3-3-1-38-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-07

Otsuse kuupäev

8. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Mikko Undresti kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 11. mai 2006. a käskkirja nr 1-3.12/811

õigusvastaseks tunnistamiseks ja 28. juuli 2006. a vaideotsuse

nr 11-22/13 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1701

Menetluse alus Riigikohtus

Mikko Undresti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

11. oktoober 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Mikko Undresti esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti esindaja

Anne Lepik

RESOLUTSIOON

Rahuldada Mikko Undresti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2007. a ja Tartu Halduskohtu 11. detsembri

2006. a otsused asjas nr 3-06-1701.

Teha asjas uus otsus, millega tühistada PRIA peadirektori 11. mai 2006. a käskkiri nr 1-

3.12/811 ja PRIA peadirektori 28. juuli 2006. a vaideotsus nr 11-22/13.

Välja mõista Mikko Undresti kasuks PRIA-lt riigilõiv 80 krooni ja esindajakulud 10 030

krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mikko Undrest esitas 17. veebruaril 2006. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile

(edaspidi PRIA) taotluse kalanduse restruktureerimisega kaasnevate sotsiaalsete meetmete toetuse

saamiseks toetusega ette nähtud maksimaalses summas 156 466 krooni.

PRIA peadirektori 11. mai 2006. a käskkirjaga nr 1-3.12/811 jäeti Mikko Undresti taotlus

rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla toetusõiguslik isik, kuna talle ei ole väljastatud madruse

tunnistust, järelikult ei oma Undrest vastavat kvalifikatsiooni, et töötada laeval "Solveig" laevapere

liikmena.

2. Mikko Undrest esitas eelnimetatud PRIA käskkirja peale vaide, mille PRIA peadirektor jättis

28. juuli 2006. a vaideotsusega nr 11-22/13 rahuldamata.

3. Mikko Undrest esitas Tartu Halduskohtule kaebuse 11. mai 2006. a käskkirja nr 1-3.12/811

õigusvastaseks tunnistamiseks ja 28. juuli 2006. a vaideotsuse nr 11-22/13 tühistamiseks. Kaebuse

esitaja leidis, et vastab toetuse taotlejatele esitatavatele nõuetele, sest ta töötas meretöölepingu nr 31

alusel laevapere liikmena madrusena kalalaeval "Solveig" 1. jaanuarist 2004 kuni 10. veebruarini

2006. Nimetatud meretööleping vastab "Mereteenistuse seaduse" (MTS) §-des 7-10 sätestatud

nõuetele ja asjaolu, et kaebuse esitajal puudus Veeteede Ameti väljastatud meresõidudokument

(madruse tunnistus), ei tee lepingut tühiseks ega olematuks madrusena töötamise fakti, mida

kinnitavad ka töötasu maksmise dokumendid. PRIA ei ole õigustatud hindama, kas tööandjal oli

õiguspärane kaebuse esitajaga meretöölepingut sõlmida, kuna see on hinnang tööandja OÜ Kaabeltau

tegevusele ega saa olla kaluri toetustaotluse rahuldamata jätmise põhjuseks. Samuti ei saa jätta

taotlust rahuldamata põhjusel, et Veere sadamast ja Lääne piirivalvepiirkonnast saadud

munsterrollidesse ei ole väidetavalt kantud Mikko Undresti nimelist isikut.

4. Tartu Halduskohus jättis 11. detsembri 2006. a otsusega asjas nr 3-06-1701 Mikko Undresti

kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määrusega

nr 99 vastu võetud "Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks -

ühtne programmdokument aastateks 2004-2006" meetme 3.12 "Muud kalandusega seotud meetmed"

alameetme 3.12.1 "Kalanduse restruktureerimisega kaasnevad sotsiaalsed meetmed" tingimuste

(edaspidi põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määrus nr 99) eesmärgiks on toetada kalureid

kalapüügi lõpetamisel. Põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 5 lg 1 p-d 1 ja 2

sätestavad, et toetust võib taotleda kalur, kes töötab või on töötanud kalalaevastiku püügivõimsuse

reguleerimise raames püügilt kõrvaldatud või kõrvaldataval kalalaeval vähemalt 12 järjestikust kuud

enne taotluse esitamise tähtaja esimest päeva ja kellel on kehtiv või lõpetatud meretööleping või

tööleping, mis vastab "Mereteenistuse seaduses" meretöölepingule esitatud nõuetele, ning kellega

lõpetatakse või on lõpetatud meretööleping koondamise tõttu "Töölepingu seaduse" (TLS) § 86 p 3

alusel. "Meresõiduohutuse seaduse" (MSOS) § 21 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et laev peab olema

mehitatud spetsialistidega, kes vastavad laevapere liikmele esitatud kvalifikatsiooninõuetele, s.t kes

on saanud nõuetekohase väljaõppe ning kellel on meresõidudiplom, kutsetunnistus või muu tunnistus.

Laevapere liikmete koolitus- ja kvalifikatsiooninõuded, diplomeerimise kord ning diplomite ja

kutsetunnistuste vormid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 30. oktoobri 2003. a määrusega nr 273

(edaspidi VV määrus nr 273). Vastavalt VV määruse nr 273 § 2 lg-le 1 tõendab laevapere liikme

kvalifikatsiooni meresõidudiplom või -kutsetunnistus ja § 48 lg-le 1 tuleb madruse tunnistuse

saamiseks lõpetada madruse õppekursus. Veeteede Ameti andmetel M. Undrestile ühtegi

eelnimetatud dokumenti väljastatud ei ole, seetõttu ei oma ta vastavat kvalifikatsiooni ega saanud

töötada laevapere koosseisus madrusena. Meretöölepingut saab aga vastavalt MTS § 3 lg-le 1

sõlmida laevapere liikmega. Samuti tuleb laevapere liige MTS § 3 lg 3 kohaselt kanda munsterrolli.

Munsterrolli olemasolu näeb ette majandus- ja kommunikatsiooniministri 11. veebruari 2003. a

määruse nr 28 "Laevatatavatel sisevetel liiklemise kord" (edaspidi laevatatavatel sisevetel liiklemise

kord) § 6 lg 1 p 5. Lääne piirivalvepiirkonnalt saadud munsterrollides M. Undresti nimeline isik

puudub. Kuivõrd taotletud toetus laieneb vaid laevapere liikmetele ja ka tunnistajate ütlustega ei saa

M. Undresti laevapere liikmeks lugeda, ei saanud PRIA M. Undresti toetuse taotlust rahuldada.

5. Mikko Undrest esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu

Halduskohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada vaidlustatud PRIA käskkiri ja vaideotsus

ning mõista PRIA-lt välja apellandi kohtukulud. Apellatsioonkaebuses leiti, et vastavalt MTS § 3 lg-

le 1 on laevapere liige isik, kes on tööle võetud, et hoida laeva käigus või teenindada laeva ja

reisijaid. Laevapere liikmega sõlmitakse meretööleping, mis peab vastama MTS § 8 nõuetele. OÜ

Kaabeltau oli sellise lepingu M. Undrestiga sõlminud ning on maksnud tema eest ka sotsiaalmaksu.

Meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine ei too kaasa meretöölepingu tühisust ega

anna alust väita, et M. Undrest ei olnud laevapere liige, ja leping kehtetuks tunnistada. Ka tunnistaja

S. Trummi ütlustega on tõendatud, et M. Undrest töötas madrusena ja tegi laevapere liikme tööd.

Kuna kalalaeva "Solveig" kasutati kalapüügiks Läänemerel, ei ole laevatatavatel sisevetel liiklemise

kord asjakohane. Kuigi MTS § 3 lg 3 sätestab, et laevapere liikmed kantakse munsterrolli, ei saa

laevapere liiget teha vastutavaks, kui tööandja on seda nõuet rikkunud.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1701 Mikko

Undresti apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmata ja apellandi kohtukulud

tema enda kanda. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti viidanud MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2,

mille kohaselt saab laevapere liikmena töötada isik, kes vastab kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele ja

kellel on seda tõendav tunnistus. Samuti on halduskohus õigesti sidunud MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2

sätestatud nõudeid põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 §-s 2 ja MTS § 3 lg-s 1

toodud laevapere liikmega ja leidnud, et toetuse saamise mõistes saab laevapere liige olla üksnes isik,

kes vastab MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2 toodud nõuetele ning kellega on sõlmitud meretööleping. Kuivõrd

M. Undrest nõuetele ei vastanud, ei oleks temaga tegelikult ka meretöölepingut sõlmida saanud.

Halduskohus ei ole meretöölepingut tühiseks või kehtetuks pidanud, küll aga viidanud sellele, et

lepingu olemasolust ja selle alusel sotsiaalmaksu maksmisest üksi ei piisa selleks, et lugeda

M. Undrest laevapere liikmeks põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 2

tähenduses. Kuigi M. Undresti väide, et kalalaevale "Solveig" ei kohaldu laevatatavatel sisevetel

liiklemise kord, on iseenesest õige, ei anna selline ebatäpsus halduskohtu otsuses alust selle otsuse

muutmiseks või tühistamiseks, sest see ei toonud kaasa sisult ja lõppjärelduselt ebaõiget lahendit.

Munsterrolli nõude sätestavad ka nt MTS § 3 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määrusega

nr 194 (edaspidi VV määrus nr 194) kehtestatud laevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude

Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Mikko Undresti kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada M. Undresti kaebus, tühistada vaidlustatud PRIA käskkiri ja vaideotsus ning

mõista PRIA-lt M. Undresti kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 5390 krooni, sh tasutud õigusabikulud 5310 krooni ja apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv 80 krooni. Kassatsioonkaebuses leitakse, et nii halduskohus kui ka ringkonnakohus on

valesti tõlgendanud põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 2 ning § 5 lg 1 p-de 1

ja 2 sätteid. Kassaator põhjendab seda seisukohta järgmiselt. Halduskohus on tuvastanud ja

ringkonnakohus on seda kinnitanud, et M. Undrestiga oli sõlmitud meretööleping nr 31 töötamiseks

kalalaeval "Solveig". Samas on mõlemad kohtud valesti leidnud, et kuigi meretööleping oli sõlmitud

ja M. Undrest töötas kalalaeval 1. jaanuarist 2004 kuni 10. veebruarini 2006, ei oleks tööandja

tohtinud tegelikult M. Undrestiga lepingut sõlmida, mistõttu M. Undrest ei olnud laevapere liige.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kalalaeva "Solveig" töötajad on kaotanud oma töö kalalaevastiku

püügivõime vähendamise tulemusena. See vastab toetuse esitamise tingimustele. Ebaõige on

ringkonnakohtu järeldus, et see, et M. Undrestiga oli meretööleping sõlmitud ja tema eest

sotsiaalmaksu tasutud, ei tähenda, et teda peaks käsitama laevapere liikmena põllumajandusministri

4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 2 mõttes. Sama määruse § 5 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda

kalur, kellel on lõpetatud meretööleping, mis vastab MTS § 8 nõuetele. M. Undrestil selline leping

oli. MTS § 3 lg 1 loeb laeval töökohustuste täitmiseks tööle võetud töötajat reeglina laevapere

liikmeks. Erandid on sätestatud MTS § 3 lg-s 4, nende alla M. Undrest ei kuulu.

Põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 5 lg 1 p 1 sõnastusest ei tulene, et

toetustaotluse hindamisel on määrav kaluriga sõlmitud meretöölepingu vastavus MSOS § 21 lg-tes 1

ja 2 sätestatud kvalifikatsioonile. Seda tähendades on kohtud toetuse saamisele esitatavaid nõudeid

alusetult laiendanud. Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendamisnõuet, sest ei ole hinnanud

M. Undresti tõendit selle kohta, et OÜ Kaabeltau on tasunud M. Undresti eest sotsiaalmaksu, ja

M. Undresti seisukohta, et töötajat ei saa lugeda vastutavaks tööandaja poolt munsterrolli pidamise

nõude eiramise eest. Liiatigi on PRIA ja kohtud munsterrolli tähtsust ülehinnanud. Kuigi VV määrus

nr 194 kehtestab laevapere liikmete munsterrolli kandmise nõude, on määruse vastav paragrahv (§ 7³)

jõustunud 1. jaanuaril 2005, st pärast OÜ Kaabeltau ja M. Undresti vahel meretöölepingu sõlmimist.

Meretöölepinguga, sotsiaalmaksu tasumisega ja tunnistaja S. Trummi ütlustega on tõendatud, et

M. Undrest oli laevapere liige ja seega õigustatud toetust taotlema.

Lisaks märgib kassaator, et jääb apellatsioonkaebuses esitatu juurde, mille kohaselt, ehkki

halduskohtule esitatud kaebuses paluti PRIA vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, on

kaebaja tegelikuks eesmärgiks käskkirja tühistamine, mis tooks kaasa M. Undresti toetustaotluse

edasise menetlemise kohustuse. Seetõttu palub kassaator lugeda M. Undresti kohtutele esitatud

taotluseks lisaks PRIA vaideotsuse tühistamisele tühistada ka PRIA peadirektori 11. mai 2006. a

käskkiri nr 1-3.12/811. Seda enam, et halduskohus oleks uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud selle

kui kaebaja tegeliku tahte kohe ise välja selgitama.

8. Vastustaja PRIA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kassaatori enda kanda. PRIA toob välja, et kalanduse restruktureerimisega kaasnevate

sotsiaalsete meetmete alusel antava toetuse eesmärgiks on toetada kalureid kalapüügi lõpetamisel.

Toetus põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 2 tähenduses on individuaalne ja

ühekordne abi kalurile, kes on laevapere liige ja on kaotanud töö kalalaevastiku püügivõime

vähendamise tulemusena. Toetust võib taotleda kalur, kelle meretööleping vastab seaduses sätestatud

nõuetele. Üheks seaduses sätestatud nõudeks on see, et meretöölepingut saab sõlmida vaid laevapere

liikmega (MTS § 3 lg 1). Madrus võib sellel kohal töötada vaid siis, kui tal on madrusetunnistus.

PRIA toetub oma vastuses MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2 ning VV määrusele nr 273 ja leiab, et kuna

M. Undrest kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud ja tal vastav tunnistus puudus, siis ei saanud ta olla

laevapere liige ega oleks saanud temaga meretöölepingut sõlmida. MTS § 7 lg 4 ja § 8 lg 4 pole

praeguses vaidluses asjakohased, sest tegemist ei ole vorminõuete rikkumisega ega vaidlusega

meretöölepingu poolte üle. Kohtud ei pidanudki tuvastama, milliseid töid M. Undrest laevas tegi.

Isegi kui M. Undrest oleks täitnud laevas madruse ülesandeid, ei oleks tohtinud temaga

meretöölepingut sõlmida, sest tal puudus madruse kvalifikatsioon. Seega võis M. Undrest töötada

küll laevas, kuid mitte laevapere liikmena. PRIA ei saa tugineda M. Undresti tööandja OÜ Kaabeltau

antud hinnangule (sobivus madruseks oskuste poolest), vaid meretöölepingu õiguspärasusele.

Vastasel juhul tekkiks olukord, kus tööandjad sõlmiksid meretöölepinguid suvaliste laeval töötavate

isikutega, et need saaksid laevapere liikmele ette nähtud toetust. Asjaolu, et Veeteede Amet pole

M. Undrestile tunnistust väljastanud, näitab, et Undrestil vastav kvalifikatsioon puudus. PRIA on

pädev seda uurima ja ringkonnakohus ei ole põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99

§ 5 lg 1 nõudeid, toetudes MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2, laiendavalt sisustanud. Tunnistaja S. Trummi

ütlustega ei ole M. Undresti laevapere liikmena töötamine tõendatud, sest Trumm sai tunnistada vaid

seda kas M. Undrest laeval töötas, mitte lepingu õiguspärasust. Sotsiaalmaksu tasumine M. Undresti

eest ei ole üldse asjassepuutuv, sest vaidlus ei ole selles, kas M. Undrest laeval töötas, vaid selles, kas

ta töötas laevapere liikmena. Kassaatori isiku puudumine munsterrollides tõendab täiendavalt, et

M. Undrest ei saanud olla laevapere liige. Veeteede Amet kontrollib munsterrolli alusel laevapere

liikmete meresõidudokumente, sellise munsterrolliga, kus laevapere liikmena ja madrusena töötab

vastava kvalifikatsioonita isik, ei oleks laev saanud ülevaatust läbida.

Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. M. Undresti

esindaja esitas täiendava taotluse, milles palus välja mõista lisaks kassatsioonkaebuses esitatud

taotlusele kaebuse esitaja poolt kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu - lepingulisele esindajale

makstud tasu õigusabi eest 4720 krooni. Vastustaja taotlusele vastuväiteid ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse

nr 99 §-s 2 sätestatud toetus tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu 17. detsembri 1999. a määrusest

nr 2792/1999/EÜ, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise

üksikasjalikud eeskirjad ja kord. Nõukogu määrust on muudetud 20. detsembri 2002. a määrusega

nr 2369/2002/EÜ. Praeguses vaidluses asjassepuutuv toetus ja selle andmise tingimused on sätestatud

Euroopa Liidu määruse nr 2792/1999/EÜ artiklis 12, mis käsitleb kalurite suhtes võetavaid sotsiaal-

majanduslikke meetmeid ja annab ka "kaluri" mõiste. Euroopa Liidu määruse artikli 12 lg 1 kohaselt

on kalur iga isik, kelle põhitegevus on seotud kasutusel oleva kalalaeva pardal toimuva tegevusega.

Artikli 12 lg 3 punkti b kohaselt võib Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) rahalist abi anda

individuaalse hüvitisena kaluritele, kes suudavad tõendada, et nad on töötanud kalurina vähemalt

kaksteist kuud, maksimumsummas 10 000 eurot iga hüvitisesaaja kohta tingimusel, et laeva suhtes,

mille pardal hüvitisesaajad töötasid, on kohaldatud püügitegevusest lõplikult kõrvaldamise meetmeid

sama määruse artikli 7 (püügikoormuse korrigeerimine) tähenduses.

10. Kolleegiumile ei ole teada, millistel asjaoludel on Eesti põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a

määrusega nr 99 vastava toetuse saajate ringi piiratud, lisades täiendava nõudena, et kalur peab olema

laevapere liige.

11. Kuigi EL määrus on liikmesriigis vahetult kohaldatav, märgib EL määruse nr 2792/1999/EÜ

art 12 lg 5, et korraldusasutuste poolt kalurite suhtes võetavate sotsiaal-majanduslike meetmete

rakendamiseks kehtestatud kord, arvutusmeetodid, kriteeriumid ja muud eeskirjad esitatakse EL

määruse nr 1260/1999/EÜ artikli 18 lõikes 3 osutatud programmitäiendis. "Eesti riikliku arengukava

Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtse programmdokumendi 2004-2006" meede

3.12 "Muud kalandusega seotud meetmed" alameetme 3.12.1 "Kalanduse restruktureerimisega

kaasnevad sotsiaalsed meetmed" kohaselt on alameetme eesmärk kalurite toetamine kalapüügi

lõplikul lõpetamisel. Toetuse saajateks on aga meetme 3.9 "Kalalaevastiku püügivõimsuse

reguleerimine" raames püügilt kõrvaldatud kalalaevadel töötanud kalurid. Programmitäiendis on

märgitud, et alameetme rakendamiseks kehtestatakse detailsemad hindamiskriteeriumid. Täpsed

projektide hindamiskriteeriumid ja -protseduur kooskõlastatakse korraldusasutusega ning sätestatakse

põllumajandusministri määruses.

12. Seega võib liikmesriik kehtestada toetuse andmiseks täiendavad kriteeriumid, kui need on

esitatud programmitäiendis, mis saadetakse teadmiseks Euroopa Komisjonile (EL määruse

nr 1260/1999/EÜ art 9, punkt m). Kriteeriumid peavad aga olema kooskõlas EL õiguse

üldpõhimõtetega ja toetuse eesmärkidega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2007. a

määrus asjas nr 3-3-1-95-06, p 22). Andmata hinnangut, kas põllumajandusministri määruses toodud

laevapere liikme kriteerium on proportsionaalne EL toetuse eesmärgiga, leiab kolleegium, et isegi kui

laevapere liikmeks oleku nõue on põhjendatud, ei ole PRIA selles asjas toetuse taotluse hindamisel ja

vaidemenetluses ning kohtud asja menetlemisel asjassepuutuvat Eesti materiaalõigust õigesti

kohaldanud.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et M. Undrest töötas kalalaeval "Solveig". Vaidlust ei ole ka selles, et

M. Undrest töötas kalalaeval vähemalt 12 kuud ja et laev kõrvaldati püügitegevusest ning et

M. Undrestil oli meretööleping ja et see lõpetati koondamise tõttu TLS § 86 punkti 3 alusel. Seega

vastab M. Undrest nii EL õiguses kui ka Eesti õiguses sätestatud tingimustele, mille kohaselt saab

toetust kalur, kes on töötanud kalalaeval vähemalt 12 kuud ja kaotanud töö kalalaevastiku

püügivõimsuse vähendamise tulemusena. Vaidlus käib selle üle, kas töötamine kalurina on toetuse

saamiseks piisav alus, sest põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 2 kohaselt

antakse toetust vaid sellisele kalurile, kes on laevapere liige. Vaidlus käibki selle üle, kas M. Undrest

oli laevapere liige.

14. Põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 5 lg-s 1 täpsustatakse taotlejale

esitatavaid nõudeid muu hulgas selliselt, et toetust võib taotleda kalur, kellel on kehtiv või lõpetatud

meretöö- või tööleping, mis vastab "Mereteenistuse seaduses" meretöölepingule sätestatud nõuetele.

Seega viitab põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määrus nr 99 "Mereteenistuse seadusele",

viimane osundab omakorda laeva mehitamise osas "Meresõiduohutuse seaduses" sätestatud nõuetele.

Samas märgib kassaator õigesti, et põllumajandusministri 4. oktoobri 2005. a määruse nr 99 § 5 lg 1

p 1 sõnastusest ei tulene, et toetustaotluse hindamisel on määrav kaluri vastavus MSOS § 21 lg-tes 1

ja 2 sätestatud kvalifikatsioonile.

Kassaator leiab, et M. Undresti meretööleping vastab "Mereteenistuse seaduses" sätestatud nõuetele.

Kassaatori arvates on M. Undrest laevapere liige, kuivõrd asjassepuutuvast materiaalõigusest tuleneb,

et merd sõites on kõik laeva pardal viibivad isikud laevapere liikmed.

15. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et MTS § 3 lg 1 loeb laeval tööle võetu

reeglina laevapere liikmeks. Seda tõlgendust toetab MTS § 3 lg 4. MTS § 3 lg-st 4 võib järeldada, et

laevapere liikmeks ei loeta erandina vaid laeva sadamas viibimise ajal laeval teatud töid tegevaid

isikuid.

Laevapere liikmega sõlmitakse MTS § 3 lg 1 teise lause kohaselt meretööleping, mis oli M. Undresti

ja OÜ Kaabeltau vahel ka sõlmitud ning kehtiv.

16. MTS § 3 lg 2 kohaselt mehitatakse laev meresõiduohutuse seadusega kehtestatud korras. MSOS

§ 21 kehtestab laeva mehitamise üldnõuded, mille kohaselt peab laev olema mehitatud

spetsialistidega, kes vastavad laevapere liikme kvalifikatsiooninõuetele ja omavad vastavat tunnistust.

Kolleegiumi arvates ei tähenda meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine siiski, et

M. Undrest ei saanudki olla ega ole laevapere liige, seda enam, et faktiliselt on M. Undrestit

laevapere liikmena käsitatud. Sellisele järeldusele jõuab kolleegium "Mereteenistuse seadust",

"Meresõiduohutuse seadust" ja VV määrust nr 273 koostoimes tõlgendades.

Vastavalt MTS § 10 p-le 4 võib, kuid ei tarvitse, reeder või muu tööandja meretöölepingu

sõlmimiseks nõuda laevapere liikmelt meresõidudiplomit või kutsetunnistust nõutava kvalifikatsiooni

ja hariduse kohta. Mereteenistuse seadusest ei tulene, et meresõidudiplomi või kutsetunnistuse

puudumine toob kaasa meretöölepingu tühisuse.

MSOS § 9418 sätestab, et juriidilise isiku poolt laevapere liikme, kellel puudub ametikoha järgi

nõutav diplom või meresõidudiplomi või kutsetunnistuse kinnitusleht, tööle rakendamise eest

karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni. Seega ei välistata põhimõtteliselt, et laevapere liikmena

on ametis (olnud) isik, kellel puudub nõutav tunnistus.

Niisiis ei too meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine kaasa meretöölepingu

tühisust ega anna alust väita, et M. Undrest ei olnud laevapere liige.

17. Kuigi MTS § 3 lg 3 sätestab, et laevapere liikmed kantakse munsterrolli, ei saa laevapere liiget

teha vastutavaks selle eest, et tööandja on seda nõuet rikkunud. Vastavalt VV määruse nr 194 § 4 lg 1

p-le 2 ja §-le 7³ vastutab munsterrolli esitamise eest laevaagent või reeder ning dateerimise ja

allkirjastamise eest kapten või tema poolt kirjalikult volitatud laeva juhtkonna liige.

18. PRIA ja kohtud on valesti hinnanud M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahelise lepingu õiguspärasust.

Vastavat pädevust PRIA-l toetustaotluse läbivaatamisel kehtiva materiaalõiguse alusel ei ole.

Sisuliselt on PRIA ja kohtud laiendanud toetuse taotlejatele esitatavaid tingimusi.

19. Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et EL fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa

lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud

tingimused kunstlikult. Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida. Praeguses

asjas ei ole PRIA ega kohtud keskendunud selle kindlakstegemisele, kas ja millal M. Undrest

tegelikult töötas kalalaeval "Solveig", sest PRIA ja kohtud kohaldasid ning tõlgendasid

materiaalõigust valesti, leides, et M. Undrest ei saanudki olla laevapere liige, ja hindasid selle asemel

M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahelise meretöölepingu õiguspärasust.

Riigikohtu halduskolleegium on jõudnud järeldusele, et M. Undrest võis olla laevapere liige. Seetõttu

on ebaõige vastustaja PRIA seisukoht, et kohtud ei pidanudki tuvastama, milliseid töid M. Undrest

laevas tegi, ning isegi kui M. Undrest oleks täitnud laevas madruse ülesandeid, ei oleks tohtinud

temaga meretöölepingut sõlmida, sest tal puudus madruse kvalifikatsioon.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise

kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi

saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada

subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut

kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus

kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-

11569, p-d 52 ja 53; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-

80-06, p 23). Seega tuleb PRIA-l kahtluse korral igas asjas eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-

i normide tähendust ja eesmärki kui ka taotleja tegevusviisi.

20. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses märgib kassaator, et jääb apellatsioonkaebuses esitatu

juurde, mille kohaselt, ehkki halduskohtule esitatud kaebuses paluti PRIA vaidlustatud käskkirja

õigusvastaseks tunnistamist, on kaebaja tegelikuks eesmärgiks selle käskkirja tühistamine, mis tooks

kaasa M. Undresti toetustaotluse edasise menetlemise kohustuse. Kassaator leiab, et halduskohus

oleks uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud kaebaja tegeliku tahte ise välja selgitama. Riigikohtu

halduskolleegium nõustub kassaatoriga ning leiab, et uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus

hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02 ja 13. novembri 2002. a otsus asjas

nr 3-3-1-61-02).

21. Tulenevalt eelnevast rahuldab Riigikohtu halduskolleegium Mikko Undresti kassatsioonkaebuse,

tühistab Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2007. a otsuse haldusasjas nr 3- 06-1701 ja Tartu

Halduskohtu 11. detsembri 2006. a otsuse asjas nr 3-06-1701 ning teeb asjas uue otsuse, millega

tühistab PRIA peadirektori 11. mai 2006. a käskkirja nr 1-3.12/811 ja PRIA peadirektori 28. juuli

2006. a vaideotsuse nr 11-22/13. Kautsjon tuleb tagastada.

22. Kassatsioonkaebuses palub M. Undrest mõista tema kasuks PRIA-lt välja apellatsiooni- ja

kassatsiooniastmes tasutud õigusabikulud 5310 krooni ja riigilõiv 80 krooni. Riigikohtu

halduskolleegiumi istungil palus M. Undresti esindaja rahuldada kassatsiooniastmes tasutud

täiendavate õigusabikulude taotlus 4720 krooni. Vastustaja taotlusele vastuväiteid ei esitanud.

M. Undresti kasuks tuleb PRIA-lt välja mõista menetluskulud 10 110 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque