3-1-1-62-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-62-07

Otsuse kuupäev

12. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi L. T. süüdistuses KarS § 200 lg 2

p-de 4 ja 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-13313

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.T. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2007

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. veebruari 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2007. a kohtuotsused L. T.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning A. R.süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi ning neile liitkaristuse mõistmises. Saata kriminaalasi selles osas Tartu Maakohtule uueks

arutamiseks.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 12. veebruari 2007. a otsusega tunnistati L. T. süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning talle mõisteti

karistuseks 3 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Viljandi Maakohtu 19. aprilli 2005.

a otsusega mõistetud karistuse - 3 aasta ja 2 kuu võrra ning liitkaristuseks mõisteti L. T-le 6 aastat ja 2 kuud vangistust.

2. A. R. tunnistati süüdi KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Sama otsusega

tunnistati A. R. süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust. Karistusseadustiku

§ 64 lg 1 alusel mõisteti A. R-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et A. R-le mõistetud liitkaristusest tuleb koheselt ära kanda 10 kuud

vangistust ning vangistust pikkusega 2 aastat ja 8 kuud ei pöörata täitmisele, kui A. R. 2-aastase katseaja kestel ei pane toime

uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale katseajaks määratud kontrollnõudeid. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati

karistusaja hulka. R. eelvangistuses viibitud 2 päeva ning koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 kuud ja 28

päeva vangistust kandmise aja algusega 23. aprillist 2006.

3. Sama otsusega tunnistati süüdi ka H. R. ja H. P., kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

4. L. T. ja A. R. tunnistati süüdi vastavalt KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 7 järgi selles, et nemad 20.

märtsil 2006 kella 20.30 paiku Tartus X ja Y tänava ristmikul panid grupis eelneval kokkuleppel toime röövimise, mille käigus

L. T. tõmbas ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanu J. P.-lt käest jõuga ära käekoti väärtusega 50 krooni, milles olid

märkmik väärtusega 20 krooni, mobiiltelefon Nokia 1101 väärtusega 1200 krooni, kosmeetikatarbed koguväärtusega 200

krooni, J. P. nimele väljastatud EV pass, SEB Ühispanga pangakaart, haigekassakaart ja rahakott väärtusega 200 krooni, milles

oli sularaha summas 200 krooni, tekitades J. P.-le varalist kahju kokku 1870 krooni ning põhjustades röövimisega J. P.-le

füüsilist valu. L. T. on varem toime pannud röövimise.

4.1 Süüdistatav L. T. ei tunnistanud maakohtus ennast süüdi. Süüdistatav A. R. ei tunnistanud enda süüd röövimises grupi

poolt, väites, et röövimise pani ta toime üksi.

4.2 Maakohus leidis, et L. T. ütlused selle kohta, et ta oli vabaduse hinnaga nõus aitama A. R. pääsemast vastutusest, ei ole

usutavad. Mõlemad süüdistatavad olid teadlikud L. T. karistatusest röövimise eest ja sellega seoses määratud katseajast. Teo

toimepanemisel lootsid nad süüdlaste saladusse jäämisele. Teo ilmsikstulek oli süüdistatavate jaoks ootamatu ning nad

mõlemad selgitasid ja täpsustasid uurimistoimingu käigus kohapeal tõendamisesemesse puutuvaid asjaolusid. A. R. ja L. T.

tegutsesid ühise eesmärgiga ja otsese tahtlusega asjaolude suhtes. L. T. oli teo vahetu täideviija kannatanule järele joostes ja

temalt kotti ära võttes. A. R. toetas L. T. tegu, mis seisnes nende kokkusaamise järel ühes suunas liikumises ja teo plaani

väljatöötamises. Seda kinnitas teo toimepanemise ja koti kättesaamise järel kokkusaamine ja saadu jagamine. A. R. võttis osa

L. T. teost kaasaaitajana. Tõendite põhjal võis järeldada, et teo toimepanija oli L. T. Seda tõendasid ka dokumentaalsed tõendid

- mõlema süüdistatava osavõtul tehtud ütluste olustikuga seostamise protokollid. Süüdistatavad on iseseisvalt ja teineteisest

eraldi näidanud uurijale sündmuskohta ja kirjeldanud teo üksikasju ühtemoodi.

5. L. T. kaitsja esitas apellatsiooni, milles palus tühistada maakohtu otsus L. T. süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7

järgi ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt kannatanu röövija nägu ei näinud. Kannatanu rääkis

ainult ühest kallaletungijast, kedagi teist ta ei näinud. Seega ei ole tõsikindlalt kinnitust leidnud, et röövimise panid toime kaks

isikut. Samuti ei olnud A. R-l põhjust nii rasket süüdistust lihtsalt niisama enda peale võtta, kui ta tegelikult seda toime ei

pannud. A. R. kohtus antud ütlused olid usaldusväärsed ja seega on tõendatud kuriteo toimepanemine ühe isiku, s.o A. R.

poolt. Kõik kahtlused ja vaieldavused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

6. L. T. esitas ka ise apellatsiooni, milles palus samuti tühistada maakohtu otsus tema süüditunnistamise osas ning teha

õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt on teda karistatud kuriteo eest, mida ta ei ole toime pannud.

7. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm esitas apellatsiooni, milles palus tühistada maakohtu otsuse

A. R. süüditunnistamise osas KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi ning teha selles osas uus otsus, millega mõista A. R. süüdi

KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, jättes talle mõistetud karistus muutmata. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohtuotsus A. R. tegevusele

antud juriidilise kvalifikatsiooni osas kooskõlas materiaalõigusega. Maakohus jõudis järeldusele, et A. R. võttis osa L. T. poolt

toimepandud röövimisest kaasaaitajana. Samas konstateeris kohus, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid ühise eesmärgiga ja

otsese tahtlusega pöörata enda kasuks võõrast vara. L. T. oli kohtuotsuse kohaselt teo vahetu täideviija, A. R. aga toetas tema

tegu, mis seisnes nende kokkusaamise järel ühes suunas liikumises ja teo plaani väljatöötamises. Maakohtu sellisest

põhjendusest tuleneb süüdistatavate kooskõlastatud tegevus ühise eesmärgi realiseerimiseks, millest järeldub osavõtu vormina

kaastäideviimine. Seega on vale kvalifitseerida A. R. tegevust kaasaaitamisena KarS § 22 lg 3 alusel, kuna KarS § 22 lg 3 järgi

on kaasaaitajaks isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi.

Sellest tulenevalt on vastuoluline ka seisukoht L. T. teo kvalifitseerimise osas KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, s.o grupis toimepandud

röövimisena, kuna grupi moodustavad vähemalt kaks täideviijat.

8. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

8.1 L. T. ja tema kaitsja apellatsioonides ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset

hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes leidis ringkonnakohus, et

apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele. Seejuures

on otsuses antud hinnang kohtulikes vaidlustes esitatud kaitsja taotlusele L. T. õigeks mõista.

8.2 Ringkonnakohus asus seisukohale, et kriminaalasjas on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad L. T-le esitatud süüdistust.

Lisaks kannatanu J. P. ütlustele, kes kirjeldas temalt käekoti röövinud isiku kehaehitust, sealhulgas ka pikkust ja tal seljas

olnud riideid, kinnitavad tema süüd ütluste ja olustiku seostamise protokollid. Ringkonnakohus leidis, et ütlusi saab olustikuga

seostada vaid see isik, kes on sündmuses osalenud, sest vastavaid detaile toimunust teab ainult tema. Asjakohased ei ole L. T.

väited ringkonnakohtus, et uurija ütles ette, mida ja kus on vaja näidata. See väide ei ole kooskõlas ütluste ja olustiku

seostamise protokollis kajastatuga, sest protokolli kohaselt kahtlustatava juhatusel sõideti sündmuskohale ja seal edasised

toimingud tehti samuti kahtlustatava juhatusel. Avaldusi ja märkusi ei ole kahtlustatavad protokollile esitanud ning millegagi ei

ole ümber lükatud maakohtus uuritud tõendid, mille kohaselt A. R. on 31. märtsil 2006 ja L. T. 3. aprillil 2006 sündmuskohal

ette näidanud, kuidas toimus kannatanult käekoti röövimine.

8.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka prokuröri apellatsiooniga ja leidis, et maakohus on õigustatult kvalifitseerinud A. R.

tegevuse röövimisele kaasaaitamisena. Kohtupraktika kohaselt on kaasaaitamine teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk

soodustamine. Erinevus kaastäideviimisest seisneb selles, et kaasaaitaja ei valitse tegu, ta üksnes toetab võõrast tegu.

Maakohus ongi tuvastanud, et A. R. toetas L. T. tegu, kusjuures toetus seisnes teo plaani väljatöötamises, s.t vaimse kaasabi

osutamises. Käekoti röövimise pani toime L. T., kes sellega valitses tegu. Maakohtu järeldus on kooskõlas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 (punkt 21.1) toodud seisukohtadega, mille kohaselt objektiivses

mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See

tähendab, et igaüks kaastäideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest

kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse

teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab

olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest.

Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena, vaid osavõtjana, st kas kihutajana või

kaasaaitajana. Samasugust seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-108-

06 (punkt 8).

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. L. T. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel esitas kassatsiooni, milles leidis, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb

tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kohtuotsuste järeldused ei vasta tegelikult tuvastatud asjaoludele ja nendes puudub

mõistlik põhjendus, mis on vastuolus KrMS § 339 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud nõuetega.

9.1 Kaitsja leiab, et kriminaalasjas on tõendeid napilt, samuti on kohtud pidanud tõesemaks kohtueelsel menetlusel antud

ütluseid ning eriliselt suurt tähelepanu on osutatud ütluste olustikuga seostamise protokollile. Ütluste olustikuga seostamise

protokoll on lihtsalt ühe toimingu fikseering, informatsioon sündmuse kohta tuleneb siiski isiku ütlustest. Seega kui

menetluslikult välistada isiku ütlused kohtueelsel menetlusel, kuna kohtus andis isik teistsuguseid ütlusi ja põhjendas seda, siis

ei saa ütluste seostamist olustikuga kui menetluslikku dokumenti tõendina kasutada.

9.2 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine väljendub kassaatori arvates selles, et maa- ja ringkonnakohus kvalifitseerisid A. R.

tegevuse KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi, kuigi leiti, et röövimise panid toime mõlemad süüdistatavad.

10. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm on esitanud kassatsioonivastuse, milles vaidleb

kassatsioonile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Prokurör leiab, et kassatsiooni põhjendused on esitatud segaselt ning

vastuoluliselt. Ringkonnakohus leidis õigustatult, et kogutud süüstavad tõendid ei sea kahtluse alla süüdistatava poolt teo

toimepanemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub menetlusõiguse oluline rikkumine ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatavate olukorda raskendatud. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6 tuleb

seetõttu kriminaalasja läbivaatamise piire laiendada ka A. R-le. Kõigepealt käsitleb kolleegium menetlusõiguse rikkumist ning

seejärel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

I

12. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuses ütluste olustikuga seostamise protokollile tuginedes ei järginud

kohtud KrMS §-st 14 lähtuvat ja KrMS 10. peatüki 4. jaos täpsemalt reguleeritud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning

põhjendab seda järeldust järgmiselt.

12.1 Riigikohtu otsustes (vt 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254; 3-1-1-105-06 - RT III 2007, 9, 72) märgitu kohaselt tuleb siis,

kui kohtulikul uurimisel avaldatakse kohtueelses menetluses antud ütlusi, selgepiiriliselt eristada, kas tegemist on ütluste

avaldamisega ristküsitlusel (KrMS §-d 289 ja 293) või selle väliselt (KrMS §-d 291 ja 294). Ristküsitlusel on kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole

taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine

teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. See tähendab, et ristküsitlusel näiteks

tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotledes on võimalik demonstreerida seda, et kuna kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt lahknevad, siis on põhjust kohtus antud ütluste usaldusväärsust seada

kahtluse alla. Kohtus antud ütluste usaldusväärsuse lõplik hindamine on aga mõistetavalt kohtu pädevuses. Kohus ei saa aga

käsitletaval juhul kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt

jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud

ütlustele.

12.2 Riigikohtu eelnimetatud otsustes kajastatud seisukohad käsitlevad otseselt kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise kui

uurimistoimingu tulemina saadud ütluste kohtulikul uurimisel avaldamise lubatavuse tingimusi. Kuid lisaks ülekuulamisele

võidakse kohtueelses menetluses anda ütlusi ka teiste uurimistoimingute - vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste

olustikuga seostamise raames. Seetõttu tuleb järgnevalt analüüsida, kas kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud

ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka teiste uurimistoimingute tulemina saadud ütluste avaldamisele.

12.3 Kooskõlas KrMS § 63 lg-s 1 ning §-s 296 sätestatuga võib tõendiks, millele tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, olla

muuhulgas ka kohtueelses menetluses koostatud uurimistoimingu protokoll või ka muu dokument, mille osalist või täielikku

avaldamist on kohtumenetluse pool taotlenud; mille on kohus tunnistanud lubatavaks tõendiks ja mis kohtuistungil avaldamise

järgselt on olnud kohtuliku uurimise esemeks. Tulenevalt KrMS § 296 lg-s 1 sätestatust ei saa siiski mitte kõigi

uurimistoimingu protokollide või kriminaaltoimikus sisalduva muu dokumendi avaldamine kohtuistungil toimuda täpselt

samadel alustel ja tingimustel, sest arvestada tuleb siin KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Need erandid

puudutavad ka süüdistatavat, sest KrMS § 293 lg 1 kohaselt lähtutakse ka süüdistatava ristküsitlemisel kohtus KrMS §-s 289

sätestatust. Erandlikkus seisnebki siin eeskätt selles, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb

lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid

kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb,

et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks

vastastamisprotokollis või ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga.

Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning

avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse

menetluse ajal vastastamisel antud ütlustele.

12.4. Eelkirjeldatud arusaam KrMS §-s 296 sätestatu tõlgendamisel on kinnistunud ka senises kohtupraktikas: Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi on otsuse nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322) p-s 9 märkinud, et kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise tingimused ei laiene mitte üksnes ülekuulamisel, vaid ka vastastamisel saadud ütluste avaldamisele.

12.5 Kolleegium peab järgnevalt vajalikuks märkida, et ristküsitlusel saab kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist igal

üksikjuhul tingida vaid vastuolu ilmnemine mingi konkreetse asjaolu suhtes. See tähendab, et keeld eelistada mingi konkreetse

asjaolu suhtes kohtueelses menetluses öeldut ei välista veel iseenesest kogu uurimistoimingu protokolli kasutatavust tõendina.

Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt

kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel

tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi

avaldamise üldised tingimused.

12.6 Kuna käesoleva kohtuasja lahendamisel ei arvestanud maakohus ütluste olustikuga seostamise protokolli avaldades KrMS

§ 296 lg-s 1 nimetatud eritingimustega, tuleb protokolli sellist avaldamist ja kohtuotsuses sellele kui tõendile tuginemist

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ning ringkonnakohtu otsuste

tühistamise L. T. süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning A. R. süüditunnistamises KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 4

järgi ja nende karistamises ja selles osas kriminaalasja saatmise Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

II

13. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul arvestada materiaalõiguse kohaldamise osas järgnevaga. Maakohus asus asja

arutamisel seisukohale, et L. T. on röövimise täideviija ning A. R. röövimisele kaasaaitaja. Kohus põhjendas sellist seisukohta

sellega, et L. T. oli teo vahetu täideviija, kes jooksis kannatanule järele ning võttis kannatanult koti ära. A. R. toetas tema tegu,

mis seisnes nende kokkusaamise järel ühes suunas liikumises ning teoplaani välja töötamises. Seetõttu mõistis maakohus L. T.

süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, s.t röövimises, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise ning

grupi poolt. Samas episoodis on süüdi mõistetud A. R. KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi ehk kaasaaitamise eest grupis

toimepandud röövimisele. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning leidis, et maakohus kvalifitseeris õigustatult

A. R. tegu röövimisele kaasaaitamisena, kuna A. R. ei valitsenud tegu, vaid toetas L. T. tegu, kusjuures toetus seisnes vaimse

kaasaabi osutamises ehk plaani väljatöötamises. Käekoti röövimise pani vahetult toime L. T., kes sellega valitses tegu. Samas

ei muutnud ringkonnakohus seejärel teole antud kvalifikatsiooni.

14. Obiter dictum korras juhib kolleegium tähelepanu vajadusele selgelt eristada otsuse tegemisel ja põhistamisel ühiselt ja

kooskõlastatult toimepandud tegu, mis moodustab karistusseadustiku mõttes kaastäideviimise, ning täideviija füüsilist, ainelist

või vaimset abistamist, mille puhul on tegemist kaasaaitamisega. Seejuures tuleb hinnata isikute teopanuse olulisust ja

nendevahelist rollijaotust - s.o funktsionaalse teovalitsemise teooria, millele on õigesti viidanud ka ringkonnakohus.

15. Kolleegium märgib, et kaasaaitaja ja täideviija ei moodusta karistusseadustiku eriosa tähenduses gruppi. Grupi tunnus

eriosa süüteokoosseisudes vastab karistusseadustiku üldosas defineeritud kaastäideviimise mõistele (KarS § 21 lg 2), kihutaja

ja kaasaaitaja grupi koosseisu ei kuulu. Toodud seisukohta on korduvalt kinnitatud ka Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-06 - RT III 2007, 26, 216, p 21). Seega on kohtud

süüdistatavate tegude kvalifitseerimisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja sellega raskendanud isikute olukorda, kuna

grupi tunnus on käesoleval juhul koosseisuline karistust raskendav asjaolu. Sellest tulenevalt, kui maakohus tuvastab asja uuel

arutamisel, et L. T. oli röövimise toimepanija ja A. R. röövimisele kaasaaitaja, tuleb nende tegusid kvalifitseerida vastavalt

KarS § 200 lg 2 p 4 ja KarS § 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu

otsused L. T. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja A. R. süüdimõistmises ja karistamises KarS §

22 lg 3 - § 200 lg 2 p 7 järgi ning neile liitkaristuse mõistmises, ja saadab kriminaalasja selles osas maakohtule uueks

arutamiseks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi