3-1-1-77-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-07

Otsuse kuupäev

20. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi S.G. süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-3294

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.G. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a kohtuotsus S.G. KarS § 118 p 1 järgi süüditunnistamise ja talle

mõistetud karistuse osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni, s.h 648 (kuussada nelikümmend kaheksa)

krooni

käibemaksu,

advokaadibüroole

Jugans

Grossmann

vandeadvokaat

Jugans

Grossmanni

poolt

kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel

menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. veebruari 2007. a otsusega tunnistati S.G. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati kuue-aastase

vangistusega.

2. S.G. tunnistati süüdi selles, et ta lõi omavahelise tüli käigus I.J. rusikaga ja põlvega näkku, mistõttu I.J. kukkus

kiviplaatidest kõnniteele. Mõni tund hiljem lõi S.G. I.J-i veel kaks korda rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus

kivitrepile. Peksmisele järgnenud päeval suri I.J. tekitatud kehavigastuste tõttu.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii S.G. kui tema kaitsja. Süüdistatav ei nõustunud talle süüksarvatud teo

kvalifitseerimisega KarS § 113 järgi. Kaitsja taotles kaitsealusele süüksarvatud kuriteo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja

tema karistuse olulist kergendamist. Kaitsja hinnangul on tõendatud vaid see, et S.G. lõi I.J. korra rusikaga ja korra põlvega

näkku. Kuna S.G. kingadelt ja pükstelt ei leitud kannatanu verd ega DNA alleele, pole millegagi tõendatud, et S.G. oleks

kannatanut löönud jalaga. Seetõttu pole apellandi arvates tõendatud, et kannatanu surm saabus S.G. löökide tagajärjel.

Eksperdi arvamuse kohaselt algas kannatanul koljusisese verevalumi kujunemine juba kolm päeva enne S.G. lööke ja iga

järgnev trauma võis põhjustada selle süvenemist. Kuna verejooks ajusse võib olla väga aeglane, siis ei ole eksperdi arvamuse

kohaselt välistatud, et surma põhjustas juba varasem trauma. S.G. ei tahtnud I.J. tappa, ka ei põhjustanud S.G. kannatanu

surma ettevaatamatusest.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus S.G. süüdimõistmises ja karistamises KarS

§ 113 järgi, samuti karistuse kandmise aja alguse osas. Ringkonnakohus tunnistas S.G. süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi ning

mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks viis aastat vangistust.

4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt S.G. käitumise faktiliste asjaolude tuvastamisega, leides, et KrMS § 61 lg 2

alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning et tõendite ümberhindamiseks puudub

ringkonnakohtul alus.

4.2 Kohtukolleegium märkis, et juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse

ettevaatamatusest tema surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina. Surma põhjustamine

ettevaatamatusest (KarS § 117) on iseseisev eluvastane süütegu, mille objektiivne koosseis kattub tapmise objektiivse

koosseisuga, kuid subjektiivsest küljest iseloomustab seda koosseisu ettevaatamatus. Surma põhjustamine kergemeelsusest

eeldab, et süüdlane peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse

tõttu loodab seda vältida. Surma põhjustamisel hooletusest ei tea aga süüdlane, et tema tegu põhjustab inimese surma, kuid

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema.

4.3 Tuvastatud ei ole, et S.G. peksis I.J. kaudse tahtlusega teda tappa. S.G. ise on seda kogu kriminaalmenetluse vältel eitanud

ja selgitanud, et peksis I.J. üksnes selleks, et teda ebasündsa käitumise pärast korrale kutsuda. Seejuures polnud ta teadlik

asjaolust, et I.J-l oli juba varasema peksmise tõttu tekkinud trauma (koljusisene verevalum) ja et iga järgnev löök peapiirkonda

võis seda süvendada. Teiste tõendite puudumisel ja lähtudes süütuse presumptsioonist tulnuks S.G. ütlusi arvestada kui

kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta, et süüdistatav suhtus oma teo tagajärgedesse ükskõikselt ja tegutses

seetõttu tahtlikult.

4.4 Kriminaalmenetluse seadustiku § 331 lg 3 kohaselt apellatsiooni piiridest väljuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu

otsuse ka S.G-le mõistetud karistuse kandmise algusaja osas. Maakohtu otsuse kohaselt loeti S.G. karistuse algusajaks

26. jaanuar 2007. Toimiku materjalidest nähtuvalt peeti S.G. kahtlustatavana kinni 14. septembril 2005 ja pärast seda pole ta

enam vabaduses viibinud. Kohtukolleegium leidis seetõttu, et S.G. karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda tema

kahtlustatavana kinnipidamise kuupäev.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S.G. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kes taotleb selle

kohtuotsuse tühistamist ja S.G. poolt toime pandud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Juhul aga, kui Riigikohus loeb

põhjendatuks S.G. teo kvalifitseerimise KarS § 117 järgi, palub kaitsja tühistada oma kaitsealuse süüditunnistamine KarS § 118

p 1 järgi. Samuti taotleb kaitsja karistuse olulist vähendamist. Kassaator leiab, et kohtud on ebaõigesti tuvastanud kuriteo

faktilised asjaolud (S.G. löökide arvu), ka pole üheselt tõendatud, et kannatanu surm saabus just nende löökide tagajärjel.

Ringkonnakohtu põhjendused S.G. tahtluse osas on vastuolulised ja on viinud ebaõige järelduseni nagu tuleks I.J. peksmine

kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi.

6. Kassatsioonivastuses taotleb Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling kassatsiooni rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus asunud põhjendatult seisukohale, et S.G.

möönis kannatanu suhtes vägivalda tarvitades talle igasuguse tervisekahjustuse tekitamist. Tõendatud on ka see, et kannatanu

surm saabus S.G. löökide tagajärjel.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske

tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-

de 117 ja 118 kogumina. Ringkonnakohtu otsuses selgitatakse põhjalikult, miks tuleb S.G. poolt I.J. suhtes toimepandut

hinnata surma ettevaatamatu põhjustamisena. Kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega.

8. Samas leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt

tühistada. Seda põhjusel, et lahendades küsimust I.J. surma põhjustamisest, on ringkonnakohus jätnud sootuks põhjendamata,

miks tuleb S.G. poolt kannatanu surma põhjustanud löömist hinnata raske tervisekahjustuse tekitamiseks KarS § 118 p 1

tähenduses. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud täielikult käsitlemata sellise tervisekahjustuse tekitamise nii

objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu asjaolud. Ringkonnakohtu otsusest pole võimalik aru saada, miks tuleb S.G. poolt I.J.

peksmisega tekitatud tervisekahjustusi lugeda rasketeks ja seda just KarS § 118 p-s 1 sätestatud koosseisualternatiivi

tähenduses. Samuti pole kohtuotsusest võimalik aru saada, mille alusel loeti eelnimetatud tervisekahjustused S.G. poolt

tahtlikult tekitatuks. Seega puuduvad ringkonnakohtu otsuses põhjendused. Kriminaalkolleegium märgib, et tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Kriminaalasi tuleb selles osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsuse S.G. süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja talle kuritegude ideaalkogumi eest

mõistetud karistuse osas ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

10. Koos kassatsiooniga esitas S.G. kaitsja taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks summas 3600

krooni, millele lisandub käibemaks 648 krooni. Kolleegium leiab, et tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1

ning justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 kuulub esitatud

taotlus rahuldamisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb määratud kaitsjale makstud tasu lugeda

menetluskulude hulka.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg