3-2-1-91-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-91-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu CRANDALI KAUBANDUS hagi ERGO

Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu 328 260 krooni 32 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-768

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing CRANDALI KAUBANDUS (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat E. Entsik, kostja esindaja

vandeadvokaat M. Tiiman. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega:

2.1 jätta osaühingu CRANDALI KAUBANDUS hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu

328 260 krooni 32 sendi saamiseks rahuldamata;

2.2 osaühingult CRANDALI KAUBANDUS (registrikood xxxxxxxx, aadress

Vabaduse pst 183C, Tallinn) mõista ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi (registrikood xxxxxxxx,

aadress Lauteri 5, Tallinn) kasuks välja 33 163 (kolmkümmend kolm tuhat ükssada

kuuskümmend kolm) krooni kohtukulude katteks;

2.3 osaühingu CRANDALI KAUBANDUS kohtukulud jätta tema enda kanda.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsile kassatsioonkaebuselt 17. mail 2007. a tasutud

kautsjon 3283 (kolm tuhat kakssada kaheksakümmend kolm) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. detsembril 2003 esitas osaühing CRANDALI KAUBANDUS (hageja) Tallinna Linnakohtule

hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi (kostja) vastu 328 260 krooni 32 sendi saamiseks. Hagis olid

kostjatena märgitud ka OÜ HETA Pärnu Advokaadibüroo (praegu OÜ Advokaadibüroo

Maaroos & Ko, pankrotis) ning Ilmo Maaroos (praegu pankrotis). 8. juuni 2006. a määrusega jättis

Harju Maakohus (kes menetles asja pärast kohtute reformi Tallinna Linnakohtu asemel) hagi viimati

nimetatud kostjate vastu läbi vaatamata, kuna kuulutati välja nende pankrot.

2. Hagiavalduse kohaselt oli vandeadvokaat Ilmo Maaroos hageja lepinguline esindaja vaidluses AS-

iga Eurowest tsiviilasjas nr 2/3/33-4795/00. I. Maaroos ei esitanud kohtule asjakohaseid

dokumentaalseid tõendeid, ei kutsunud välja tunnistajaid, ei edastanud tema poolt kohtuistungile

kutsutud tunnistajale kohtukutset, ei arvestanud hageja soovi kaitsmisviiside ja -vahendite valikul, ei

teavitanud õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, ei esitanud vastuhagi, asendas end hagejat

teavitamata vandeadvokaadi abiga, jättis järgimata hoolsuskohustuse. 11. septembri 2001. a otsusega

rahuldas Tallinna Linnakohus AS Eurowest hagi hageja (tolles menetluses kostja) vastu ja mõistis

hagejalt välja 88 405 krooni 60 senti ja kohtukulud 14 290 krooni. Tallinna Ringkonnakohus jättis

14. mai 2002. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata. Mõlemad kohtud leidsid, et hageja

väited jäid tõendamata. Hageja sai selle kohtuvaidluse kaotamisest kahju. Varaline kahju on kokku

293 260 krooni 32 senti ja mittevaraline kahju 35 000 krooni.

Kostjaga sõlmitud kindlustuslepingu (poliis nr 396406) p 4 kohaselt olid kindlustatud

AS Advokaadibüroo HETA ja OÜ HETA Pärnu Advokaadibüroo ja nende juures lepingu alusel

töötavad isikud. Kindlustatavaks riskiks oli p 6 kohaselt otsene varaline kahju kolmandatele isikutele,

mille kindlustusvõtja on tekitanud enda tegevusalana toodud tegevuse käigus ja mille suhtes on

kindlustusvõtjal seadusjärgne kahju hüvitamise kohustus; p 7 kohaselt hüvitab kostja kulutused

õigusabile ja kohtupidamisele, kui see on vajalik kindlustusvõtja vastu esitatud kohtuvaidluse

lahendamiseks. Poliisi p-de 9 ja 10 kohaselt oli tagasiulatuva jõu aeg ajavahemik 16. novembrist

2001. a kuni 15. novembrini 2002. a ja kindlustusperiood 16. november 2002. a kuni 15. november

2003. a.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et I. Maaroosi väidetavate tegude ja hagejal tekkinud

võlaõiguslike kohustuste vahel puudub põhjuslik seos. Hageja nõue rajaneb oletustele ja

teoreetilistele kaalutlustele.

Kostja taotles vaheotsuse tegemist hagejal nõudeõiguse selgitamiseks. Hageja nõue põhineb kostja ja

AS-i Advokaadibüroo HETA vahel 21. novembril 2002. a sõlmitud vabatahtlikul kindlustuslepingul.

Kohustuslik vastutuskindlustus jõustus 1. jaanuarist 2003. a. Vabatahtlikus vastutuskindlustuses

hüvitatakse kahju kindlustusvõtjale. Kindlustuslepingu kohaselt ei ole hageja hüvitise saaja. Kahju

tekkimise ajal kehtis kindlustuspoliis nr 339245 kindlustusperioodiga 16. novembrist 2001. a kuni

15. novembrini 2002. a. Kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Hagejal puudub nõudeõigus

kostja vastu.

4. Harju Maakohus jättis 27. detsembri 2006. a vaheotsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. TsMS § 449 järgi käsitles maakohus ainult hageja nõudeõiguse olemasolu või selle

puudumist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et kohtulahend tsiviilasjas nr 2/3/33-

4795/00 jõustus 14. mail 2002. a (tl 28-36), ja selles, et sellel ajal kehtis kostja ja

AS Advokaadibüroo HETA vaheline kindlustusleping, millega kindlustati AS Advokaadibüroo Heta

ja OÜ Heta Pärnu Advokaadibüroo ning nende juures lepingu alusel töötavad isikud, st ka

I. Maaroosi tegevus lepingulise esindajana.

Pooltel on erinev arusaam, millist seadust kohaldada. Kahju tekkis 14. mail 2002. a, kui jõustus

Tallinna Ringkonnakohtu otsus viidatud vaidluses. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule

või toimingule, mis tekkis või tehti enne 1. juulit 2002. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise

ajal kehtinud seadust. Seega tuleb kohaldada TsK sätteid. Võimalust võlaõigusseaduse kohaldamiseks

ei anna ka asjaolu, et kostja ja AS Advokaadibüroo HETA sõlmisid kindlustuslepingu. 14. mail

2002. a kehtinud seaduste kohaselt puudus advokaadi kohustuslik vastutuskindlustus ning

vabatahtliku vastutuskindlustuse korral hüvitatakse kahju kindlustusvõtjale. Hageja ei ole

kindlustuslepingu pool ega õigustatud isik. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu nõudeõigus.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2007. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis asja

menetluse jätkamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab TsMS § 449 lg 1, et kui menetluses on hagi

raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on

väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on võimalik otsust teha,

võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Maakohus

on kostja taotlusel teinud vaheotsuse, milles leidis, et nõue ei ole põhjendatud.

Maakohus pidi otsustama, kas hageja nõue kahju tekitanud isiku kindlustusandja vastu oli

põhjendatud. Kuna kindlustusleping sõlmiti võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, tuli lepingule kohaldada

võlaõigusseaduses sätestatut. Eeltoodu üle pooled ei vaidle. Oma lepingust tuleneva kohustuse peab

kindlustusandja VÕS § 423 lg 1 järgi täitma kindlustusjuhtumi saabumisel, milleks on eelnevalt

kokkulepitud sündmus. Üldtingimuste p 5.1 kohaselt on kindlustusjuhtum kolmandate isikute esitatud

nõue kahju suhtes, mis on tekkinud kindlustusvõtja õigusteenuse osutamisest tuleneva erialase

tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ning vastab järgmistele tingimustele: 1) kahju on tekkinud

kindlustusvõtja kindlustuslepinguga määratud erialasest tegevusest, 2) kahju põhjustanud sündmus

peab olema toimunud kindlustusperioodi või kindlustuslepingu tagasiulatuva jõu perioodil, 3)

kindlustusandjale on kolmanda isiku nõudest teatatud kindlustusperioodi jooksul, 4) kindlustusvõtja

tegevus ja tekkinud kahju on põhjuslikus seoses, 5) kindlustusvõtjal on tekkinud tsiviilvastutus ja 6)

nõue ja nõude aluseks oleva kahju suurus on tõestatud. Kuna kostja ja kindlustusvõtja on lepingus

kokku leppinud (üldtingimuste p 5.1), et kindlustusjuhtumiks on kolmanda isiku poolt nõude

esitamine kahju suhtes, siis ei ole õige käsitlus, mille kohaselt samastatakse ajaliselt kindlustusjuhtum

ja kahju tekitamine. Kahju tekitamine kindlustusvõtja töötaja poolt on üheks aluseks

kindlustusjuhtumile, kuid kahju hüvitamise kohustus tekib kindlustusandjal hetkest, kui kahjustatud

isik on oma nõude esitanud. Kindlustusjuhtumi toimumise aeg on seega erinev sellest, kui

kindlustusvõtja töötaja I. Maaroos pani toime teod, mis väidetavalt põhjustasid hagejale kahju.

Hageja on esitanud kindlustusvõtjale nõude kahju hüvitamiseks 15. novembril 2002. a. Seega on

kindlustusjuhtum toimunud ajal, kui kehtis võlaõigusseadus, ja kindlustuslepingust tuleneva nõude

põhjendatuse üle otsustamisel tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid.

Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud pooltel vaidlust, et kahju tekkis hagejale 14. mail 2002. a, kui

jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega Tallinna Linnakohtu 11. septembri 2001. a otsus. See ei

ole õige. Hageja on kaebuses õigesti väitnud, et pooled vaidlesid selle üle, millal hagejale kahju

tekkis. Kostja väitis, et kahju tekkis siis, kui hageja oli kohtuotsuse täitnud. Õige on see, et kahju

hüvitamise aluseks olevatele asjaoludele tuleb kohaldada seaduse sätteid, mis kehtisid ajal, kui kahju

hüvitamise aluseks olevad asjaolud tekkisid, kuid eeltoodu ei mõju kostja kohustusele hüvitada kahju,

sest see kohustus tekkis alles pärast kindlustuslepingu sõlmimist ja üldtingimuste p-s 5.1

kokkulepitud kindlustusjuhtumi saabumist.

Järgnevalt tuleb kontrollida, kas võlaõigusseaduse sätete kohaselt on hagejal õigus nõuda kahju

hüvitamist kindlustusandjalt. VÕS § 80 lg 1 järgi võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest

tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule, ja sama paragrahvi lõige 2

kohaselt võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb

seadusest. Kostja ja kindlustusvõtja sõlmitud lepingu üldtingimuste p 15.1 järgi makstakse

kindlustushüvitis välja kindlustusvõtjale. Seega kindlustuslepingust ei tulene võimalust maksta

hüvitis välja kahjustatud isikule otse. Võlaõigusseaduse vabatahtlikku vastutuskindlustust

reguleerivate sätete kohaselt tuleb üldreeglina kindlustushüvitis välja maksta kindlustusvõtjale.

Erandi üldisest reeglist kehtestavad VÕS §-d 517 ja 518. Pooled ei ole väitnud, et kindlustusvõtja

oleks nõudnud, et kostja maksaks välja hüvitise kahjustatud isikule, mistõttu ei ole põhjendatud

hageja nõue VÕS § 517 lg 1 p 2 alusel. VÕS § 518 kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral

kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu

suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Eeltoodud sättega on

antud kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikule eelis võrreldes teiste võlausaldajatega.

Järgnevalt tuleb leida, kas VÕS § 518 annab kahjustatud isikule võimaluse esitada nõue

kindlustusandja vastu otse või on kahjustatud isikul võimalus oma nõue rahuldada ainult

kindlustusvõtja pankrotimenetluses. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätet tuleb tõlgendada viisil, et

kahjustatud isikul on võimalus esitada oma nõue kindlustusandja vastu otse. Vastasel juhul võivad

kahjustatud isiku huvid jääda kaitseta. Pankrotistunud kindlustusvõtja nõude esitamine

kindlustusandja vastu oleneb kindlustusvõtja pankrotihalduri tegevusest. Kahjustatud isikul puudub

võimalus sundida pankrotihaldurit kindlustusandja vastu nõuet esitama. Nõude esitamata jätmisel

jäävad aga kaitseta just nende võlausaldajate huvid, kellel on võimalus oma nõue rahuldada

kindlustusandja makstava hüvitise arvel. Eeltoodu tõttu tuleb VÕS § 518 tõlgendada selliselt, et

kahjustatud isikul on võimalik esitada oma nõue kindlustusandja vastu otse. Järelikult on maakohtu

vaheotsuse järeldus ebaõige ja vaheotsus tuleb tühistada.

Asja sisulisel lahendamisel tuleb maakohtul tuvastada kahju suurus ja kas on olemas kahju

hüvitamise aluseks olevad asjaolud. Nõude rahuldamisel tuleb tuvastada, kas kahjustatud isikute

nõudeid on rohkem, ja vajadusel lähtuda VÕS § 517 lg-s 4 sätestatust. Lisaks märkis

ringkonnakohus, et advokaadil ei ole võimalik tekitada kolmandatele isikutele kahju kohtuotsusega,

millega kelleltki on välja mõistetud rahasumma. Advokaadil on võimalik kahju tekitada, jättes

kliendiga sõlmitud käsunduslepingust tulenevad kohustused täitmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta hageja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus VÕS § 518 kohaldamise

küsimuses. Ringkonnakohus on VÕS § 518 vääralt kohaldanud. Hageja nõue on OÜ Advokaadibüroo

Maaroos & Ko (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud, omades seega eelist teiste võlausaldajate

nõuete ees VÕS § 518 mõttes. Seejuures ei kahjustata teiste võlausaldajate huvisid, sest praeguses

asjas saab VÕS §-le 518 tuginedes kostja kui kindlustusandja vastu suunatud nõude arvel taotleda

üksnes hageja, mitte aga teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Ringkonnakohus on leidnud, et hageja kui kahjustatud isiku huvid võivad jääda pankrotihalduri

võimaliku tegevusetuse korral kaitseta. Ringkonnakohus on seejuures ekslikult lähtunud eeldusest, et

pankrotihaldur rikub talle seadusega pandud kohustusi.

Kassaator ei näe põhjust arvata, et seadusandja oleks hageja otsenõude olemasolu tunnistamise korral

vastava õiguse formuleerinud teisiti, kui seda on tehtud VÕS § 521 lg-s 1, milles on otsenõue selgelt

sõnastatud.

8. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Riigikohtu 8. oktoobri 2007. a istungil jäi kostja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja hageja

kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja

õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 7366 krooni 67 senti (käibemaksuta) ning

kassatsioonikautsjon 3283 krooni. Kostja taotles nende kulude väljamõistmist hagejalt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asjas tuleb TsMS § 691 p 5 järgi teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja kohtukulud.

11. Menetletavas tsiviilasjas on kassatsioonimenetluses vaieldavaks küsimus, kas VÕS § 518 annab

vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isikule otsenõude kindlustusandja vastu.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on VÕS § 518 vääralt kohaldanud. Esmalt peab kolleegium

vajalikuks selgitada seadusandja eesmärki kahjustatud isikule nõudeõiguse andmisel kindlustusandja

vastu lähtuvalt sellest, kas tegemist on kohustusliku vastutuskindlustusega või vabatahtliku

vastutuskindlustusega. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral on VÕS § 521 lg-s 1 sätestatud, et

kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt

kui kindlustusandjalt. Seega on kahjustatud isikule kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud

otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on

põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette

nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Viimati mainitud järeldusele on selgelt

viidatud võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjas 26. maist 1999. a: "Kohustuslik kindlustus kui selline

nähakse reeglina ette, et kaitsta isikuid maksevõimetute kahju tekitajate vastu."

Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases

alajaotuses sellist otsenõuet antud (vastutuskindlustuse üldsätted, VÕS §-d 510-519). Nimetatu on

põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja

huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada. Ka sellele on viidatud

võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjas: "Kindlustusvõtja kindlustab seega riski, mis tekib sellest, et ta

võib kahjustada kolmandat isikut ning sellest tulenevalt kohustatud talle kahju hüvitama."

Seega ei ole vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isikule seadusega antud otsenõuet

kindlustusandja vastu.

12. Siiski kaitseb seadus teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) ka vabatahtliku

vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 518, mille

kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja

vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi

kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest

primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju

tekitanud.

VÕS § 518 annab kahjustatud isikule sisuliselt seadusliku pandiõiguse. See võimaldab tal oma nõue

rahuldada kindlustusvõtja pankrotimenetluses pärast pankrotimenetlusega seotud väljamaksete

(pankrotiseaduse § 146 lg 1) tegemist, kuid enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka VÕS § 463 lg 1, mille reguleerimisese on teine. VÕS § 463

lg 1 esimese lause kohaselt, kui kindlustatud on kolmanda isikuga seotud kindlustusriski, on

kolmandal isikul õigus nõuda kindlustusandjalt täitmist ja kõiki sellega seotud õigusi. Kolleegium

märgib, et vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või

tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte

kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu

sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on VÕS § 518 tõlgendamisel

ekslikult lähtunud eeldusest, et pankrotihaldur võib rikkuda talle seadusega pandud kohustusi. See ei

ole VÕS § 518 tõlgendamisel asjakohane eeldus. Kui pankrotihaldur jätab oma pankrotiseadusest ja

muudest õigusaktides tulenevad kohustused täitmata, vastutab ta sellega kaasnevate võimalike

negatiivsete tagajärgede eest (PankrS § 63 lg 1).

14. Kuivõrd õigusaktid ei anna hagejale praegusel juhul õigust esitada oma nõue otse kindlustusandja

ehk kostja vastu, tuleb tema hagi jätta rahuldamata. Kolleegium tühistab TsMS § 692 p 5 alusel

ringkonnakohtu otsuse, kuna ringkonnakohus on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku

hinnangu, kuid ei ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi. Uue otsusega jääb

hagi rahuldamata.

15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006. a. Maakohtu otsuse kohaselt

ei ole kostja maakohtus kohtukulude hagejalt väljamõistmist taotlenud. Ringkonnakohtus on kostja

taotlenud hagejalt õigusabikuludena 18 880 krooni väljamõistmist ja apellatsioonkaebuselt tasutud

16 750 krooni riigilõivu väljamõistmist (II kd, tlk 25). Riigikohtus on kostja taotlenud hagejalt

õigusabikuludena 7366 krooni 67 sendi (käibemaksuta) ning kassatsioonikautsjoni 3283 krooni

väljamõistmist.

Eespool viidatud TsMS § 60 lg-te 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p 1 alusel teeb kolleegium kohtukulude osas

järgmise otsuse:

1) hageja kohtukulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda;

2) hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 16 750 krooni riigilõivu ja 16 413 krooni vajalike ning

põhjendatud õigusabikulude katteks. Ülejäänud osas jääb kostja taotlus hagejalt õigusabikulude

väljamõistmiseks rahuldamata.

TsMS § 61 lg 1 p 1 võimaldab välja mõista õigusabikulusid kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast,

kuid seda kokku kolme kohtuastme peale. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras

välja mõistnud, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Sellele seisukohale on

Riigikohus asunud mitmes oma lahendis (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2004. a lahendit tsiviilasjas nr 3-

2-1-74-04 (RT III 2004, 19, 221)). Praegusel juhul on 5% hagi rahuldamata jäetud osast 16 413

krooni ja kuigi ringkonnakohus ei ole teinud otsust õigusabikulude väljamõistmise kohta, ei saa

Riigikohus seda TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud maksimummäära ületada.

Kassatsioonikautsjon tuleb kostjale kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastada TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel. Seda ei saa välja mõista hagejalt.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik