3-2-1-90-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-90-07

Määruse kuupäev

Tartu, 2. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Cool Shipping Ltd. hagi Aleksandr Ðtðerbakovi ja Alex

Shipping Services L.L.C vastu 1 mln krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-23503

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Cool Shipping Ltd. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Cool Shipping Ltd., esindajad vandeadvokaat Aldo

Kaljurand ja vandeadvokaat Martin Tamme

Kostja Aleksandr Ðtðerbakov, esindaja vandeadvokaat Väino

R. Villik

Kostja Alex Shipping Services L.L.C

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määrus osas, millega jäeti muutmata

Harju Maakohtu 13. septembri 2006. a määrus osas, millega keelduti menetlusse võtmast Cool

Shipping Ltd. hagi Aleksandr Ðtðerbakovi vastu. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus

muutmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 13. septembri 2006. a määrus osas, millega keelduti menetlusse

võtmast Cool Shipping Ltd. hagi Aleksandr Ðtðerbakovi vastu. Muus osas jätta maakohtu

määrus muutmata.

3. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul 19. aprillil 2007. a Cool Shipping Ltd

määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Cool Shipping Ltd. (edaspidi hageja) esitas 31. augustil 2006. a Harju Maakohtule hagi Aleksandr

Ðtðerbakovi (edaspidi kostja I) ja Alex Shipping Services L.L.C (edaspidi kostja II) vastu tekitatud

kahju 1 mln krooni hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (müüja) ja Karper Group Inc (ostja) 1. detsembril 2005. a

laeva müügilepingu (edaspidi müügileping). Müügilepingu täitmise tagamiseks sõlmisid lepingu

pooled ning kostja II (keda esindas kostja I) deposiidikonto kasutamise lepingu (müügilepingu lisa

nr 1), milles lepiti kokku deposiidi väljamaksmise tingimustes. 27. veebruaril 2006. a teavitas ostja

kostjat II müügilepingust taganemisest ning esitas taotluse deposiidi väljamaksmiseks. Kostja I

maksis kostja II kontol olnud deposiidisumma ostjale, teavitades sellest hagejat. Kostja II vabastas

deposiidi õigusliku aluseta, mistõttu tuleb tal hüvitada hagejale tekitatud kahju. Lisaks

deposiidilepingu pooleks olnud kostjale II vastutab kahju tekitamise eest ka kostja I, kelle vastutus

tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-dest 5 ja 7. Kostjad vastutavad kahju põhjustamise

eest VÕS § 65 järgi solidaarselt.

2. Harju Maakohus keeldus 13. septembri 2006. a määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 1 p 8 alusel. Selle sätte kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on

sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on

vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.

Hageja ja ostja vahel sõlmitud müügilepingu p 16 järgi lahendatakse samast lepingust tulenev vaidlus

vahekohtus Londonis. Müügilepingu p-s 2 on reguleeritud ostuhinnast 10% deposiidi maksmine Eesti

Krediidipanka ning p 20 kohaselt on lisa nr 1 müügilepingu lahutamatuks osaks. Hageja esitas nõude,

mis tuleneb müügilepingu lisast nr 1, mille p 2.2 järgi on lisa 1 müügilepingu lahutamatuks osaks

ning sellele kohaldatakse müügilepingu tingimusi. Sellest tulenevalt lahendatakse müügilepingu lisast

nr 1 tulenev vaidlus samuti vahekohtus, kuna pooled on selles kokku leppinud.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ning teha uue

määruse, millega võtta hagiavaldus menetlusse.

Määruskaebuse kohaselt on hagi kostja I vastu esitatud lepinguvälisel alusel, mistõttu sellele ei laiene

müügilepingus sisaldunud arbitraaþiklausel. Kuna müügilepingu arbitraaþiklausel ei laiene

deposiidilepingule, oleks hagi tulnud menetlusse võtta ka kostjat II puudutavas osas. Isegi kui ühe

solidaarvõlgnikuga oleks sõlmitud arbitraaþikokkulepe, tuleks asi ikkagi lahendada üldkohtus, kuna

vaidlus on olemuslikult lahutamatu.

4. Harju Maakohus jättis 25. septembri 2006. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ning saatis

asja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2007. a määrusega määruskaebuse rahuldamata,

täiendades maakohtu määruse põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ja kostja II leppisid kokku vaidluse lahendamises vahekohtus.

Seega pidi maakohus TsMS § 371 lg 1 p 8 alusel keelduma menetlusse võtmast kostja II vastu

esitatud hagi.

Kostjale I ei saa panna kahju hüvitamise kohustust deliktiõiguse sätete alusel, kuna ta on esindatava

äriühinguga (kostja II) lepingulistes suhetes. Deposiidi vabastamine ei tõenda, et sellega tekkis

hagejale kahju või et see saabub tulevikus. Seega tuleb kostja I vastu esitatud nõude osas keelduda

hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu määruse ja teha asjas uue määruse, millega võtta hagiavaldus menetlusse.

Leides, et kostjale I ei saa panna deliktiõiguslikku vastutust ning et kahju tekitamine tema poolt on

tõendamata, eiras ringkonnakohus TsMS §-dest 434 ja 463 tulenevat põhimõtet, et asja saab sisuliselt

lahendada üksnes kohtuotsusega, mitte hagi menetlusse võtmise otsustamise määrusega.

Ringkonnakohus lahendas hageja nõude kostja I vastu sisuliselt, kvalifitseerides seejuures kostjate

omavahelise õigussuhte, ning sellest johtuvalt andis hinnangu ka hageja ja kostja I vahelisele

materiaalõiguslikule suhtele.

Ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt laienevad deposiidilepingule kõik müügilepingu tingimused,

sh arbitraaþiklausel, ei ole kooskõlas deposiidilepingu sõlminud poolte tahtega. Sellest tulenevalt

oleks kohus pidanud hagi kostja II vastu menetlusse võtma. Solidaarvastutuse puhul ei välista

vahekohtu kokkulepe ühe solidaarvõlgnikuga asja lahendamist üldkohtus, sest vaidlus on

olemuslikult lahutamatu. TsMS § 97 lg-st 1 tulenevalt oli hagejal õigus esitada hagi maakohtusse ka

kostja II vastu, vaatamata sellele, et laeva müügilepingus, mille poolteks olid hageja ja kostja II, oli

ette nähtud vaidluse lahendamine vahekohtus.

Kuivõrd nõue kostja I vastu on esitatud lepinguvälisel alusel, ei laiene sellele laeva müügilepingus

sisaldunud arbitraaþiklausel ning vastavas osas oleks hagi tulnud igal juhul menetlusse võtta.

TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel peab kohus eeldama hagi alusena toodud faktiliste asjaolude

õigsust. Hagi alusesse kuulub praegusel juhul hageja väide, et hagejale kahju tekitanud tegude

toimepanemisel tegutses kostja I hagejale kahju tekitamise tahtega ning väljus sellega esindaja

õiguste ja kohustuste raamidest.

7. Kostja I ei nõustu määruskaebusega ja vaidleb sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu määrus on

õige, asjaoludele ja seadusele vastav.

8. Kostja II ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu

13. septembri 2006. a määrus osas, millega keelduti hagi menetlusse võtmast kostja I vastu. Asi tuleb

tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 ning § 692 lg 5 teise lause alusel maakohtule hagiavalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Ringkonnakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja II vastu esitatud nõude osas keeldus

maakohus õigesti TsMS § 371 lg 1 p 8 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest. Selles osas tuleb

ringkonnakohtu määrus jätta muutmata.

TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu

vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud

vahekohtukokkuleppe kehtivust. Hageja nõuab kostjalt II kahju hüvitamist deposiidi vabastamise

tingimuste rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et deposiidi vabastamist reguleerib lisaks

deposiidikonto kasutamise lepingule müügileping, mille p-st 16 tulenevalt lahendatakse kõik

lepingust tulenevad vaidlused vahekohtus. Kuna deposiidikonto kasutamise leping oli müügilepingu

lahutamatuks osaks, laieneb müügilepingus sätestatud vahekohtukokkulepe deposiitkonto kasutamise

lepingust tulenevale kahju hüvitamise nõudele. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kuna pooled

olid kokku leppinud asja lahendamises vahekohtus, tuleb kostja II osas keelduda hagiavalduse

menetlusse võtmisest.

11. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta selle, et maakohtu määrus on põhjendamata osas,

milles maakohus leidis, et ka kostja I vastu esitatud nõude osas tuleb keelduda hagiavalduse

menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi. Hageja esitas maakohtu määruse peale

määruskaebuse, vaidlustades muu hulgas viimati nimetatud sätte kohaldamist kostja I vastu esitatud

hagi osas. Sellest tulenevalt pidi ringkonnakohus hindama, kas vahekohtukokkulepe kehtib nii kostja

I kui kostja II kohta. Ringkonnakohus andis TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi hinnangu üksnes kostja II

vastu esitatud hagile. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust võtta

põhjendatud seisukoht poolte kõikide väidete kohta.

12. Kolleegium leiab, et kohtutel ei olnud alust jätta kostja I vastu esitatud hagi menetlusse võtmata

TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi. Vahekohtukokkulepe on TsMS § 717 lg 1 kohaselt poolte kokkulepe anda

vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või

lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. Seega on vahekohtu kokkulepe kohustuslik üksnes vahekohtu kokkuleppe pooltele.

Isikutele, kes ei ole kokkuleppe pooleks, see ei laiene. Kuna kostja I ei ole vahekohtukokkuleppe

pooleks, siis temale ei kehti hageja ja kostja II vahelises lepingus sätestatud arbitraaþiklausel. Sellest

tulenevalt puudus maakohtul alus keelduda kostja I vastu esitatud hagiavalduse menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi.

Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu määruse TsMS § 371 lg 1 p 8 kohaldamise osas kostja I vastu

esitatud hagis muutmata ning maakohus oli seda sätet kohaldanud ebaõigesti, tuleb nii

ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tühistada kostja I vastu esitatud hagi menetlusse võtmata

jätmise osas ning saata asi selles osas maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul puudus õigus kohaldada TsMS § 371 lg 2 p 1. See säte

annab esimese astme kohtule õiguse jätta hagi menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei

ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud

faktiväidete õigsust. Ringkonnakohtul kui teise astme kohtul ei ole õigus ise otsustada, kas hagi tuleb

võtta maakohtu menetlusse või mitte. Küll on ringkonnakohtul õigus lahendada määruskaebust

määruse peale, millega maakohus jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata. Juhul,

kui apellatsioonimenetluses selgub, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele

asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, on

ringkonnakohtul õigus tühistada maakohtu otsus ja jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 ja § 657 lg 1 p 4

järgi läbi vaatamata.

Kolleegium peab seoses sellega, et ringkonnakohus avaldas TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel oma

arvamust kostja I vastu esitatud hagi õigusliku põhjendatuse kohta, vajalikuks selgitada, et hagis

esitatud asjaolude esinemise korral võib hagejal olla kostja I vastu deliktiõiguslik kahjuhüvitisnõue.

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui

ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma

isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt Riigikohtu 22. septembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05). Asja materjalidest nähtuvalt (kohtutoimiku leht 4) leidis hageja, et

kostja I tegevus (deposiidi põhjendamatu väljamaksmine kostja II kontolt) oli hagejat kahjustav ning

kandis hagejale kahju tekitamise eesmärki. Nende asjaolude tõendatuse korral on alust lugeda kostja

käitumine tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi ning hagejal on õigus

kostjalt I nõuda sellise õigusvastase ja süülise käitumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mille

ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-

eesmärgiga. Kuna VÕS § 127 lg 7 järgi on kohtul õigus tuvastada ka üksnes kahju tekkimine

tulevikus ja lükata hüvitise suuruse otsustamine edasi, siis tuleb menetleda ka hagi, millest nähtub, et

hageja ei ole veel kahju kandnud.

14. Määruskaebuses leitakse ebaõigesti, et hagejal oli õigus esitada hagi maakohtule ka kostja II

vastu isegi siis, kui müügilepingust tulenevalt oli ette nähtud vaidluse lahendamine kostjaga II

vahekohtus, ning et vaidlus kahe kostja kui kaaskostjate vastu on olemuslikult lahutamatu.

Kolleegium selgitab, et tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või

osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega oli hagejal õigus

valida, millise kostja vastu ta hagiavalduse esitab. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või

mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Seadus ei kohusta hagejat

esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse. Seetõttu ei ole asjakohane

määruskaebuse esitaja viide TsMS § 97 lg-le 1.

15. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium veel seda, et TsMS § 371 lg 2 p 1 ei tähenda asja

sisulist lahendamist, nagu väidab kaebuse esitaja. Selle sätte kohaldamine ei võta hagejalt võimalust

esitada õiguslikult põhjendatud hagi.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu