3-2-1-102-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Balti Finantseerimisasutuse AS-i hagi Jüri Kravtðenko vastu

võla 1 000 000 krooni nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-05-21648

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Kravtðenko kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Balti Finantseerimisasutuse AS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Jüri Kravtðenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo ja kostja esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik, istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a otsus ja Harju Maakohtu

19. detsembri 2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Balti Finantseerimisasutuse AS (edaspidi hageja) ja AS Karjaküla Külmhoone (edaspidi

põhivõlgnik) sõlmisid 28. märtsil 2002. a laenulepingu nr 02-0328-01-KL tagasimakse tähtajaga

28. detsember 2002. a. Hageja ja Jüri Kravtðenko (edaspidi kostja) sõlmisid samal päeval

käenduslepingu, millega kostja tagas laenulepingu täitmist. Põhivõlgnik pidi laenu koos intressidega

tagastama ühekordse summana 16 374 106 kr 60 s. Kuna hageja pidas põhivõlgnikku laenulepingu

tingimusi rikkunuks, nõudis ta põhivõlgnikult laenulepingu ennetähtaegset täitmist 2. detsembriks

2002. a. Laenulepingus kokku lepitud viivise arvutamisel lähtus hageja just eelnimetatud

ennetähtaegse täitmise tähtpäevast. Laenulepingu ennetähtaegse täitmise tähtpäeva seisuga võlgnes

põhivõlgnik hagejale 18 024 088 kr 66 s, sellest leppetrahv 1 798 844 kr 80 s. Sundtäitemenetluses

tasuti hagejale 14 850 476 kr 71 s. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega kuulutati välja

põhivõlgniku pankrot ning selle päeva seisuga oli võlg hagejale 9 197 506 kr 67 s

(põhivõlg 5 100 774 kr 77 s ja viivis 4 096 731 kr 90 s). Tulenevalt kostja maksevõimest ei nõudnud

hageja kostjalt kogu võla, vaid üksnes 1 000 000 kr hüvitamist. Hageja leidis, et kuna käendusleping

on kestvusleping, siis võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 järgi tuleb kohaldada kohustuse täitmise tähtpäeva

saabumisel kehtinud võlaõigusseadust (VÕS), mille § 145 alusel tuleb hagi rahuldada. Hagi ei ole

aegunud, kuivõrd käendusleping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.

Hageja palub kostjalt välja mõista 1 000 000 kr.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Põhivõlgniku pankroti peamiseks põhjuseks oli põhivõlgniku

juhtorgani liikmete ja samas ka hageja esindajate K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtlik tegevus.

Hageja tegevus põhivõlgniku vara realiseerimisel on vaidlustatud teistes tsiviilmenetlustes. Hageja

nõude suurust ja olemasolu on võimatu kindlaks määrata. Võlgniku pankrotimenetluses nõuete

kaitsmise koosolekul hageja nõuet ei tunnustatud, nõude tunnustamise kohtumenetlus on pooleli. Kui

kohus jätab laenulepingust tuleneva nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamata, muutub

käenduslepingule tuginev nõue kehtetuks. Kuna käendusleping sõlmiti 28. märtsil 2002. a ning see ei

ole kestvusleping, tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit (TsK). Käendus on TsK § 211 p 2 järgi lõppenud,

kuna hageja ei esitanud kostja vastu nõuet kolme kuu jooksul kohustuse täitmise tähtpäeva

saabumisest arvates.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi 19. detsembri 2006. a otsusega ja mõistis kostjalt välja 1 000 000 kr

hageja kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja maksis

laenusaajale laenulepingu alusel 14 990 373 kr 23 s ning laenuleping lõpetati ennetähtaegselt.

Maakohus leidis, et kohaldada tuleb TsK-i sätteid, kuna käendusleping sõlmiti TsK-i kehtimisajal

ning tegemist ei ole korduvate kohustustega, mida käendaja peaks täitma. Kohtu hinnangul ei ole

käendusleping kestvusleping VÕS § 195 lg 3 tähenduses. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole

aegunud, kuna käenduslepingu p 7 järgi kehtib leping kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku

täitmiseni. Riigikohtu lahendite kohaselt (näiteks tsiviilasjas nr 3-2-1-137-03) ei ole selline

kokkulepe keelatud ning TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg selles vaidluses ei kohaldu.

Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et tegemist on võlgnikuga solidaarse vastutusega.

Maakohus lähtus TsK §-st 188. Seega ei võta asjaolu, et hageja on esitanud nõude pankrotimenetluses

põhivõlgniku vastu, hagejalt õigust esitada nõue ka käendaja vastu. Kostja väide, et hageja nõuet on

võimatu määratleda, on üldsõnaline ning ei sisalda konkreetseid vastuväiteid hagis esitatule. Leping

on kehtiv, laenulepingust tulenevat nõuet ei ole täielikult täidetud ning hageja nõue ei ole aegunud.

Kostja ei ole esitanud põhjendatud vastuväiteid hageja nõude suuruse kohta. Seetõttu lähtus kohus

hageja poolt esitatust. Maakohus leidis, et laenulepingu järgi võlgneb põhivõlgnik hagejale 9 197 506

kr 67 s, millest põhivõlg on 5 100 774 kr 77 s ja viivis 4 096 731 kr 90 s.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Hageja palus kohtuotsuse tühistada põhjenduste osas, milles maakohus leidis, et kohaldada tuleb

TsK-i sätteid. VÕS § 195 lg-s 3 on toodud kestvuslepingu mõiste definitsioon. Hageja arvates ei saa

tekkida vaidlust, et poolte 28. märtsil 2002. a sõlmitud käendusleping, mis jõustus ja kehtis ka pärast

1. juulit 2002. a, on kestvuslepinguks VÕS § 195 lg 3 ja VÕSRS § 12 lg 1 tähenduses.

Kostja palus uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS

§ 442 lg 8 sätteid ja jätnud arvestamata Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt peab analüüsima kõiki

protsessiosaliste väiteid ja kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama. Hageja nõude puhul on tegemist pankrotistunud äriühingu võlaga. Hageja on

pankrotivõlgniku võlausaldaja ning nõuded esitatakse PankrS § 44 lg-s 1 sätestatud korras. Maakohtu

järeldus, et pankrotimenetluses nõude esitamine põhivõlgniku vastu ei võta hagejalt õigust esitada

nõue ka käendaja vastu, ei ole põhjendatud viitega õigusnormile, millest kohus juhindus selle

järelduse tegemisel. Hageja nõuet on võimatu määratleda, kuna nõue on esitatud pankrotis oleva

võlgniku vastu ning nõuet ei ole tunnustatud PankrS § 103 lg 2 mõttes. Sellekohane kohtuotsus ei ole

jõustunud. Jõustumata kohtulahendile viitas kostja selleks, et näidata, et hageja nõue ja selle suurus ei

ole veel selge. Seetõttu ei saa hageja ka laenulepingujärgset võlgnevust kostjalt nõuda.

Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus 26. aprilli 2007. a otsusega jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune käendusleping on

kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS

§ 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud

esitada põhivõlgnik ise. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Kostja ei ole tõendanud, et käendus

oleks VÕS § 153 lg-s 1 sätestatud alustel lõppenud. Kostja seisukoht, et ta ei peagi seda tegema, kuna

hageja nõue laenusaaja vastu on vaidlustatud võlgniku pankrotimenetluses ning võla olemasolu ja

suurus selgitatakse välja nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses, on ekslik. Hageja nõude

tunnustamise kohtuvaidluse tulemustest praeguse vaidluse lahendamine ei sõltu. Kuna

käenduslepingu p 1 ja VÕS § 145 lg 1 järgi on kostja vastutus solidaarne, võib hageja VÕS § 65 lg 1

järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt

neist. Maakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei oma tõenditena tähendust võlgniku

pankrotimenetluse dokumendid, mistõttu ei pidanud maakohus neid otsuse tegemisel ka hindama.

Kuna kostja ei ole esitanud konkreetseid ja kontrollitavaid vastuväiteid hageja võla ja

viivisearvestusele, tuleb kostjal käendajana vastavalt käenduslepingule ja VÕS § 142 lg-le 1 tasuda

hagejale laenusaaja võlg hagetud suuruses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a otsus ja

Harju Maakohtu 19. detsembri 2006. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja leiab, et kohtuotsused tuleb tühistada tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu andmise

tõttu.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud käenduslepingu osas VÕS-i

sätteid ja jätnud tuvastamata TsK-ist tuleneva käenduse lõppemise. Maakohus on õigesti tuvastanud,

et käendusleping ei ole kestvusleping. Sellest tuleneb, et kui leping on sõlmitud enne 1. juulit 2002. a,

siis kohaldatakse lepingule enne VÕS-i jõustumist kehtinud õigust. Samas on maakohus jätnud

ebaõigesti kohaldamata TsK § 211 p 2, mille kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul

ei esita hagi käendaja vastu. Poolte kokkulepe, mille kohaselt kehtib käendusleping kui kokkulepe

laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni (lepingu p 7), ei oma õiguslikku tähendust.

Tuvastades VÕS-i sätete kohaldatavuse, on ringkonnakohus jätnud analüüsimata, kas vaidlusaluse

õigussuhte puhul on tegemist tarbijakäendusega.

Kohtud on jätnud analüüsimata ka käenduslepingust tuleneva nõude vastavuse headele kommetele ja

hea usu põhimõttele. Faktoloogia kohaselt on hageja pankrotistunud võlgniku lähikondseks,

sealjuures oli laenu andmise eelduseks ka hageja nimetatud isiku asumine laenusaaja juhatuse

liikmeks. Tsiviilasjas nr. 2-04/850 on nii I kui ka II astme kohus tuvastanud, et avaldus täitemenetluse

algatamiseks esitati 2. detsembril 2002. a, s.o ajal, mil laenuleping kehtis ja laenusumma tagasimakse

kohustust ei olnud veel saabunud. Hageja on samal ajal nii võlgniku võlausaldaja, aktsionär kui ka

juhatuse liikme määranud isik ja on seega paratamatult oma kahest rolli täites huvide konfliktis.

Hageja tegevus (ka enda nimetatud juhatuse liikme kaudu) on käsitatav kuritahtliku õiguste

kasutamisena, mille tulemusena blokeeriti võlgniku tegevus, tehti tal võimatuks oma laenukohustuste

täitmine ja selle arvel võimalikuks viivisenõude ja trahvinõude tekkimine hagejal. Hageja on

tegutsenud üksnes eesmärgil saada suuremaid viiviseid, realiseerida vara võimalikult kiiresti ja

olenemata hinnast, sest võlausaldaja nõue on täiendavalt tagatud veel käendusega. Hageja ajas

võlgniku vara müügiga põhjendamatus täitemenetluses pankrotti, arvestades samal ajal kostja

käendusega. Seega sai hageja võlausaldajana oma äririski maandada teise tagatisega, millega rikkus

hea usu põhimõtet ning tekitas kostjale kui täiendavale tagajale kahju. Hageja teostas oma õigusi

täitemenetluse algatamisel hea usu põhimõtte vastaselt, nõustudes täitemenetlusega, varade

kiirmüügiga ja ettevõtte pankrotistumisega. Nimetatud seisukohad on sätestatud ka VÕS § 145 lg-s 5.

Praegusel juhul ei saa tagatisena mõista kitsalt ainult VÕS-is ja AÕS-is sätestatud tagatisi, vaid

laiemalt ka muid tagatisi, mille realiseerimisega võlausaldaja ja käendaja võisid arvestada, st ka

põhivõlgniku vara, mille ulatuses võlgnik kui juriidiline isik võlausaldaja ees vastutas ja mida seega

saab käsitada tagatisena VÕS § 145 lg 5 tähenduses.

7. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas käenduslepingu osas õigesti võlaõigusseaduse sätteid.

Ekslik on kassaatori seisukoht, et VÕS-i kohaldamise korral tulnuks kohtul rakendada

tarbijakäenduse sätteid. Kostja on olnud majandus- ja kutsetegevuse kaudu kogu aeg võlgnikuga

seotud, olles olnud nii juhatuse liige kui ka tegevdirektor. Kassaator avaldas ringkonnakohtus, et ta ei

peagi vastuväiteid esitama, sest hageja nõue võlgniku vastu on vaidlustatud pankrotimenetluses,

mistõttu on kassaator minetanud uute põhjenduste esitamise õiguse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle:

· 28. märtsil 2002. a sõlmisid hageja ja põhivõlgnik laenulepingu nr 02-0328-01-KL tagasimakse

tähtajaga 28. detsember 2002. a, lepingus lepiti kokku ka intressi ja viivise tasumise tingimustes;

· samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu eelnimetatud laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks, lepingus lepiti kokku, et käendusleping kehtib kuni laenulepingust

tulenevate nõuete täieliku täitmiseni;

· hageja andis laenulepingu alusel võlgnikule laenu 14 990 373 kr 23 s;

· sundtäitemenetluses laekus laenulepingu täitmiseks 14 850 476 kr 71 s;

· põhivõlgniku pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega;

· hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses toimub kohtumenetlus. Asjas puudub

jõustunud kohtulahend.

10. Pooled vaidlevad selle üle, millist seadust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada, kas nõue on

aegunud ja millist tähendust omab vaidluse lahendamisel asjaolu, et hageja laenulepingust tulenev

nõue võlgniku vastu pankrotimenetluses on vaidlustatud ning hageja nõude tunnustamiseks toimub

kohtuvaidlus. Samuti esitab kostja kassatsioonkaebuses väite, et kohtud on jätnud analüüsimata

nõude vastavuse headele kommetele ja hea usu põhimõttele.

11. Esmalt käsitleb kolleegium seaduse kohaldamise küsimust. Kolleegium leiab, et põhjendatud on

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti asja lahendamisel

võlaõigusseadust. Hageja nõude aluseks olev käendusleping sõlmiti enne võlaõigusseaduse

jõustumist 28. märtsil 2002. a. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on

tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtis tsiviilkoodeks.

Seega tuleb vaidlus lahendada tsiviilkoodeksi käendust reguleerivate sätete alusel.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käendusleping on kestvusleping. Asjaolu, et

käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei ole

iseenesest aluseks pidada lepingut kestvuslepinguks. Kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 on

kolleegium leidnud, et VÕS § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate

kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab

kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Kolleegium jääb nende seisukohtade

juurde. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust,

vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi.

Vaidlusaluse käenduslepingu p-st 1 tuleneb, et käendaja vastutab laenusaaja ja laenuandja vahel

sõlmitud ja lepingus tähendatud ühest laenulepingust ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste

kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Laenulepingu järgi tuli leping täita põhivõla ja

intresside osas ühekordse maksena 28. detsembriks 2002. a. Seega ei ole vaidlusalusel lepingul

tunnuseid, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguks kvalifitseerida.

Võlaõigusseaduse sätete mittekohaldatavuse tõttu ei saa olla tegemist tarbijakäendusega.

12. Kolleegium leiab, et hageja nõue käendaja vastu ei ole lõppenud. Vastavalt TsK § 211 p-le 2

lõpeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest,

ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium on oma varasemates otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-137-03,

nr 3-2-1-100-06 ja nr 3-2-1-50-07 selgitanud, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel

sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks

juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita

hagi käendaja vastu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde. Käenduslepingu p-s 7 on

pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.

TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg seega praeguses vaidluses ei kohaldu. Maakohus on vääralt

pidanud TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaega aegumistähtajaks, sest tegemist on õigust lõpetava

tähtajaga. Sellele vaatamata on maakohus lõppastmes õigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse

nimetatud sätte kohaldamiseks.

13. TsK § 208 lg 2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis

oleks võinud esitada võlgnik ise. Seega on väär kostja avaldatud seisukoht, et võlausaldaja ei saa

nõuda käendajalt võlgnevuse tasumist enne, kui kohus on põhikohustust tunnustatud.

Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajast

kostjat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja

tõendamise vajadusest. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik

menetlusosalistele üksnes osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga

esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti.

14. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 ja

§ 438 lg-s 1 sätestatut sellega, et ei andud hinnangut hageja nõudele lähtuvalt nõude esitamise

vastavusest hea usu põhimõttele. Kuigi kassatsioonkaebuse punkti 2.2 pealkiri sisaldab ka viidet

nõude mittevastavuse kohta headele kommetele, taotleb kassaator kaebuse sisus tegelikult nõude

vastavuse kontrolli hea usu põhimõttele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes

tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Ringkonnakohus jättis vastamata kostja apellatsioonkaebusele osas, milles kostja heitis maakohtule

ette kõigi tõendite hindamata jätmist. Kohtud jätsid tähelepanuta ja hindamata kostja väited hageja

osast põhivõlgniku pankrotistumisel. Nimetatud väited olid esitatud seoses nõude vastavusega hea

usu põhimõttele. Kuna kohus kohaldab ise seadust, ei oma see, et kostja ei ole enne

kassatsioonimenetlust hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks nimetanud, tähtsust, sest

kostja on varasemas menetluses selle väite aluseks olevatele asjaoludele tuginenud.

Kolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ja

§ 438 lg 1 sätteid, kui lähtus otsuse langetamisel ainult laenu- ja käenduslepingust ning jättis

hindamata teised tõendid, pidades neid asja lahendamisel tähendusetuteks. Maakohus märkis, et

kostja on esitanud mitmeid tõendeid, mis seonduvad põhivõlgniku pankrotimenetlusega, kuid jättis

need tõendid hindamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja jättis samuti kostja esitatud tõendid

hindamata.

15. Hagiavalduse kohaselt on hagi käendaja vastu esitatud seetõttu, et laenulepingu olulise rikkumise

tõttu nõudis hageja laenulepingu ennetähtaegset täitmist, kuid hageja avalduse alusel algatatud

sundtäitemenetluse käigus laekus põhivõlgniku vara müügiks toimunud enampakkumistel kokku

üksnes 14 850 476 kr 71 s, seega vähem, kui põhivõlgnik võlgnes hagejale. Kostja on hagile vastu

vaielnud muu hulgas põhjusel, et põhivõlgniku pankroti peamiseks põhjuseks oli põhivõlgniku

juhtorganites olevate hageja esindajate K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtlik tegevus (lk 23).

Vastuväite tõendamiseks esitas kostja vannutatud audiitor H. Kuudi erikontrolli aruande, mis on

koostatud 121 dokumendi uurimise alusel. Aruande kohaselt omab hageja 50% põhivõlgniku

aktsiatest. Audiitor leidis, et põhivõlgniku juhatuse liikmete K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtliku

tegevuse tõttu on põhivõlgnik pankrotis. Seejuures viitab audiitor hageja vastuolulisele tegevusele

laenu sissenõudmisel (lk 30). Samuti on kostja oma vastuväidetes tuginenud pankrotihalduri

hagiavaldusele, milles pankrotihaldur nõuab põhivõlgniku suhtes toimunud täitemenetluses

põhivõlgniku vara müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Selle hagiavalduse kohaselt müüdi vara

täitemenetluses alla turuhinna hageja lähikondsele ja põhivõlgniku vara enampakkumine on

vaidlustatud kohtus juba 11. veebruaril 2003. a ja selles osas on kohtuvaidlus Harju Maakohtus veel

pooleli.

Nende vastuväidete ja tõenditega on kostja soovinud tõendada, et olukorras, kus laenulepingu järgi

oli hageja laen tagatud eelkõige hüpoteegi ja kommertspandiga põhivõlgniku enda varale, on hageja,

kes on ka põhivõlgniku aktsionär, käitunud laenu sissenõudmisel põhivõlgnikult pahatahtlikult,

mistõttu võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ka hageja nõue käendaja vastu.

16. Tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või

seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate

õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu

põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus

käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohtu nimetatud õigus tuleneb praegusel juhul

1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel

toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. Seega saab nimetatud õigusnorm olla õiguslikuks aluseks võlasuhte poole

igasuguse halvas usus käitumise tõkestamisele. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt,

sealhulgas vastuolulise käitumisega. Sellisele hageja käitumisele on kassaator viidanud. Hea usu

põhimõtete kohaldamist võlasuhtes on kolleegium käsitlenud varasemates kohtulahendites (nt

Riigikohtu 10. mai 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00; 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-2-06).

17. Õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku

vastu nõude esitamine. Kui tõendatakse, et hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla

sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude

rahuldatud suuremas summas kui 2. detsembril 2002. a algatatud täitemenetluse kaudu, siis võib

käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra. Kui hageja tegevus võla sissenõudmisel, sh

sundtäitemenetluses põhjustas põhivõlgniku viivituse nõude täitmisel, ei saa hageja nõuda

põhivõlgnikult ega käendajalt ka viiviseid.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi

võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu