3-2-1-97-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-97-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Devori Kaubanduse Aktsiaseltsi hagi osaühingu Mospil

Group vastu 131 849 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-15371

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Mospil Group kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Devori Kaubanduse Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Siim Roode

Kostja osaühing Mospil Group (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2007. a otsus ja Harju Maakohtu

11. detsembri 2006. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule Mospil Group kassatsioonkaebuselt 28. mail 2007. a tasutud kautsjon

1164 (üks tuhat ükssada kuuskümmend neli) krooni 45 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. juulil 2005. a esitas Devori Kaubanduse Aktsiaselts (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi

osaühingu Mospil Group (kostja) vastu 131 849 krooni saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22. oktoobril 2003. a müügilepingu, mille alusel

kostja ostis 6. maist 25. oktoobrini 2004. a hagejalt 159 382 krooni eest polümeerkrohvi.

Kostja keeldus 131 349 krooni tasumisest põhjusel, et hageja tarnis ebakvaliteetset polümeerkrohvi.

Krohvi paigaldamisel tekkisid objektil Vasara 2 Keilas krohvi toonimuutused. Sellest tulenevalt

tekkis kostjale väidetavalt kahju 131 349 krooni. Ta esitas 10. veebruaril 2005. a hagejale

reklamatsiooni, milles teavitas müüdud ebakvaliteetsest polümeerkrohvist. Hageja selgitas 24. märtsi

2005. a vastuses reklamatsioonile, et toonimuudatuste põhjustajaks ei ole ebakvaliteetne

polümeerkrohv, vaid paigaldustehnoloogia järgimata jätmine. Hageja andis 6. juuni 2005. a kirjas

kostjale täiendava tähtaja kohustuste täielikuks täitmiseks. Kostja tunnustas 17. juunil 2005. a

esitatud vastuses võlanõuet osaliselt, alandas hinda enda väidetava kahjunõude tasaarvestamisega

ning tasus põhivõlast 28 033 krooni.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et ostis hagejalt polümeerkrohvi, mis hageja kinnitusel pidi

olema Revco toodang. Toodetega koos ei andnud hageja ühtegi spetsifikatsiooni, toote pakenditel

puudus tootja markeering. Kostja juhtis korduvalt hageja tähelepanu nimetatud asjaolule, kuid hageja

kinnitusel oli pakendi erinevus tingitud pakkematerjali nappusest. Nimetatud tootega tegi Mospil

International Inc. (edaspidi Mospil) mitmel objektil fassaaditöid. Pretensioonid tellijatelt hakkasid

laekuma paari nädala jooksul tööde valmimisest. Pretensioonide kohaselt muutus krohv laiguliseks

ning sellele ilmusid inetud niretaolised määrdumised ning värvimuutused. Kostjale esitas

pretensiooni ka Mospil, kes teatas, et ei tasu kostjale praaktoodete eest 105 720 krooni 70 senti.

Fassaaditööd on tehtud kooskõlas hageja 24. märtsi 2005. a vastuses toodud juhistega. Selle

kinnituseks valmistas kostja näidised erinevate paigaldusviisidega ning esitas näidised hagejale

katsetamiseks välitingimustes. Viidatud puudused ilmnesid ka nende näidiste puhul. Tootenäidised

olid hageja järelevalve all ning visuaalsed muutused krohvil olid nähtavad.

4. Harju Maakohus jättis 11. detsembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus mõistis

hagejalt välja õigusabikulud 6592 krooni 25 senti kostja kasuks ja asja läbivaatamiskulu 140 krooni

40 senti riigituludesse.

Maakohus tuvastas, et kostja ostis hageja esitatud arvete alusel hagejalt polümeerkrohvi

159 382 krooni eest. Polümeerkrohvi paigaldamisel tekkisid ehitusobjektil Vasara 2 Keilas krohvi

toonimuutused, violetne krohv muutus ositi rohekashalliks. Kostja esitas 10. veebruaril 2005. a

hagejale reklamatsiooni, milles teavitas müüdud ebakvaliteetsest polümeerkrohvist (tl 10). Kostja

tunnustas 17. juuni 2005. a vastuses hageja võlanõuet osaliselt, tasudes põhivõlast 28 033 krooni.

Vaidlust ei ole, et hageja andis kostjale polümeerkrohvi valgetes 15-kilostes ämbrites, mis olid

markeerimata ning kasutusjuhendita.

Maakohus lähtus VÕS § 217 lg-st 1, lg 2 p-dest 1 ja 6 ning § 218 lg-st 1. Vaidlusalune krohv ei

vastanud lepingutingimustele. Puudub vaidlus, et krohv oli markeerimata valgetes 15-kilostes

ämbrites. Maakohus tuvastas, et hageja müüs polümeerkrohvi, mis hageja hinnangul oli samaväärne

Revco krohviga. Hageja tugines sellele, et krohvi tootja väitis hagejale, et krohv on sama

kvaliteediga, mis Revco krohv. Tunnistaja I. Baraðkovi ütluste kohaselt oli ta väga rahul Revco

krohvi kvaliteediga ning olles sellega varem pidevalt töötanud, sai ta kohe aru, et vaidlusalune krohv

ei ole Revco toodang.

Tunnistajate Baraðkovi ja Vainküla ütluste kohaselt ilmusid krohvile laigud 3 päeva kuni poolteist

nädalat pärast krohvi paigaldamist. Hageja hinnangul tekkis krohvi pinnale kaltsiit, kuna

armeerimissegu oli ebapiisavalt kuivanud. Hageja tugines C-Material OÜ aruandele (tl-d 71-73).

Hageja ei ole oma väidet piisavalt tõendanud. Aruande kohaselt uuriti hageja angaari kõrval seisnud

krohvi plaate, millele oli tekkinud valge aine. Tunnistaja Vainküla väitis, et objektil Vasara 2 olid

laigud krohvil rohekashallid. Tunnistaja Baraðkovi ütluste kohaselt jäi mulje, nagu oleks vihm värvi

maha pesnud, violetne krohv kaotas oma värvi. Põhjendamatu on uurida valge aine (kaltsiidi)

tekkepõhjusi, kui objektil Vasara 2 ei tekkinud seinale valget ainet.

Lilla polümeerkrohv ei sobinud välitöödeks. Kostja tugines Galina Minno koostatud asjatundja

arvamusele (tl-d 83-86). Tunnistaja G. Minno ütluste kohaselt töötles ta uurimise käigus krohvi

leelisega ja soolhappega. Krohvipigmendid muutsid värvust, krohv muutus lillast rohekashalliks ja

kaotas punase pigmendi. Tunnistaja järeldas sellest, et pigmendid, mida kasutati krohvi tootmisel, ei

ole leelise suhtes püsivad. Hageja pidas G. Minno tehtud uurimist ebausaldusväärseks, kuna sellist

hapete kontsentratsiooni looduses ei esine, puuduvad andmed, kust pärines uuritud krohv, krohvi

realiseerimistähtaeg oli möödas. Kohtu arvates ei ole tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed.

Tunnistaja selgitas, et katsete jaoks kiirendatakse protsesse ning välistöödeks mõeldud krohvi

pigment ei tohi reageerida hapetele ja leelistele.

Puuduvad andmed krohvi päritolu kohta, samuti selle kohta, kes krohvi tootis või mis oli

realiseerimistähtaeg. Sellise toote müük on hageja risk, millest tulenevaid kahjusid ei pea kandma

kostja. Tunnistajad Baraðkov ja G. Minno väitsid, et Revco toote ja markeerimata toote vahe oli

märgatav.

Hagejale saadeti asja kvaliteediga seotud nõuded ja tahteavaldused hinna alandamiseks. Hageja

hinnangul ei olnud kostja tahteavaldused hinna alandamiseks selged. Kostja 17. juuni 2005. a avaldus

hinna alandamiseks oli selge (tl-d 14-15). Hinna alandamise avalduse saab esitada menetluses ka

vastuväitena raha maksmise nõudele. Kostja palus määrata kohase täitmise väärtuse.

Vaidlust ei ole selles, et kostja võttis ebakvaliteetse täitmise vastu. Defektid on kõrvaldatud krohvi

ülevärvimise teel, mis oli odavaim võimalus puuduste kõrvaldamiseks. Hageja poolt kostjale müüdud

kauba hind oli 159 382 krooni. Seega oli kohase täitmise väärtus 159 382 krooni; hagejapoolse

lepingurikkumise tagajärjel oli lepingulise soorituse väärtus 28 033 krooni, mille kostja hagejale ka

tasus. Saavutamaks lepingus kokkulepitud kvaliteeti, tegi kostja kahjustatud kohtade ülevärvimiseks

kulutusi 131 849 krooni (tl-d 26-32). Mittekohase ja kohase täitmise väärtuste vahe ongi 131 849

krooni, mille võrra tuleb lepingu hinda alandada.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 116 444 krooni

30 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 12 202 krooni 20 senti

apellatsiooniastme menetluskulu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud ning vaidlus puudub selles, et

6. maist 25. oktoobrini 2004. a ostis kostja hagejalt polümeerkrohvi, mille eest hageja esitas kostjale

arved kogusummas 159 382 krooni. Kostja tasus hagejale 28 033 krooni. Pooled vaidlevad selle üle,

kas kostjal on alust keelduda tasumast hagejale ülejäänud 131 349 krooni.

Kokkulepitud ostuhinna täies ulatuses tasumise kohustusest võib ostja vabaneda esiteks VÕS § 112

eeldustel - s.o alandades kokkulepitud ostuhinda ! ja teiseks nõuete vastastikuse tasaarveldamise

teel juhul, kui pooltel on teineteise vastu samaliigilised, sissenõutavaks muutunud nõuded.

Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis

tasaarvestada (VÕS § 197 lg-d 1 ja 2). Kostja on tuginenud sellele, et hageja tarnitud polümeerkrohvi

halva kvaliteedi tõttu on kostjal tekkinud kahju lisakulutuste tegemise näol.

Ostja poolt õiguskaitsevahendite (hinna alandamine või kahju hüvitamise nõude maksmapanek)

rakendamise esmase eeldusena tuleb tuvastada, et müüja rikkus müügilepingust tulenevaid kohustusi.

Asja vastavust müügilepingu tingimustele reguleerib VÕS § 217 lg 1, mille järgi peab ostjale

üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. Asja lepingutingimustele

mittevastavus on VÕS § 100, § 101 ja § 218 lg 1 järgi aluseks müüja vastutusele. Müüdud asi ei vasta

muu hulgas VÕS § 217 lg 2 järgi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi või kui

asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asja

materjalidest nähtuvalt olid pooled ühisel arusaamal, et tarnitav polümeerkrohv pidi olema Revco

toodang või kvaliteedilt sellega samaväärne; muudes kauba erilistes omadustes kokku ei lepitud.

Maakohus tuvastas, et vaidlusalune krohv ei vastanud lepingutingimustele. See tarniti valgetes

markeerimata ämbrites ning krohviga töötanud tunnistaja I. Baraðkovi kinnitusel märgati kohe

kvaliteedi erinevust Revco krohviga võrreldes. Tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et 3 päeva

kuni pooleteise nädala möödudes ilmusid krohvi pinnale rohekashallid laigud. Hageja ei ole esitanud

omapoolseid tõendeid (TsMS § 229 lg 2) toote lepingutingimustele vastavuse kohta. Seetõttu tuleb

nõustuda maakohtu põhijäreldusega, mille kohaselt ei vastanud hageja tarnitud krohv

lepingutingimustele, kuna tunnistajate ütluste ning muude tõendite põhjal on alust asuda seisukohale,

et vaidlusalune krohv ei olnud Revco toodang ega ka kvaliteedilt sellega samaväärne.

Eeltoodut arvestades ei ole vajalik täiendavalt analüüsida apellatsioonkaebuses asjatundja G. Minno

kirjaliku arvamuse kohta väidetut ega anda hinnangut tunnistaja G. Minno ütluste usaldusväärsusele,

kuna G. Minno arvamuse ega ütluste alusel ei ole võimalik teha järeldusi hageja poolt kostjale

tarnitud polümeerkrohvi lepingutingimustele (kokkulepitud kvaliteedistandardile) vastavuse kohta.

Samal põhjusel ei käsitleta asja tundva isiku M. Põldme poolt esitatud kirjalikku aruannet.

Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 112, kuna kohus on jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata

hinna alandamise eeldused, sh mittekohase täitmise väärtuse. VÕS § 112 lg 1 kohaselt võib

mittekohase täitmise vastu võtnud lepingupool alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda

võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinna

alandamisel on tegemist lepinguga kindlaksmääratud kohustuste ümberkujundamisega ühepoolse

tahteavalduse alusel. Alandatud hinna väljaselgitamiseks tuleb omavahel korrutada täitmise väärtus

koos puudusega ja kokkulepitud müügihind ning seejärel jagada saadud tulemus väärtusega, mis

oleks lepingu esemel ilma puuduseta (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-2-1-84-05 ja 3-2-1-131-05).

Kohase täitmise väärtuseks on üldjuhul asja harilik väärtus. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid

hageja esindajad, et pooltevahelises lepingusuhtes kokkulepitud müügihind ja kvaliteetse

polümeerkrohvi turuhind üksteisest ei erinenud, seega saab kohase täitmise väärtuse lugeda kattuvaks

kokkulepitud müügihinnaga. Niisuguses olukorras taandub ostuhinna alandamise ulatus üksnes

ebakvaliteetse kauba tegeliku väärtuse kindlakstegemisele.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja lugenud hageja poolt üleantud kauba (krohvi) tegelikuks

väärtuseks 28 033 krooni. Nimetatud summa on kostja leidnud, lahutades hageja nõutud

159 382 kroonist 131 349 krooni, sest nii palju on kostja enda arvestuste kohaselt kandnud kahju.

Kostja loeb oma kahjuks kulutusi, mida ta tegi ebakvaliteetse krohvi paigaldamisest tulenenud

puudujääkide kõrvaldamiseks oma töö tulemustes. Tarnitud kauba tegelik väärtus ei ole aga

tuvastatav müügilepingus märgitud müügihinnast kulutuste (s.o sisuliselt kahju) mahaarvamise teel

ning kostja tehtud kulutused hagejalt saadud polümeerkrohvi kvaliteedis ilmnenud puuduste

kõrvaldamiseks ei saa iseenesest olla aluseks hinna alandamisele.

Kostja esiletoodud asjaolude kohaselt tekkis tal hageja tarnitud kauba lepingutingimustele

mittevastavuse tõttu kahju kulutuste tõttu, mida tal tuli teha Vasara 2 ehitusobjektil soovitud tulemuse

saavutamiseks. Seega sõltumata sellest, et kostja on viidanud õiguskaitsevahendina hinna

alandamisele VÕS § 112 tähenduses, annavad asjaolud alust kohaldada VÕS § 115 ning § 127 jj.

Nimetatud seisukohta toetab ka kostja tuginemine tasaarvestuse tegemisele nii 17. juuni 2005. a

kirjalikus vastuses hageja esindajale (tl-d 14-15) kui ka kostja 30. septembri 2005. a vastuses hagile

(tl-d 21-24). Tasumata ostuhinna nõuet on võimalik tasaarvestada küll müügilepingu rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõudega, kuid tasaarvestusest ei ole alust rääkida hinna alandamise korral.

Kostja arvestuste kohaselt tekkis tal kahju 131 849 krooni, mis koosnes kulutustest värvile Viola 80

(18 128 krooni 30 senti), tellingute rendile (1519 krooni 35 senti + 5880 krooni 65 senti), tõstuki

rendile (600 krooni) ning kahjust 105 720 krooni 70 senti, kuna Mospil ei tasunud ebakvaliteetse

toote eest. Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja poolt 131 849 krooni kulutamine

(kahju kandmine) ei ole asjas piisavalt tõendatud.

Maakohtu otsuses viidatud tõendid (tl-d 26-32) kajastavad üksnes värvile Viola 80 tehtud kulutusi.

Kirjalikke tõendeid tellingute ja tõstuki rentimiseks tehtud kulutuste kohta kostja ei esitanud.

Tunnistaja O. Vainküla ütluste (tl 98) kohaselt kulutas Mospil umbkaudu 130 000 krooni, sh

peatöövõtja tööraha, teibid, värvid ja tellingud. Nimetatud hinnang ei ole piisav selleks, et lugeda

kulutused kantuks ja kahju tekkinuks. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda kostjal kahju tekkimist ka

kostja teatis 28. jaanuarist 2005. a (tl 35), mille kohaselt on Mospil jätnud tasumata arve

kogusummas 105 720 krooni 70 senti objektilt Vasara 2 Keilas. Kostja 30. septembri 2005. a kirjaliku

vastuse kohaselt tekkis kostjal nimetatud summas kahju põhjusel, et Mospil keeldus tasumast kostjale

praaktoodete eest. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud, et kostjal tekkis kahju, kuna kolmas isik

(Mospil) keeldus kostjaga sõlmitud lepingut täitmast. Samuti ei ole kahjul põhjuslikku seost hageja

käitumisega. Tl-l 33 olevast vastusest nähtuvalt on Mospil keeldunud tasumast arveid enne krohvi

toonimuutuste põhjuste selgumist, kuid nimetatust ei tulene, nagu oleks kostja vastava nõudeõiguse

kaotanud ja tema varaline seisund seetõttu halvenenud.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et kostjal tekkinud kahju hulka ei ole põhjust arvestada

kostja poolt kolmandale isikule (AS Famar-Desi) kaupade ostmisel tasutud käibemaksu. Käibemaks

on olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud

käibemaksu tagasi arvestada. Käibemaks ei lange seega lõppastmes käibemaksukohustuslasest

ettevõtja kanda, kes on käibemaksu tasunud seoses oma majandustegevusega ning kes soetatud kauba

edasi võõrandab või selle arvel kolmandatele isikutele teenuseid osutab. Vastustaja ei ole väitnud,

nagu ei oleks ta käibemaksukohustuslane või tal puuduks võimalus ostetud kaupadelt tasutud

käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb lugeda, et kostjal tekkis kahju 15 404 krooni 70 senti

(värvile Viola 80 tehtud kulutused ilma käibemaksu arvestamata vastavalt tl-del 26-32 olevatele

arvetele). Kostjal oli õigus see summa tasaarvestada hageja nõudega. Tulenevalt VÕS § 197 lõikest 2

tuleb hageja nõue 131 849 krooni (sh viivis 500 krooni) lugeda kostja poolt täidetuks 15 404 krooni

70 sendi ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 116 444 krooni 30 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 112. Kuigi kostja

kasutas kohtuväliselt ja maakohtule esitatud hagivastuses sõna "tasaarvestus" oli siiski tegemist hinna

alandamisega. Kuna kostja tasus hagejale 28 033 krooni tasaarvestuse korras, siis võis mittekohase

täitmise väärtuseks lugeda 131 349 krooni. Kui väärtuste tegelikku suurust on raske kindlaks määrata,

tulnuks kohaldada VÕS § 112 lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohase ja mittekohase

täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.

Kui kostja tahteavaldust ei saa lugeda hinna alandamiseks, on tegemist tasaarvestusega.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja kahju ei ole (täies ulatuses) tõendatud.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei saa kahju suuruse kindlakstegemiseks arvesse võtta

tunnistaja O. Vainküla ütlusi. Ka ei nõua VÕS §-d 127 ja 128, et kahjunõude sisuks olevad kulutused

peavad olema kantud, nagu on leidnud ringkonnakohus.

Pooled ei vaielnud selle üle, et Vasara 2 rikutud fassaad värviti üle. Seega tekkis kahju igal juhul,

OÜ-le Eurodom maksti ülevärvimise tööraha ja kasutatud materjali eest, osteti fassaadivärvi ja

ülevärvimiseks oli vaja rentida tellingud ja tõstuk.

Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole asjatundja arvamuse koostanud ja

tunnistajana esinenud G. Minno arvamuse ega ütluste alusel võimalik teha järeldusi tarnitud

polümeerkrohvi lepingutingimustele vastavuse kohta.

Ringkonnakohus on ebaõigesti välja mõistnud viivise 500 krooni. Hageja küll viitas hagiavalduses, et

viivise määr on 0,5% päevas, kuid pole esitanud ühtegi tõendit viivise kokkuleppe ega selle suuruse

kohta.

8. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tühistada. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

VÕS § 112. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja kulutused hagejalt saadud

polümeerkrohvi kvaliteedis ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks ei saa olla aluseks hinna

alandamisele, st selliste põhjendustega ei saa nõuda hinna alandamist. VÕS § 112 lg 1 esimese lause

kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt

selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise

väärtusesse. Riigikohus on 30. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 leidnud, et kuna

hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal

lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise

väärtuste omavahelist suhet. Kuna kostja oli esitanud väited ja tõendid mittekohase polümeerkrohvi

müümisega tekkinud kulutuste kohta ja ei olnud esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse

kohta, ei saanud kohaldada hinna alandamise sätteid, muu hulgas ka VÕS § 112 lg 1 kolmandat

lauset, mille kohaselt, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha,

otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja on sisuliselt tuginenud kahju tekkimisele,

kuna hageja rikkus lepingut. Kostja on põhjendanud oma nõuet kulutustega, mis tal tekkisid hagejalt

ostetud ebakvaliteetse polümeerkrohvi tõttu (131 349 krooni).

Ringkonnakohus on otsuses võtnud seisukoha nende kulutuste tõendatuse kohta. Samas on

ringkonnakohus jätnud eelnevalt analüüsimata, kas (kogu) 131 349 krooni on kostja kulutused, st kas

tegemist on kostja kahjuga. Kolleegium märgib, et kostja on selles küsimuses toimiku andmete

kohaselt esitanud kohtule üksteisele vastukäivad väiteid. Vastuses hagile (tl 21) märkis kostja, et

hagejalt ostetud toodetega tegi mitme objekti fassaaditöid Mospil. Samuti on kostja esitanud kohtule

nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt on Mospil loovutanud kostjale 131 349 krooni suuruse

nõude, mis tuleneb Mospili ja KÜ Vasara 2 vahel 21. mail 2004. a sõlmitud töövõtulepingust (tl-d 68-

70). Pärast nõude loovutamise lepingu esitamist toimunud eelistungil on kostja nõude loovutamise

olukorda selgitanud järgmiselt: "Kostja OÜ Mospil Group on ostjaks ja edasimüüjaks. Ehitust

konkreetselt teostab Mospil International. Nõudeõigus on loovutatud OÜ Mospil GroupŽile" (tlk 74).

Nimetatud väited võivad viidata sellele, et kostja ei teinud ise hagejalt ostetud krohviga fassaaditöid

ega kandnud ka tööde ümbertegemise kulusid, vaid müüs hagejalt ostetud krohvi edasi Mospilile.

Samas on kohtutoimikus kostja esitatud värvi Viola 80 ostmist tõendavad dokumendid (tl-d 26-32),

mille osas on kohtud tuvastanud, et need kulutused tegi kostja. Samuti on kostja vastuses hagile oma

kahjude (131 349 krooni) koosseisus nimetanud: 1) 105 720 krooni 70 senti, mida Mospil ei ole

tasunud ebakvaliteetse toote eest; 2) 600 krooni tõstuki rentimise kulu; 3) 5880 krooni 65 senti

tellingute rentimise kulu; 4) 1519 krooni 35 senti tellingute rentimise kulu; 5) 18 128 krooni 30 senti,

mis kulus värvi Viola 80 ostmisele.

Kohtud ei ole eespool nimetatud väidetele ja tõenditele andud selget hinnangut küsimuses, kas

tegemist võis olla kostjal tekkinud kahjuga. Maakohus on küll võtnud asja materjalide hulka eespool

viidatud nõude loovutamise lepingu, kuid ei ole oma otsuses sellele mingit hinnangut andnud,

rikkudes TsMS § 442 lg 8 neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama,

kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Samuti ei ole seda lepingut hinnanud ringkonnakohus. Kolleegium

märgib, et selleks, et Mospil oleks saanud loovutada kostjale hageja vastu suunatud 131 349 krooni

suuruse nõude, pidanuks tal olema sellises suuruses nõue hageja vastu. Toimiku materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks tuginenud nõude loovutamise lepingut esitades sellele, et Mospil loovutas talle

kahju hüvitamise nõude hageja vastu. Samuti ei ole asjakohane ringkonnakohtu poolt tunnistaja

Vainküla ütluste analüüsimine kahjude tõendatuse küsimuses. Esmalt pidanuks ringkonnakohus välja

selgitama, kas tegemist on kostja kahjudega.

Otsuse põhjendamata jätmine on praegusel juhul menetlusõiguse normi oluline rikkumine

TsMS § 692 lg 4 ja § 669 lg 1 p 5 tähenduses ning tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise

kassatsioonkaebuse piiridest olenemata. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka

maakohtu otsus.

12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida, kas ja millises ulatuses on tegemist kostja kulutustega

kui kahjuga, sh tuleb hinnata nõude loovutamisega seonduvat ning seda, kas kostja on teinud

tasaarvestusavalduse. Kui tegemist on kostja kahjuga, tuleb lisaks muudele kahju hüvitamise

eeldustele (VÕS § 101 lg 1, § 103, § 115) analüüsida olemasolevaid tõendeid kahju suuruse kohta

ning ka seda, kas asjas on võimalik kohaldada VÕS § 127 lg 6 esimest lauset. Nimetatud sätte

kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha,

otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 127 lg 6 eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine

juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Riigikohus on 17. juuni 2002. a lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-82-01 (RT III 2002, 20, 238) leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei pea muude

kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust

ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Ka 30. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

123-05 (RT III 2005, 43, 427) on Riigikohus asja alama astme kohtutele tagasi saates viidanud VÕS

§ 127 lg 6 analüüsimise vajadusele. Kolleegium märgib, et VÕS § 127 lg-ga 6 sarnase sisuga sätet

sisaldab TsMS § 233 lg 1.

Praeguses vaidluses tuleb kontrollida, kas hageja on vastu vaielnud sellele, et krohv on pärast selle

paigaldamist üle värvitud. Kui krohv on üle värvitud ning kostjal ei ole olnud võimalik

ülevärvimisega seotud kahju täpset suurust tõendada, peab kohus andma kostjale võimaluse esitada

seisukoht vähemalt kahjude suurusjärgu kohta, nt selle kohta, palju keskmiselt maksab ülevärvitud

elamuga sarnase elamu ülevärvimine, sh selleks vajaliku värvi ostmine, tellingute ja tõstuki rentimine

ja paigaldamine, tööjõukulu jms. Sellest lähtudes tuleb VÕS § 127 lg 6 alusel kindlaks määrata kahju

suurus (eeldusel, et tegemist on kostja kahjuga, vt käesoleva otsuse p 11).

13. Kostja on vastuses hagile tuginenud ka sellele, et tal tekkis 105 720 krooni 70 sendi suurune

kahju, kuna Mospil ei ole tasunud talle müüdud ebakvaliteetse toote eest. Kolleegiumi arvates on

õige ringkonnakohtu seisukoht, et see kahju ei ole tõendatud, kuna tl-l 33 asuvast Mospili vastusest ei

tulene, nagu oleks kostja nõudeõiguse Mospili vastu kaotanud ja tema varaline seisund seetõttu

halvenenud.

Kolleegium märgib, et kostjal kui võimalikul hagejalt ostetud krohvi edasimüüjal Mospilile võis

tekkida kahju sellest, kui ta hüvitas Mospilile nendevahelise lepingu rikkumisest tulenevalt kulutused,

mis viimane tegi krohviga seotud puuduste kõrvaldamiseks.

14. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole

kassatsioonkaebuse väide asjatundja G. Minno arvamuse hindamata jätmise kohta. Ringkonnakohus

on kolleegiumi hinnangul loobunud G. Minno arvamuse analüüsimisest menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt seetõttu, et teiste tõenditega oli juba tuvastatud hageja müüdud krohvi

mittevastavus lepingutingimustele (TsMS § 238 lg 1 p 2). Sellisel juhul ei oleks olnud otstarbekas

analüüsida lisaks G. Minno arvamust, milles on muu hulgas jõutud järeldusele, et müüdud krohv ei

kõlba välitöödeks (tl-d 83-86).

15. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele viivise ebaõige väljamõistmise kohta märgib kolleegium

järgmist. Asja materjalide hulgas ei ole hageja poolt kostjale esitatud arveid, millel on hageja väidete

kohaselt märgitud viivisemäära suuruseks arve tasumata jätmise korral 0,5% tasumata summalt

päevas (hagiavaldus, lk 6). Samas ei ole kostja varasemas menetluses viivisenõudele ega selle

suurusele vastu vaielnud.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu