3-3-1-68-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-07

Otsuse kuupäev

13. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Priva Shipping Company OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 28. juuni 2006. a otsuse nr 12-5/518

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1485

Menetluse alus Riigikohtus

Priva Shipping Company OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Priva Shipping Company OÜ kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni

2007. a otsused haldusasjas nr 3-06-1485.

Teha asjas uus otsus, millega Priva Shipping Company OÜ kaebus rahuldada ning tühistada

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 28. juuni 2006. a otsus nr 12-5/518.

Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Priva Shipping Company OÜ

kasuks välja menetluskulud 19 960 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 28. juunil 2006. a otsuse nr 12-5/518

"Otsus üleliigse laovaru määramiseks". Selle otsusega kohustati Priva Shipping Company OÜ-d

viitega üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 1 lg-le 2 ja §-le 17 esitama

Põllumajandusministeeriumile deklaratsioon seisuga 1. mai 2004. a osaühingu valduses olnud suhkru

laovaru 17 182 895 kg kohta hiljemalt 1. augustiks 2006. Otsuses märgiti, et Priva Shipping

Company OÜ osutas suhkru ladustamise, hoiustamise ja ekspedeerimise teenuseid OÜ-le Altromax

Grupp ning ladustamise, ekspedeerimise, lao rendi ja veoteenuseid AS-le Antomin. Kuid ta ei

deklareerinud Põllumajandusministeeriumile seisuga 1. mai 2004. a suhkru laovaru, kuigi oli selleks

ÜLTS § 8 lg 1 alusel kohustatud seetõttu, et tema renditud ladudes ladustati 1. mai 2004. a seisuga

OÜ-le Altromax Grupp ja AS-le Antomin kuuluvat suhkrut, mistõttu ta oli suhkru valdajana selle

käitlejaks ÜLTS § 5 lg 1 mõttes. ÜLTS § 5 lg 1 kohaselt on käitleja selle seaduse tähenduses isik, kes

tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning

vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille

tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks. Priva Shipping

Company OÜ oli seisuga 1. mai 2004. a 14 181 183 kg OÜ Altromax suhkru käitleja, kuna tema

renditud ladudes oli see suhkur ladustatud, suhkur oli tema valduses ja vastutusel. Tema tegevuse

tulemusel (ladustamine, kauba liikumise korraldamine ja kauba vedamine, laoarvestuse pidamine)

muutus suhkur varem või hiljem teistele käitlejatele või tarbijatele kättesaadavaks. Priva Shipping

Company OÜ valduses oli seisuga 1. mai 2004. a 3 001 712 kg AS Antomin suhkrut ja tema tegevuse

tulemusel (ekspedeerija, ladustaja ja hoidja, vedaja) muutus suhkur varem või hiljem teisele käitlejale

või tarbijale kättesaadavaks.

2. Priva Shipping Company OÜ esitas 27. juulil 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles Põhja maksu- ja tollikeskuse 28. juuni 2006. a otsuse nr 12-5/518 tühistamist. Kaebaja leidis,

et otsuses nõutud deklaratsiooni esitamisega tunnistaks ta sisuliselt, et on ÜLTS § 5 lg 1 mõttes

käitleja. See tooks kaasa olukorra, kus talle võidakse sama seaduse § 4 alusel määrata tema valduses

1. mai 2004. a seisuga olnud üleliigse laovaru eest üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus. Teda ei

saa käsitleda ÜLTS § 5 lg 1 mõttes käitlejana, sest ta oli ekspedeerija ning tegutses käitleja arvel ja

tema esindajana. Pole tuvastatud, et ta oleks suhkrut tootnud, esmaselt töödelnud, valmistanud ning

vedanud, müünud ja muul moel teisele käitlejale kättesaadavaks teinud viisil, mis tooks kaasa

deklaratsiooni esitamise kohustuse. Kuigi ta oli suhkru otsene valdaja, jäid valdajateks ka suhkru

tegelikud omanikud kaudsete valdajatena (AÕS §-d 32 ja 37). Kuna ta juba andis riigile nõutud ja

vajaliku informatsiooni tema käes olnud teistele juriidilistele isikutele kuuluva suhkru koguse kohta,

on arusaamatu, miks nõutakse temalt jätkuvalt deklaratsiooni esitamist.

3. Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1485 jäeti kaebus

rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses ja tal lasus kohustus esitada

Põllumajandusministeeriumile deklaratsioon ÜLTS § 8 lg 1 tähenduses. Vaidlust pole selles, et

kaebaja otseses valduses oli kahele äriühingule kuulunud suhkur otsuses märgitud koguses ja et ta on

ekspedeerija, kes seda suhkrut ei omanud, vaid ladustas seda, korraldas selle kauba liikumist ja vedu

ning pidas laoarvestust. Seega tegeles ta ÜLTS § 5 lg 1 kohaselt põllumajandustoote vedamisega ja

üleandmisega, mille tulemusel muutus põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale

kättesaadavaks ning tal oli võimalik esitada Põllumajandusministeeriumile andmeid tema valduses

(laos) oleva põllumajandustoote üleandmise ja laovaru kohta. Ladustamine, kauba liikumise

korraldamine ja vedu kuulub ÜLTS § 5 lg-s 1 toodud käitleja mõiste alla. Kaebaja ladudes hoiustatud

suhkur tehti tema laopidaja poolt kättesaadavaks kolmandatele isikutele (teistele käitlejatele või

tarbijatele);

2) deklaratsiooni esitamise nõue iseenesest ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Deklarant

täidab deklaratsiooni vastavalt tema käsutuses olevatele andmetele. Alusetu ja asjakohatu on kaebaja

väide, et talle võidakse deklaratsiooni esitamisel määrata üleliigse laovaru tasu. Vastustaja kinnitab, et

rahaline nõue üleliigse laovaru eest esitatakse suhkru omanikele ning kohtule teadaolevalt ongi seda

tehtud. Deklaratsiooni esitamine iseenesest ei too põllumajandustoote valdajale automaatselt kaasa

tasu maksmise kohustust;

3) kaebaja peab täitma deklareerimiskohustuse põhjusel, et riik soovib olla kindel oma andmete

täpsuses. Vastavalt ÜLTS-le määratakse Eestis üleliigse laovaru tasu reeglina deklareerimisandmetele

tuginedes. Kui põllumajandustoote omanikul võib olla huvi esitada maksuhaldurile valeandmeid,

eesmärgiga vähendada talle määratava üleliigse laovaru tasu suurust, siis ekspedeerijal kui käitlejal

peaks see huvi puuduma, mistõttu on riigil just ekspedeerija käest võimalik saada tegelik ja õige

informatsioon. Seaduse eesmärgiks on Eestis olevate laovarude kindlakstegemine ja selle

saavutamiseks on oluline, et deklaratsiooni esitaksid need isikud, kelle valduses on reaalselt

põllumajandustoode. Seadusandja selline tahe nähtub kaudselt ka ÜLTS § 8 lg 3 alusel kehtestatud

põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a määruse nr 66 "Põllumajandustoote deklareerimise nõuded"

seletuskirjast ning selline tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Komisjoni määruste mõtte ja

eesmärkidega. Seaduse eesmärgiks oli panna deklareerimiskohustus n-ö esmasele allikale ehk

kaebaja viidatud otsesele valdajale.

4. Priva Shipping Company OÜ apellatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtule taotleti

halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Apellandi väited

olid järgmised:

1) kohus kohaldas vääralt ÜLTS § 5 lg-t 1 kui leidis, et apellanti saab pidada käitlejaks selle sätte

mõttes. Apellant tegutses ekspedeerijana, seega õigussuhte alusel, millele kohaldatakse esinduse

sätteid. Kuna TsÜS § 117 lg 1 kohaselt tegutseb esindaja esindatava nimel, ei saa esindaja muutuda

käitlejaks, sest talle ei teki sellisest tegevusest iseseisvaid õigusi ja kohustusi;

2) ebaõige on kohtu seisukoht, et deklaratsiooni esitamine iseenesest ei too kaasa tasu maksmise

kohustust. ÜLTS § 4 sätestab otseselt, et tasu maksmise kohustus on käitlejal. Ebaõige on arvata, et

käitleja mõiste on erinev sama seaduse §-s 4 ja § 8 lg-s 1. Seetõttu ei saa seaduse mõtte kohaselt

samal kaubal olla mitut käitlejat. Pole välistatud risk, et mingi kauba suhtes omanikuks olev käitleja

ei ole deklaratsiooni esitanud ning selles osas võidakse lugeda kaebaja üleliigse laovaru tasu

maksmiseks kohustatuks. Uute asjaolude ilmnemisel saab vastustaja pöörata seaduse alusel tasunõude

kõikide deklaratsiooni esitanud isikute vastu. Deklaratsiooni esitamise nõue on pahatahtlik

tagavaravariant apellandi maksustamiseks;

3) kohtu väide, et deklaratsiooni esitamise eesmärgiks on informatsiooni saamine, on vastuolus ÜLTS

§-ga 4 ja § 8 lg-ga 1. Ristkontrolli tegemiseks näeb seadus ette teisi vahendeid - teabe ja selgituste

nõudmine maksukorralduse seaduse alusel. Kuna apellant esitas maksuhaldurile nõutud teabe, ei

ilmneks esitatavast deklaratsioonist midagi uut ja väidetav eesmärk on juba saavutatud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1485 jäeti Priva

Shipping Company OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsuse

põhjendused olid järgmised:

1) ÜLTS § 10 lg 1 kohaselt määrab Põllumajandusministeeriumile esitatud deklaratsiooni põhjal

käitleja üleliigse laovaru suuruse nimetatud ministeerium. Sama seaduse § 17 lg 1 kohaselt võib

riikliku järelevalve käigus kindlakstehtud põllumajandustoote üleliigse laovaru määrata ka Maksu- ja

Tolliamet. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ja resolutsioonist ei tulene, et selle otsusega oleks amet

üleliigse laovaru määranud. Seetõttu on eksitav ja ebaõige vaidlustatud otsuse pealkiri " Otsus

üleliigse laovaru määramiseks". See puudus ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Selle otsuse

tegemise õiguslik alus tuleneb Maksu- ja Tolliametile ÜLTS §-st 20, mille kohaselt võib amet selle

seaduse §-s 8 sätestatud deklaratsiooni esitamise kohustuse täitmata jätmise korral määrata

deklaratsiooni esitamiseks uue tähtaja ning teha hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise

korral võidakse rakendada sunniraha. Ka ÜLTS § 11 sätestab, et amet otsustab neile, kes

Põllumajandusministeeriumilt saadud andmete kohaselt ei ole deklaratsiooni seaduses sätestatud

tähtajaks esitanud, deklaratsiooni esitamiseks uue tähtaja andmise koos sunniraha rakendamise

hoiatusega või väärteomenetluse alustamise. Kaebaja ei esitanud ministeeriumile ÜLTS § 8 lg 2 p-s 2

nimetatud tähtajaks ja ka ameti otsuse tegemise ajaks selles otsuses nõutud deklaratsiooni. Vaidluse

all on, kas sellega rikkus kaebaja ÜLTS §-s 8 sätestatud kohustust;

2) ÜLTS § 5 lg 1 sätestab käitleja mõiste. Kaebaja tunnistab, et on arendanud otsuses märgitud

suhkru suhtes selles sättes nimetatud tegevust. Kaebaja leiab aga, et ta ei ole käitleja, sest

ekspedeerijana tegutses ta suhkru omanike OÜ Altromax Grupp ja AS Antomin esindajana ning kõik

viidatud toimingud on omistatavad suhkru omanikele. Ringkonnakohus leiab, et väited esindussuhtest

ja viide TsÜS § 117 lg-le 1 on asjakohatud ning ebaõiged. Väide omanike esindajaks olemisest on

ebaõige ja konkretiseerimata ka selles mõttes, et kaebaja pole väitnud, et ta on sõlminud

tsiviilõiguslikke tehinguid omanike nimel suhkru transpordi ja ladustamise kohta (laevade lossimine,

ladude rentimine, suhkru laevadest ja ladudest väljavedu). ÜLTS § 5 lg-st 1 ei tulene, et käitlejaks

saab olla üksnes selles sättes nimetatud põllumajandustoote omanik. Samuti ei ole käitleja mõiste

tõlgendamisel määrava tähtsusega põllumajandustoote omaniku ja selle toote muu käitleja vaheliste

tsiviilõigussuhete laad. Käitleja mõiste sisustamiseks ja deklareerimiskohustusega isikute

kindlakstegemiseks tuleb silmas pidada seda, et Euroopa Komisjoni määrustega 1972/2003/EÜ ja

60/2004/EÜ on liikmesriigile pandud kohustus riskianalüüsi alusel teha kindlaks riigis olevad

põllumajandustoodete laovarud. ÜLTS kohaselt valiti laovarude kindlakstegemise meetodiks

deklareerimine. Seetõttu on mõistetav, et deklareerimiskohustuslike isikute ringi määratlemisel on

oluline isiku põllumajandustoodete laovarudega faktilise kokkupuute tihedus;

3) ebaõige on kaebaja eeldus, et ühe ja sama kauba kohta saab õiguslikult eksisteerida vaid üks

käitleja ning see käitleja on sama isik, kes peab tasuma üleliigse laovaru tasu. Õige on halduskohtu ja

vastustaja seisukoht, et ainuüksi käitleja mõistele vastamine ja deklaratsiooni esitamine ei too kaasa

tasu maksmise kohustust. Õige on aga ka apellandi väide, et isiku käsitlemisel käitlejana ja tema polt

deklaratsiooni esitamisel ei ole välistatud võimalus talle üleliigse laovaru tasu määramiseks. Kuid see

väide ei ole vastuolus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga ning ei kummuta seda. Seega esinesid

Maksu- ja Tolliametil faktilised ja õiguslikud alused otsuse tegemiseks;

4) ÜLTS §-d 11 ja 20 ei pane Maksu- ja Tolliametile imperatiivset kohustust määrata neis sätteis

toodud asjaolude esinemisel isikule Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni esitamiseks uus

tähtaeg. Apellandi väide, et maksuhaldurile on juba teada nõutavas deklaratsioonis sisalduv teade, ei

tähenda siiski seda, et maksuhaldur kohaldas otsuse tegemisel diskretsiooni ebaõigesti. Mõistagi oli

ametil võimalik edastada ministeeriumile teave üleliigse laovaru määramiseks. Kuigi deklaratsiooni

esitamata jätmine ei välista õiguslikult üleliigse laovaru suuruse määramist ja selle alusel vastava tasu

määramist, näeb ÜLTS § 10 lg 1 ette tasu määramise üldkorras käitlejate poolt deklareeritud andmete

alusel. Laovaru suuruse kindlakstegemise korral ei saa deklaratsiooni esitamise toiming olla

kaebajale arvestataval määral koormav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Priva Shipping Company OÜ kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega rahuldada tema tühistamiskaebus. Kohtukulud palutakse jätta vastustaja

kanda. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus

menetlusnorme. Väited on järgmised:

1) ÜLTS § 5 lg 1 kohaselt on käitleja isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote

tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta

üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusena muutub põllumajandustoode teisele

käitlejale või tarbijale kättesaadavaks.

Selle sätte tõlgendamisel on kohtud tõlgendanud kassaatori kui ekspedeerija funktsiooni ja rolli

õigussuhtes kauba omanikuga vääralt. Kassaator tegutses ekspedeerijana käitleja arvel ja tema

esindajana. Suhkur tehti kättesaadavaks käitleja käsutusaktiga ja akti täitis kassaator kui esindaja. Kui

käsutusakti poleks antud, poleks suhkur muutunud kättesaadavaks. Kassaator on ekspedeerija ja ei

ole käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõttes. Kauba ekspedeerimine tähendab kauba tegeliku omaniku asemel ja

tema vajadustele vastavalt kauba toimetamist ühest geograafilisest punktist teise ning vajadusel

ladustamist. Kaup toimetatakse mere-, õhu- või maismaatranspordiga (auto- ja raudteeveod).

Ekspedeerimisega seotud lisateenused on tollivormistus ja maakleri teenused, terminaaliteenused

ning lisaväärtust tootvad teenused ladudes (näiteks pakendamine). Ekspedeerimisteenuse osutaja ei

pruugi omada kaupade transportimiseks ja ladustamiseks vajalikke varasid ning ise tegeleda kaupade

transportimise ja ladustamisega, vaid ta võib need teenused osta teistelt. Seega on tegemist teenuse

osutamisega ühe isiku poolt teisele isikule vastavalt viimase korraldusele. ÜLTS § 5 lg 1 käitleja

mõiste sisustamisel on eksitud tsiviilõiguse põhimõtete vastu. Selles sättes nimetatud tegevuste puhul

on oluline, et neid toiminguid teostav isik peab teenima üleliigse laovaru eest tulu. Käitlejal on õigus

tegutseda käitlemisel teiste isikute kaudu, kui tal endal puuduvad vastavad võimalused ja vahendid.

See ei muuda käitlejale teenust osutanud isikut käitlejaks. Kontrollimisel ei ole Maksu- ja Tolliamet

tuvastanud, et kassaator oleks suhkrut tootnud, esmaselt töödelnud, valmistanud ning vedanud,

müünud ja muul viisil teisele käitlejale kättesaadavaks teinud viisil, mis tooks kaasa deklaratsiooni

esitamise kohustuse. Ei ole tuvastatud, et kassaator teenis üleliigselt laovarult mingit tulu. Kohtud ei

ole sisuliselt vastanud kassaatori argumendile ekspedeerija kui esindaja staatusest, ega põhjendanud,

miks tuleks ekspedeerijat käsitleda teisiti. Ringkonnakohus küll leidis, et kassaatori seisukohad

esindajaks olemise kohta ja viide TsÜS § 117 lg-le 1 on asjakohatu ja ebaõige, kuid esitatud

põhjendus jääb arusaamatuks. Pooled ei ole vaielnud selle üle, kas kassaator esines antud õigussuhtes

esindajana või mitte. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kassaator ei ole esitanud tõendeid

tsiviilõigusliku suhte olemuse kohta. Vastustaja kontrollaktiga on kindlaks tehtud ja puudub vaidlus

selles, et kassaator ladustas temale mittekuuluvat kaupa;

2) kassaator esitas Maksu- ja Tolliametile nõutud informatsiooni. Kassaator ei ole aga deklaratsiooni

esitamiseks kohustatud subjekt. Riik saab andmete õigsust kontrollida teostades ristkontrolli, nõudes

teavet ja selgitusi Maksukorralduse seaduse alusel. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et

deklaratsiooni esitamine ei saa olla koormav. Deklaratsiooni esitamine tekitab kassaatorile

põhimõttelist laadi riske ja ebakindlust, sest ta ei tea, kas kõik isikud, kelle ülesandel ta on kaupa

ekspedeerinud, on esitanud nõutava deklaratsiooni ja kas nad on käitlejad või mitte. Võib ilmneda, et

õiguslikult on tegemist jällegi kellegi esindajaga, vedajaga vms;

3) ÜLTS § 4 kohaselt on üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus käitlejal ja § 8 lg 1 kohaselt peab

käitleja esitama Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni üleliigse laovaru määramiseks. Ebaõige

oleks arvata, et käitleja tähendus on nendes sätetes erinev. Seega ei saa samal kaubal olla mitut

käitlejat, sest tegemist on õigussubjektile rahalisi kohustusi paneva õigustloova aktiga ja seda tuleb

tõlgendada muuhulgas vastavalt selle akti terviklikule eesmärgile. Pole välistatud, et mingi kauba

suhtes võidakse deklaratsiooni esitanud ekspedeerija lugeda üleliigse laovaru tasu maksmiseks

kohustatuks, sest teisi isikuid pole teada. Uute asjaolude ilmnemisel saab vastustaja pöörata seaduse

alusel tasunõude kõikide deklaratsiooni esitanud isikute vastu. Kui tegelik käitleja jääb tuvastamata,

lasub automaatselt vastutus ekspedeerijal, kes on tunnistanud ennast käitlejaks deklaratsiooni

esitamisega. Seadus ei reguleeri selgelt probleemi, kellelt nõuda tasu, kui kaubal on mitu käitlejat. PS

§ 12 on kohaldatavad ainult juhul, kui on olemas ja tuvastatud teine käitleja, kes on deklaratsiooni

esitanud. Samas on selgusetu, millise käitleja vastu pööratakse nõue. On võimalik, et ekspedeerija

vastutab kas solidaarselt omanikuga või ka üksi. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline. Otsuses

selgitatakse, et deklaratsiooni esitamine ei too kaasa tasu maksmise kohustust, kuid samas leitakse, et

tasu määramine kassaatorile ei ole tegelikult välistatud.

7. Maksu- ja Tolliameti vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse. Vastuses leitakse järgmist:

1) Priva Shipping Company OÜ on ÜLTS § 5 lg-s 1 sätestatud käitleja. Käitleja mõiste sisustamisel

tuleb lisaks seadusesättele süüvida ka seaduse eesmärki ja selle rakendamise erisustesse.

Deklaratsiooni peavad esitama kõik isikud, kelle valduses on 1. mai 2004. a seisuga

põllumajandustoodet üle ÜLTS § 1 lg-s 3 sätestatud koguse. Isikute puhul, kes ei tegele ettevõtlusega

ehk § 5 lg 1 nimetatud tegevusega püsivalt, võib sellest kogusest suurema koguse omamise

eesmärgiks lugeda spekulatiivse kasu saamist, kuni ta ei tõenda vastupidist ning seepärast on vajalik

deklaratsiooni esitamine. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja oma valduse ajal asja

omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seetõttu on põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a

määruse nr 66 kohase põllumajandustoote deklaratsioonis ette nähtud koht käitleja juures hoiul oleva

põllumajandustoote omaniku andmete märkimiseks. Seaduse ja ministri määruse eesmärk on Eestis

olevate laovarude kindlakstegemine. Seetõttu on oluline, et deklaratsiooni esitamise kohustus lasuks

isikutel, kelle valduses on põllumajandustoode. Ringkonnakohtus leidis õigesti, et kassaator teostas

ÜLTS § 5 lg-s 1 sätestatud toiminguid, mistõttu ta on käitleja ja peab esitama deklaratsiooni;

2) deklaratsiooni esitamine ei too endaga automaatselt kaasa üleliigse laovaru tasu maksmise

kohustust. Selle tasu määramisel arvestatakse põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise

(ühetaolise maksustamise) põhimõtet ja välditakse topeltmaksustamist käitleja ülekandevaru ja

üleliigse laovaru suuruse määramisel ÜLTS § 10 alusel. Üleliigse laovaru eest tasu määramisel

arvestatakse ka Euroopa Liidu üleliigset laovaru käsitlevate määruste eesmärki, milleks on tasu

määramine üksnes sellele isikule, kes saaks põllumajandustoote üleliigse laovaru tekitamisega

võrreldes teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtetega ebaproportsionaalselt tulu või tunnetatava

turueelise. Selliseks isikuks on üldjuhul laovaru omanik;

3) ÜLTS § 5 lg-st 1 ei tulene, et käitlejaks saab olla vaid üks isik või põllumajandustoote omanik.

Oluline ei ole ka omaniku ja muu käitleja vaheline tsiviilõiguslike suhete laad. Kuna Eesti valis

laovarude kindlakstegemiseks meetodi, mis nõuab deklaratsiooni esitamist kõigilt käitlejatelt, siis on

deklareerimiskohustuslike isikute ringi määratlemisel olulise tähendusega isiku laovarudega faktilise

kokkupuute tihedus. Ekspedeerijad omavad ladustajate ja vedajatena korrektset ning objektiivset

informatsiooni riigis ladustatavatest varudest, siis on ülimalt oluline saada neilt vastavat teavet.

Ekspedeerija poolt esitatava deklaratsiooniga saab olemasolevate laovarude ja nende tegelike

omanike kohta kõige objektiivsemat informatsiooni isegi juhul, kui tegelik omanik jätab

pahatahtluses või mingil muul põhjusel deklaratsiooni õigel ajal esitamata. Seetõttu ei ole õige

kassaatori väide, et tema suhtes ei ole välistatud risk, et mingi kauba suhtes võidakse deklaratsiooni

esitanud ekspedeerija lugeda üleliigse laovaru tasu maksmiseks kohustatuks, kuna teisi isikuid ei ole

teada;

4) ökonoomsuse printsiibist lähtudes ei ole otstarbekas käitlejalt informatsiooni saamiseks kasutada

teisi Maksukorralduse seaduses sätestatud abinõusid, mida üldjuhul kasutatakse maksumenetluses

(kolmandalt isikult informatsiooni nõudmine jms), kui sama informatsioon on võimalik saada isikult

kätte hoopis kiiremini ja täiendavaid kulusid tegemata. Maksuhalduri õiguspärane haldusakt ei

muutunud õigusvastaseks üksnes seetõttu, et kassaatori poolt deklaratsioonis esitatav informatsioon

on maksuhaldurile käesolevaks ajaks teatavaks saanud või selle saamiseks oleks võinud kasutada

muid meetodeid. See asjaolu ei vabasta kassaatorit kui käitlejat seaduses sätestatud deklaratsiooni

esitamise kohustusest;

5) deklaratsiooni esitamise nõue ei riku kassaatori õigusi ega piira tema vabadusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas Priva Shipping Company OÜ on ÜLTS § 5 lg 1 mõttes

käitleja ja kas ta peab esitama sama seaduse § 8 lg-s 1 nimetatud deklaratsiooni tema valduses olnud

suhkru laovaru kohta.

9. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et Priva Shipping Company OÜ on nimetatud seaduse

mõttes käitleja ja peab esitama ka deklaratsiooni. Priva Shipping Company OÜ on seisukohal, et ta ei

ole käitleja, ta ekspedeeris ja ladustas temale mittekuuluvat kaupa, ta tegutses suhkru omanike

esindajana ja tegutses esindatava nimel. Talle ei tekkinud sellest iseseisvaid õigusi ega kohustusi, mis

võimaldaks pidada teda käitlejaks. Käitleja mõiste sisustamisel on kohtud eksinud tsiviilõiguse

põhimõtete vastu. ÜLTS § 5 lg-s 1 nimetatud tegevuste puhul on oluline, et neid toiminguid teostav

isik peab teenima üleliigselt laovarult tulu, kuid tema ei ole sellest tulu teeninud. Ta juba andis

maksuhaldurile viimase poolt nõutud informatsiooni. Ta ei ole deklaratsiooni esitamiseks kohustatud

subjekt ja deklaratsiooni esitamine on talle koormav. Riik saab suhkru laovarude kohta andmeid

koguda ka ristkontrolli teostades, nõudes selgitusi ja teavet Maksukorralduse seaduse alusel.

10. ÜLTS § 5 lg 1 kohaselt on käitleja selle seaduse tähenduses isik, kes tegutseb

turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise,

müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel

muutub põllumajandustoode teisele käitlejale kättesaadavaks. Sama seaduse § 8 lg 1 kohaselt peab

käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramiseks esitama Põllumajandusministeeriumile

deklaratsiooni, mis sisaldab andmeid tema valduses oleva põllumajandustoote tootmise, müümise,

muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta.

11. Üleliigse laovaru tasu seaduse §-s 2 viidatakse Euroopa Komisjoni määrustele nr 1972/2003 ja

60/2004, kuigi nendes määrustes ei kasutata mõistet "käitleja". Nimetatud määruste eesmärgiks on

vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate spekulatsiooniga seotud kaubandushäirete

ohtu, mis tuleneb uute riikide ühinemisest Euroopa Liiduga 1. mail 2004. a. Seetõttu tuleb ka

Üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks pidada EÜ asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi

tagamist ja võitlust spekulatsiooni vastu (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-06).

12. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ preambula p-s 3 märgitakse, et turukorraldust

mõjutada võivad kaubandushäired hõlmavad sageli tooteid, millega kaubeldakse laienemist silmas

pidades kunstlikult. Sama määruse art 4 lg-s 2 loetletakse asjaolud, mida iga omaniku ülemäärase

varu kindlakstegemisel kasutatakse. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambula p-s 8

peetakse eesmärgi saavutamiseks oluliseks tuvastada peamistes spekulatsiooniga seotud

kaubandushäiretes osalevad ettevõtjad või üksikisikud. Selle määruse art 6 lg-s 3 sätestatakse

kriteeriumid, millel vastavate ettevõtjate tuvastussüsteem peab põhinema. Nimetatud määrustes

seatud eesmärgid ja seal toodud asjaolud ning kriteeriumid, mille alusel üleliigne laovaru

tuvastatakse, võimaldavad teha järelduse, et määrustes peetakse silmas isikuid, kellel oli reaalne

võimalus tuua üleliigne laovaru turule ja saada sellisest tegevusest tulu.

Euroopa Kohus leidis 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher, et üleliigse

laovaru "hoidja/valdaja" on isik, kes omab õiguslikku võimu ladustatud kauba turule viimiseks ja

teenib seeläbi kasumit. Halduskolleegium leiab, et nimetatud määrustes tuleb mõista üleliigse laovaru

"hoidjat/valdajat" (ÜLTS järgi "omanikku"), lähtudes Euroopa Kohtu esitatud tõlgendusest.

13. Eeltoodu põhjal leiab halduskolleegium, et ÜLTS § 5 lg 1 mõistes on "käitleja" isik, kellel on

õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit.

Sellist tõlgendust toetab ÜLTS § 10 lg 2, kus loetletakse kriteeriumid, mida arvestatakse üleliigse

laovaru tuvastamisel, ja ka § 12, mille kohaselt peab käitleja enda valduses oleva suhkru üleliigse

laovaru turult kõrvaldama. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest

nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei

ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba

(põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.

Ka ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni

esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode)

turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja

nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.

Põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a määrusega kehtestati Põllumajandustoodete deklareerimise

nõuded. Määruse § 3 lõiked 1 ja 4 viitavad samuti sellele, et ministeerium kasutab deklareeritavaid

andmeid käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramiseks, vastavad andmed esitatakse

aga Maksu- ja Tolliametile maksuteate väljastamiseks ja riikliku järelevalve teostamiseks. Seega toob

deklaratsiooni esitamine endaga kaasa üleliigse laovaru määramise.

14. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolud võimaldavad arvata, et Priva Shipping Company OÜ-l

puudus õiguslik võim viia ladustatud suhkur turule ja teenida sellisel teel kasumit. Maksu- ja

Tolliamet ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Osaühingul puudus suhkru mitteomanikuna

õiguslik võim suhkrut käsutada ja pakkuda seda turul, ta ei saanud soetada kunstlikke varusid, teenida

kasumit ja põhjustada turukorraldust mõjutavaid kaubandushäireid. Osaühing pakkus vaid

ekspedeerimis- ja ladustamisteenust. Seega ei vasta ta eeltoodud tõlgendusest lähtuvalt ÜLTS § 5 lg-

s 1 sätestatud käitleja tunnustele ja talle ei laiene § 8 lg-s 1 sätestatud deklareerimiskohustus.

15. Halduskolleegium möönab, et omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik

sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse viia

suhkur turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Samas on pandud haldusorganitele kohustus omanike

poolt deklareeritavaid andmeid kontrollides tuvastada, kas esitatud suhkru varud vastavad ka

tegelikkusele. Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda vastavat teavet

omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid

võimalusi teabe kogumiseks. Halduskolleegiumi arvates tuleb haldusorganil kasutada vajaliku teabe

kogumiseks teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe

kasutamine). Halduskolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-33-06, et kuivõrd üleliigne laovaru tasu on

avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks ja millel

puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see tasu vaadeldav riikliku maksuna vastavalt

Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu mõistele. Sellest tulenevalt võib üleliigse laovaru tasu

kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid,

näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Käesoleva asja

materjalidest nähtuvalt on Priva Shipping Company OÜ Maksu- ja Tolliametile vajaliku

informatsiooni juba esitanud ja viimane kinnitab seda.

16. Eeltoodust tulenevalt on halduskolleegium seisukohal, et Priva Shipping Company OÜ

kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskolleegium tühistab halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Priva Shipping Company OÜ

kaebuse ning tühistab Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 28. juuni 2006. a otsuse

nr 12-5/518.

17. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, siis tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta menetluskulude

jaotust. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

Riigikohus rahuldab kaebuse täielikult, siis tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt tervikuna välja

mõista. Halduskohtus taotles kaebaja vastustajalt riigilõivu 10 krooni ja menetluskulude

väljamõistmist, kuid kohtukulude nimekirja ei esitanud. Ringkonnakohtus taotles ta riigilõivu 80

krooni ja esindajatasu 10 620 krooni väljamõistmist (tl-d 119 ja 137). Kassatsioonkaebuses palus ta

jätta vastustaja kanda kohtukulud kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise eest 9250 krooni

(tl 164). Kaebaja menetluskulud on kokku 19 960 krooni. Nimetatud summa tuleb Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Priva Shipping Company OÜ kasuks välja mõista. Kautsjon

tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann