3-1-1-73-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-73-07

Otsuse kuupäev

26. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A.O. süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 4, 6, 7 ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 6, 7 ja 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus nr 1-06-8477

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.P. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja A.O. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Talvi Vaske, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a kohtuotsus ja Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2007. a kohtuotsus

A.O. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide

vargusele 15.-18. jaanuaril 2006. a.

2. Mõista A.O. õigeks süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi alaealise M.R-i kihutamises AS T

ehitusmaterjalide vargusele 15.-18. jaanuaril 2006. a.

3. AS T tsiviilhagi 2015 krooni ja 50 sendi nõudes A.O. vastu jätta rahuldamata.

4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a kohtuotsus A.O. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7

ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi muutmata.

5. A.O. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. R.P. kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

7. Välja mõista riigieelarve vahenditest OÜ Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks 1805 (üks tuhat kaheksasada

viis) krooni ja 40 senti advokaadi Talvi Vaske poolt A.O-le õigusabi osutamise eest ja jätta see summa riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsusega tunnistati süüdi A.O., R.P., V.H. ja M.K..

1.1 R.P. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks kümme kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati tema karistust Pärnu Maakohtu 3. septembri 2003. a otsusega KrK

§ 195 lg 2 järgi mõistetud karistuse - üks aasta vangistust - võrra ning liitkaristuseks mõisteti R.P-le üks aasta ja kümme kuud

vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka R.P. eelvangistuses viibitud aeg alates 14. kuni 16. septembrini

2006 ja alates 9. veebruarist 2006 kuni 6. märtsini 2007, s.o kokku üks aasta, üks kuu ja üks päev. Karistuse kandmise aja

alguseks määras kohus 9. veebruari 2006.

1.2 A.O. tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ühe aasta ja kuue kuu vangistusega, KarS § 181

järgi kuue kuu vangistusega, KarS § 424 järgi kuue kuu vangistusega, KarS § 418 lg 1 järgi nelja kuu vangistusega ning KarS

§ 329 järgi nelja kuu vangistusega. Karistusseadustiku § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest

raskeimat karistust ja liitkaristuseks mõisteti A.O-le üks aasta ja kümme kuud vangistust. Lisakaristuseks mõisteti A.O-le KarS

§ 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine üheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 68 lg 1

alusel arvati A.O. karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg alates 12. kuni 28. septembrini 2005 ja alates

19. jaanuarist 2006 kuni 6. märtsini 2007, s.o kokku üks aasta kaks kuud ja viis päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras

kohus 19. jaanuari 2006.

1.3 Tekitatud kahjude katteks mõistis kohus R.P-lt ja A.O-lt solidaarselt välja 32 987 krooni OÜ P kasuks; A.O-lt ja V.H-lt

solidaarselt X Ameti kasuks 41 930 krooni; A.O-lt, R.P-lt ja V.H-lt solidaarselt AS M kasuks 1438 krooni ja FIE V.R. kasuks

61 900 krooni; A.O-lt AS T kasuks 2015,50 krooni ja J.J. kasuks 1000 krooni. OÜ I tsiviilhagi 152 621,65 krooni nõudes jättis

kohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

1.4 Sama kohtuotsusega süüditunnistatud V.H. ja M.K. suhtes ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

2. Maakohus tunnistas A.O., R.P. ja V.H. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi süüdi järgmiste varguste toimepanemises ja

järgmiste tõendite alusel.

2.1 A.O., R.P., V.H. kolmekesi koos varastasid:

8. kuni 9. augustini 2005. a K puhkemaja juurest mootorpaadist V.R-le kuuluva paadimootori, kütusepaagi ja nahast portfelli

kokku 61 900 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, sest kohtus ta keeldus ütluste

andmisest, kuid kinnitas samas, et tal ei ole vihavaenu kaassüüdistatavate vastu ja eeluurimisel antud ütlused on õiged; V.H.

ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll; jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta; tunnistaja

T.V. ja kannatanu V.R. ütlused kohtus.

14. kuni 21. oktoobrini 2005. a AS M kasutuses olevast garaažist muruniiduk-traktori 42 420 krooni väärtuses. Tõenditeks

V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll, jälitusprotokoll

A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta ja sündmuskoha vaatlusprotokoll.

30. oktoobril 2005. a AS-le PN kuuluva, kuid OÜ I rendil oleva ratastel korvtõstuki 418 312 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H.

poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll, jälitusprotokoll A.O. ja

R.P. telefonide pealtkuulamise kohta, kaubiku rendileping, isiku äratundmiseks esitamise protokoll, H.V., J.A. ja K.M. ütlused

kohtus, sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollid ja fotod.

2.2 A.O. ja V.H. kahekesi koos varastasid ööl vastu 11. augustit 2005. a X Ametile kuuluva paadimootori 41 930 krooni

väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise

protokoll, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta, tunnistajajate T.V. ja A. K. ning kannatanu esindaja

U.Õ. ütlused kohtus.

2.3 A.O. ja R.P. koos tuvastamata kolmanda isikuga varastasid ajavahemikul 28. detsembrist 2005. a kuni 3. jaanuarini 2006. a

OÜ P kasutuses olevast töökojast keevitusaparaate ja muid tööriistu kokku 3060 krooni väärtuses. Tõenditeks kannatanu

esindaja P.T. ja tunnistaja J.R. ütlused kohtus, asitõendi vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisi eksperdi arvamus, kaassüüdistatava

M.K. ütlused kohtus, kaubiku rendileping, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta ja isiku äratundmiseks

esitamise protokoll.

2.4 A.O. varastas 11. septembril 2005. a J.J. kuuluva treileri ja mootorpaadi kokku 150 000 krooni väärtuses. Tõenditeks

süüdistatava A.O., kannatanu J. J. ja tunnistaja A.R. ütlused kohtus ning DNA ekspertiisi eksperdi arvamus.

2.5 Veel tunnistati A.O. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et ta ajavahemikul 15. kuni 18. jaanuarini 2006. a

kihutas alaealist M.R-i AS T ehitusplatsilt ehitusmaterjalide vargusele, mille tulemusena alaealine varastas ehitusmaterjale

kokku 2753 krooni väärtuses. Tõenditeks kannatanu esindaja A.S. ja tunnistaja M.R-i ütlused ning M.R-i allkiri esemete

väljaandmise kohta. Sellele kuriteole M.R-i kaasatõmbamise eest tunnistati A.O. M.R-i poolt eeluurimisel antud ütluste alusel

süüdi ka KarS § 181 järgi.

3. Karistusseadustiku § 424 järgi tunnistas maakohus A.O. süüdi selles, et olles 3. detsembri 2002. a kohtuotsusega karistatud

KrK § 204 lg 3 järgi ja olles alkoholijoobes, juhtis ta 27. augustil 2005. a Tartu linnas O tänaval sõiduautot Audi A6.

Tõenditeks tunnistajate V.A. ja A.H. ütlused, väärteoprotokoll, joobeseisundi tuvastamise protokoll, joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise akt.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A.O. ja tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Kozlov, R.P. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Vahur Krinal, M.K. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ja OÜ I.

4.1 A.O. ja tema kaitsja ei vaidlustanud A.O. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 329 järgi. A.O. ei vaidlustanud ka enda

süüditunnistamist 11. septembril 2005. a J.J-le kuuluva treileri ja mootorpaadi varguses. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi

taotles A.O. kergema karistuse mõistmist, kaitsja aga leidis, et A.O. käitus õiguspäraselt. Teistes süüksarvatud kuritegudes

taotlesid A.O. ja tema kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja A.O. õigeksmõistmist.

4.2 R.P. ja tema kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja R.P. õigeksmõistmist kogu süüdistuse mahus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus A.O. süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 181 ning § 418 lg 1 järgi; R.P. süüditunnistamises 8. kuni 9. augustini 2005. a K puhkemaja juurest mootorpaadist V.

R.-le kuuluva paadimootori, kütusepaagi ja nahast portfelli varguses; M.K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1

p-de 2 ja 3 järgi; A.O-lt AS T kasuks 2015.50 krooni ja FIE V.R. kasuks 61 900 krooni väljamõistmises; M.K-lt sundraha ja

menetluskulude väljamõistmises ning OÜ I tsiviilhagi läbivaatamata jätmises.

Ringkonnakohus mõistis A.O. süüdistustes KarS § 181 ja § 418 lg 1 järgi, R.P. 8. kuni 9. augustini 2005. a toime pandud

varguses ning M.K. kogu süüdistuse mahus õigeks. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus A.O-lt ja V.H-lt solidaarselt välja 61 900

krooni FIE V.R. kasuks ning A.O-lt ja R.P-lt solidaarselt 117 759.65 krooni OÜ I kasuks. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli lubatud KrMS § 294 p 1 alusel.

Kohtu pädevuses oli hinnata nende ütluste usaldusväärsust. Sarnaselt maakohtuga hindas ka ringkonnakohus V.H. poolt

eeluurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks. Jälitustoimingud on teostatud seaduslikult ja seetõttu on asjas olevad

jälitustoimingute protokollid vaadeldavad tõendina KrMS § 63 tähenduses. Maakohus pidas põhjendatult ebausaldusväärseks

tunnistajate S.T. ja L.T. ütlusi.

5.2 A.O. õigeksmõistmist KarS § 181 järgi põhjendas ringkonnakohus süü tõendamatusega, sest maakohus kohaldas tunnistaja

M.R-i ütluste hindamisel ebaõigesti KrMS §-s 291 sätestatut. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti A.O. õigeks

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

5.3 A.O. süüdimõistmist KarS § 424 järgi pidas ringkonnakohus põhjendatuks. A.O-l tehti alkoholijoove kindlaks seaduslikul

viisil, mis võimaldab alkoholijoobe olemasolu või selle puudumise kohta seisukoha võtta ka juhul, kui isik ise takistab joobe

tuvastamist mõõteriistade abil.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse peale esitasid kassatsiooni A.O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi

Vaske ja R.P. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal.

7. A.O. kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole arvestanud Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07 toodud

seisukohaga, mille kohaselt võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolu tuvastamiseks tema poolt

ristküsitluse käigus antud ütlustega. A.O. on mitmetes vargustes tunnistatud süüdi V.H. poolt kohtueelses menetluses antud

ütluste alusel, kuid nende ütluste kasutamine ei ole seaduslik.

7.1 Põhjendamatu on OÜ I kasuks hüvitise välja mõistmine solidaarselt üksnes A.O-lt ja R.P-lt, kes on oma süüd varguses

eitanud, ja V.H., kes ainukesena enda süüd selles kuriteos tunnistas, kahju hüvitamise kohustusest vabastamine.

7.2 Tõendamist on leidnud, et AS-le M kuuluva muruniiduki vargus toimus 14. oktoobril 2005. Kohus ei ole arvestanud A.O.

alibit selle kohta, et ta viibis varguse toimumise ajal R.P. sünnipäeval, mida kinnitasid maakohtus ka tunnistajad.

7.3 OÜ P materjalide varguse ajal viibis V.H. vahi all, mis välistab tema osaluse selles varguses ja lükkab ümber A.O.

väidetavale osalusele viitavad tõendid.

7.4 Kaitsja leiab, et A.O. ja R.P. telefonikõnede pealtkuulamise jälitustoimingut teostati ebaseaduslikult, sest uurija pidi

teadma, et kinnipidamiskohas viibivatel isikutel mobiiltelefoni olemasolu on ebaseaduslik, kuid vaatamata sellele kasutas ta

seda ebaseaduslikku olukorda ära jälitustoimingu teostamiseks.

7.5 Ringkonnakohus mõistis A.O. süüdistuses KarS § 181 järgi õigeks. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud A.O. õigeks

mõistma ka alaealise sellele vargusele kihutamises, millele alaealise kaasatõmbamises teda süüdistati.

7.6 A.O. süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole usaldusväärselt tõendatud.

8. R.P. kaitsja leiab, et tõendamata on R.P. süü ajavahemikul 14. kuni 21. oktoobrini 2005. a toime pandud muruniiduk-traktori

ning 30. oktoobril 2005 toime pandud korvtõstuki varguses. M.K. ütluste kohaselt toodi muruniiduk talle 15. oktoobril 2005.

Seega sai muruniiduki vargus toimuda 14. oktoobril 2005. Sel kuupäeval pidas R.P. oma sünnipäeva, mida kinnitavad

tunnistajad S.T. ja I.E. 30. oktoobril 2005 oli R.P. Põltsamaal, mida kinnitavad tunnistajad S.T. ja L.T.

8.1 Samuti on tõendamata R.P. süü ajavahemikul 28. detsembrist 2005 kuni 3. jaanuarini 2006 OÜ P kasutuses olevast

töökojast keevitusaparaatide ja muude tööriistade varguses. DNA analüüs on kõlbmatu, kuna R.P-lt pole võrdlusmaterjali

võetud. Isegi kui töökinnastel olid R.P. DNA jäljed, ei tõenda see varguse toimepanemist R.P. poolt.

8.2 OÜ I tsiviilhagi rahuldamine kohtu poolt pole põhjendatud. Samas varguses on süüdi tunnistatud ka V.H., kelle

vabastamine kahju hüvitamisest on ebaõige.

9. Prokurör leidis kassatsioonivastustes, et A.O. kaitsja kassatsioon on põhjendatud osas, milles taotletakse A.O.

õigeksmõistmist alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele. Samuti leidis prokurör, et põhjendatud on

kassatsioonid osas, milles taotletakse OÜ I kasuks väljamõistetud summa 117 759 krooni ja 65 senti väljamõistmist solidaarselt

A.O-lt, R.P-lt ja ka V.H-lt. Ülejäänud osas taotles prokurör kassatsioonide rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-127-06 lahendis märkinud: "Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35

lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema

eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka

kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile

panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d).

Sarnases küsimuses on asjas Luc v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see, kui

süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole

süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Seejuures ei tule

"tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat,

kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu.

Seega kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse

poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev

ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei

või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300)."

11. Käesolevas asjas on süüdistatav V.H. keeldunud kohtumenetluses ütluste andmisest, põhjendades seda nii sellega, et ta ei

soovi anda ütlusi kui ka sellega, et ta ei mäleta midagi. Kohus on prokuröri taotlusel V.H. poolt eeluurimisel antud ütlused

avaldanud ja kasutanud neid ühe tõendina süüdistatavate süüditunnistamisel.

Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonides vaidlustatud osas ei tugine süüdimõistev kohtuotsus ei täielikult ega ka

määravas ulatuses V.H. poolt eeluurimisel antud ütlustele. Kohtud on V.H. poolt eeluurimisel antud ütlusi hinnanud kogumis

teiste tõenditega ja järeldusi põhjendanud. Seega ei ole kohtud V.H. poolt eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamisel

kriminaalmenetluseõigust rikkunud.

12. Maakohtu otsusest nähtub, et üheks tõendiks V.H., A.O. ja R.P. süüdi tunnistamisel varguste toimepanemises oli A.O. ja

R.P. vaheliste kõnede pealtkuulamisel saadud jälitusprotokoll. A.O. kaitsja leiab, et telefonikõnede pealtkuulamise

jälitustoimingut teostati ebaseaduslikult, sest uurija pidi teadma, et kinnipidamiskohas viibivatel isikutel mobiiltelefoni

olemasolu on ebaseaduslik, kuid vaatamata sellele kasutas ta ebaseaduslikku olukorda jälitustoimingu teostamiseks.

Ringkonnakohus on seda kaitsja väidet kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et jälitusprotokollid on kasutatavad tõenditena

KrMS § 63 tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis ei ole viidatud ühelegi seaduse sättele, mida jälitustoimingu teostamisel

oleks rikutud. Asjaolu, et kinnipeetavad omasid pealtkuulatud telefone ebaseaduslikult, ei muuda pealtkuulamise

jälitustoimingut ebaseaduslikuks. Jälitustoimingute teostamisel on järgitud kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao

sätteid. Kohtud on kooskõlas KrMS § 61 nõuetega hinnanud jälitusprotokolle kogumis teiste tõenditega. Seega on kohtud

kasutanud jälitusprotokolle tõenditena kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.

13. A.O. kaitsja kassatsiooni kohaselt oleks ringkonnakohus, mõistes A.O. õigeks süüdistuses KarS § 181 järgi, pidanud A.O.

õigeks mõistma ka alaealise kihutamises AS T ehitusplatsilt ehitusmaterjalide vargusele, s.o kuriteos, millele alaealise

kaasatõmbamises teda süüdistati. Seda seetõttu, et alaealine M.R. loobus kohtus ütlustest, milles ta oli kinnitanud A.O. osalust

selle varguse toimepanemises.

Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Ringkonnakohus luges alaealise M.R-i eeluurimisel antud ütlused

ebausaldusväärseteks ja leidis, et nendele ei saa rajada A.O. süüdimõistvat kohtuotsust tema osalemise kohta ehitusmaterjalide

varguses. Samas nähtub maakohtu otsusest, et A.O. süü alaealise kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele on olulises

osas loetud tõendatuks M.R-i poolt eeluurimisel antud ütlustega. Teised tõendid (kannatanu esindaja ütlused ja M.R-i allkiri

varastatud esemete vabatahtliku väljaandmise kohta) sisaldavad üksnes andmeid varastatud materjalide ja nende koguste kohta.

Andmeid varguse võimaliku toimepanija ega sellest osavõtjate kohta nendest tõenditest ei nähtu. Lugedes M.R-i ütlused

ebausaldusväärseteks ja mõistes seetõttu A.O. õigeks alaealise kaasatõmbamises kuriteo (AS T ehitusmaterjalide varguse)

toimepanemisele KarS § 181 järgi, tulnuks ringkonnakohtul A.O. õigeks mõista ka alaealise kihutamises ajavahemikul 15. kuni

18. jaanuarini 2006. a AS T ehitusmaterjalide vargusele. Tühistades maakohtu otsuse A.O-lt 2015 krooni ja 50 sendi

väljamõistmises AS T kasuks, tulnuks AS T tsiviilhagi jätta rahuldamata, kuid selle jättis ringkonnakohus tegemata. Seega

tühistab Riigikohus selles osas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, mõistab A.O. selles kuriteos

õigeks ja jätab AS T tsiviilhagi rahuldamata. Samas leiab kriminaalkolleegium, et arvestades A.O. süüd toimepandud

korduvates vargustes, ei tingi eeltoodud osas süüdistuse vähendamine A.O-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi mõistetud

karistuse muutmist.

14. A.O. kaitsja kassatsioonis leitakse, et OÜ P materjalide varguse ajal viibis V.H. vahi all, mis välistab tema osaluse selles

varguses ja lükkab ümber A.O. väidetavale varguses osalemisele viitavad tõendid. Kaitsja ei ole seda väidet põhjendanud. Jääb

aga arusaamatuks, kuidas välistab V.H. varguses mitteosalemine A.O. süü varguse toimepanemises ja lükkab ümber

kohtuotsuses näidatud tõendid tema suhtes, sest OÜ P tööriistade varguses on kohtud süüdi tunnistanud A.O. ja R.P.. V.H. ei

ole selle varguse toimepanemises süüdistatud. Samuti ei ole kohtud A.O. ja R.P. süüditunnistamisel selles kuriteos kasutanud

tõendina V.H. ütlusi (vt käesoleva otsuse p 2.3).

15. Kassatsioonides on esitatud väited süüdistatavate alibi kohta, mille kohaselt A.O. ja R.P. ei saanud osaleda AS-le M

kuuluva muruniiduki varguses 14. oktoobril 2005. a, sest viibisid sellel ajal R.P. sünnipäeval. R.P. ei saanud osaleda ka

30. oktoobril 2005. a toime pandud korvtõstuki varguses, sest oli Põltsamaal.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on neid väited kontrollinud ja on tõendite hindamise tulemina tuvastanud, et tunnistajate S.T.,

I.E. ja L.T. ütlused süüdistatavate väidetava alibi osas ei ole usaldusväärsed. Riigikohus nõustub kohtute järeldustega ja

märgib, et vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus ise faktilisi asjaolusid ei tuvasta.

16. R.P. kaitsja kassatsioonis leitakse, et on tõendamata R.P. süü ajavahemikul 28. detsembrist 2005. a kuni 3. jaanuarini

2006. a toime pandud OÜ P materjalide varguses, sest DNA analüüs on kõlbmatu, kuna R.P-lt pole võrdlusmaterjali võetud.

Isegi kui töökinnastel olid R.P. DNA jäljed, ei tõenda see varguse toimepanemist R.P. poolt. Samasisuline väide oli esitatud ka

apellatsioonis, kuid ringkonnakohus ei ole seda küsimust oma otsuses puudutanud.

Riigikohus märgib, et toimikus olevatest 7. märtsil 2006. a koostatud täiendavast ekspertiisimäärusest ja ekspertiisiaktist nr

GE-0251-06/0599 nähtub, et R.P. bioloogiline proov on eksperdile antud ja see on olnud eksperdi kasutuses. Veel nähtub

ekspertiisiaktist, et ekspertiisi käigus on võetud R.P-lt võrdlusproov - R0767. Samas puuduvad kriminaaltoimikus KrMS §-des

100 ja 101 ettenähtud võrdlusmaterjali võtmise määrus ja ekspertiisimaterjali võtmise protokoll, millest nähtuks, millal ja mis

asjaoludel on R.P-lt võetud enne ekspertiisi määramist võrdlusmaterjal DNA ekspertiisi teostamiseks.

Kriminaalkolleegium leiab, et võrdlusmaterjali võtmise määruse ja ekspertiisimaterjali võtmise protokolli puudumine tuleb

lugeda kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, kuid kolleegium ei pea seda rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Isegi kui enne ekspertiisi määramist R.P-lt võrdlusmaterjali ei võetud, on seda tehtud

eksperdi poolt ekspertiisi käigus ja see on ekspertiisiaktis kajastatud. Kohtud on aga R.P. süüditunnistamisel OÜ P materjalide

varguses uurinud ja hinnanud ka teisi tõendeid (vt käeoleva otsuse p. 2.3). R.P. ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema on

ekspertiisis uuritud töökindaid kasutanud. Kohtu järeldused on nõuetekohaselt motiveeritud ja Riigikohus nõustub nendega.

17. Puutuvalt kassatsioonides esitatud väitesse, et põhjendamatu on OÜ I kasuks hüvitise välja mõistmine solidaarselt üksnes

A.O-lt ja R.P-lt, märgib kriminaalkolleegium, et kaitsjate kassatsioonide alusel ei ole Riigikohtul võimalik teha

süüdimõistetute olukorda raskendavat otsust. Samas selgitab kolleegium, et V.H. vastu tsiviilnõuete, s.h regressnõuete

olemasolu korral on nii A.O-l kui ka R.P-l võimalik need esitada tsiviilkohtumenetluse korras.

18. Kaitsja väide, et A.O. süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole usaldusväärselt tõendatud, on kassatsioonis

jäetud põhjendamata. Kohtud on tema süü selle kuriteo toimepanemises lugenud tõendatuks käesoleva otsuse p-s 3 näidatud

tõendite alusel ja seda järeldust on ka nõuetekohaselt motiveeritud. Riigikohus nõustub nende järeldustega.

19. Süüdistatava A.O. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse OÜ-le Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid riigi õigusabi osutamise

eest tasu maksmiseks ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks kogusummas 1805 krooni ja 40 senti.

Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg 2 p-st 1, § 18 lg 1 p-st 1, § 21 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada.

Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 tuleb need kulud jätta riigi kanda.

20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 ja § 186 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse ja Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsused kriminaalasjas A.O.

süüditunnistamises alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele 15.-18. jaanuaril 2006. a KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 6, 7 ja 8 järgi ja mõistab A.O. selles kuriteos õigeks. AS T tsiviilhagi 2015 krooni ja 50 sendi nõudes jätab kolleegium

rahuldamata. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse A.O. süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 4, 6, 7 ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi muutmata. A.O. kaitsja

kassatsiooni rahuldab Riigikohus osaliselt ja R.P. kaitsja kassatsiooni jätab rahuldamata. Õigusabi osutamise kulude katteks

mõistab kriminaalkolleegium OÜ-le Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks välja 1805 krooni ja 40 senti riigieelarvest

eraldatud summade arvelt ja jätab selle summa riigi kanda.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi