3-3-1-54-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-54-07 Otsuse kuupäev 31. oktoober 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla administratsiooni toimingute peale kohtusse ja prokuratuuri helistamise mittelubamisel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3- 06-2407 Menetluse alus Riigikohtus Stanislav Issajevi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007. a ning Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsused haldusasjas nr 3-06-2407. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebuse kohaselt saabus Stanislav Issajev Tartu Vanglasse 8. novembril 2006 ning ajavahemikul november - detsember 2006 ei võimaldanud Tartu Vangla kaebuse esitajal helistada kohtusse ja prokuratuuri. Kaebaja tegi avaldused helistamiseks 15., 20., 21. ja 27. novembril ning 18. detsembril 2006, mis kõik jäid rahuldamata. Kaebaja väidab, et helistas 17. novembril 2006 Pärnu kohtumajja, kus kohtuniku sekretär palus helistada uuesti 10 minuti pärast, kuid siis valvur ei võimaldanud kaebajal helistada. 24. novembril 2006 helistas kaebaja uuesti Pärnu kohtumajja, kuid selleks ajaks oli kohtunik lahkunud, sest kaebajale võimaldati kohtumajja helistada alles kell 16.00. 8. detsembril 2006 helistas kaebaja Pärnu prokuratuuri, kuid sai rääkida vaid 10 minutit. 15. detsembril 2006 oli kaebaja sunnitud helistama kohtutäiturile erakõnedeks lubatud aja arvel. Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Vangla kodukorrast (TVK) tulenev piirang on seadusevastane, kuna võimaldab riigiasutustele helistada vaid graafiku alusel nädalas ühel korral ja kuni 10 minutit. Kaebaja on kannatanud helistamise mittevõimaldamise tõttu, sest ei ole saanud oma kohtuasju ajada. Kaebaja oli seisukohal, et Tartu Vangla peab lubama iga kord, kui kaebaja seda soovib, helistada prokuratuuri ja kohtusse. Kaebaja arvates võimaldavad tehnilised tingimused helistada iga päev, kuna telefon seisab kaebaja ukse taga, enamasti kasutamata. Kaebaja põhjendatud huvi seisneb selles, et kasutada telefoni kohtuasjade ajamiseks. Graafiku alusel üks kord nädalas helistamise võimalus jääks sugulastele ja lähedastele helistamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 20. märtsi 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Vangistusseadus (VangS) § 28 lg 3 viimases lauses nimetatud keeld, s.o telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste ja nende ametiisikutega, ei anna absoluutset õigust telefoni kasutamiseks samas lõikes nimetatud asutuste ja ametiisikutega. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja pidi avalduses märkima, et ta soovib telefoni kasutada riigiasutuste ja nende ametiisikutega suhtlemiseks, mitte aga nõudma deklaratiivselt telefoni kasutamist piiranguteta. Kinnipeetava õigus kasutada telefoni tuleneb seaduse regulatsioonist, mille kohaselt sõltub nimetatud õiguse kasutamine vastavate tehniliste tingimuste olemasolust ja toimub Vangla sisekorraeeskirjas (VSE) sätestatud korras ning kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Nimetatud õigusaktide järgimist ei saa lugeda helistamist mittevõimaldavaks piiranguks. Halduskohus nõustus vastustajaga, et Tartu Vangla on telefonide kasutamise korra kehtestamisel lähtunud võrdse kohtlemise printsiibist, tagamaks kõikidele eelvangistushoones viibivatele kinnipeetavatele vanglavälist suhtlemist, muu hulgas ka helistamise teel. Tartu Vangla võimaldab helistamist riigiasutustele ka väljaspool kodukorras kehtestatud aega, kui selline taotlus on mõistlikult põhjendatud ja igapäevane töökorraldus seda võimaldab. 3. S. Issajev taotles apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007. a kohtuotsuse ning Tartu Vangla 12. jaanuari ja 26. veebruari 2007. a vastuste tühistamist. Saabudes 8. novembril 2006 Tartu Vanglasse, kitsendati ebaseaduslikult tema õigust telefonikõnedele ilma kohtu või prokuröri sanktsioonita. Kuigi tal on vaja helistada, et lahendada oma küsimusi prokuratuuris ja Justiitsministeeriumis, keeldus ja keeldub siiamaani Tartu Vangla helistamise võimaldamisest. Kaebajale antakse helistamiseks üks kord nädalas 10 minutit, mis on seadusevastane. VangS §-d 28 ja 29 lubavad helistada piiranguteta kohtusse, prokuratuuri, Justiitsministeeriumisse, politseisse. Kaebaja helistas nendesse asutustesse igal reedel, kuid vaidlusaluseid küsimusi ta lahendada ei saanud ning kandis seetõttu kaotusi oma teistes kohtuasjades. Kolme kuu jooksul sai kaebaja koju helistada vaid ühel korral. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tehnilised võimalused helistamise võimaldamiseks on Tartu Vanglas olemas, kuna telefon seisab kaebaja ukse taga, kuid teistel nädalapäevadel seda keegi ei kasuta. Reedeti helistab 40-50 inimest. Kui lubataks helistada iga päev, sellist järjekorda ei tekiks. 4. Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandile tutvustati Tartu Vanglasse saabumisel Tartu Vangla kodukorda ning seega oli ta teadlik taksofoni kasutamise korrast. Apellant on taotlenud taksofoni kasutamist graafikuvälistel aegadel, kuid on jätnud põhjendamata, millistel asjaoludel tal seda vaja oli. Kuna VangS § 28 lg 1 annab telefoni kasutamise reguleerimise otsustamise vanglale, siis Tartu Vangla kodukorra regulatsioon vastab seadusele ja tegemist ei ole seaduse rikkumisega, nagu seda väidab apellant. Tartu Vangla on kinnitanud, et on võimaldanud kinnipeetavatel helistada ka graafikuvälisel ajal, kui selline taotlus on põhjendatud ja seda võimaldab igapäevane töökorraldus. Apellant on nõudnud telefoni kasutamist piiranguteta, mis ei vasta TVK regulatsioonile. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vangla on telefonide kasutamise korra

kehtestamisel lähtunud võrdse kohtlemise printsiibist, tagamaks kõikidele kinnipeetavatele vanglavälist suhtlemist helistamise näol. Apellandi eelistamine teistele kinnipeetavatele võiks kaasa tuua olukorra, kus sellest tulenevalt võib mõnedel isikutel kaduda võimalus telefoni kasutamiseks. VangS § 28 lg 3 kohaselt on küll keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga, kuid apellant on jätnud tähelepanuta VangS § 28 lg 3 esimese lause, mis sätestab direktori õiguse piirata telefoni kasutamise õigust, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Sellel alusel telefoni kasutamise piiramine ei või piirata suhtlemist riigiasutustega, sealhulgas ka kohtu ja prokuratuuriga. Apellandi õigust helistamisele sellel alusel piiratud ei ole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. S. Issajev palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kassatsioonkaebuse esitaja leiab, et kohtud on valesti tõlgendanud VangS § 28 lg-s 3 sätestatud keeldu. Tartu Vanglas on tehnilised võimalused helistamise võimaldamiseks ka teistel päevadel, mitte ainult reedeti, ning õigusvastane on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kassatsioonkaebuse esitaja taotleb Tartu Vangla 12. jaanuari 2007. a ning 26. veebruari 2007. a ebaõigete vastuste tühistamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas Tartu Vangla toimingud, millega piirati kinni peetava isiku telefonikõnede sagedust ning kestust riigiasutustesse helistamisel, olid õiguspärased. 7. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised võimalused. Telefoni kasutamine toimub Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Eeltoodu kehtib ka vahistatu puhul (§ 96 lg 1). VSE § 51 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kuna S. Issajev viibis alates 8. novembrist 2006 Tartu Vanglas, siis tulenes telefoni kasutamise täpsem kord Tartu Vangla kodukorrast. Kolleegium leiab, et Tartu Vangla direktori 15. detsembri 2004. a käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalikõigusliku seisundi muutmisele. Kuigi Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring aktist otseselt ei nähtu, on adressaadid objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Nimelt täpsustab eeltoodud kodukord vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks kohustuslik vaid Tartu Vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib eeltoodud kodukord vaid Tartu Vangla

territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga. Eelnevast tulenevalt on kodukord vaidlustatav halduskohtus. 8. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tartu Vanglas kitsendatakse ebaseaduslikult tema õigusi telefoni kasutamisele ning ringkonnakohus on valesti tõlgendanud VangS § 28 lg-st 3 tuleneva keelu ulatust. Ringkonnakohus oli seisukohal, et kuna kaebuse esitaja helistamise õigust ei piiratud VangS § 28 lg 3 esimese lause alusel, siis ei ole vangla VangS § 28 lõiget 3 rikkunud. Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes VangS § 28 lg 3 esimesele lausele. VangS § 28 lg 3 on korrelatsioonis VangS § 28 lgga 1. 9. Vastavalt VSE § 51 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.1 kohaselt võimaldatakse kinni peetavale isikule taksofoni kasutamist vastavalt laekunud avaldustele, arvestades päevakava. Tartu Vangla E-hoone II sektsioonis viibivatel kinni peetavatel isikutel on õigus taksofoni kasutada reedeti, ühel korral kuni 10 minutit. Kõnede arvu ei piirata (p 16.2.2). Kuigi Tartu Vangla direktor ei piiranud kaebuse esitaja õigust kasutada telefoni VangS § 28 lg 3 esimese lause alusel, on vangla kaebaja seda õigust siiski piiranud Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.2 rakendades. Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.2 kohaldamisel ei võimaldata üldjuhul E- hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul helistada teistel nädalapäevadel kui reedeti ning see piirang kehtib ka juhul, kui kinni peetav isik avaldab soovi helistada riigija kohalike omavalitsuste asutustele, ametiisikutele, samuti kaitsjale. Kolleegium möönab, et kinni peetava isiku õigus kasutada telefoni suhtlemaks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Kolleegium leiab, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks. Näiteks võimaldades kinni peetaval isikul helistada riigija kohalike omavalitsuste asutustesse ainult reedeti pärast kella 16, võib ametiisikutega suhtlemine olla sisuliselt võimatu. 10. Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.2 kohaselt on E-hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul võimalus helistada nädalas ühel korral reedeti ja kokku kuni 10 minutit. Tartu Vangla seisukoha rakendamine võib viia selleni, et Tartu Vangla E-hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul tuleb valida, kas ta kasutab reedesel päeval telefoni kasutamise õigust ametiisikutele ja kaitsjale helistamiseks või kasutab õigust helistada vanglaväliseks suhtlemiseks oma perekonna ja lähedastega. Kolleegium on rõhutanud 1. märtsi 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06, et helistamise õiguse tagamisel tuleb arvestada ka VangS §-s 23 sätestatud eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist

suhtlemist ning sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Kaebuse esitaja on õigesti järeldanud, et riigija kohaliku omavalitsuse asutuste ametnikele ning kaitsjale helistamist tuleb võimaldada ka teistel nädalapäevadel kui reedeti. Vastasel juhul ei pruugi olla tagatud kinni peetavate isikute vanglavälise suhtlemise soodustamine, kuna riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutele või kaitsjale helistamisega võib 10 minuti piirangust tulenevalt muutuda võimatuks helistamine teistele isikutele. 11. Halduskohus leidis, et kaebajal on kohustus avalduses märkida, et ta soovib telefoni kasutada riigiasutuste ja nende ametiisikutega suhtlemiseks, mitte nõudma deklaratiivselt telefoni kasutamist piiranguteta. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kinni peetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada. Vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinni peetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist Vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. Kolleegium on seisukohal, et kinni peetaval isikul puudub aga kohustus motiveerida, miks ta konkreetsele ametiasutusele, ametiisikule või kaitsjale helistada soovib. Sellist motiveerimiskohustust Vangistusseadus ega Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe. Ka Tartu Vangla kodukorra kohaselt ei ole põhjendamine vajalik, kodukorra punkti 16.2.5 kohaselt peab kinni peetav isik avalduses märkima vaid oma nime, kambri numbri, kuupäeva ja kasutatava telefonikaardi seerianumbri. Kolleegium leiab, et halduskohtu ega ringkonnakohtu järeldused ei tugine asjas kogutud kõigi tõendite uurimisele. Kohtuotsustest ei nähtu, et kohtud oleksid hinnanud tõendeid, mis osundavad sellele, et kaebuse esitaja poolt vangla administratsioonile esitatud telefoni kasutamise avaldustes oli märgitud, kellele ja mis ajal soovib avalduse esitaja ametiasutustesse helistada (tl-d 8, 38, 43, 44, 59, 60). Kolleegium leiab, et VangS § 28 ebaõige tõlgendamise ja nimetatud tõendite hindamata jätmise tõttu tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Sellist rikkumist ei ole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel peab Tartu Halduskohus uuesti lahendama Tartu Vangla toimingute õiguspärasuse küsimuse ja tuvastama selleks vajalikud asjaolud. 12. Kolleegium ei võta seisukohta Tartu Vangla 12. jaanuari 2007. a ning 26. veebruari 2007. a vastuskirjade osas, kuna eeltoodud vastuskirjad ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks. 13. Eeltoodud asjaoludel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007. a ning Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsused haldusasjas nr 3-06-2407 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld