb lahendada lähtuvalt kostja

kindlustuse üldtingimuste p-st 72.

15. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull